Vulisevad veed toovad mulle alati meelde pildi õitsvatest sinililledest. Ja tavaliselt näeme sinist õiemerd aprilli lõpul. Sel aastal aga olid sinised õiesilmad kõikjal Eestis lahti juba märtsi keskpaigal. Lillesõpradele on tänavune aasta tõesti hea, sest tõenäoliselt jätkub sinilillerõõmu veel kauaks. Kauaks. Valge karge lumi ei teinud õitsejatele midagi. Keltsa lill on sinilille teine nimi õitseda kevadel, siis, kui kelts veel maas. Sel aastal maapind nõnda läbi ei külmunudki, et kelts oleks tekkinud esimeste sinililleõitega onni. Et need on vaid metsas vaatamiseks. Nad on nii pisitillukesed lühikese karvase varre otsas paksud ja pontsakad. Viimased maikuu esimeste päevade õied on pika ja sirge varrega. Särav õie kroon avali. See ilus õis õitseb ka metsas vaid umbes nädala. Seepärast pole tal vaasis. Püsiküll tõmbub õie kroon kohe koomale kui taevas tuusasemalan näib. Küllap olete sinililli korjates otsinud kimbu ehteks valget või punast sinilille. Algul on seda metsalt sama raske leida kui esimest seent. Üsna pea, aga leiame neid kõikjalt. Ja kas pole kummaline? Otsima tulime me ju sinilille sinist lille. Aga kui neid on kõikjal, siis igatseme punast või valget lille, mille nimi on sinilill. Inimene pole kunagi rahul. Õnnetunde toob üllatus ja mitmekesisus seda nii elus kui ka lillede juures. Surmalilleks on sinilille nimetatud siniste õielehtede ja kollaka südamiku pärast. Sinist ja kollast värvi leidub koos rahvapärastes leinariietes. Lilleõied toovad mulla põuest üles mulluste aegade sinise taeva ja kuldse päikese. Sinililledega seondub metsas aga trummeldavad. Rähmide kolmik nohune siil metsa all rabistamas isased ämblikud lehtede vahel jalgadega trummi löömas ja rõkkav metsvindi laulu. Looduskalendri valmistasid ette Kristel Vilbaste, Guido Kangur, Külli tüli, Jaan Tootsen. Ka nurmenukud õitsevad. Sauna tiik ajab vett üle ääre. Särjed löövad lupsu. Linnud teevad pesa ja kalamehed on asunud tegudele.
