Ilmaga on juba nii soojad, et saab minna õue teed jooma. No väga kaua ma ühe koha peal küll istuda ei malda. Vilu vehel. Jalutan siis teed käes mööda õue ja vaatan, mis on looduses muutunud. Kui suured on karusmarjapõõsaste lehed? Kuidas kuldnokkade pesitsemine. Kuidas sirguvad tiigiskonnagullesed? Maikuu on nii rikas ja iga päev pakub midagi uut. Äkki paelub mu tähelepanu? Pirakas emakimalane, kes vana puurida pea luugerdab, ajab oma tiivad laiali, kuulab hetke tuult ja tõuseb siis jorises lendu. Kimalased viivad sädelevad päikese käes ja ta keha on kaetud pehmete karvadega nagu laste mängukarul. Tagakehal on mustad, kollased ja valged flöödid. Arvan selles ära tundvat, et tegemist on maagimaalasega. Ühe tavalisem, aga meie kimalastest. Tore on vaadata, kuidas emakimalased kevadel pesapaika otsivad. Madallennul paarkümmend sentimeetrit maapinna kohal uuritakse läbi mullused vahtralehed jalgrada saepuruhunnik. Karihiireurg pakub huvi. Kimalane kaob mitmeks minutiks maa alla. Ta näib täpselt teadvat, mida ta otsib. Sisenda uuesti õhus. No ju ei sobinud. Aga mille põhjal ta nii otsustab? Ja kuidas see vahtralehtede ja hiireurgude valem tema tillukesse pähe ära mahub? Tuleb meelde, kuidas ma kord lapsepõlves leidsin särgi käisest krampunud emakimalase. Ilmselt oli ta kevadise külma kätte jäänud ja õues kuiva pesu voltidest varju otsinud. Kimalane elas meie juures agulikorteris nädala sõidikuvatse Pealt Metja jorises õhtuti pahuralt laelambi ümber. Kui ilmad uuesti soojaks läksid, lükkasime akna pooled lahti ja kimalane lendas õue oma elu elama. Taipan alles selle mälestuse valgel äkki, et ma olen kogu talve puhtukates puudust tundnud. Näiteks igatsus koerliblikas, kes aida ukse peal päikest võtab. Ämblikust, kes metsviinapuu väetidesse võrgu koob sipelgatest lävepakul sääskedest, õhtuvalguses, parvedena tantsimas talvisest külmast, päikese- ja värvide puudumisest saab mõistusega üle olla. Üsna samamoodi saab üle olla ka enda elatud aastatest. Putukate kevadises ilmumisest on aga midagi müstilist, relvituks tegevat ja lapsepõlve viivad. Nii lihtne on nende väikeste olendite puudumist mitte märgata. Siis korraga on nad tagasi ja tuletavad ennast meelde. Looduskalendri valmistasid ette Timo Maran, Guido Kangur, Külli tüli, Jaan Tootsen. Kevadseened on nina mullast välja pistnud Põhja- ja Lääne-Eestis mürklid. Lõuna-Eestis konkritsad. Meil peatunud rändlinnud on hakanud edasi liikuma põhja poole. Arukaske vaher õitsevad.
