Olemegi reisimeesteks hakanud. Nädal tagasi olime lastega Muhumaal. Enne sõda Ida-Virumaal. Eesti pea risti-põiki läbisõidetud Setumaale pole veel jõudnud. Aga Muhumaal ja kõndisime siis mööda Koguva küla. Imetlesime valu kiviaedu ja tõmbasime kopsudesse. Lume viimasedki riismed on kiviaedade äärest ära sulanud. Lumikellukesed on juba mitu nädalat tagasi õitsema hakanud. Samuti ka märtsikellukesesillad ja krookused. Ja lumeroos õitseb, muidugi näeb teine küll välja selline, nagu oleks keegi nalja pärast mingeid plastmasslilli igihaljaste lehtede puhmastesse pistnud. Aga tegelikult ei ole ikka päris õied on. Aga lill ise on mürgine. Sama lugu on esimeste kevadlilledega aiapiirist väljaspool. Lähme, korjame neid palusid, lapsed ei saa, need on kana kooled, vastasin mina. Korjamegi siis kanadele, oli lastel kohe vastus valmis. Ja koolema on Lõuna-Eesti sõna. Ega siis Põhja-Eesti lapsed tea, et sellel lille nimi just kalade surma tähendab. Ilus surm küll. Aga parem mitte kanu sellise ahvatlusi ette seada. Jaa, põldudel võib tavalise talvise hiireviu kõrval silmata ka kiivitajaid. Nemad ei otsi muidugi hiiri, kes seal iga ilmaga ringi jooksevad, vaid piiluvad rohkem ussikest ja, ja mutukate järele. Jahedate ilmadega on need veel aeglased ja uimased ja just paras saak pikast lennureisist pisut väsinud ja, ja jahedusest kangete kontidega linnuisandatele. Ümberringi kõlab juba igat sorti linnulaulu. Leevikese rüüttimine on tihaste kuldnokkade, rästaste ja kes teab veel kelle melu sisse täitsa ära kadunud. Isegi linavästrik laulis ühe maja katusel, millest mööda mere poole jalutasime. Seda ei kuule just sageli, sest tavaliselt teeb ta ainult oma silp, silp, silp häälitsust. Küllap oli lähenev kevad temalgi pea natuke segi ja ja noka Sidisema ajanud. Linavästrik kuu kutsutakse ka jääl õhku jääks, sest tema tulek pidi jõgedel ja järvedel jää sisse praod. Põrutama sel aastal polnud tal siinses meres midagi põrutada. Küll olla kalurid käinud talv läbi iga päev mere ääres vaatamas nagu palverändurid, et kas teeb kaane peale. Aga meri teinud sel talvel kaloritest väljagi. Ainult korraks võttis viie sentimeetri paksuse naha peale. Seekord aga kostis merelt paadimootori popsumist. Keegi on juba kevadise püügiga õnne katsuma läinud. Tuulehaugi selle linnamehe nokaga angerjatulekuni on veel natuke aega. Siis aga on suur kevad käes ja jutud juba hoopis teised. Looduskalendri valmistasin ette Kadri Tüür, Guido Kangur, Külli tüli, Jaan Tootsen. Eelmise nädala vihm on pannud looduse kasvama. Roheline loodus on saanud stardirohi, kasvab mürinal ja kõikvõimalikud idud on hakanud end mullast välja ajama.
