Ühel maikuu kõledal varahommikul, kui oli vaid paar kraadi sooja võtsin oma truu matkakaaslase Fotika kaasa ning asusin teele. Jalutasin metsavälu ja noorte kaskedega kaetud heinamaasiilu poole. Ma olin kohe kindel, et metskitsed üllatavad mind täna. Maison metskitsed oma paksu ja hallika talvise kasuka vahetanud kergema kehakate vastu. See on veidi punaka alatooniga ja aitab paremini sulanduda kevadsuvises keskkonnas. Tänavusel varajasel, kuid kapriis sel kevadel on juba mai keskel oodata kitse perele juurdekasvu. Tavaliselt jätab metskits oma paarikilosed ja õige abitud vast sünnile talled üksinda sügavasse rohtu või mõne kaitsva põõsa alla peitu. Ohte on igal sammul, isegi pisikene nirk saab mõnepäevasest allest jaagu. Ettevaatlikult hiilides käib kitsemamma lapsi imetlemas. Ema ja lapsed suhtlevad omavahel kitsekeeles. Ja mul veabki. Äkki näen vilksamisi põõsaste vahel liikumas midagi punakat ja juba teeb meie metsade iludus mõned kõrged graatsiliselt hüpped ja kadunud ta ongi. Korraks jäi objektiivi ette kitse valge tagumik, nõndanimetatud peegel. See on talledele heaks orientiiriks ema leidmisel. Kindlasti on kusagil läheduses ka kitsetalled varjunud noorte kaskede vahele ja tardunud ootusärevuses käes võte valmis Hotikas. Varsti kostabki läheduses nõrka piiksumist. Ikka nii. Phi Phi vastuseks kuulen, tugevad kurgupõhjast tulevad. Speed. Siinkohal meenub võltsi häälega peibutusvile, mida isa ikka sokujahil kasutab. Nüüd tundub, see hääl polegi nii võlts. Põgenemis teeselnud kitseema, arvas, et tal õnnestus kutsumata külaline laste juurest eemale meelitada ja otsib nüüd järklastega kontakti. Puurim pilguga igat rohututti. Ja, ja seal ta ongi. Põõsaste vahelt on näha veidi kollakas punakat valgete laikude ja täppidega värisevad elusolendid, kes liigutab vaevu kõrvu ja isegi silmad on ta kõvasti kinni pigistanud. Kusagil kaugemal röögatut, vana sokk. Ja teen kiiresti mõned pildid ja taganen nende pärusmaalt, et kitseema saaks oma lapsi toita. Paari päeva pärast hakkavad ilmavalgust näinud metsaelanikud koos mammaga ringi gepsutama. Esialgu olnud veel õige abitud. Nädala pärast on kitsetalled juba nii palju kasvanud ja arenenud, et nad on võimelised vaenlase eest põgenema. Kõige raskem aeg on siis möödas. Keskpäevaks olen kodus tagasi ja naudin kitse perel katsikul käiku mille tunnistajaks on mõned udused fotod. Looduskalendri valmistasid ette Ilmar Kangur, Guido Kangur, Külli tüli, Jaan Tootsen on linnulaulu kuldaeg. Esinevad ühendkoorid, kus solisti on raske eristada. Kuldnokal pojast pesas aga rasvatihane juba lendab koos poegadega.
