Uue tööpäeva algus, riided on kõik veel märjad,  ära ei ole siin midagi kuivanud ja jätkame  siis selle platvormi ehitust tuleb sealt. Teha sinna siis uued, need postid ja sellega me siin  siis parasjagu tööle asumegi. Osad inimesed tassivad puid siia ja osad hakkavad  siis tegema. Uusi poste. Ja siin see töö pihta hakkab. Uus tööpäev Borneo džunglis, kus mu eesmärgiks on aidata  rahvusvahelist rangutaide organisatsiooni tõotab paljuski  tulla täpselt samasugune nagu eelmine ikka,  täis toksimist ehk peitliga aukude tagumist. Selline on kohalik ehitustehnoloogia natuke nagu pärimuskultuur,  sest käsitööoskusega meistrimehed on siin jätkuvalt Hiinas. Nii proovime me kõik vabatahtlikud samamoodi oma parimate  oskuste kohaselt jätkata kahe kohaliku ja palgatud  ehitusmehe juhendamisel, mis siis, et keeled on erinevad,  ühine eesmärk, korralik platvorm ja laudtee peavad  selle paari nädalaga kindlasti valmis saama. To so ight. Corry on selles vabatahtlike seltskonnas meist kõige vanem,  ta on täiskasvanud laste ema ja tuleb siia Kanadast. Kodumaal töötab ta kogukonna kooli juures  sotsiaalpedagoogina ning aitab neid lapsi,  kes pärit kehvematest tingimustest. Psühholoogi oskused tulevad talle siin kasuks,  sest eri rahvustest isikutega grupis hakkama saamine ei ole  just lihtsamate killast. Samas on ta hästi praktiline ja pea alati esimene,  kes laua otsas kinni haarab, et sellega midagi teha. Üldiselt venib see päev korralikult, kõik muudkui toksivad  ja saevad või puurivad. Nägudest paistab välja esmane tüütus. Aga võib-olla on see hoopis esmane arusaam,  et selline see töö siin järgmised paarkümmend päeva ongi. Tõsi meile kõigile, kes me siia oleme tulnud kindlasti  ka osalise eesmärgiga näha, orangutan looduslikus keskkonnas  on lubatud seda alles nii-öelda magustoiduna töö lõppedes. Täna ei tule isegi ühtegi suuremat vihmasabinat,  mis vahepeal puhkust annaks. Lõuna-pauski laseb ennast oodata ja mitte käed rüpes,  vaid ikka mingis tegevuses. Käsitööaeg saab läbi, saab hakata puurima auke sisse  lihtsalt välja. Igatahes süüa. Lõpuks ta tuleb, see lõuna söök on ikka nagu neil päevadel  meile juba omaseks ja maitsvaks on saanud. Peamise moodustavad riis, köögiviljad õlisel pannil praetud  tohvu või tempepalakesed. Ei midagi erilist või lõunamaiselt eksootilist. Võiks isegi öelda, et tavaline aga see-eest toitev on ta  küll ja kõhu saab täis ka liha siin lootust saada muidugi ei ole. Aga väsimus on sees küll, sest kas kaamera hirm  või lihtsalt sauna leiliruumilikult niiskes keskkonnas  töötamine on võtnud suurema jutu himu? Mõeldud tehtud väike jalutuskäik väljaspoole meie metsanurka  ja võimalus proovida puuvilju tundub igatahes ahvatlev. Tööpäeva õhtu on nüüd. Mööda saanud ja me oleme teel linna ei külla. Et osta õhtusöögi juurde natuke mingit puuvilja,  ega tegelikult me ei tea, kas seal see puuviljaputka  või müügikoht üldse lahti on ja mida seal müüakse,  aga igatahes lähme vaatame ja kui selgub,  et selle müüdiga midagi või see on kinni pandud noh  siis on lihtsalt üks elutuskäik, tänasel tööpäeval lisaks tehtud. Puuviljade jahile asusime kolmekesi lisaks minule veel noor  leedulanna Greta ning kanadal anna korri. Teel puuviljaleti juurde kohtame me ootamatult kalamehi,  kes oma väikese kaubikuga on tee äärde mingil kummalisel  põhjusel pidama jäänud. Ei olegi võimalik kindlaks teha, mis häda neid vaevab. Aga selleks, et nad uuesti liikuma saaks,  on igatahes natukene inimrammu toel vaja neid lükata. Ühtlasi selgub, mis on nende veoseks ja selleks pole midagi  muud kui veel elusad kalad. Kooril pole probleemi meestega naerusuiselt vestelda,  kuigi ilmselgelt lingvistilist otsekontakti neil ei ole. Maksab vaid inimlik headus, mis tasutakse vastu naeratuse  ja kätepesuks pakutava puhu. Lõpuks jõuame me ka ühe poekeseni, kuhu otsustame korraks  sisse kiigata. Selliseid väikeseid ja väliste tunnuste järgi otsustades  pereettevõtteid leidub siin suurema tee ääres palju  ja kuna tegemist on pereäriga, siis kehtivad siin  ka mõned kodused kombed. Indoneesias on selline komme, et kui sa lähed kellegi juurde  külla või siis võta kasvõi poodi, sa pead jalast alati mu  jalanõud ära võtma. Mida lähemal me oma jalutuskäigust kujunenud miniatuursel  avastusretkel inimasustuse südamele jõuame,  seda selgemalt torkab silma üks suur Indoneesia probleem,  praktiliselt olematu prügimajandus, kõik see praht,  mis kodudes tekib, kas põletatakse oma hoovis maja esisel  ära või visatakse see lihtsalt kuskil tee ääres maha kohta,  kuhu juba varasemalt on harjutud viskama. Ja sealsamas see prügi siis seisab ja aeg-ajalt tuleb keegi  sellest sobrama või seda põletama. Arusaam, et loodus on väärtus ja iga kilekoti täis olmeprügi,  mis niimoodi minema heidetakse. On elukeskkonda, kus ise elatakse, kahjustav pole veel siia jõudnud. Aga tuletage meelde, millised olid veel üsna hiljuti meie  endigi metsaalused ja tee ääred. Seni, kuni puudub süsteemne ja inimeste jaoks mugav lahendus  jäätmetest lahti saada on siin Kalimantanil jätkuvalt  lihtsaim viis oma prügi viia motorolleriga ristteele. Selline näeb välja siis keskmine selline tänavakaubanduse putka,  siin kalli mantel, kus koos on puuviljad,  juurviljad, köögiviljad, ühtlasi ka bensiin  ja kohe kõrval põletatakse kõik prügi ära. Mis siin vahepeal, selle müümise käigus tekib selline  koostöökombinatsioon midagi nagu meie sellised bensujaamad,  kus saab süüa, juua ja kõik oma vajadused rahuldada. Siin tundub, et on enam-vähem samamoodi kõik koos. Kui banaanid kotis ja tagasitee taas jalge all,  on aega märgata rohkem ka ümbrust. Üks huvitav detail, mis silma jääb, on tee ääres asuvad  suured nelja-viiekordse maja kõrgused hallid hooned. Nagu selgub, on need väga omapärased suleliste farmid. Sellised majad nagu siis on, minu selja taga on ei ole  näiteks viljakuivatid ega midagi sellist,  nagu nende kõrgusest võiks arvata ja mida nad Eestis võiksid meenutada. Vaid need on pääsukeste majad. Ja need on ehitatud selleks, et tuleksid sisse pääsukesed,  kes teevad sinna sisse oma pesad ja siis neid pesasid,  müüakse ju sellepärast, et neid saaks teha supiks  ja eriti Hiinas pidi olema Jaapanis ja ka Hiinas,  kus neid osatakse teha mingeid rahvameditsiiniprodukti. Üks kummaline asi, mis pääsukese majadega pidi olema,  on see, et see heli, mis sealt seest tuleb,  ei ole mitte pääsukeste enda poolt tehtud heli vaid see on tehtud,  see on salvestatud heli ja see on salvestatud kuskil siis,  kus need pääsukesed on seda häält siis piisavalt valjult teinud. Nüüd seda mängitakse siin maha, et pääsukese ligi meelitada  metsikuid pääsukesi just siis sellesse majja siia elama tulema. Inimesed on siin tänapäeval üldiselt väga sõbralikud. Kui nad siis mööda sõidavad, hüüavad kohe Helle,  mister. Ja kui sõitmist rääkida, siis enamasti seetaksegi. Selliste motorolleri tüüpi liikumisvahenditega on mõningad  niisugused mootorratta moodi asjad, aga põhimõtteliselt on  ikkagi motorolleritega tegu. Üks selline ma ei tea, 90 protsenti liiklusest on  motorolleritega 10 protsenti, heal juhul  siis autodega, mis on veel huvitav. Ma näiteks ei ole näinud siis jalgrattaid. Aga võib-olla lihtsalt ei ole ma neile peale sattunud  või on jalgratas ikkagi liiga tüütu liiklusvahend? Siin ei tea? Noh, palav, aga vändata ei ole teatavasti väga mõnus. Ei tahaks ju keegi Eestiski vändata lihtsalt palavaga,  kui väljas on 30, ma ei tea. Võib-olla viis kuni 40 kraadi, siis muudkui aga vänta  ja vänta. Ja higista. Selja taga motorolleriga ja. Tuul puhub läbi ja oledki kenasti maha jahutatud. Üks asi, mis siin veel praegu silma paistab  ja ka silma torkab, on see et on õhtune aeg  ja ilmselt on söögi valmistamise aeg ja kõikides majades ei  pruugi olla gaasi ja elektrit. Ja siis juba kõik need Kolde. Toitud hakkavad siin levima igal pool ringi. Mis tähendab seda, et päris palju on sellist vingu see  hakkab nii silma kui ka torkab silma peaaegu sõna otseses  mõttes võiks nii öelda. Täna hommikul ma mõtlesin korra, et, Pagana pärast ma olen siia tulnud kuidagi nagu hommikul. Hommiku polnud pihta hakanud. Vaikselt ärkasid ja olin oma selle kupli all seal. Sääsevõrgu all siis kuidagi tekkis see küsimus,  et mille pagana pärast ma olen siia tulnud,  olen umbes kolm päeva rahmeldanud. Higine sõrmed on katki. Valutavad meeletult. Jalad on juba sääse unde täis. Ratsin ennast, et mille pagana pärast ma  siis olen siia tulnud. Et äkki nüüd juba, kui nagu kolmas päev,  et kuidagi võiks selgus majas olla. Ma ei osanud endale kohe seletada, et mis  siis nüüd on, et kust ja mis pihta hakata,  selle põhjuse otsimisega. Kuidagi siin nüüd täna päeval töötab, tehes. Siis mul nagu mingil hetkel turgatas, et aga võib-olla see  ongi see, et ma ei ole tulnud siia mitte sellepärast,  et higistada, rassida, teha sellist meeletult. Mõnes mõttes ka rasket tööd, kohati põlvedeni mudases  soovees ringi uidates ja siin mingisuguseid trusse üksteise  kokku külge kruvides vaid, et. Võib-olla siin on nagu mingi suurem eesmärk. Kindlasti on enamus, kes siia on tulnud,  Nende jaoks on oluline lõppkokkuvõttes näha,  orangut on muidugi minu jaoks ka, see on olnud mu,  ma arvan, lapsepõlveunistus näha päris looduses ära. Kõik need primaadid, keda meie sugulasteks peetakse hea käes  siis ikka ja jälle igasugustes loodusfilmides üles astuvad  ja kellest loodusfilme tehakse. Gorillad, šimpansid, orangutannid, gorilladega ma olen nüüd  kohtunud 2015. Aasta sügisel. Filmi tehes õnnestus mul randas mägi gorilladega kohtuda ja,  ja olla nende juures mõnda aega jälgida,  kuidas nende perekond toimib. Šimpanse ma väljend ei ole. Loomaaias muidugi. Aga rangutanesega on ka see lugu, et ne ma veel ei ole,  meil on korduvalt lubatud, et selle tööprotsessi lõppedes  ja läheme Campliik isse, oleme seal kaks,  kolm päeva ja see on see koht, kus siis kindlasti saab  kohtuda orangutanidega. Et see, see lootus on ja, ja ma arvan, et küllap see  ka nii on, et see, see täitub, et me neid ühel päeval siin näeme. Kuidagi sellist head vastust sellele, et miks ma siin olen  ja miks ma olen siin kokku pisut rohkem kui 20 päeva. Sellele mul head vastust ei ole, mõtlesin seda tööd tehes,  et mis see võiks olla. Kindlasti üks asi on see, et. See on meeletult huvitav kogemus, kuidas täiesti võõrad  inimesed saavad kokku ja hakkavad omavahel koostööd tegema  ja see on huvitav. Need vahendid, mida me siin kasutame, on üsna sellised noh,  tavapärast ikka saag ja haamer ja, ja kirves  ja naelad ja poldid ja kruvid. Ja kui ma küsisin, et kas ei oleks mõistlikum näiteks  hankida mingite aukude tegemiseks Spetsiaalselt saagi tikk saagi näiteks siis vastus oli hästi huvitav. Ei ole mõtet. Esiteks on see selline koht, kus aeg-ajalt võib elekter ära  minna ja nii on ka juhtunud. Teiseks on võib-olla see põhjus, et siis kui töö saab liiga  ruttu ära tehtud või et ühe inimese käes on tööprotsessi võti,  ehk ta saab augu nüüd ruttu valmis siis pole tervel grupil  siin mõtet olla ja ei teki sellist grupitöö tunnet. Ja võib-olla see ongi nagu selline suur vastus,  et mingil hetkel inimene peab ennast panema ise proovile,  sukelduma pea ees heas mõttes tundmatusse kohta. Ja, ja vaadake siis, kas ta suudab ennast ületada  ja saada hakkama või tekib juba mõne päeva jooksul see tunne,  et mul on täiesti vales kohas, et mina ei peaks küll  selliste eksperimentidega tegelema nagu,  nagu see siin, et mul praegu vähemalt pärast sellist  kolmandat tugevat tööpäeva on küll tunne,  et no päris valesti, kuskohas ei ole. Kohalik meetod prusside ja laudade igasuguste raskete asjade  tassimiseks on, ostad poest sellise. Tekikese väikse. Kaltsuvaiba. Paned topelt kokku? Paned endale õha peale ja kannad laudu nagu kalevipoeg. Seda muidugi ei saa öelda, et ahve me üldse poleks kohanud,  nägime ikka, aga mitte inimahve. Näiteks sel samal pärastlõunal katkestas me tööhoo puude  latvadest kostuv kahin ja sain ning oksade liikumine  kohaliku päritolu töömehed juhtisid siis me tähelepanu  kohalikele kuulsustele nina, ahv, kelle igapäevane marsruut  just nimelt seda džunglitukka läbib. Ja siis veel lisaks makaagid. Selliseid puudelatvades kõõluvaid tegelasi on palja silmaga  raske tabada, rääkimata siis veel kaameraga. Nii kõrgel tegutsesid nad meie peade kohal. Aga nina, ahvi nina nägin ma ära küll. Eriti uhked ja suured ninad on just isastel. See käib neil vist nii, et mida suurem nina,  seda uhkem ahv. Korraga läksin väga elevaks, sellepärast et tagametsa ääres  oli kuulda, kuidas puud liiguvad. Näha oli lõpuks, kuidas puud liiguvad ja  siis hüppasid sealt välja üks kamp ninaahv  kes mööda puid liikus. Edasi. Ahah, ahah, praegu ka liiguvad kuskil siin ringi puude otsas  ja makaagid. Nii et elevust oli väga palju siin. Kuigi neid ninaahve oli näha, noh. Nii pisikestena umbes puude sees, siis kuskil nad seal olid  ja kuskil nad seal siis liikusid. Kohalikud arvasid umbes, võib-olla. Kümmekonna tükki oli neid siin? Ma ei tea, mina, noh, nii palju ei näinud. Aga, et umbes selliste kampadega nad võivad ringi liikuda,  siin. Igatahes korraga oli meil väga palju elevust. Kuigi nina olid üles puude otsa. Kas on näha neid ninaahve? Ja tegelikult ongi nii, et ennast vaid viivuks näitavatele nina,  ahv ja makaakidele lisaks on kogu ümbrus täis väiksemaid  ja suuremaid tegelasi. Igalühel omad tegemised käsil ja ega nad palju meie  tegemistest seal välja teinudki. Näiteks üsna julgelt ronisid puutüvedel ringi väikesed orava  sarnased tegelased. Õhtul enne kui me magama läksime Siis. Palus köögis askeldav kokaproua meile edasi öelda Ühe  huvitava asja. Nimelt me peaksime hoidma kõik uksed majal kinni. Et maod ei tuleks tuppa. See tekitas päris palju elevust, inimeste seas päris palju  elevust ja minust ka väga kõheda tunde, et ma teadsin,  et siin on erinevad maod, neid on kümneid erinevaid liike,  kes siin ringi roomas. Kuidagi nagu ei ole seda tunnet, et noh,  et nüüd nad peaks siinsamas kohe olema siinsamas,  kus ma istun. Aga pärast seda, kui, Kui köögiproua oli palunud meil uksed kinni hoida tekkis  küll kõhe tunne, et ups, kuhu ma olen sattunud. Üks asi, mida ma siin džunglis elades nüüd mõne päevaga olen  ära õppinud, on see, et sa ei näe kunagi päikesetõusu  ja päikeseloojangut ühel hetkel lihtsalt. Puude vahelt ülevalt hakkab valgust paistma  ja teisel hetkel läheb hämaramaks pimedaks. Ja ei ole enam valgust. Mõnikord on nii, et päeva töö on tehtud,  õhtusöök on söödud, juba on jäänud väljas pimedaks. Tuleb kas mängida, toas kaarte, juttu puhuda  või tegeleda oma pesu pesemisega. Pesu tuleb siin pesu üsna tihti, sellepärast et lihtsalt  pesukuivamine võtab aega meeletult kaua. Pesin. Eile päeval särk ja pesu ja need täna õhtul olid täpselt  sama märjad, kui ma nad eile jätsin. Koht, kus ma siin olen, loputan pesad. Austatakse ma. Kui keegi ütleb, et, Et mulli Mis tähendab seda, kui tuleb Siia, ja tõsi ennast pisut on privaatsemaks tehtud,  see enesepesemine, siin on selline roheline kilest puut  ehitatud kusjuures samamoodi on Künnis vesi, võtad seda kopsuka vanad endale peale  ja peseb. Vesi on muidugi külm, otse tarus olnud aga  siis palavas ilmas on see väga hea. Jahu. Selle kinnituseks, et looduse ilu ei ole vaadeldav  siinkandis mitte ainult õues tungib huvitavaid lülijalgseid  lambi valguses õhtuseks kostiliseks ka meie askeetlikuse magamistuppa. Vaatamata vanaaegsetele töömeetoditele sujub me töö  järgmisel paaril päeval nii hoogsalt, et esmane eesmärk  platvorm valmib nii-öelda enne tähtaega. Kuna meil aga veel materjali on ja töötahegi kõrgel tasemel,  siis asume jätkama laudteed, mis jäi ühel varasemal  vabatahtlike grupi lõpetamata. See lõpuks umbes 30 meetrine rada, peaks see viima läbi paar  aastat tagasi ärapõlenud metsa jõe ääres paistva vaatlusplatvormini. Töö iseloom on ikka sama, sukeldub puusadeni sogasesse vette  rammi pehme soopinna sisse alusvaiad nende peale kandvad  prussid ja siis lauad. Tingimused on siin õite karmid, sest vees ei näe,  kuhu või mille peale sa astud ning ära põlenud metsa asemel  on lage väli. Ehk päike paistab siin kogu hiilguses otse lagi pähe. Tegelikult on meil vaja veel üks sellist kolm korralikku tööpäeva. Et me jõuaksime välja jõeni. Mis on see meie eesmärk? Uks on vahepeal. Täiesti vee sees. Varsti puusadeni. Aga päästepredel ka paistab. Mingid putukad on kogu aeg igal pool kuskil kaela peal,  enamasti on need väikesed mustad sipelgad. Aga mõnikord on ka mingisugused teistsugused. Putukad. Kes seda teab? Paar järgmist päeva on meie grupi töö, tempo  ja vorm just täpselt sellised. Minek haiglasse. Järgmises osas näete, miks tahavad anaanni sõjaväehaigla  arstid teha minust oma röntgenaparaadi reklaamnägu. Kuidas käib Indoneesias riigi iseseisvuspüha tähistamine  ja milleks kasutatakse pidustustel hambapasta  ja savisegu? Õhus on küsimus, kuidas petta krokodille.
