Ei pea iial jookseb alla mööda külge. On tõesti siililegi selge. Tere, head sõbrad. Siilipoiss on ametis ühe põneva raamatu vaatamisega tükk aega juba uurib ja lapata seda. Selle raamatu autor on Desmond Morris, üks inglise loomade uurija loomade käitumise uurija. See raamat ongi tegelikult puhtalt loomade käitumisest just loomade käitumisest neile inimestele, kes tegelesid loomade käitumise uurimisega või tahaksid lihtsalt mõnusalt lugeda sellest, mismoodi need loomad käituvad. Nii palju kui mina seda raamatut nüüd olen saanud vaadata, see raamat on parajalt paks ja mulle tundub, et me saaksime siit oma aasta aega vist sellest raamatust rääkida, pilte vaadata ja sind ütles kohutavalt küsimusi, kindlasti. Ja ja nüüd Georg lei raamatu lahti ja siit vaatab mulle vastu üks kohutavalt suur silm. Ja see ongi päris suur silm. Suure linnusilm peaks olema ühe Gondari silm, nii palju kui mina seda pilti oskan nüüd hinnata. Ja see on põnev, sellel linnul on seal, kus me oleme harjunud nägema, et silman valge, seal on silm, tulipunane. Miks ta selline punane on ja üldse väga palju muid mõistatusi on siin raamatus sees, tähendab see raamat on selles mõttes huvitav raamatut. Et kui sa oled mõne peatüki läbi lugenud, siis sealt tekib rohkem küsimusi, kui sa tegelikult vastused saad. Ja selles mõttes on ta tore raamat, et ta annab sulle kogu aeg ainet edasi mõtlemiseks ja uurimiseks ja, ja nende küsimustele vastuse otsimiseks. Ja raamatu pealkiri on ka juba suur küsimärk selle raamatu pealkiri, miks sebratriibud ja miks on sõbral triibud? Sellele me siit raamatust vastust ei saagi, me saame end üheksa erinevat teooriat selle kohta, mispärast tal võiksid triibud olla, igalühel on nii palju vastuväiteid, et tulemuseks kõik, nad tunduvad väga kahtlased olevat ja nagu see autor peatüki ära lõpetab sõnadega, et ilmselt meil on veel see teada saamata, mispärast see plika siis selline musta-valge triibuline on? Me oleme oma varasemates saadetes rääkinud ka natukene sellest, mis pärast sebra triibuline on, üks teooria on ju selline, et need mustad ja valged triibud tema kohal soojenevad erineva kiirusega. Siis kaugelt vaadates sebra kari nagu hajuks ära seal sa vannis, kus õhk on väga kuum, see on jah, päris hea elus teooriand, et üldiselt et kiskjad enamasti hakkavad selle saaki ründama, saagil ohtlikuks muutuma, siis kui nad on talle juba nii lähedal, et triibud on väga selgesti ilusti näha. Diskette seisukohalt sellel asjal nagu erilist tähtsust ei ole ja, ja kuna sebrad liiguvad tavaliselt know anti loopidega veel koos kaasa, karjun, nii suur see know anti loopida karjet ja must siis see paistab kaugele silma, nii et see sebra hajumine seal ei saa päris õige olla. Üks teooria on ka see, et triibud on sellepärast, et sepad 11 nende triipude järgi ära tunneksid. Aga sellele vastuväiteks jälle see, et hobused näiteks, kellel ei ole ühtegi triipu peal, tunnete 11 sama hästi ära. Ja kõige huvitavam teooria, ma ei hakka neid kõiki neid siin ära rääkima. Kõige huvitavam teooria minu jaoks on. Ja seda ma juhtisin ühte sõprade elu tutvustavat filmi vaadates ka nägema. See teooria väidab, et see plaat on triibulised, sellepärast hammustavad putukad ja, ja üldse parasiite levitavad putukad ei paneks neid tähele. Sebrad on triibulised ja siis sebratriibud putukate nägemise korral nagu hajuvad ära, tähendab putuka läheb silmades kirjuks. Ta ei saa aru, mis seal ees on ja ta lihtsalt lendab, sest sepast mööda otsib kindlama koha, millel on nagu selgemad kontuurid. Sebra kontuurid nagu hajuksitama silmas ära ja ta maandub siis verd imema, näiteks kruu anti loobivai kaelkirjaku või mõne anti loobi seljas. Aga võib-olla on niimoodi, et kõik need üheksateooriat ja siis võib-olla veel üheksa veel avastamata teooriat või välja mõtlemata teooriad kehtivad samaaegselt ja siis kehtivad vastavalt erinevatele olukordadele. Ja sinna ma tahtsingi välja jõuda, et tegelikult ilmselt tõde ongi iga sellise teooria puhul kusagil seal vahepeal natuke siit ja natuke sealt natuke kolmandast kohast seda tõtt ja niimoodi kokku tuleb see päris õige tõde, ükski teooria eraldi seleta midagi ära, aga kõik nad koos ja veel natuke lisa, nagu sa ütlesid. Siis saame selle seletuse võib-olla kätega. Ja ka mina piilun siin kogu aeg selle suure punase silma kõrvalolevat pilti Sipikat suurte õhupallidega. Need sipelgate sugused putukad ja Need on sipelgad, kes elavad troopikas ja neil paksenenud taga kehadega sipelgatele on tegelikult, kuidas sulle nüüd öelda elusa laoülesanne täita elus meepaat või nõu nad imevad nektarit sisse ja siis riputad enda lakke, söövad naiste kõhu punni, tagakeha on sipelgas endast neli-viis korda suurem, siis on kõik mett täis ja nende ülesanne siis seal pesas ongi see, et nad ripuvad kannatlikult niimoodi tagakeha allapoole laes ja ootad, kuni keegi tuleb ja toidavad siis selle nektari ka neid, kes tulevad teised sipelgad toidavad neid ka niimoodi, et toovad neile seda nektarit juurde, kui nad tühjaks hakkavad saama, alguses nad teatud osa imevad ise, siis toidetakse neid sel ajal, kui nad seal laes ripuvad, veel natuke juurde, Ühed käivad söömas, teised toovad toitu juurde, nii et nad on nagu elusad külmkapid või sahvrit seal laes, siis olemas on ja on käinud selleks, et teisi toitma. Minul tekib kohe küsimus, et kuidas teised siis sipelgakõhust selle nektari kätte saavad? See sipelgas ise siis pressib selle nektari tilga välja, need need teised sipelgad talt siis lakuvad teda ja niimoodi saab siis selle toidu kätte. Aga kas seal siidi sellist küsimust ei tekkinud, et kuidas nad jaksavad sellist suurt kera kinni hoida, kui nad seal laes ripuvad? Ma nagu selle peale mõtelnud küll, aga seal on tõesti kummaline. See näitabki, et need sipelgad on tegelikult väga tugevad, kuigi nad näevad nii haprad välja ja lisaks sellele, et nad jaksavad kinni hoida, on neil muidugi erivarustus. Meil on selliste haake karvakestega varustatud käpad, et nad nagu need uueaegsed mänguasjad, õueaegsed, pallid on, mis seal krobelise riide külge kinni, vot umbes samal põhimõttel toimuvad need sipelgate käpad ka, et see maapind ei ole tasane, veidi krobeline sipelgate käpakesed haakuvad siis selle cropelise pinna taha ja ta haakub kinni. Aga muidugi see on märkimisväärne raskus temale, et ega ta vist väga õnnelik ei ole, ise seal seda suurt Me nõuda hoides, aga no kui tal on juba selline roll loodud, siis vaevalt et ta nüüd juurdleb seal üleval rippudes selle üle, et mul on siin paha ja mulle see ei meeldi ja mul on õigus olla normaalne sipelgas oma õigust kasutades. Ma lähen hoopis metsa näiteks okkaid tassima või, või putukaid püüdma ja ma ei taha siin rippuda neil selliseid muresid, olla nemad oma õigust, nii nagu inimesed tihtipeale taga ajavad, nemad seda ei tee. Kas nad siis jalutamas absoluutselt ei käigi? Ei, sellise tagakehaga ei ole võimalik jalutada, sest seda nad ei jõua endale lihtsalt järgi vedada, tähendab, ta ei saa jalgu maha panna, kui taga kehanipunnis saab ainult olla niimoodi rippu asendis. Sest kui ta jalad vastu maad paneks, siis vedela toeta jalad vajuvad laiali või ei, ulatage maapinnani seepärast tagakeha kumerusse, kõht seal punnis all ei lase tal keha üldse vastu maad puudutada. Et siin ei olegi tal teist väljapääsu. Ja sellise kuju omandab ta alles siis, kui ta on juba teiste poolt toidetud, klaasitükk aega rippunud ja teised on talle toidu juurde toonud. Päris alguse tagavara kogub ta küll ise, aga siis ta riputab ta üles, hakkab ta niimoodi õrnalt kumama punakanale seal teistele märgiks, et nüüd on sahver valmis. Nüüd tuleb hakata sahvrit täitma. Minul tekkis selline mõte, et äkki nad kasutavad sellistel kosmilist energiat, et nad nii tugevaks on saanud või on nad kuidagi astroloogiaga või salateadustega kursis nomine neid sipelgaid ja kas see võib võimalik olla? Põhimõtteliselt kõik võib võimalik olla, aga kui sa nüüd küsid minu enda arvamust, siis mina ei usu. Ma ei usu üldse nendes igasuguste salateadustesse mitte üks põrm ja ma ei oska isegi õieti, ma ei taha nüüd nii pahasti öelda, kui ma mõtlen tihtipeale salateaduste kohta, aga ma ei taha kedagi solvata, sest väga paljud inimesed usuvad seda. Ja lõppude lõpuks me oleme kõik papad, võrdsed inimesed, siin igaüks usub seda, mis tal parajasti pähe tuleb. Kes ala teadusid, kes muid teadusi, kes mida tahes, noh, näiteks kas või ufosid, mida mina ei usu. Ükskõik kui palju mul ufo saateid telekast ka ei näidataks ja kui palju, et keegi ei veenaks, et ta isiklikult oli tähelaevas rohelised mehikesed piimaauto juures juttu puhumas. See on minu arvamus, et ma ei ütle, et see õige on. Aga samas, kui ma näiteks kuskil salapärases kohas või hämaral ajal kohtuksin näiteks sellise kummalise punnis kõhuga sipelgakomisjon, ilus, punane, läikiv või välguks mulle kuskilt vastu kontoris ilm, siis ma võiksin ta tõesti ufogsega minema. Kui ma teda enne näinud ei ole. Ja eks need muinasjutud nii sündisidki Ja üldiselt muinasjutud sünnivadki väga tihti tõsielusündmusele lisatud fantaasia juures siinsamas raamatus, ma näitan teile ühte pilti, kahju, et meil kuulajad seda pilti ei näe ja siin pildi peal on siis ühest muinasjutt raamatust joonistus, kus Rebane on pikali maas ja teeskleb surnut, siis hüppab järsku püstise surnut, teeskleb rebane ja haarab linnu, kes talle liiga lähedale tulnud kinni ja pikka aega arvati seal muinasjutuline asi, aga tegelikult õnnestus 60.-te aastate keskel polaaraladel ühel vene filmioperaatori filmida täpselt sama situatsioon rebasega ja siin dokumentaalkaadrid ka rebane, kes on nii surnud kui surnud selle pildi peal. Pares istub talle saba peale, rebane, liigutage siis järsku keerab ennast niimoodi välkkiirelt ringi, haarab selle varese kinni ja vaene vares, kes tuli ise sööma, sattus toiduks, sellele rebasele. Ja vot selline teesklus surnud looma teesklemine on loomariigis päris laialt levinud, väga paljud liigid kasutavad sellist võtet muidugi mitte selleks, et kedagi endale juurde meelitada, vaid enamasti selleks, et oma nahka päästa. Kunagi ammu-ammu rääkisime opossum, sest nemad on suured meistrit, sel alal ta võib-olla nii surnud, kui surnud üks loom üldse olla võib kõva kronksus, hambad irevil vajab veel paha haisu välja ka. Aga siis, kui oht möödas on, siis vaatab korra niimoodi üle õla ja tatsab rahulikult oma opossum asju jälle ajama. Samasugust trikki kasutavad maod näiteks maad võivad ka seda surnut teeselda. Eriti üks madu, kes on Põhja-Ameerikas umbes meetri pikkune, kuna tal on eriti täiuslikuks veel muutunud surnud mao teesklemine. Koht ähvardab seda rooma valguse eest ära. Järgmine etapp on see, et ta ründab päraniaetud lõugadega ja kui see ka ei aita, siis poole rünnaku pealt järsku viskub, selili jääb kangelt lebama, kael peaaegu kahe korra murdnud suu pärani lahti, keel ripakil, suust väljas ja kui siis natuke aega on ta seal saanud teeselda ja näeb, mitte midagi ei juhtu, siis ta keerab end pidi ja hiilib vaikselt minema ja seekord läks tal siis jälle. Õnneks. Aga nüüd me nagu kogemata jõudsimegi selle juurde, millest see raamat räägib, noh, sa ütlesid, et see raamat on loomade käitumisest ühelgi saadikul on siinsamas selle rebase pildi kõrval ilus sinine saba. Ära tulnud, see on jälle selline päris tüüpiline väikeste loomade enda kaitsmise võimaluseta, jätab mingisuguse kehaosa endast maha. No sisalike puhul me teame, et seal saba, nüüd suvisel ajal on neid väikseid sisalikke eri suurusega sisalikke hästi palju igal pool näha. Praegu peaks olema tillukesi arusisaliku poegi, kes on musta Zapagisega üpris tumedad, umbes nelja poole sentimeetri pikkused, need on väga mõnus niimoodi kätte võtavad nii tillukesed, et neid ei karda keegi. Isegi kõige paadunud madude sisaliku Carti ei karda neid tillukesi julgeb kätte võtta, aga nendega tuleb olla hästi ettevaatlik. Sapakenesel On väga hõlpsasti murdub ja suurematel sisarikele muidugi sama hõlpsasti sisalikku ei sa üldse sabast sikutada ja kui keegi siis on juhuslikult kogemata näiteks saba peale astunud sabas tõmmanud sisaliku, siis võib näha ka väga huvitavat pilti seal, nii et see saba, mis siis ära tuli, see hakkab seal maa peal, tantsime vingerdama, ta lausa hüppab sealt ülesse ja praktiliselt on nii, et saba liikumist ei saa mitte nägemata olla, see nagu tõmbab selle pilgu enda peale, et nagu isegi hüpnutiseerib veidi selle vaatajana muidugi mitte päriselt hüpnotiseeri, aga kuna ta on nii intensiivne liikumine, siis kõik muud liikumised seal kõrval nagu hajuvad ära, et neid ei pane, tähel jääb ainult saba hüplemine seal silma ette. Muidugi väga paljud loomad, kes sisaliku jahtisid, need ei pane selle sisaliku enda kadumist üldse tähelegi ja siis ühtäkki avastada saba, sinna lebama jääb, et et see on paljas sabaroots, on väga vähe liha ja enamasti soomuseid ja natuke Luitsel ja süües ja sealt suurt midagi. See, mis süüa kõlbas, see on ammu kadunud ja seda ei leia enam kuidagimoodi üles. Nii et see on üks kavalus kõik ja see on puhas kavalus või võib ka öelda, et ohverdamine sellepärast, et noh, ega see sisalikul väga meeldiv ei ole, kui pool keha ikka ühtäkki maha jääb ja see tähendab seda, et vähemalt üks paar kuud on ta väga kohustatud seisus, teist saba pole tal veel jõudnud kasvada ja see teine saba kasvab, on tume ja lühem tunduvalt. Muidugi saba kasvatamine nõuab väga palju energiat ka, nii et ta peab palju rohkem liikuma, kui tal on vaja seda uut saba kasvatada, toitu hankida, rohkem liigud, siis tähendab see seda, et sul rohkem võimalusi kellelegi Te jääda, kes sind süüa tahab ja nii edasi, nii et noh, pahandusi tuleks muidugi palju, aga aga ühe korra puhul ta ikkagi aitab elu päästa. Nii et kasutamiseks kriisisituatsioonis Täpselt nii, see on just puhtalt kriisisituatsioonis käiku lasta võimalus. Aga mis on siin veel põnevat, midagi sellist kohutavalt põnevat? Ma arvan muidugi, et see valiku tegemine on päris raske, aga millestki rääkida. Võib-olla räägiks üldse, mis, mis peatükid siin raamatus on, millesse loomade käitumine üldse koosneb, mismoodi liigitatud see käitumine siin raamatus on? Noh, siin on näiteks räägitud väga palju loomade kooselust, mismoodi need loomad üksteisega koos elavad, missugused erinevad kooselutüübid on mõned üksikud ja mõned elad paarise, mõned parvedes või karjades ja siis on niimoodi haariumite viisi elamine, et on üks isaloom, kellel on suur haarem emastest, seal võib olla kuni 200 ema loomad all ja mispärast see jälle hea? No siis on pikalt räägitud ka näiteks põgenemiskäitumisest siin üks väga ilus pilt jänesest, keda ründab ülevalt taevalt mingi kull ja siis esimese pildi peal on jänestel maapinnal nagu istumas või tükitamas õieti kull teda ründamas. Järgmine pilt on see, et kull on seal kujusi pidi maa sees kinni, peaaegu jänes on umbes meetri kõrgusel õhus. Seal tõesti fotograafil tohutu õnnelik tabamine, see kull on siis rünnanud jänese viimasel hetkel lihtsalt eest ära hüppaludes kull on ninapidi vastu maad tormanud, nii nagu pikeerib lennuki kullil vedasid kivi all ei olnud. Ja ilmselt küll jänes on jah, tõesti kõik neli jalga seal õhus ja nagu lendamas täielik rollid ära vahetama. No siin on räägitud sellest, mismoodi loomandast kaitsvat, missugused kaitsevahendid neil on näiteks need kilbid ja rüüd ja siis on räägitud Moskeerumisest, siis on räägitud igasugust kaitse vahenditest selles mõttes noh nagu näiteks siilidel need okkad ja soomusloomadel soomused keha pinnal, siis on räägitud keemilises kaitsest, kuidas mürke välja aetakse ja paha haisu välja aetakse, näiteks Kunksistanud pildid, kuidas tähnik Scunks ennast kaitseb, temal on väga omapärane musta-valgetäpiline selg, juus, valge saba, must kõhualune, hästi kontrastsed värvid ja kui siis vaenlane talle liiga lähedale tuleb, siis tema kaitsekäitumine on väga omapära, nimelt ta alguses ajab saba hästi puhevile, demonstreerib seda valget selga saba ja siis, et asi ikka päris kindel oleks, et näeks, kuidas ta tõuseb esijalgadele niimoodi nina vastu maad käib esimestel käppadel saba tagajalad püsti ja näitab oma neid värve. Kas te aru ei saa, et noh, siin on midagi pahasti, siis ta laskub rahulikult neljakäpukile tagasi, keerab oma saba poole, siis selle ründe juurde, vaatab veel korra kavalalt üle õla ja siis tulistab seda hirmsat haisvat nõret ja noh, näiteks on kirjeldatud koeri või, või loomi, kes seda otse ninna saanud, siis need tormavad vingudes minema, püherdavad seal maa peal ja on ühesõnaga igatpidi hädas ja igatahes valge-musta-valgekirju värvi jääb neile nii hästi meelde, et kui neile kasvõi siukest rätikut näidata, siis nad tõmbuvad õnnetult saba jalge vahele ja traavivad minema, sest Nad ei taha enam midagi tegemist teha sellise koleda haisva elukaga ja kui näiteks inimesel juhtub niisugune asi ja viimasel ajal Ameerika linnades on päris palju Scunks õhtusel ajal ringi liikumas, nii et inimesed satuvad nende kokku, juhtusin hiljaaegu nägema ühte filmi, kus siis räägiti Ameerika linna tööelust loomade elustel linnades ja seal oli väga omapärane kaader, kuidas üks Kunksuli rahulikult einestama prügikasti juurde siis uhke limusiin, pidu riietuses, inimestega peatus seal kaunis lähedal ja need inimesed tulid Scunksist liiga lähedalt mööda Scunkse jõudnud, et hoiatada ka vaid kohed, tulistas see põgenemisreaktsioon, nende inimeste kõik tormasid, igaüks ise suunas karjumine ja kisa ja muidugi neist tuleb aru saada, sest noh, sel õhtul nad kuhugi pidusse enam minna ei saanud ja yldiselt neist riietest ei saa ka enam mitte midagi asja, Nad tulid lihtsalt minema visatud pesusse, hais välja ei lähe. Neil vaesekestel ei vedanud, et kohtumise pidi olema viimasel ajal üpris sagedasti punktid on muutumas tõelisteks linna elanikeks. Ma lugesin siin, üks peatükk on hoiatussignaalid. Tead siilipoiss ma kardan, et täna sellest enam ei jõuagi ork rääkida, sellepärast et saateaeg saab kohe-kohe otsa. Aga siis jätame selle küsimuse meelde tulema ja selle teema juurde kunagi tagasi räägime siis tõesti juba sellest, mismoodi loomad hoiatavad oma mürgisuse eest ja oma ohtude eest ja räägime neist hoiatussignaalidest ja muudest põnevatest asjadest. Nojah, sellepärast, et Georg ja nii palju, kui masid raamatu järjekorrast loen, siis sa jõudsid ka nende peatükkidega alles poole peale. Ei, ma jõudsin, olles esimese viiendiku pealist. Sisukord läheb järgmisel leheküljel veel edasi, me jõudsime esimese lehekülje kolmandiku peale. Aga siis järgmine kord, kui sul see raamat kaasas on ja mina tahaks küll, et see raamat sul ikka kas oleks sellepärast et ma ei jõudnud teda õieti veel sirvida, siis alustame sealt, kus pooleli jäime. Ja tänaseks siis kuulmiseni. Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge. On tõesti siililegi selge.
