Ja nüüd on meil stuudios Ramuel Tafenau, tere. Tere. Ja kuulasime just muusikat sinu debüütplaadilt, selle loo nimi on kohatu ja kui ma seda lugu kuulama hakkasin, siis kuidagi algusest peale, see tundus mulle väga tuttav ja siis ma mõtlesin, et kust ma seda olen varem kuulnud ja mulle tuli meelde, et oli selline muusikal muusikalavastus nagu Tallinn 67. Mida otsa kool tegi aastal 2017 ja seal oli see lugu või vähemalt mingisugune osa sellest toost nagu selliseks signatuuriks. Kuidas öelda, kas oli nii, ma täpselt nii, see oli tegelikult sellele lavastuse avalugu seadeldis kirjutatud bigbändile nii-öelda, aga sealt jah, tekkis idee, c5 ollagi nii-öelda lavastuse signatuur ehk selline hästi lühike, tabav, täit lugu seal ei esitatud, küll aga just see mingisugune motiiv sellest loost. Kas see oligi siis spetsiaalselt kirjutanud selle lavastuse jaoks või oli see juba sul varem olemas? Seen oli tükk aega varem, ütleme nii, et isegi enne otsa kooli juba kuskil mul demona olemas hästi noorelt sellele nii-öelda salvestas oma kodustuudios ja oli olemas, ütleme, loo nimi oli kohatu, mida me just kuulsime, ja plaadi nimi on käes. Raund. Aga enne kui me räägime plaadist, ma räägiksin natukene sinuga ka sinust endast. No sa oled loomulikult pärit muusikalisest perekonnast ja ei ole ilmselt midagi veidrat selles, et sa oled hakanud muusikaga tegelema. Milline sinu lapsepõlv oli tõenäoliselt see, mida ikkagi kodus kuulas suisa Raivo Tafenau ja, ja kõik, see jättis sulle ka lapsena ju erilise mulje. Kindlasti jättis. Noh, ütleme need. Ma sain väga varakult hakata kuulama head muusikat, et kodus oli see väga tähtsal kohal ja just näiteks Batme tiini plaat või Liv sir. Et olles viieaastane, siis juba hakkasin kokutama, hakkas juba meeldima see ja siis see kuueaastaselt läksin juba eraõpetaja juurde klaverit õppima. Ja nii ta läks tegelikult ja siis jõudsid trummide juurde, jah, see oli kaheksa-üheksa aastat hiljem, aga jah, siis mingi hetk tuli selline klik minus, et trummid kuidagi paeluvad mind. Aga ikkagi klaverit õppisite pikalt siis jah, kaheksa aastat küll, aga sellist klassikalist eraõpetaja juures. Aga sealt siis vaikselt hakkasin endamisi nokitsema neid džäss harmooniat ja ja mõtleme oma omi, selliseid lugusi, too ideid, mille ma siis kuidagi salvestasin ja siis, kui hiljem päikeseline salvestustehnika tekkis, siis sain trummid sisse mängida, sain klaveri sisse mängida ja mingid selliseid ägedaid asju enda jaoks muidugi. Mulle pakkus hästi palju lõbu ja rõõmu, aga sellist mõtet hakata pianistiks, sellist sul ei tekkinud, vaid vahepeal oli. Vot vist Twist ei tekkinud, ega ma ei, otseselt ei mõelnud. Ma olin noor, siis ma ei mõelnud selle peale, et jah, jah, ei või, sest et ikkagi ju laste käest alati küsitakse, et kelleks sa saada tahad ja siis erinevatel perioodidel on need vastused ka väga erinevad, ilmselt mina tahtsin arhitektiks saada ja et unistus oli mitmeid, aga aga see, see trummariks tahtsin saadud, tekkis kuidagi. Ütleme peale keskkooli siis enne otsa kooli Tallinna Ülikoolis, et siis ma hakkasin nägema, et tegelikult kuidagi nagu sobib hästi see trummimäng mulle tahaksid arendada. Tegelikult sa oled ju õppinud mitte üksnes muusikat, vaid ka teisi erialasid, et selles mõttes ongi sinu elukäik olnud üsna huvitav, et sa oled õppinud ka keskkonnakorraldust täpselt nii bakalaureus Tallinna koolis, nii et kindlasti ka see avab täiesti teise vaatepunkti asjadele. Jah, selle teekonna läbisin. Jah, peale keskkooli, siis oli, oligi selline suur küsimärk, et mida ma edasi teen nüüd juba siis mul vaikselt koitis, et tahaks nagu muusikat õppima minna. Aga noh, mu vanem vanemad ka natukene suunasid mind, ütlesid, et äkki peaks ikkagi mõne teise erialale teisele erialale pühenduma alguses. Ja nii ta läks, aga no Tallinna Ülikoolis asi, et ma sain võtta kõrvalerialaks helide helidisaini. Aga see oli ka suhteline pusletamine natuke Mullest, et kaks erinevat nii-öelda teaduskonda ja kui teised võitsid sellise tüüpilise projektijuhtimise, siis mina ikkagi sain endale selle tunniplaaniga ilusti tunniplaan ilusti paika ja sain selle helidisaini võtta. Ja seal juba hakkas. Oleme hästi huvitav taimede jaoks, ehk siis see on nagu juba muusikalähedasena alates kompositsiooni aluseid ja muusikapsühholoogia ja siis pikk helitöötluse alused, salvestamine ja nii edasi, et see hoidis mind veepealsel kuni lõpuni välja. Aga mida sa oled nagu kodust kaasa saanud, et ükski inimene muidugi ei ole täpselt oma vanemate koopia ju, et on erinevad põlvkonnad, erinevad arusaamad ka muusikast ja üldse elust, aga aga kas sa võid öelda, et sa oled kuidagimoodi mõtlemine on ikkagi sul olnud ka oma isaga üsna sarnane? Jah, sest et ma olen ju näinud mida ta teeb, kuidas ta teeb eluaeg, et või see on eluaeg tegelenud muusikaga, on muusikud külas käinud, näinud seda olukorda, kuidas proovi tehakse isa mind stuudiosse kaasa võtnud. Kõik asin jah, ongi mõjutanud mind ja. Mul on õnne õnnelik, et mul see nii-öelda võimalus on antud, sest et nagu see aitab mind ka ennast praegu ja edaspidi ka kindlasti oma loomingut hakkasid kirjutama, siis 15 aastaselt umbes nii teadlikumalt jah, ehk siis kunagi salvestasin hästi kilplaslikum kombel kuidagi neid tema siia ja siis laadisin ikka SoundCloud'i või kuskil ülesse ja tollel oli seal oli see rada seitse foorum ja kuhu ma siis kirjutasin, et vaadake, uus lugu tuli välja, sain tagasisidet nii head kui halba ja siis mulle nagu mulle nii meeldis lihtsalt aega ära unustada, salvestada olla endaga seal nii-öelda kodustuudios Eesti hommikuste tundideni ja siis, kui lõpuks see mingisugune tükk valmis saab, siis minu enda jaoks oli see väga oluline. Kui seda plaati kuulata ja võib-olla isegi mitte seda, seda lugu, mida me just kuulsime, aga seda plaati tervikuna siis loomulikult, et ei saa üle ega ümber paljudest sinu mõjutustest ja eriti muidugi pätnassinist, sest et ma tean, et ka mõned arvustused, mis on selle plaadi kohta ilmunud, seda mainivad ja noh, see hakkab kõrva, ma arvan kõigile, kes on ka siit väga palju kuulanud. Et tegelikult ka selles helipildis jaga nendes pillides isegi on nagu sellistatud on, on siiski nagu sarnasusi, et, et ilmselt ikkagi. Kas see on üks sinu mõjutaja? Kindlasti isegi julgen tunnistada, see nii on. Kas see on nagu kahjuks või õnneks, seda ma ei oska öelda, aga kuna see mul esimene selline Minu debüütplaat siis, siis ma otsustasin võib-olla teadlikult, et teha selline plaat, siin album, selline kõla, mis mulle endale meeldib, paratamatult seal ongi see, et mulle väga meeldib etnotiini Antonio Sánchez ja kõik sellised. Helimaailm nii-öelda jaa jaa. Lihtsalt nii kujunes. Ma ise just mõtlesin selle peale, et kuna mulle ka väga meeldib, aga tal meeldib mulle just seetõttu, et ta on niivõrd mitmekülgne olnud, et ma arvan, et kui ta teeks ainult sellist harmooniliselt ilusat muusikat oleks võinud kõik need mitukümmend aastat, siis võib-olla ei oleks tähelegi pannud, aga temas on midagi sellist, mis teda eristab teistest ja, ja ka midagi sellist, et see kõik ei ole ainult mitte selline ilu. Täpselt nii. Ta on väga lahe vaadata nagu tagasi tema loomingut ja nüüd tuleb, et ta ei jää ühe ühte punkti toppama. Te olete midagi uut lahedat välja, kuigi seal on selline täpselt selline läbiv sarnane pätmentiini on alati olemas, et oskab väänata igast huvist huvitavaid asju nagu enda kasuks nii-öelda, et väga huvitav on kuulata alad. Ja kui me räägime trummalitest, siis loomulikult ilmselt Antonio Sánchez, kes on draid pärit Mehhikost, kes on pättessini trios juba mänginud vist umbes 15 aastat tagasi. Ja siiamaani mängib kosmosiiniga ka tema ilmselt sinu üks eeskuju. Jah. Jah, number üks, ütleme nii, siis ta peab, patenti oli samamoodi, et tema ei leia. Ütleme nii, et tema jaoks on Antonio Sánchez see number üks kellega kuulda aga on, et on, kellega on hea nagu lama jagada ja muusikatajad. Et nii on ja millist võlub Antonius Angelese selline tipptehniline mängija, tema selline lähenemine asjale, et, et on olnud võimalus ka siin Tallinnas Philly Joe's, tema nii-öelda naisterahvas siis käia ja ta on hästi tore inimene ja hästi räägib hästi arukat juttu ja hästi džässmuusikute selliselt ongi üsna toredad inimesed selles mõttes, et, et ei ole sellist staari staarikultust ei teki neile juurde väga vist jah. Võib-olla see kohati võib-olla oleneb aga enam enamus juhtudel küll, jah, ma usun. Aga kui sa räägid eeskujudest, siis mida see täpsemalt tähendab, et kas sa vaatad ikkagi sellist nagu tehnikat vaatab, mingisugust sellist saundi või, või hasartselt vaatad trummari juures näiteks? No see on see üldine kompott kokku kuulates erinevaid koosseisu, kus ta mängib, mis lähenemidel igal pool on siis kindlasti ka nagu tehnilisi asju. Et kui ma võtan midagi maha, näiteks harjutan, võtan mingisuguse fraasi talt maha, harjutan ühes ja samas ka kuulan seda, kuidas ta käitub näiteks erinevates situatsioonides. Käin kontserti kuulamas, vaata kuidas tahad ja hästi palju asju on seal üks selline suur-suur kompat. No kindlasti nii-öelda sellest vanakooli Tšassist, sa ei ole ka ju kuidagimoodi üle ega ümber saanud, sest et kasvõi juba kooliõpingute käigus sa oled sellega kokku puutunud, et ka seda sa ilmselt ikkagi kuulad ja see on ka siin mõjutanud ikka. No paratamatult see on nii. Et jah, ma pigem pean ennast jah, nagu rohkem Tšassilikuks trummariks. Kuigi mulle meeldib ka väga palju poppi mängida, aga lihtsalt see vundament ikkagi tuleb sealt sellest ratsionaalist küll, et seda peab alatasa muidugi kogu aeg lihvima ja ja ma tean, et need inimesed, kes on tulnud just trummarit, kes on tulnud, pole rokitausta pealt, et seal on üks selliseid hoopis teistmoodi, jälle hästi suured trummikomplektid, hoopis trummikomplekt näeb teistmoodi välja ja täpselt nii. Nii on, aga, aga sina pigem mitte ei ole siis nagu rokkmuusika poole pealt jõudnud. See on nii või naa nii ja naa, sest et ütleme nii, Tallinna ülikooli ajal keskkonnakorralduse ajal enne otsa kooli ma ikkagi mängisin sellises bändis nagu Taavi Peterson ja Üdi, kus ikkagi oli vaja sellist laiatamist ka? Siis oli, mul võib olla selline väljund või noh, selline suund, mida, kuhu poole liikuda, hoopis teine. Aga siis ma hakkasin oma lugusi rohkem realiseerima nii-öelda stuudiosse, ma sain aru, et ikkagi helikeel läheb sinna natuke sässikama poole siis mul hakkasid tekkima kõrval ikkagi Batnatiini ja need Antonio santsise liin nii-öelda trummarina, kindlasti on hästi palju sul tegemist erinevates bändides. Bassimängijate trummarid kipuvad olema sellised universaalid, kes suudavad mängida võib-olla Eestis just erinevates žanrites erinevates bändides, et sul on kindlasti neid bände päris palju? Jah, on, on väga lahedaid erinevaid projekte, et ma olen selle üle õnnelik, et et ma saan väga paljude lahedate andekate muusikutega koos laval olla, et tohutu inspireerib mind ja olles nagu mitmekülgne, siis ei väsi ära ka. Aga kui me räägime nüüd sellest plaadist, siis millal sul see mõte tekkis, et võiks nagu plaadi teha? Eks mul see uss olnud alati, ütleme varajasest noorusest peale, aga ütleme nii, et see hakkas idanema ikkagi otsa kooli ajal. Kui mul oli. Idee teha siiski lõpueksamil enda loomingu kava, et mul oli unistus otsa kooli algusest peale, et ma teen omaenda loomingu kaba ja ja siis, kui see aeg kätte jõudis, ütleme, kolmas aastat, siis, siis ma ikkagi viskasin nii-öelda bändile ette need ja siis peale peale otsa kooli lõpueksamid siis oleks pidanud tegelikult nad kohe ära kohe minema stuudiosse sellise värske värske tuhinaga, aga see natuke toppama. Aga ütleme nii, et otsa kool, viimane aasta oli see, see kõige suurem tõuge. Mis ajast peale ma siis olen nagu reaalselt ka selle poole pürginud. Siin on päris palju muusikuid tegelikult kaasa tegemas, aga ütleme, kes sellesse sinu põhik bändi praegu kuulub, kellega sa kontserte annad, selle koosseisuga. Põhibändi kuulub Kalle Pilli kitarride Joel-Rasmus, Remmel klahvpillidele, Mihkel märganud kontrabassil, ET nüüd edaspidi noh, paratamatult seal on külalised ka tobias Tammeru saksofonile, Johannes Laas kitarril ja Allan Järve. Paratamatult ma pean seda nagu koosseisul natuke väiksemaks. Aga see sõltub kunagi ei, ei tea, millal näiteks kutsun kellelegi külalisi seal mängima, et ütleme, ma usun, et bänd ise kujuneb selliseks kvintetti intetiks lõppude lõpuks kui sa neid lugusid kirjutasid, kas sa mõtlesid ka, et kas see võiks pigem sobida väiksele või, või suurele koosseisule või kuidas nad pidi mõtleme nii et see oleks pigem suurem koosseis, sest et ma ei kirjuta Lugusid trio Trio-le või kvartetile, et mul oli nagu peas hoopis laiem sound. Ja sestap ka nagu paratamatult peab olema rohkem muusikuid laval. Jah, aga need lood on kirjutanud üsna pika ajavahemiku jooksul või, või kuidas nendega on sinul lugusi ammuseid lugusi? Ütleme kolm näiteks kohatu Jowindvid pingsalt, nüüd on nagu hästi vanad lood ja ongi sekkaga uuemaid mis olin kas või eelmine eelmise aasta lõpus suve lõpus kirjutatud või siis eelmise aasta alguses see Kädera raund oli kirjutatud mu maakodus aasta aega tagasi, täpselt. Et ja kas võib sind seda muusikat esitlemas näha veel, et tulevikus ja mul on. Jazzkaarel on suur plaadiesitluskontsert, kus saab kõik, kes seal plaadi peal mängivad kõik laval ja lisaks ka üks aukülaline, seda ma ei tahaks hetkel veel välja paisata. Aga siis jah, ütleme nii, Tsee Jazz kaare kontsert on minu jaoks väga oluline, sest et see on ainuke selline suurem suuremõõdulise on plaadiesitlus, kus ma tahan, et kõik need muusikud oleksid minuga laval. Jazzkaar ei ole ka enam üldse mitte kaugel, nii et varsti juba tuleb hakata plaane tegema selleks, et nii nii ta on, aitäh, Ramuel Tafenau, selle vestluse eest ja uus plaat on, on ilmunud aitäh.
