Tere tulemast tagasi Borneo töölaagrisse. Tänase osa alustuseks tuleb minna natuke ajas tagasi. Ma olen hoidnud vargsi ühte saladust ja seda mitte mingist kavalusest,  vaid lihtsalt natuke ehk eestlaslikult. Nimelt sain ma ma siin vabatahtlikuna orangutane aitava  organisatsiooni jaoks endises eraloomaaias töötades pisut vigastada. Näete, siin see juhtub. Mingil rumalal põhjusel otsustasin ma natuke veel edasi  lammutada selle meie poolt üles ehitatava platvormi juurde  kuuluva katusealuse treppi. See rippus seal kuidagi niimoodi lammutama. Kutsuvalt. See kukkus ootamatult aga alla, nii et mu vasaku käe nimetis  sõrm sai pihta. Kinnas oli käes ja esimesele ehmatusele erilist valu ei järgnenud. Aga sõrm andis ennast tunda veel õige mitu päeva  ja läks ka natuke paiste. Egas midagi, tuli ette võtta, tee arstide juurde. Autojuht nüüd ongi minek haiglasse. Olemegi haiglas kohal. Siin panka haiglas on läbitud, registratuuris on käidud,  on makstud nii-öelda läbi vaatamise tasu 25000 ruupiat. Jälle ootamine tuleb oodata, kuni siis päris arsti juurde saab. No klassikaline meditsiinisüsteemi teema ikka ootad,  ootad ja ootad. Mu sõrmest see on väga uus aparaat siin nad on väga uhked  selle üle. Lukskas ära. Väga sõbralikud radioloogid tegid mu sõrmest pildi  ja noh, nii palju kui mina sellele pildile otsa vaatasin ei  olnud seal küll sees mõra, mis iseenesest on hea,  eks siis nüüd arst vaatab seda oma pilguga  ja ütleb, et. Mida tema sellest arvab ja mida tegema peab? Ilmselt nad lihtsalt, ma arvan, sead ikkagi kokku,  võib-olla määrab ka mingit ravi, mingit kreemi  või midagi, mis aitab seda lihast ja liigest siin sees  kuidagi paremini ravida, et võib ju olla,  et lihtsalt selles niiskes kuumas keskkonnas minu lihas ei  taha nii kiiresti paraneda. Õnneks nagu ma arstist aru sain, midagi hullu ei ole,  luu ei ole katki, mõra ei ole sees, lihtsalt sõrm on paistes  ja määras ta mulle ravi, mingid tabletid  ja ühtlasi siis ka. Mingi kreemi ma siis peangi ootama siin formaatse luugi juures,  et saada kätte. Oma tabletid ja oma kreemi, mis võtab jälle kindlasti aega. Nii et lihtsalt palju ootamist ja ootamist taas kord. Aga inimesed on sõbralikud, siin. See on tore. Raud on käes. Tablett, mida tuleb võtta siis kolm korda päevas,  üks tablett pärast sööki ja siis kreem, mida võib peale  märda siis kui ise soovid. Ehk siis, kui on valus, no eks siis põhimõtteliselt kogu aeg,  kui midagi haaran või kraban. Loodame, et saab korda. Umbes kell üheksa alustasime teekonda linna haiglasse arsti juurde. Ja nüüd saab kell kohe 10 minuti pärast üks,  nii et täpselt nii kaua võttis ka aega, et saada teada,  et sõrmega ei ole õnneks midagi juhtunud,  aga parem on alati teada, kui mitte teada  ja muretseda, et mis küll sõrmega võib-olla juhtunud  ja kuidas edasi käituda. Nüüd on vähemalt olemas ravi ja ma saan hakata ennast ravima. Esimene vaba päev. Meie ülesanne on kõigepealt pugeda sellesse autosse siia. Ja siis minna külla linna peale. Vaadata, mida inimesed teevad. Meie üldine töökorraldus on selline, et kuus päeva on töö  tegemist ja siis seitsmes on nii-öelda hingamise päev. Ja kui see päev käes, siis võib tulla metsast välja  ning hingata nii-öelda linnaõhku, õigemini külaõhku,  mis ühtlasi tähistab ka Indoneesia rahvuspüha. Ja selle päeva sisustavad kalimantani elanikud  nii traditsiooniliselt kui ka päris moodsalt. Kui te küsite, kuidas siin Kalimantanil või Borneol  siis aega veedetakse siis üks võimalus seda teha on näiteks  puhkpüssiga märkloa pihta tulistada. See on vana traditsiooniline kohalik relv,  selline pikk pikk puidust toru ja väiksed. Nooled käivad sinna sisse ja nendega tuleb märklaua pihta lasta. Me oleme siin hetkel, kui praegu käib harjutamine. Kell on siin niimoodi üheksa kandis, kell 10 hakkab siin  päris võistlus pihta, vaatame, kui meil on aega  ja põhjust siia jääda. Võib-olla peaks olema ka päris võistlusel. Pean pisut natuke veel harjutama ja siis olen meister valmis,  võib-olla osalen kohalikel võistlustel ka veel ei tea. Kui puhkpüssiga olete kindlasti varemgi kohtunud,  siis see sport, mis õhtul pimenedes lahti rullub,  on küll midagi sellist, mida minu silmad pole varem näinud. Põlevat jalgpalli või teisisõnu tulipalli olete varem näinud  või mänginud. Aga just seda siin pidupäevadel mängitakse. Mänguvahendiks on bensiinis ligunenud kookospähklid,  mille kohtunike brigaad koos mängu avavilega süütavad  ja siis mänguplatsile saadavad. Kuna mul sõrm juba vigastatud oli, siis vaatamata sõprade  ja kohalike keelitustele jäin ma hea meelega peale. Võistkonna liikmete arv ega ka lõppskoor ei ole minu meelest  siin mängijate jaoks oluline. Oluline on fakt, et mängitakse leekiva palliga  ja kuigi kookos on ligunenud paar päeva bensiinis,  ei ole ta muutunud pehmeks, vaid ikka kivikõva  ja kõrvetavalt tuline. Sealjuures üks kavalus, mida siinsed mehed  ja naised kasutavad, on määrida oma jalad kokku hambapasta  ja savi seguga. Nii ei pida, tuli jalgu kahjustama ja mängulusti jaguma kauemaks. Mäng käib muidugi paljajalu. Hoogne emotsioonidest küllastunud ning ennast unustav mäng  tähendab muidugi seda, et vigastusi loetakse kokku alles  järgmisel päeval. See kaader sakslase Tanieli jalalabast järgmise päeva  hommikul annab mulle kinnitust, et tegin õige valiku. Kui mängutuhinaga kaasa ei läinud. Kui pidustused selja taga, pidi meid ees ootama järjekordne  tööpäev laudtee ehitusel. Kuna aga prussaka ja laudade virnad olid varasemalt  kahanenud hoogsalt, siis esialgu algas hommik ootamisega,  et saabuks uus koorem. Puitmaterjaliga ootamine on siin džunglitukas teinekord  päris põnev tegevus sest siis on aega jälgida lähemalt  ümbritsevat loodust. Kas või seda, kuidas sisalikult, keda leidub siin lisaks  öistele kekkodele ohtralt Meie ehitatud terrassil päikest võtavad. Kohati jääb aga mulje, et ka nemad ei saa ilma kohaliku  nuhtluse ehk kimbutavate sääskedeta. Siis aga tuleb teade, et täna laudu ja prusse meile ei toodagi. Kuna meil ei ole laudu, millega siin ehitada,  siis täna on rannapäev Poeme jälle ilmselt autokasti. Ja siis vaatame kohalikku randa ja ka kilpkonnasid lubati  meile jätta. Tsadamasse viib mööda ka kas metsatulekahjudes hävinud  või meelega palmiõli istanduste jaoks puhtaks põletatud  maatükkidest metsikut loodust on siin hoolimatult hävinud  tuhandete hektarite kaupa. Jõudsime kohale siia rannakuurortisse. Siin on kõik võimalused olemas, poekesed saab osta,  mine soovid, härrad on juba valmis teinud  ka siis kookuspähklid, nii et torkand kõrsisse hakka jooma. Põhimõtteliselt. Ja meie eesmärk on nüüd siit leida endale üks paat,  millega sõita edasi siin ühedal lähedal asuvale sellisele saarele,  kus peaks eriti mõnus rand olema ja kus saab näha  siis ka kohalike kilpkonnasid. Aga praegu alles see töö käib, et leida siis see paadimees,  kes meid siit üle viiks. Irooniliselt ja kerge kunstilise liialdusega öeldes on siin  rannas võimalik taas näha, kuhu kaob Indoneesiaste prügi. Kui seda ära ei põletata, siis visatakse see kõik kuskile  lähedal olevasse jõkke või kraavi, kus see omakorda merre kandub. Siin rannas samas sadamas päris huvitavad väiksed kalad. Tulevad ju need kalad, kellel on nii kops. Olemas kui ka siis vees hingamise süsteem  ehk lõpused. Ja kui parasjagu on vesi madal, ehk on mõõn,  siis näed siin muda peal, lasevad ringi. Elavad ja on ja söövad kõike seda, mida parasjagu  siis neile siin meeldib süüa. Nagu jälle. On tõusuvee aeg, siis elavad vee sees nagu kaladel kombeks. Just nagu evolutsiooniline nali, mõnes mõttes,  et nad. Tulid korraks veest välja, arendasid endale kopsud. Ja siis. Vaatasid, et see pole võib-olla kõige parem mõte. Läksid vette tagasi, aga kopsud jätsid endale alles,  et aeg-ajalt veest väljas käia. Kiire paadisõit viib meid umbes veerand tunniga jõe suudmes  asuvale saarele. Siin on rannaliiv vähemalt puhas. Mingit erilist kava meil siin ette nähtud ei ole,  igaüks teeb, mis tahab, kes pikutab ja loeb oma raamatut,  kes kõõlub puuoksal või lebab kaasa võetud rippvoodil. Mõnus puhkuse päev ja võimalus hingata džunglist hoopis teistsugust,  värsket mereõhku. Keda huvitab, rohkem, saab siin läbi astuda  ka merekilpkonnade abikeskusest. Kuigi praegu pole kõrghooaeg, näitab giid meile,  kuidas nad aitavad rannas korjatud kilpkonnamunadel siin  kontrollitud keskkonnas välja haududa. Siia sellesse minu selja taga olevasse hoonesse tuuakse  siis meri, kilpkonnade munad. Kui tuleb kilpkonnaema siia, randa, muneb nad liiva sisse,  siis inimesed siin jälgivad seda panevad tähele,  märgistavad ära need kohad, kuhu kilpkonna ema oma munad  muneb ja siis kaevavad selle pesa üles ja toovad siia  sellesse majja ja matavad siin nendesse liiva. Siis basseinidesse uuesti need munad maha sellepärast et  hoida neid turvaliselt, sest et siia saarele,  mis kohati on saar ja siis jälle on, on poolsaar sõltuvalt  vee seisust tulevad näiteks metssead siis on siin sisalikud,  kes tahavad süüa. Kilpkonnamune, linnud. Vaatavad pealt, kuidas kilpkonnaemad munevad  ja napsavad sealt endale üht-teist, et ühesõnaga siin on  igasuguseid tegelasi, kes kõik tahavad kilpkonna munasid ära süüa,  aga siin selle sees hoitakse neil munadel silma peal  ja ja siin siis turvaliselt, kui nad lõpuks liiva alt välja tulevad,  on koorunud, siis viiakse nad ka uuesti merre  ja niimoodi üritatakse siis meres elavate kilpkondade  populatsiooni siin päästa ja hoida väljasuremast. Paar kilpkonna on siin ka hetkel veel ravil  ja neid hoitakse väikestes basseinides, kus nende eest  siis kantakse hoolt ja toidetakse neil, kellel  nii õnnelikult pole läinud. Nende kohta on siin abikeskuse riiulil postuumse ekspon. Vette mind väga ei kisu, eks see olemine on kogu aeg selline  vesine juba niigi. Aga meie seltskonnas leidub ka neid, kes heidavad end  laintesse niimoodi vaikselt meie päevakesi möödubki. Järgmine asine päev toob aga mu ellu järjekordse ülesande,  mida ma pole kunagi varem teinud. Tuleb leiutada krokodillide söötmise süsteem,  mis võõrutaks nad sellest harjumusest, et inimene annab  neile süüa. Mäletate, ma elan ja töötan hetkel endises eraloomaaias,  mille ainukesteks asukateks on kahjuks kolm krokodilli,  keda ei saanud vabadusse lasta, sest nad tongiks kohe mõnda  külla ja nõuaks inimeste käest süüa. Ja see ei ole otse loomulikult kõige turvalisem lahendus. Kuidas seda söötmist, mida paar korda kuus seni kanade  või kaladega tehtud ümber korraldada selles ongi hetkel  miljoni dollari küsimus. Minu ideeks on eemalseisvalt platvormilt suunata nende  aedikusse üks toru ning sealt hakata ebaregulaarselt  ja varjatult laskma neile kalu söödaks. Kuna aedikus on nii või teisiti vett, siis võib juhtuda,  et nad peavad koguni väikestviisi jahti pidama,  et kala kinni püüda. Et mu ideed ellu viia, oleme hankinud ehituspoest tavalist plastiktoru. Selle ots tuleb aedikusse suunata ning lehtede  ja okstega varjata. Ja kui see õnnestub ning kohalikud asjatundjad heakskiidu annavad,  siis võibki täiesti uus järk rokodillide elust alata. Võtsin kaasa mõõdulindi ja lähen nüüd. Mõõdan ära selle toru. Kui see, mis krokodolli ta juurde peaks minema,  et neile süüa, siis läbi toru anda. Mõte on selles, et kala tuleks visata toru sisse,  natukene vett peale ohada ja siis mööda seda toru läheb kala  lumpsumus krokodillideni, nii et krokodilli,  pane tähelegi, et inimese selle tegusa juures olid. Näidistoru on siin juba valmis. See tuleb ära mõõta ja siis tuleb ära mõõta distants  mis on krokodili puurist selle aluse ni. Platvormini, kus praegu inimesed peal puhkavad  ja kui salatihti ongi inimesi, mis on hea sellepärast et  siis ei oska krokodilli seostada sööki konkreetsete  inimtegevuslike häältega või seda, mida nad  siis näevad, mida inimesed teevad. Nii et sellepärast on see üks selline hea koht,  kust nende söötmist siis Majandada. Mis me nüüd tegime, on see, et me panime  selle valge plastiktoru Ühendasime ära ja panime siia krokodillipuuri täpselt vastu sinna,  kus on lippide vaheline koht. Meie mõte on siis nüüd selles. Et sealt platvormi pealt Kus siin töölised puhkehetke veedavad, saab hakata kala  sisse valama koos veega ja siis see läheb sealt torust ilusti. Suhti alla krokodillipuuri ja loodetavasti krokodi ei panegi tähele,  et kala on inimeste poolt sinna sisse lastud. See on meie plaan. Kala. Kristi on seal, vaatab parasjagu, kas siis kala tuleb välja  kala puidust kala või mitte. Ja kas krokotüüd kuidagi sellele reageerivad  või mitte. Siiamaani polen reageerinud? No igatahes tundub, et süsteem selles mõttes töötab,  et kala läheb läbi. Nii ma, ta on nüüd ka näha seda, kuidas süsteem töötab. Tulin siia vaatlemispositsioonile. Krokodilli söötmissüsteem kiideti heaks ehk et niimoodi  hakatakse neid siis nüüd inimestest võõrutama. Toru kaudu antakse sööki kala. Kui läheb õnneks, siis saab siia ühendada  ka voolik sellesse torusse, et vesi voolab pidevalt. On veel parem, kui siia saab panna sisse päris elus kalu,  kes on täiesti veel elusad ja ja sipled nagu vette saada,  hakkavad kohe ringi ujuma, sest need olid pisut juba uimased,  keda me täna siin sisse panime. Sest siis võiks see süsteem kõige paremini toimida,  siis need kalad, kes vette pääsevad, hakkavad kohe ujuma  laiali ja see suurendab tõenäosust et iga krokodill saab  kindla peale vähemalt ühe kala kätte ja nad saavad söönuks. Praegu süsteemi nõrkus ongi see, et kui üks krokodill  vallutab selle toru suudme siis kõik kalad,  kes sisse lähevad, on tema omad. No tõsi, krokodillide maailmas ka päris looduses käib  selline teatav võitlus ja nii ka siin, selles  siis nende aedikus peavad nad võitlema oma söögi pärast. Ja üks lisanegatiivne pool sellel süsteemil on see,  et kui veetase on väga kõrge kui on vihmaperiood,  siis võivad need kalad välja ujuda. Praegu on selline mudane lomp nagu rohkem see,  kus nad sees on ja kaladel erilist väljapääsu lootust ei ole. Mida kõrgem vesi, seda suurem tõenäosus,  et kalad pääsevad välja ja krokodillid on söömata. No aga vähemalt on see parim, mida me hetkel suutsime välja mõelda,  selleks et neid krokodille inimestest võõrutada. See on samm edasi selle poole, et umbes näiteks aasta pärast  saaksid need krokodillid tagasi sinna, kus nad päriselt kuuluvad,  ehk siis loodusesse ja see ongi selle asja eesmärk,  nemad on viimased selle endise loomaaia asukad,  keda veel siin puuris hoitakse just sellepärast,  et nad praegu veel on ohtlikud. Praegu veel, nad seostavad inimest otseselt söögiga  ja ilmselt kui need loodusest lahti lasta  siis hakkaksid nad ka otsima inimesega kontakti,  et inimese käest süüa saada. See on muidugi ohtlik, aga neid krokodilli ma olen nõus  tundide viisi siin tegelikult vaatama ja,  ja neid jälgima, ja kuigi need on hästi tasased Liigutavad väga aeglaselt ja harva. Siis see on kõik väga põnev. Minu jaoks. Ma läheme vaatame neid natukene veel. Järgmises saates lõpuks ometi hakkab mu töömehe põli lõppema  ning vaikselt võib täituda unistus näha metsas päris  metsikuid rangkutamme. Nüüd on see mets muutunud selliseks suurteks puudeks  tõeliseks ürgmetsaks. Ja siin tasub müüt juba silmadega pidevalt jälgida ümbrust. Sest et iga hetk võib olla siin võimalus kohata. Mõnda orangutani. No siin on ka päris palju Turiste seal metsas on üks rang, et ta on tõesti tõesti,  no vaadake seda me peale. Läks edukalt. Loodan, et varsti see põnev näitemäng jätkub ja. Saab näha siin veel mõnda huvitavat. Karakternäitlejat. Kelle põhiline rollisooritus on banaanide söömine?
