Ärme jutus tantsu Lennoo väikesest jänesest Jäki kerist. Kell oli 10 ja hommik oli erakordselt päikesepaisteline. Selline hommik, mil igaüks peaks ennast õnnelikuna ja rõõmsana tundma kuid ometi olnud sinimitte keegi selles metsas ei olnud õnnelik, iga rõõmuks. Väike jänese istus põõsastest ümbritsetud lagendikul mis asus päris metsa ääres. Jänese kõrval istuv šaakal ja lausa anus. Oh, palun mine, palun, kallis jänkuke, palun mine. Ja iga kord, kui šaakal neid sõnu ütles, Räputes jänkupoiss pead nii kõvasti, et kõrvad Räpusid ja muudkui koer. Põõsaste vahelt piilusid teised loomad, seal oli põõtherbee, Velookassiga, rebaanisiga paabulind ja palju palju teisi loomi. Nad kõik kõik kuidagi elevil. Ja kindlasti oleksid kasina elevil olnud. Miks jutustan sulle kohe veidi aega, enne kui see lugu algas, oli üks suur ja näljeni tiiger metsas elama asunud niga päev hulkus ta toitu otsides metsas ringi ja iga päev langes talle õunasöögiks kaks kolme looma kest mõnikord isegi rohkem, kui see nälja kustutamiseks vajalik oli. Kõik loomad kartsid teda ja keegi saanud enam õnnelik olla ega julgena ennast tunda. Kuid ühel päeval tuli šaakali haruldane idee, vähemalt talle endale tunduse haruldasime. Ta kutsus loomad nõupidamisele ja rääkis neile olet tammi, alustas ta Eedee, lubame tiigrile iga päev ühe looma lõunasöögiks ja siis kõik teised võiva tingitseeri päeval ohutuna tunda kunagi kerijahiks, siis enam teisi loomi. Šaakal mõtles kavalalt esijärgu, saadame väiksemaid loomi ja, ja mina võin sel juhul ennast päris kaua ohutuna tunda. Loomad olid nõus, Tiiges samuti, ta läks iga päevaga rasvasemakse laisemaks. Šaakali ettepanek meeldis, talle säästis ta aega ja vaeva ja kõik teised olid rahul, välja arvatud väike jänes. Kui tema kord tuli metsatiigrile lõunasöögiks minna, polnud ta sugugi meelitatud. Ja ma ei imesta seda sugugi, kas pole nii? Nüüd te siis teate, miks kõik ärevil olid sel kaunil suvehommikul. Loomad kartsid, et kui tiiger kaua ootama, peab võita tulla ise ja neid hoopis rohkem nahka pista. Kuid keegi ei suutnud väikest jänkut veenda itta, kas ja keegi soovinud, käis tema asemel minna. Päike tõusis üha kõrgemale taevasse ja sai juba päris palavalt, mis tähendas, et kell oli 12. Kõik, mine väike jänkuke, siis oli vastad, aitäh, kui halvasti ta käitus, oli Egaageminud. Ma mõtle juba kuulgi tiigrimäe häiret. Õnneks oli ta nii paks ja laisk, et koopast välja ronida. Keskpäevane aeg on metsas kuum, just paras uinaku tegemiseks. Enamik loomi tegi lõunauinakut. Nad olid üpris imestunud, kui äkki nägid, kuidas väike jänes hüljes hüppasin, hüüdis nüüd, ma lähen jadale, kas ta jooksis nii kiiresti, tundus nagu kukuks ta kohe-kohe uperpall. Ja kui loomad nägikus suunas jänku jooksis. Oh käes osas ei taha neist osa piiksus, vaid ja mõned hingasid kergendatult. Mis te arvate, kuhu jänes jooksis? Õleti kindlasti väga üllatunud, kuuldes aiades jooksis otsee tiigrikoopa juurde. Jänesel oli nii kiire, et kuidas sinna jõudis, näis, nagu ei suudaks ta enne pidama jääda, kui tiigrikäppade vahel. Kui idee siiski ettevaatlik ja hoidus kaugemale. Tiiger oli vihane, et oli pidanud nii kaua ootama, kui teete vahepeal tukkuma, oli jäänud siis ta haigutes ja oli vaid poolärkvel. Tule siia, Õedureid olend. Ära värise nii hullusti. Miks sa nii palju hiljaks jäid? Väike jänese pois, nuuksus ta hingeldades nii palju, et õlikirge nuttu teeseldes. Miks näed siis PVA sinu asemel siia ei saatnud meiega tiiger? Vastes jänku. Nad tegid seda agenda poolik Koit teenib tiiger ida ära. Käskis tiiger, õpetan teda, kuidas mul lõunasööki nahka pista ja mulje vaid kelner vilets Ko jänesepoiss jätta. Hoolku ütles jänes ikka veel nuuksudes olgu-le läheme seda teed kaudu, muige. Tule vaikselt ja, ja ma juhatan sind ta koopa juurde. Ja väike jänes juhatas tiigri mööda kitsas teerada mis lookles kõrges rohus. Tiigrid nagu kassidki, ei näe kirkal päikesepaiste just hästi ja kiigel pilutas silmi ja piilus siiasinna. Hättis Eestis jätkub põõsastesse. Siitkaudu Is anud, hüüdis ta. Tiiger hüppas üle põõsaste ja majandusväikesele avaral aasal. Selle keskel oli sügav auk ja selle ääres seisiski jänkuke. Ei, see auk on õige, ütlesin väriseva häälega. Oih, oih, ma nii väga kardan lubama kesistanud ju selja taga. Tiiger sööstis augu äärele ja August vaatastele vastu vihase tiigrinägu. Onu mu lõuluse üksi ja möirgas tiiger hüppas, kostis tugev sulpsatus ning tiiger kadus täi ilmul iialgi enam nähtavale. Sest auk kolis sügav tiik, mille vesi oli puhas ja säras nagu peegel. Jänku jooksis rõõmsalt tagasi aasale, kust lugu sai alguse. Loomad tulid hiilides põõsaste tagant välja jänkuhüüet lähemalt kuulde ja kui laul oli lõppenud, hüüdsid nad köik koos. Nad laulsid oma hääled kähedaks ja läksid siis rahulikult lõunauinakut tegema. Muinasjutt kuuletult nihiti ruttu, silmad kinni ja magama jääda, Ong.
