Tere, head sõbrad, minu nimi on Taavi Libe ja me jätkame suvist muusikarännakut läbi. Eestimaa. Looming on kõige ehedam ikka siis, kui tuleb puhtast südamest. Tänases saates vestleme loojatega, kes on laulu pannud enda jaoks kõige südamelähedasemad paigad. Alustame Marek Sadam, iga, kes, nagu järgmine laul kinnitab, on suurenemist. Maapoiss kesklinna suurt õhtul jälle kontsert, ma tõmban kopsusooja, tuul sind, vajan sajakordselt nii läbi osariikide, nii mitmes ajavööndis. Ikatega igatsen, mis kodulauas. Ei, ei leia Hollywood ma jaamideksase Vegas, sest viima olen valinud, sest nii ma täpselt elada ei leia Hollywoodi ja kõik need paigad kaardil. Maa, poiss, ei, ära unusta, et olen Suure-Jaanist maapoiss, näen taevas kuud, mis teisiti siin kumab. Ma korjan apelsinipuud siin teine ammu juba nii läbi, ise igatsenud, sa oled teises päevas, kui mina päikest rannal saan, su silmad und ehk näevad, ei leia Hollywood, Miami, Texas Vegas, sest nii ma olen valinud, sest nii ma täpselt elan, ei leia Hollywoodi ja kõik need paigad kaardil. Maa, poiss, ei, ära unusta, et olen suure jaanist. Ei leia Hollywood Miami Texase Vegas, sest viima olen valinud, sest nii ma täpselt elan, ei leia Hollywoodi ja kõik need paigad kaardil maapoiss, ei, ära unusta, et olen Suure-Jaanist hey hey, Elleia Hollywood jaamideksas Vegas, sest kliima oleme valinud, sest nii ma täpselt elan, hey hey, Elley ja Hollywoodi ja kõik need paigad kaardil maa, poiss. Ei, ära unusta, et olen suureid jaanist. Sureni on passi järgi minu sünnikoht sündinud ilmselt olen ikkagi Viljandis, aga passi järgi on Suure-Jaani ja ma olen selle üle väga uhke, kuigi ma olen kasvanud Kolga-Jaanis, aga, aga, aga suureani üle ma olen samuti väga-väga-väga uhke. Ja see laul on kirjutatud sel perioodil, kui ma elasin Ameerikas. See laul ongi täpselt nii nagu nii nagu ta on, täpselt sellised situatsioonid olid ja ma kirjutasin lihtsalt oma oma elu. Ja siis ühel Ühel hetkel, kui ma suvisel päeval olin Suure-Jaanis, siis siis kuidagi ma ei mäleta, kas ma kirjutasin selle sure, kirjutasin Los Angeleses, ma ei tea. Mulle tundub, et ma olen kirjutanud seal suurealisega selle igatsuse järgi, mulle tundub, et ma olen selle kirjutanud Los Angeleses, et et sa ei tohi kunagi ära unustada, kust saad pärit oled. Siis ma olen päris palju inimesi näinud, kes häbenevad seda, et väiksest kohast. Ja ma olen näinud ka inimesi, kes häbenevad seda, mis maalt nad pärit on. Et ja mul on sellest väga raske aru saada, sest see on just just rikkus. Ja kuna mina näen hästi, palju ma maailma paiku maitsetes, siis Suure-Jaani toob esimesena mulle kohe meelde ema tehtud toidud. Ja siis noh, neid on võimatu, võimatu ära unustada. Ja, ja teine asi on see, mis suureniga on huvitav, et kui ma siin Tallinnas olen ikka enamus ajast, siis, siis ma teen iga päev selliste kerget jooksu ja siis sellel ühel tänaval on selline maja, kus elas Artur Kapp 1934 kuni 1944. Ja siis alati, kui ma ses maast mööda jooksin, siis jälle suureani tuleb mulle meelde, et et Suure-Jaani mind saadab ikka ikka kõikjal. Mis seal Suure-Jaanist siis on või kas sul on mingisugused olulised paigad, kasvõi kasvõi lapsepõlvest või, või praegu, kui sa lähed lisaks sellele, et, et sinu emasele ja isa ja et, et igal inimesel omad paigad, minul on, minu jaoks on see vanemate aed, kus on need sõstrapõõsad, millest ma olen kirjutanud ja väga palju muid elemente, mida ma olen oma lauludes kasutanud ja ja, ja kõik see loodus ja Suure-Jaani järv ja ja mõnus ja rahulik olemine natuke meenutab Los Angeles sellepärast et ta on külalik. Sa ei pea võib-olla iga päev vaatama seda, mida sa selga paned, et ta minu jaoks kodukant ja üks asi, mis on, mis on alati suureni puhul kindel, et seal seal sind oodatakse just kodupoolest ükstaspuha, kas ma tulen kontserdilt kolmest või neljast seal näiteks Ivan Suure-Jaani korraks magama siis saun on ikkagi alati köetud ja laud on, laud on alati alati kaetud. Läheme edasi, Kirbla laul, vaat selle kohta ma pean ütlema, et mida Kirbla kohta ei teadnud midagi, kuskohas see täpselt on ja mis on siin seos sellega? Tegelikult Kirblatte teavad kõik need inimesed, kes Tallinnast on kunagi sõitnud Kuressaarde sest nad on eluaeg Kirblast läbi sõitnud. On väike koht, minu vanaema on sealt pärit ja minu vanaisaga nad seal koos elasid aastaid. Vanaisa, siiamaani väike armas Lääne-Eesti küla. Kõik need maitsed, mis mulle seostuvad lapsepõlvest meelde jäänud maa, suved veetsin tihtipeale Kirblast on laulus kirjas täpselt selline laul, et näen ja laulan kõik need lähedal asuvad paigad, rumba ja, ja vanamõisa ja siis teisel pool jääb Lihula Lihulast, mul on ka laul, aga ma ei ole seda ära salvestanud, kuidagi hinges on mul seal Kirbla. Ma käin seal suhteliselt harva, aga iga kord, kui ma Saaremaal sõidame, ma pean kindlasti mul selline traditsioon, et ma käin nende lähedaste haudadel. Et isegi seal, kui, kui me sõidame, lähen viin alati küünlad ja ja Kirbla puhul on üks eriline paik, kus mul meeldib istuda, on seal pangad, pinnavorm, kus hea ilmaga sa näed, näed merd ja näed seda Kasari luht hästi, et et see on mul kuidagi hinge jäänud, et seal, kus on Kumari kuju, siis seal mulle meeldib istuda, siis vaadata ja, ja see on minu, väikese printsi hetke kui nii, nii sa võid öelda, et see laul on kirjutatud selle panga peal istumise tundest ja, ja vaadates tagasi nendele maitsetele, mis siis kuidagi lapsepõlvest olid täpselt, ongi see kõrre otsa aetud maasikad ja ja Kasari luhas vanaisa ja vanaemaga öösel telkimine või kõik need, kõik need asjad, ma olen sinna laulu püüdnud võimalikult lihtsalt kirja panna, kui palju sa oskad rääkida sellest, et kuidas sinu vanavanemad sattusid sinna, kas, kas nemad, põlised, selle paiga elanikud ja millega need tegelased ja vanaema on sealt täitsa päri. Kullamaa kanti Kirbla kant on täiesti vanaema kant, vanaisa on Veltsast mihkli kandist, mis ei ole sugugi mitte kaugel sealt läbi üle soode ja läbi metsade minnes, et mihkli kandist et vanaisa saatus sinna ja peale seda pandi sinna tööle ja, ja nii nad kokku said kumu, kui mu vanaisa, kui vanaema hakkas ära minema, siis vanaisa küsis vanaema käest, et miks sa muga abiellusid siis vanamütsikese sind ikka oleks võtnud, et vanaisa oli seal pikka aega majandijuht ja siis siis hiljem seal muidugi tihti liitmised, aga, aga, aga ta oli sellise väikse kolhoosi juht ja siis vanaema õppis agronoomiks ja ja seal nad, et siis nõndamoodi elasid oma oma eesti mänge mängisid mõlemad mõlemad muidugi erakordselt erakordsed inimesed ka minu elus väga palju rolli mänginud. Ma saan tuua sellise näite, et kui väga ma igatsesin vanaisa ja vanaema järgi oli see, kui oli sünnipäev. Näiteks õe sünnipäev on suvel, siis ma mäletan ühte sünnipäeva, kus me olime tee ääres ja panime kõrva vastu teed, et kuulda seda, kas vanaisa vana juba tulevad. Sest ma olin kuulnud, sellelt meil raudteed ei olnud, et raudtee rööbaste vastu pannakse, siis on kuulda, et kas rong tuleb ja siis me kuulasime, kas nad tulevad või ei tule, et ma arvan, et mina kuna mulle meeldib süüa, siis ma arvan, et see on midagi sellise see tunne, ma nimetaksin seda kuidagi. See hea pannkook kaetud paksu maasikamoosiga. Vanaema mustikakissell. Vanaisa mesilasleid mesi. Kasari jõe vana uhke sild Karge vesi IU puhtaks bee siil. Kõrre otsa õega maasikaid. Pankade sai ikka iga suve 1000 lindu luhas kevadel. Kõik see tõesti ilmsi, mitte tuule. Igal meist, üks küla maarjamaal, vähemalt ma palun seda käile. Tallinn pole, ainult eestimaa, tulge külla, tulge külla meile. Meri oli siili ja paistab ikka. Kui on selge ilm ja kui tahet avastada ürgset eesti pill Tänapäeval paljud ei tee vahet. Kirik, vanad meremeeste kabel. Vana mõisa rumba ideede käeluud. Ühte lihtsalt Lääne-Eesti küla. Mäletan nii palju, kui on jäänud. Igal veist. Vähemalt nad, palun seda teile. Tallinn pole, ainult eestimaa. Tulge küll, tulge küll meile. Igal meist üks külamaarjamaal, vähemalt ma palun seda teile. Tallinn pole ainult Eestimaa. Tulge külmile, tulge küll, meil. Aga jääme Lääne-Eestisse pidama muusik ja maailmarändur Indrek Tammoja, kes ongi kohalikus muusikaelus tuntud artistinime rändaja all on teinud laulu Matsalust. Matsalu lugu saigi minu iseenda peatumise või jõudmisega Matsalu maile sinna linnuriiki. Et elu ikka toob meile toredaid selliseid pöörakuid või, või teeriste ja, ja läbi hea sõbra, kelle õde soetas omale maakodu Matsalu looduskaitseala piirile. Siis ma sattusin ka sinna suvel näitasin abistama ja seal olema ja mõnulema. Ja kuna ei olnudki suuremaid tegemisi kuskil linnas või kiiret eluga ühele või teisele poole, siis ma jäingi sinna vaiksemaks. Matsallu ma ise olen Harjumaal Tallinnast pärit, aga, aga elu tõi sellise toreda võimaluse ja nii, sest seal natukene tööotsa ja tegemisi ja täitsa sellises toredas külas nagu kelu külas jäin ma aastaks ajaks pidama, hiljem kolis ja nii edasi sealt kõrvalkülla. Ja vot seal töötunde ja nägemus, et nii-öelda iseendast selle paigaga seotud kogemused kuidagi lahti argnesid. Sealt sündiski Matsalu lugu, tegelikult ta sündis veel sellise inspiratsiooni andis mulle hea tuttav, kes mind seal niimoodi väga kenasti vastu võttis ja kohalike eluolu tutvustas ja näitas, kuidas Kristo hinges ka Matsalu looduspargis rahvuspargis seal kohaliku kultuuripärandiga tegeleb ja väga-väga süvitsi, niimoodi selle, selle aja ja ajalooga, seal vaidlus kuidagi kokku viis. Temal oli üks 50. siis poole sajandi sündimise päeva ja ma arvandust oligi mõned päevad enne seda võtsin pilli pilli ja panin need tundma tundmused, mis ma sealt tulin, kogunud lihtsalt ühe sellise kolme, kolme salmi ja väga lihtsasse viisi keelde. Räägi sellest külast elu külalikus, mais, elu küla kelmiküla on. Kui nüüd sõita ost, kõige rohkem inimesed sõidavad ikka sinna Muhu ja Saaremaa poole, eks ole, et kui sõita üle Kasari jõe Kasari jõe silla, siis tuleb üks pikk sirge natukene mäest üles ja on selline koht nagu Kirbla. Ilmselt paljud teavad järvedes Kirblast sõita, nõks edasi näitabki tee ääres sild, et parema poole ja seal asubki Matsalu rahvuspargi piiripealseks kellu küla ega seal täna on ta võrdlemisi selline vaikne küla, nagu ikka Eestimaa külad on jäänud võrdlemisi tühjaks. Seda ümbritsevad väga paljus siis Matsalu luhad imelisi vaateid eriti siis kevaditi, sügiseti, kus sajad tuhanded, eks ole, linnuparved lihtsalt tulevad ja peatuvad ja ja seda käia seal uudistamas. Samas on kevadised ajad, kui need luhad on seal üleujutatud, eks ole, siis on seal haugid, ujuvad ringi ja, ja ma tean, et sealsamas mitte kaugel on filmitud ka loodusfilm, vanamees ja põder. Seal on väga palju põtru, kitsil loomi, inimesi küll nagu vähe selles hetkes, kus me täna oleme, aga seal on olnud suured külad ja ja minu esimene selline sulandumine sinnapaika oli tegelikult seotud ühe ka projektiga, kus Archive eriti nii-öelda kohalikke rehielamuid aeg läheb muudkui, et ikkagi elu näitab, et neid maju-maju jääb seal nagu vähemaks, aga on ka väga toredaid inimesi, kes küll kas siis päriselupaigaks või suvekoduks on, olen renoveerinud selliseid väärikaid rehielamuid, mida see Matsalu sinu jaoks on tähendanud seda piirkonda. Ma arvan, et tegelikult see piirkond oli väga sügavalt sellise Kuidagi iseenda nagu ühendumine maaga või sellise Eestimaa mingisuguse osa tunnetamisega. Et seal on sellist ürgset olemas vähemalt minu jaoks, et Läänemaa Läänemaa ja Matsalu piirkond. Et seal on inimesed, on ammu-ammuilma nagu toimetanud seal neid inimasustuse jälgi on palju ja kui sa, kui sa satud tähendab väga maagilistesse paikadesse sinna, kui sa tunned, et kuidas see looduse ja inimese koosmõjul see maastik on seal arenenud, kasvanud, et mingisugused kiviaiad kusagil siin-seal siis täiesti maagilised paigad, mis sinna Matsalu lahe äärde jäävad, seal on Keemo ja metsküla ja ja salevere ja salevere, salu mägi, näiteks. Et need on kõik sellised kohad, kus sa nagu otseselt jalgupidi tunned oma juurikaid ja, ja midagi sellist iidset no ütleme, IZ samanistliku või sellist nagu Huyget ürgsed, no vot sellised et sõnad, need ühendavad mind ja seda kuidagi paika või toosama hea sõber Krista, temal on väga-väga maagiline omasike kodukoht seal. Kes sarapik, mille all on kivid, mis ei ole lihtsalt kuidagi sattunud sinna, kui sa istud ja oled seal paigas, siis sa, sa tunned, et siit õhkub mingisugust aegade meloodiat, sellist, mis nagu paneb sind lihtsalt nagu ise kaasa laulma. Näed, seal küll sellest jutustust mõnest iidsest karjapoisist, eks ole, kes seal kunagi käinud ja nendesamade kivide peale ta su vilepilli puhunud. Seal on ju alati loomi peetud ja, ja seal on alati need linnud, eks ole, kelle hääled, kelle hõiked on nagu igavikuline osaliselt sellest sellest, et Eestimaapiirkonnast et Matsalu seal ei ole suuri metsi, eks ole, et seal nagu sai poe nagu suurte metsade vahele seal kunagi peitu, aga sul on seal väga palju avarust või seda, kuhu silmaga vaadata, kaugust, kaugustesse ja ma usun, et linnud ja linnuriik aitab sellel pilgul tõusta kõrgustesse, et teinekord rändan lihtsalt nende rändlindudega koos. Ja kuidagi tundub, et täitsa näed, näed palju kaugemale. Olen. Kas see on ka ja ei allu Õigeri? On kastmislahendada neid kuskil? On püüdmas minevikku. Mis siis, et siin ja praegu on minu Vokaarius, kes läinud, see pikk jätnud. Jaggeri rei. Ses mõistmatu, kui keegi teaks, oleks, oleks võitmatu. On see kes. Kes kulutab? Aastas saadud pinali otsa. Rändame nüüd Eestimaa südamesse paidesse, kus tegutseb Ants andur. Eestis on päris vähe ansambleid, mis omaksid nii tugevat kohaga seotud identiteeti. Ansanduri juhtfiguuri Madis Aesma sõnul teeb bändile vaid rõõmu. See on pigem teadlike meeldiv, sest me oleme igal pool alati öelnud ka, noh, kui meil on mingisugune kontsert üksikus kohas, siis me oleme sageli öelnud, et me oleme ansambel andur paidest. Sest et noh, me nüüd oleme tegutsenud juba see 17 pool aastat. Praktiliselt ilma mingite pikemate selliste pausideta. Praegu meil ongi võib-olla kõige pikem selline selline periood, kus me oleme väga ammu esinenud, mis on vahelduseks väga mõnus. Aga me oleme sellest ajast saati. Bändi teinud ikke ainult paides, ütleme siiamaani me oleme nüüd jälle või noh, mitte jälle vaid paar aastat oleme nüüd taas tegutsenud. Paide kultuurimajas eksis punktis, see on see, et me oleme seda just nimelt paides teinud, ma arvan, see kuidagiviisi kandub muusikasse edasi ka, kuigi kuigi jah, ega ma ega meil neid lugusid küll väga palju selliseid ei ole, mis otseselt räägiks sellest, kuidas me kõik paides elame või elasime, mingid mingid lood on muidugi, kus on kus on see kohavärk veidi peidetuna sees, rohkem või vähem peidetuna. Aga noh, me ei ole võib-olla nagunii otseütlejad, konkreetne pealkiri on igatahes tehisjärv. Ja see on, see on küll jah, täiesti konkreetne pealkiri, selles mõttes võiks viidata küll otseselt Paide tehisjärvele, aga aga ma ei ole päris kindel, kas ta nagu viitab Paide tehisjärvele, noh, kindlasti veidi, aga ma arvan natukene millelegi muule, aga ma ei tea, need ei ole minu kirjutatud sõnad, ma ei ole kindel, millest see lugu räägib. Räägi, kuidas ansambel andur sündis. Sündis niimoodi, et meil oli enne paides, kooliajal me hakkasime bändi tegema, kunagi 90, viis-kuus seal vahetusel mina, mingid tüübid minu klassist, noh, me tegime bändi ja siis meil hakkas nagu isegi kuidagi enam-vähem minema, et me suutsime lõpuks isegi paar mingisugust Livia anda kusagil Järvamaa noorte festivalidel ja muusikaklassis ja kusagil Türil mingis garaazis, kus iganes. Ja siis me nagu ikkagi nikerdasime, tegutsesime ja siis tekkis paidesse veel üks teine bänd, nooremate tüübid, bänd, kes hakkasid siis mängima meie pillidega proovi kas teil endal pilli ei olnud. Ja siis mingil hetkel see meie bänd, see esimene bänd, ansambel roosa öökull hakkas nagu ära lagunema, sellepärast et inimesed hakkasid käima kusagil ümber maailma reisimas. Inimesed elasid erinevates linnades mida iganes. Ja siis meie suureks pettumuseks või minu suureks pettumuseks vähemalt mingil hetkel ikkagi avastasin ka, et need nooremad tüübid, kes teevad mehe pillidega bändi, teevad oluliselt paremat, ainult et need olid nagu kuidagi väga rütmist mööda läinud. Ja see mõistmisele, et tegid, oli palju parem ja siis mina ja üks teine tüüp, üks mu sõber roosast õigulist, näeksime üha rohkem ja rohkem käima nende proovi sängimas, sest meie enda bändikaaslased ei olnud. Nad ei elanud paidest nagu sageli, me saime hästi harva kokku. Ja siis ühel hetkel oligi nimed, me senikaua Tõllerdasime nendega koos kuni moodustuski, nagu üks, üks bänd. Kuidas siis suurema osa selle bändi senise karjääri jooksul see olukord on olnud, et et kas ja kui palju seal siis on liikmeid, kes reaalselt igapäevaselt elavad paides või kuidas kui sa neid ei olegi enam? Ei, neid enam ei ole, aga meil on, meil ütleme, mina elan, eks ole, Tallinnas siis üks tüüp elab veel Tallinnas trummari, lapp Kohilas ja siis üks ansambli liige elab Viljandis, aga meil elavad kõigil vanemad Paides ja siis me käime ikkagi ütleme niimoodi. Ja kuus vahel ka kaks korda kuus kindlasti Paides ja siis see näeb välja nii, et reede õhtul tuleme, lähme proovikasse, istume seal jaurama, seletame midagi, mängime pilli ja siis laupäeval mängime terve päeva niisuguseid asju. Lõunast pikali muidu hilises öösse välja ja siis pühapäeval võib-olla veel ka. Et see on umbes niimoodi, et kui on mingid mingid tähtsamad ettevõtmised, näiteks nagu kontserdid või midagi sellist või me peame valmistuma jälle selleks midagi salvestada, siis me teeme vahel sagedamini proovi, aga jah, me teeme seda. See tegevus, bändi tegemine toimub ikkagi nagu paides punktis ja siis nüüd endises kultuurimajas. Kas sul on mingisuguseid kohti või hooneid, kus sa tunned tugevat nostalgiat? Oi, terve Paide linna tegelikult selline, kas ma tunnen väga tugevat nostalgiat kogu aeg, aga, aga mitte nostalgiat mulle lihtsalt väga meeldib paides. Tegelikult on nii, et ma arvan, päris palju on selliseid hooneid, mida enam ei ole minust tekitaksid, võib olla väga tugevat nostalgiat, noh, kui need tõesti ilmuksid kusagilt maalt välja, siis siis ma ilmselt saaksin tõelise sellise nostalgia nostalgiarabanduse, ma arvan näiteks. No tegelikult nii veider kui see ka ei ole üks kõige olulisemaid ehitisi võib-olla paides minu jaoks ütleme sel ajal, kui maalin, Ühes katsumus, kui ma olin teismeline, oli siis minu maja nagu ei asu nagu sellises mõttes nagu klassikalisel tänaval, et on, eks ole, on hooned kahel pool teed ja mingid aiad ja mida iganes, minu ma niimoodi natukene tänavast eemal. Ja siis on siis on tänav ja siis teisel pool on teisel pool tänavat on selline tühi lage väli keskeestilik kusagil kaugel, taamal on mingisugused garaasid, siis on kusagil leivakombinaat, mis on, ütleme, selline paari-kolmesaja meetri kaugusel minu toa aknast ja siis seal oli kunagi üks selline seal selle suure platsi peal oli ka üks selline hoone, kus vene rajal oli, asutasime üte. Mis tähendab nõme küll aastaid ei teadnud, mida see tähendab, me teadsime, et see nüüd mis siis tähendas ühiskondliku toitlustamise ettevõtet ja mis siis seisis tühjana kusagil umbes ma arvan aastast 98 või midagi nii. Ja siis see oli nagu see koht, selle, selline tilluke parkla, me käisime seal nagu hängimas. Noh, aastaid iga õhtu kosmosesõpradega. Me arutasime mingeid bändi asju ka, kas mängisime ruutu ja ehk siis pallimäng, mida nimetatakse igas Eesti linnas erinevat moodi, meie nimetasime seda ruuduks. Et ma arvan, see, see väga väike parkla, kust pall väga sageli läks üle aia leivakombinaadi hoovi, oli võib-olla üks kõige olulisemaid selliseid hooneid siis muidugi mingil perioodil oli ju paides meil ka oma selline underground klubi nimega B12, mis asus siis Vallimäe taga vallavalitsuse keldris, mille sellised ettevõtlikud noored ise valmi sõitsid, lausa valasid seal ilma eelneva valamis kogemused tekigi, WC-põrandate kõike see tegutses ka, ütleme niimoodi 99 kuni 2290 82, kaks olid ka meil sellist ansambel anduriga jõudnud, ühtegi laivi olles pandi vahetult enne kinni, kui eelmise bändiga oli küll see käis ka päris palju igasuguseid Tiitseiside bände mujalt Eestist seal ikkagi mingil hetkel päris päris popp koht, aga sellega üsna selline selline terava, teravate elamuste Klais, kuivõrd see ei olnud väga kaugel sellisest klassikalisest ostsid ööklubist nimega ekvaator, kust siis sageli tuldi paralleelselt, nagu seal tulid, sealt tuldi ikkagi karvaseid kolkima. Kuigi mul on tunne, et seda vist ei juhtunud ka nii palju, kui ma nüüd seda tagantjärele ette kujutada, ühesõnaga selline paralleel oli, et see oli kindlasti väga oluline koht, kas anduril on mingisugune kontsert, mida te olete andnud paides, lihtsalt tuleb eriti meelde, meil läks kõigepealt üldse päris kaua aega selleks, et paides üldse esimene kontsert anda, sellepärast et me oleme ikkagi suunatud suurtele turgudele, ütleme siis. Tallinn-Tartu aga, aga, ja mul on meeles üks väga lahekontsert kusagil Paide kultuurimajas parklas autoga Eestis kunagi väga kaua aega tagasi, aga paides on, sel aastal tuleb jälle paides on selline üritus nagu Paide rock, mis toimub iga viie aasta tagant, kus esinevad siis vähemalt teoorias kõik bändid, mis kunagi paides, nagu tegutsenud on aastast 60 19, siis, sest tänavu on Paide rock 50. Ja me oleme esinenud Biden 45-le Biden, 40-l Paide rock 35 ajal. Ma ei tea, kas meil olemas veel või siis võis veidi kutsutud või midagi nii aga tänavu, ühesõnaga, tuleb see jälle, et see on selline väga pidulik üritus, kus siis üha vanemad inimesed kogunevad ja üritavad, et pilli mänginud, mida nad vahepeal viis aastat. Ja noh, siis vahepeal mängivad ka niisuguseid täiesti uued bändid ja siis vahepeal ka sellised semi vanad bändid nagu meie see oli eelmine kord väga lahe, 45 oli väga lahe, ma arvan, see aasta tuleb võib-olla veel võimsam. Kui palju neid panna siis on, kui sealt paidest pärit. Neid on palju rohkem, kui sinna kokku saab, on mingisuguseid selliseid Tähendamis ma ei tea, kas, kas nagu ei taha üldse enam kokku tulla ka mitte Paide rockiaegsetele, muidugi uskumatu. Ja siis on selliseid, mille liikmed endiselt veel välismaal, eks ole, mistõttu me ei saa jällegi seal vananenud roosa öökulli teha. Aga kui ma õigesti mäletan, siis eelmine kord oli neid mingi. Ma ei tea, üks, 12 13 ikka. Me kuulasime lugu tehisjärv Ants Sandor ei 2015. aastal ilmunud albumilt öine bingo. Tähelepanelikud kuulajad võivad ka albumi teistest paladest leida vihjeid paidele. Aga läheme nüüd paides Türile jooksuga nagu laulab ansambel Köök kloos. Loskutov tippmark, solist, põline Türilane Jaan Pehk ütleb, et selle kultuslaulu sünnis on samuti oluline roll. Madis Aesma. Mulle saatis üks Paide poiss nimega Madis Aesma enda tehtud elektroonilise muusika põhja ja kuna ma sellel hetkel ei olnud Madist päriselt kohanud ja ise viibisin Türil, meie vahe oli oligi umbes 14 kilomeetrit või 15 siis mulle tundus, et kõige toredam viis oleks teha sellest sellele põhjale peale üks laul, mis räägib mõlemast linnast. Ja kuna ma olen ise paar korda paidest Türile jooksnud rahvajooksu raames, siis ma kujutasin ette, kuidas Madis jookseb minu juurde ja siis me näeme. Aga päris selliseid sõnu sinna ei pannud. Jäin ikka tollel hetkel sellise tuima pikamaajooksja Pavel Loskutov Vi nime juurde, et tema siis tuleb ja võidab. Et kuidagi nii selle loo äkki algus oli. Kui palju siis selle ikkagi Eesti mõistes väga suure jooksu korraldajad on sulle tagasisidet andnud, et selline tore laul on sündinud? Ma tean, et seda lugu lastakse tavaliselt stardieelselt, siis Paide keskväljakul. On on seda tulnud, mulle on, mulle on öeldud, ma ise ei ole enam enam jooksnud nii pikka maad. Aga jah, ilmselt on see lugu seal ja ka kasutuses. Aga Pavel Loskutov või kas sa ise oled kohtunud kunagi? Ma niimoodi ütleme niimoodi ma ei ole tutvunud, aga ma olen teda näinud päriselt. Ja kuna mu üks sõber kunagine sõber Margus Birk saar on ka kõva jooksumees, siis tema jälle omakorda tunneb Loskutov ja kuidagi need need pikamaa jooksjatega. Ma olen tegelikult koos viibinud päris mitmel korral. Tuli on minu kodu ja minu noh, ma arvan, kõige tahta, see on paik kui rääkida kohtadest, sest et seal ma olen sündinud kasvanud, koolis käinud ja elan seal siiani, et see on minu kodulinn, see on kaunis väikelinn, kus on tegelikult päris palju vaadata ja avastada. Meile on seal erineva paar erinevat muuseumit, siis on seal suvel ilus tehisjärv. Noh, võib öelda, lihtsalt järv. Ja, ja no ütleme, seal on. Välja arvatud siis, kui lillelaat on, siis ei ole vist väga rahulik, jah? Jah, aga see on ka niimoodi, et siis kui lillelaat on, on see, see on ka ühes linna servas, ainult et mujal on ikka rahulikum. Kas sina oled selline inimene, kes satub lillelaadale või pigem siis on seal teises linna servas? Mina sattusin sinna kunagi päris palju, sest kunagi, kui see lillelaat algas, siis ta oli seal linna servas, kus mina elan, ehk siis toona teises linna servas ja siis ma sattusin sinna väga palju, sest ma elasin sealsamas, aga nüüd ei ole enam sattunud, sest et. Ma väga suurtele siis ma ei kipu suurtele massiüritustele, kus on kus ei ole võimalik väga seal kõndida. Ja praeguseks ajaks on see lillelaata, et noh, sealpool on midagi muud ka, et seal ei ole ainult taimed ja mille poolest Türi on, on muutunud võrreldes sellega, kui sa oled laps. Ma arvan, et ega ta on selles mõttes väga palju, nagu minu jaoks ta muutunud ei ole, et kui oled kogu aeg seal asja juures, siis ega seda neid pisikesi muutuseid ei, väga ei ei panegi niimoodi tähele, et võib-olla seda tuleks küsida inimese käest, kes elas seal 20 aastat tagasi ja nüüd läheb uuesti ja vaatab, et eks seal on, kindlasti on on on rohkem ilusaks ja korda tehtud asju ja, ja meil on nüüd ka seal uus tervisekeskus, äsja-äsja avatud ja, ja noh, üldiselt eks ikka ajaga muutub kõik pisut, aga seda üleliia Türil kindlasti mitte üleliia. Kui palju sa oled Türil kontserte andnud? Türil mitte palju, aga pisut olen, nüüd ma andsin mõned päevad tagasi kontserdi Türi lähedal, Türi Paide vahel on selline koht nagu Kirna Kirna mõisas andsin kontserdi ja seal ma ei olnud kunagi esinenud Kirnaselt kunagi esinenud, nii et et see oli, oli huvitav, oli hästi tore kontsert, ka, rahvas oli rõõmus ja aga Türil, no võib öelda, et põhilised esinemised Türil jäid, et kooliaega, kui oli esinemised, siis kas alates lasteaiast kuni siis keskkooli lõpuni erinevate ansamblite kooride või siis puhkpilliorkestriga, et see oli selline, võib öelda, et need olid sellised esinemised, mis siis nagu Türil aset leidsid. Aga tüli oli see koht, kus hakkasid omal ajal esimesed bändiga tegema ja ei olnud esimest bändi. Kui nüüd rääkida vokaal-instrumentaalansamblites ehk siis päris bändist, siis esimest bändi ma hakkasin tegema hoopis Räpinas Räpina aianduskoolis ja siis, kui ma tutvusin Aapo Ilvesega ja temaga hakkasime tegema sellist esimest kitarri, tega ja elektriga laetud ansamblit. Me alustasime selle Paide Türi teemaga, siis mida ühele Türilasele tähendab paide, kas seal on kuidagi lähedal asuvate linnade vastasseis või, või on selline sõprus või mis on noh, ma arvan, et seal pigem sõprust, eks, eks neid vastasseis võib olla väikseid, selliseid on ikka aja jooksul võib-olla olnud. Aga need ei ole sellised kuidagipidi pahatahtlikud, kurjad paidest käivad inimesed Türil tööl ja vastupidi ja, ja ja praegu on kahe linna vahel on kergliiklustee ja inimesed kasutavad seda palju ja, ja see on selliseks võib isegi öelda selliseks nagu pisut rida külaks nagu muutunud, et Kirna jääb sinna vahepeale ja vahepeal on ka selliseid väikeseid pisikesi külasid ja, ja ta on selline sõbralik koos. Kooseksisteerimine on Paide, Türi vahel, mina leian Ja tänase ringreisi lõpetame Raplas, see on mõistagi Vaiko Eplik. Tegevus toimub jah, minu minu koolis üldse Raplas minu teisme eas ei siis 90.-te keskel. Ja selle laulu ma arvan, tekst on ka sündinud noh, minu tolleaegseid siukseid igatsusi nagu silmas pidades, sest et see on mõjutatud õudusfilmidest. Meil ei olnud TVd me elame või elasime või noh, elame siiamaani jah, Raplas niimoodi väljas ja siis seal proosiibeni ja selliseid häid, Ertellija siukseid, sätti, kanaleid ei olnud, Kustika õudukaid, kõik teised nägid, aga mina ainult kuulsin, kuidas mul koolis jutustati ümber siis mida jälle huvitavad oli, oli, oli näha. Ja, ja küllap siis sealt see Ma olin teismeline, libahunt tuli, sest sama nimega õudusfilmi tehti, milles Kiievist 50.-te lõpus ja sama pealkirjaga ehk siis haigused, siin kõrguv ka lugu on olemas ansamblilt rämps ja ma siis püüdsin siis eesti konteksti tõsta seda, seda ideed ja Erweegee ehk siis Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi aula on siis aula, mille ümber siis selle loo peategelane eksist esimene libahunt, siis luusib ja kuuleb, kuidas sees Boroditši mängib, aga sisse päris ei julge minna ja mul niukseid juhtumeid oli küll, kui, kui Braditšid väljast kuulasin, küll, aga sisse ei maksnud laululinnul minna, seal olid siuksed, karmimad vennad ja ja samamoodi karmanni poe ees oli alati see, et kui sealt kusagile läksid, siis seal oli alati ka mõned autod reas ja siuksed tegusamad, siuksed, nokamütsiga inimesed ja ja kui sul oli kitarrikohver seljas rihmadega, siis nad ikka hüüdsid, et õu, Desperaado, Desperaado, kuhu sa lähed ja tahtsid sind taga ajada ja näha, kas sul siis on ikkagi pommiheitja kitarri kohvri sees või sellel lihtsalt patsia oled kitarriga liikumas ja ja võib-olla sellistest jah, noorpõlve Rapla muljetest on see lugu kokku saanud, kas sa mäletad, kuidas libahunditekstides pähe tuli. Vaat seda ma võib-olla nii konkreetselt ei mäleta, ma mäletan, et see refrään oli kõigepealt, et ma tegin selle põhja valmis ja siis Ma olin teismeline libahunt ja jooksin ihualasti amokki öises Raplas ja see see oli nagu enne olemas, kui need salmid ehk siis need salmid tuli lihtsalt nagu täita kuidagi. Ja siis need esimesed tantsupidude siuksed kogemused ja, ja mõnede tüdrukute tüdruku ootamine koolimaja ukse taga ja see Proditši ja eks see kõik kuidagi niimoodi siis lõi kokku. Sest ega ma tegelikult väga vinge tüüp ei olnud kooliajal ja kuigi paljalt mööda Rapla ka tegelikult ringi ei jooksnud, võib-olla pigem see on niuke minu enda jaoks võib-olla selline soovunelm, et oleks lahe olnud, kui, kui üks nohik oleks tegelikult olnud libahunt ja võinud suteks käia ja noh, midagi nagu siukest tõeliselt rabavat teha Raplas, aga noh minu noorpõlve, Rapla oli isegi omamoodi paik, et meil oli koolis 100 meetrit, oli meil kiosk, kus lastele müüdi üks kaup ühekaupa suitsusid ja ja noh nagu, nagu see aeg oli 90.-te suur niisugune anarhia, sihukene, suur peataolek ja, ja palju siukseid oma hoolde jäetud noori või nii kui palju sinu loomingus on veel selliseid, selliseid lugusid, kui hakata nüüd otsima, kust, kust nii ilmseid vihjeid võiks leida, et et mõni sinu toonane kamraad või või naaber midagi ära tunneks. Vaat see on huvitav küsimus, sest et ma isegi niimoodi teadlikult tegelikult mulle väga palju neid tekste ei ole, kus on täiesti äratuntavalt kirjeldatud kohta. Aga mul on endal küll palju kohti, mis seostuvad teatud lugudega ja on pigem võib-olla ise oskaks isegi täpsemalt öelda, kus kohas mõni lugu on, on kirjutatud või mõni idee tekkinud, aga sihukest, et on otseselt noh, eks on hiljem ka tegelikult. Ma tean, et selline lugu nagu Juulia näiteks seostub mulle alati Pelgulinnaga ja ja on sellised erinevad ja neid Väikelinna lugusid on mul tegelikult päris mitmeid, kus see väikelinna nagu teema kordub ja sellest libahundist alates on see olnud üks nagu sihukese läbivaid motiive minu tekstides. Ja eks mu enda silme ees jookseb alati see rapla, isegi kui ma mäletan, et ma olin nii pettunud või noh, ma ei olnud pettunud, aga kunagi viisistasin sama plaadi peal Andres Ehini loo. Meie linn on linnulaat, kes Rapla üks kuulsamaid luuletajaid olin hiljem mõnedki löödud, kui sain aru, et see lugu räägib tegelikult Tartust ja tema kirjutas selle oma Tartu päevil. Selline oli meie tänane rännak lõpu rääkige, kui see lugu siis Raplast, Tartust või kellegi teise jaoks olulisest linnast. Vaiko Eplik ja meie linn on linnulaul.
