Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Kuulab raadio kahte eetris on meie igapäevane teadusuudiste rubriik puust ja punaseks ja sel nädalal oleme võtnud, kõneldasin igasugustest erinevatest maateaduse valdkonna uudistest, stuudios on Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn ja Madis Aesma. Siit raadio kahest ajakirjast imeline teadus. Meie viimane teema viib meid siis meie viimane teema sel nädalal mitte üleüldse, viimane teema on vaid selle nädala viimane teema. See viib meid siis lõuna Ameerikasse, kuhu me otsapidi ka juba eile välja jõudsime. Aga kui me eile rääkisime siin sellest, et liivaterakesed kannavad üle Atlandi tuulega Amasooniasse, siis fosforiühendeid, siis viimane teema sel nädalal viib meid Peruusse ja see on mõnevõrra selline. No kui me siin nädala alguses rääkisime sellest, et et ajalugu on mõnede teadlaste arvates ka tsükliline ja vanad kreeklased olid veendunud, et kõik jääb aina ringiratast siis nüüd see tänane jutt on ka justkui sellest, et maa peal pole ikka midagi uut. 500 aastat tagasi umbes oli Peruus selline olukord, kus Euroopast saabunud konkistatoorid huvitusid praktiliselt ainult ühest asjast, see oli kuld. Ja nüüd paistab, et ühe, sellise 21. sajandi sarnase juhtumi näide on samuti siis seal Peruus lahti rullunud. Taaskord on inimesed kullast täiesti pööraseks läinud aga seekord siiski kedagi mõõkadega taga ei aetud, Morion, kiivrid peas, vaid lugu oli siis natuke teistsugune nimelt siis taaskord seal Ama soonias, aga nüüd siis Peruu osas seal on siis samuti Amazonase vihmametsad, seal on üks paik, kust siis leidub kulda väga palju tolmu näol just nimelt selle koha nimi on siis lappampa. Ja seal umbes 10 aastat tagasi, kui siis kulla hind maailmaturul tõusis, seal hakkasid kogunema siis sellised ise hakkajad kullakaevurid, kelle meetrised kaunikesti lihtsad umbes 10 15 minutit kulub siis selleks, et nende nippide järgi kulda nii-öelda noh, kaevandada on äkki isegi palju öeldud, võib-olla siis eraldada äkki või jah, ja selleks, et kulda kätte saada, seda kullatolmu siis siduda ja sellest saada mingisugune selline tank, rakke kasutasid need isehakanud tuhanded kullakaevurid, kes sinna labampasse kohale tulvasid elavhõbedat ja elavhõbedaühendeid. Ja tänu sellele nad said siis päevas kokku kusagil 10 15 grammi kulda, mis on mitmesaja dollari väärtusega. Aga pärast seda, kui need kullaentusiastid on siis sellest lappampast üle käinud ja seal metsad maha võetud, et kuulda, kätte saada ja nii edasi ja nii edasi sinna jäänud siis järele tõeline selline postapokalüptiline tühermaa, mida teadlased on nüüd uurima läinud. Tõesti, see väga põnev paik, ehk siis kaks ökoloogia seisukohalt võib öelda kaks katastroofi korraga, et üks on siis ökosüsteemi täielik kõrvaldamine võib öelda siis, et mitte ainult metsaraie, mis tavaliselt ikkagi mingil määral muld alles jätta, vaid ka Mulla täielik eemaldamine, sest et jah, selle liiva läbipesuks ja kulla eraldamiseks oli tarvis loomulikult mullast lahti saada. Aga siis lisaks jah, seesama elavhõbe, mis, millega, mis oli reagent siis ka kulda eraldati teadlastele siis need mõlemad aspektid pakuvadki huvi. Et kui, kui me räägime, noh, suurem osa vihmametsa hävingust õnneks ei ole nii äärmuslik, et võetakse maha väärispuit ja eraldame selle väärispuidu kättesaamiseks siis lihtsalt ligipääsuks ka muud puud. Kui me räägime põllumajandusest, noh siis on juba see mõju võib olla tõsisem, ehk siis muld ka lisaks siis puude raiele ka muld pööratakse segi ja mõnda aega. Seda jätkatakse seda sellist praktikat, aga, aga nüüd siin me saame siis vaadelda suurel alal kuidas on siis muld täielikult eemaldatud ja lisaks veel siis ka raskemetalliga rikastatud ja oleks see nii, ei ole veel mürgitatud, on täpsem sõna kindlasti. Et kuidas siis taastub, et teiselt poolt siin vett ja soojust on kõvasti ikkagi vihmametsa kliima sajab palju ja kuude keskmine temperatuur on püsivalt seal 28 kraadi juures. Ehk siis iseenesest tingimused ei ole ka kõige kehvemad, aga muldajale täpselt, mida on puudu needsamad eilses saates käsitletud toitained küll sellele nendele kahele, millest pikemalt räägitud, lisandub just nimelt see ka süsinik, et sealt sellest sellelt alalt on eemaldatud ka ka süsinik. Et siin sellepärast ka teadlased, kes seda nüüd uurima hakkavad, nende selline esimene märkus ongi, et võib-olla üks asi, mida tuleb sinna esimeses järjekorras mulda lisada, on on süsinik, et et üleüldse mingisugusedki taimed seal kasvama saaksid, et hakata, sest et vastasel korral, kui sinna ei tule päris taimed, siis hakkavad seal levima erinevad mikroobid, noh sealhulgas võimalik, et mingisugused vetikad ja need nemad siis on sellised pioneerid, kes hakkavad seda õhu, süsiniku süsihappegaasi omastama. Et noh, see lihtsalt võtab palju aega, see ütleme, analoog oleks siin selline jääajajärgne maastik kas või kodusest Eestist ainukese vahega muidugi siis temperatuuri erinevus tohutu, aga noh, mis olekski siis sellele vetikale just nimelt soodus. Me peame siin muidugi korraks, võib-olla rääkisime ka sellest, et mis seal üleüldse siis praegu on seal, selles Peruu vihmametsas, kust need tuhanded kullakaevurid metsa maha võtsid ja siis mullaga praktiliselt ära kaotasid, sellest kullatolm välja pesta selles mõttes praegu, nagu ma aru saan, lihtsalt selline suur, tohutult lage, ma ei tea liiva või kruusaväli, mille sees on tiigid, milles on siis elavhõbe? Jah, mina ütleksin, et jah, kasutaksin siin luuleklassiku sõnu, et igav liiv ja tühi väli mis tõesti on küll suhteliselt märg, et sellised et on, võib julgelt öelda, ta on märgala ja nendes tiikides lompidesse on siis tõenäoliselt see elavhõbe kuhjunud noh, siin juba on oletatud, et palju sellest elavhõbedast on juba ka mööda toiduahelat liikunud ka loomadesse. Näiteks eks putukatest lindudesse kes seda, seda vett ja võib-olla noh, neid neid samu, selliseid pioneer mikroobe on mingil moel juba tarbima asunud, aga hetkel jah, selliseid nähtavat elutegevust on, on väga-väga vähe. Ma ütleksin Aga siis, ühesõnaga teadlaste selline visioon, nagu sa mainisid, Jaan on see, et see omapärane võib isegi vist võib-olla öelda katsepolügoon, mille siis ja. Suur-suur selline teadlaste jaoks kogemata juhtunud katse tõesti. Väga iseäraliku, sellise katastroofi tulemus, eks ole. Ühesõnaga, selle saaksid lahendada, nagu sa siin mainisid sellega, et sinna pinnasesse saaks siis tuua just nimelt süsiniku süsinikuühendeid juurde, kasvõi näiteks ma ei tea, söe näol. Eks ole, just jah, võib seda kutsuda küll biosüsi jah, biosüsi, mis on siis noh, teatud. No mis, see ei ole väga, oma omadustelt väga palju erinev grillsöest, aga loomulikult suurele alale seda loomulikult tarvis palju rohkem kui, kui üheks mõnusaks grillipeoks. Aga mis siis on ikkagi päris päris kallis sellisel määral seda tootaja sinna kohale keset vihmametsa kuidagi saada ja seda veel siis laiali külvata ja sealt sealt edasi. Ega ei pruugi olla, et sellest ka ka piisav, et need, nagu öeldud vihmametsa kliimas on üks peamine piirav toitaine fosfor, et jah, isegi kui meil sütt siis süsiniku, seal seal on siis kohe võimalik, et suhteliselt ruttu põrkame järgmise elemendi puudujäägi juurde, et et vähemalt kui me tahame näha seal sellist inimja jooksul vihmametsa taastamist, siis siis võimalik, et neid, neid vahetamisi on tarvis rohkem kui üks. Sellised lood sel nädalal olid siin raadio kahes puust ja punaseks teadusuudiseid vahendamas. Jaan Pärn, Tartu Ülikooli geograaf ja siitsamast raadio kahest Madis Aesma järgmisel nädalal stuudios Arko Olesk juba sootuks uute teemadega. Jääge kuuldele, kõike mõnusat. Puust ja punaseks.
