Tere tulemast Borneole ehk Kalimantanile,  nagu seda indoneeslased ise tavatsevad nimetada reisisarjas  pealkirjaga Borneo töölaager On kätte jõudnud viimane osa  alapealkirjaga palgapäev, vastuoluline pealkiri,  sest tegelikult olen ma siin tegemas vabatahtlikku tööd  rangkutaja aitama organisatsiooni jaoks ja otse loomulikult  ei saa ma selle töö eest mingit rahalist tasu. Ma olen tulnud panustama ja seda olen ma siin nende pea  paarikümne päeva jooksul teinud juba küllaldaselt alates sohu,  terrassi ja laudtee ehitamisest, lõpetades okastraataia vedamise,  puude istutamise ja krokodillide toitmiseni välja. Minu nii-öelda palgaks on rangutanide nägemine nende  loomulikus elukeskkonnas. Eks loomaaias läbi klaasi ning teleriekraanilt ole neid  tegelikult nähtud ka selleks, et see unistus teostuks tuleb  aga kõik oma kodinat kokku pakkida ning asuda teele. Tan ung putingi rahvusparki, kus asub maailmakuulus  rangutanide uurimiskeskus. Camp Leeki. Veel täpselt neli päeva on alles mul seda reisi  või ekspeditsiooni või kuidas iganes seda nimetada  vabatahtlikku aega siin Borneol istun praegu autokastis  ja sõit viib kamp liekisse, mis on siis offi selline mõnes  mõttes nagu uurimistöö peakorteri. Kus siis tegeletakse orangutanide ja ökosüsteemi uurimisega? Seal lastakse rong, tan tagasi metsa. Seal antakse vajadusel neile lisasööke ja seda kõike me  lähme gi uudistama pärast seda, kui me oleme lõpetanud oma  siis ehitustöö programmi. Nii et ühest küljest on sees selline tunne,  et midagi on otsa saanud, midagi on läbi saanud. Aga teisest küljest on minus ka väga palju põnevust. Mis sa kõike me seal näha saame, kas tõesti rangutanid  liiguvad seal nii vabalt ringi nagu räägitakse,  kas tõesti on võimalus seal täiskasvanud? Rangutan põhimõtteliselt peaaegu, et ise  siis sööta ja, ja neid väga lähedalt vaadata,  seda ma kindlasti ootan suure põnevusega. Autokastis sõitmine vajab natukene harjumust,  sest on vaja ennast kinni hoida, mitte lihtsalt niisama  lasta tuulel juukseid sasida. Tee jõesadamasse viib läbi väikeste külade  ja kõikjal märkab õlipalmide istandusi. Nii mõnegi teeäärse majapidamise juures on iga saadaolev  ruutmeeter suisa õlipalmide all. Palmiõlitööstus on aga üks peamisi loodust hävitaud vaid  tegevusi Borneol, mis ohustab meie sugulasorangutanna,  sest elupaigad killustuvad ja ürgmetsa jääb järjest vähemaks. Lõpuks olemegi kohal, siin on looduspargi värav,  kus algab paljude turistide tee vaatama orangutanne ninaahve,  makaake ja palju teisi vihmametsaelanikke. Mis siis, et meil seljas ohvi vabatahtlike särgid ikka tuleb  käituda nagu turist ja võimalusel pildistada. Siis aga ronib oma paatmaja ehk glotoki peale  ja teekond, kui maijõe suudmes võibki alata. Meie paadisõit on kestnud umbes sellised poolteist tundi. Jõgi on läinud märgatavalt kitsamaks. Mets selle jõe ümber on muutunud kõrgemaks,  kui me alustasime, oli hästi palju selliseid palme  ja ainult palme mõlemal pool jõe ääres. Aga nüüd on see mets muutunud selliseks suurteks puudeks  tõeliseks ürgmetsaks. Ja siin tasub nüüd juba silmadega pidevalt jälgida ümbrust. Sest iga hetk, võib-olla siin võimalus kohata Mõnda orangut on. No siin on ka päris palju turiste, ahaa,  ja seal metsas ongi üks rang. Ta on tõesti tõesti, no vaadake, kas me saame peale. Korra ühte hästi vilksamisi nägin. Aga kuivõrd meie paat ei jäänud pidama? Siis ei õnnestunud teda niimoodi vaadelda. Vilksumis ei olnud näha. Ninaga on tunda sellist vihmametsa sügavat rõskust  ja niiskust, sellist. Pidevalt tekkiva kõdulõhna, mis nimetatakse seda  nii pidevalt tekkiva kõdulõhna on siin tunda. See on see jõgi, seal on need taimed. See on see tihe vihmametsa taimestik, kus ühtegi  ökoloogilist niši ei ole jäetud kasutamata. Kui osa puu, siis kasvab kindlasti puu peal veel hulgaliselt  taimi ja elab teisi olendeid. Iga ruutsentimeeter on miskit pidi ära kasutatud. Elurikkuse nimel. Ja see ongi see, mis selle viha Eriti huvitavaks teeb. Nii äkki võibki juhtuda, et ühel hetkel Lihtsalt. Siinsamas jõe ääres võsa sees üks rangutan,  kes parasjagu lehtede või oli see mingite puuviljadega seal  siis maiustas. Ootamatu kiire kohtumine, ta näeb korraks paati,  rabas oma oksa sealt ja kadunud ta oligi. Nii et kaheks sekundiks jõudsin seda märgata. Seal oli äsja vees üks väike krokodillina selline pika kitsa voonuga. Praegu me oleme sõitnud siin kindlasti juba rohkem kui paar  tundi ja mul ei ole kordagi olnud seda hetke,  et ma tunneks igavus. Pigem vastupidi, tahaks igal pool kogu aeg seisma jääda  ja vaadata ja näha, et mis siis täpselt siin ikkagi on,  mis on see, mis seal liigutab. Kes on need väiksed tegelased siin vee sees,  milline lind täpselt lendas kuskil minusuguse loodussõbra  jaoks on see Täielik Ma ei tea, kas just unistuste sõit praegu,  aga, aga noh, ei ole, ütleme midagi huvitavamat ma looduse  mõttes küll tükk aega kogenud Olemegi nüüd kamp likis kohal. Siin on meeletult palju paate, siin võiks öelda  selle kohta liiklus, ummik igatahes me hüppame nüüd kohe maha. Võtame kaasa oma seljakoti, esimesed asjad,  lähme vaatame, kuidas rongutannidele antakse süüa. Pärast umbes veerand tunni pikkust kõnnivist hakkame nüüd  läheme talle jõudma sellele toitmisplatvormile. Kuulda on mingeid häälitsusi. Ma ei tea, kas need on turistid või need orangutaed,  igatahes tuleb siin olla tasa ja mitte arangutele segada  nende söömise ja söötmise juures. Vaatepilt, mis söötmisplatsil avaneb, võtab korraga  nii tummaks kui paneb ka emotsioonid möllama  sest siin nad siis nüüd on need metsikud orangutanid,  kellega me jagame 98 protsenti oma pärilikkus ainest  ja kellega meil oli ühine esivanem veel vaid 14 miljonit  aastat tagasi. Nüüd me siis kohtumegi siin Borneo vihmametsas inimese  loodud justkui vabaõhuteatris, kus pingiread  ja isegi täieõiguslik lava olemas. Ema koos väikese lapsega on tulnud loodusvahtide hõigete  peale siia sööma täna menüüs olevaid banaane. Kuna nende loomade elul ja olul peetakse silma peal,  siis on neile pandud ka nimed. Ongi arengut söötmine läbi. Õigupoolest tähendab muidugi, nemad võivad seal veel. Tulla ja maiustada banaanise, kui nad seda soovivad. Aga kõigile külastajatele vaatajatele on see Vaatemäng avatud iga päev kella kahest, kella neljani,  et kaks tundi saab siis käia ja vaadata orangutanna. No siis kõnnime tagasi Ja tänase öö me veedame selles Paatlahes. Järjekordne hommik on käes, meie esimene öö siin kampliigis  on veedetud. Ja me oleme uuesti paadiga teel ja me lähme täna hommikul  kell on seitse 30. Me lähme. Uuele siis lisasöötmisplatvormile, mis siin kampliiki  uurimisjaama lähedal on. Mul on praegu teel sinna mööda seda jõge,  see on see jõe nii-öelda kitsaskoht. Kus taimed, puud, kõik kasvavad siin meie ümber  ja taaskord silmad-kõrvad on meil kogu aeg lahti ja,  ja minu omad eriti vilavad, vaatavad ringi. Sest et igal pool siin jälle meie ümber on elu. Aeg-ajalt võib siin puude peal märgata selliseid Ütleme rohmaka linnupesa või kurepesa laadseid,  moodustisi, nad ei ole. Nii tihked, nii suured, nii paksud, nii mitmekihilised,  nagu on, on näiteks meie kurepesad igal pool korstnande ja,  ja elektripostide otsas. Aga need pesad siin on rangutanide ööpesad rangutanid nimelt  teevad endale igaks ööks uue pesa. Nad leiavad enda jaoks sobiva sellise tugeva puu,  mis neid ööläbi kannaks väga ei kõiguta. Siis võtavad nad sealtsamast, murravad oksi  ja teevad endale sellise väikse nii-öelda rippvoodi moodi. Magamisaseme ja neid on aeg-ajalt siin jõe ääres  ka märgata ja näha. Jõudsime kohale ja kohe siseneme järgmisesse söötmispunkti. Aga enne peab võtma fotosid võtma fotosid,  eesti keeles öeldakse, peab tegema pilti Take foto inglise  keeles võtma fotosid. Mõtted hakkavad juba segamini minema, sest kogu aeg räägime  siin inglise keeles üksteisega. Vahel lauseehitus ja kõik muu läheb segamini sellepärast,  et. Kogu aeg on vaja mõelda ja öelda inglise keeles. Platvormi on umbes selline 20 minuti tee vaja kõndida,  jah, see on palavas. Päikeses on see päris palav? Kui nii lihtsalt öelda. Aga see maastik siin. Sai samuti 2011. aastal metsatulekahjudes kannatada,  siin on. Näha, et on hakanud vaikselt kasvama selline alusmetsa taimestik. Mõningad üksikud sellised puutüved on veel. Püsti. Aga noh, lootus on, et, Seegi taas tuleb tagasi kord mets. Ja. On jälle rohkem? Ruumi ja kodupaiku vangutate ja teistele Borneo vihmametsa põliselanikele. Sel hommikul tervitab meid söögi platsil üks isane,  orangutan muuseas, kas teadsite, et erinevalt teistest  inimahvidest impant, gorilladest ja muidugi mõista  ka meist inimestest erinevad orangud. On neid selle poolest, et ei moodustab perekond  või gruppe. Isased ja emased elavad eraldi ning kohtuvad vaid harvadeks  juhtudeks paarituma. Söömaaeg möödub peaaegu et vaikuses, pole  ka imestada, sest üks legend ütles. Ütleb, et kohalikud päriselanikud, need tajakid pidasid  kunagi orangutanne, kelle nimi tähendab inimest metsast oma  suguvendade s, kes elavad puu otsas ja ei räägi  ja vaikivad nad sellepärast, et muidu peaks nad inimese  kombel tööd tegema. Igatahes päris suured ja võimsad on need isased suured ranguta,  neid küll. Meil on need põsekotid, sellised. Need põsekotid tekivad ainult dominantsetel isastel. Et kui isane ei ole selle piirkonna dominantne tegelane,  siis tal ei ole seda põsekotte. Aga niipea, kui ta saab valitsejaks, saab  selle territooriumi kuningaks nii peal, tekivad tal sellised  suure põsekotid, ta muutub ise. Mehisemaks pikad karvad ripuvad alla ja selle järgi tunneb ära,  et tema on valla puna kuningas. Siin vahepeal kostub selliseid kutsehüüde. Da teevad toitmismeeskond. Selle eesmärgiga, et ümbruskonnas olevatele rangutanetele  teada anda, et siit saab süüa. Etendus sai läbi. Oleme tagasi teel. Oma paadi juurde läbi džunglitihniku. Tee ei ole kõige lihtsam, siin on hästi palju juurikaid,  mudaseid, kohti maha langenud puid, millest tuleb üle astuda. Aeg-ajalt üles vaadates võib kohata. Ka üksikud langud, ilmselt on nad kõhu banaanides täis  söönud ja nüüd siis. Ja nüüd siis peavad väikest sellist lõunatundi,  sest et. Kell on 10 37 ja kui arvestada, et umbes viies kuu eest on  juba täitsa pime Siis, ega see ongi selline enam-vähem sobilik aeg,  niisugune lõunauinak. Teha või lõunatund lasta nii-öelda lähiplusse. Hetk. Paadi sillal tabab meie gruppi aga täielik üllatus sellesama  laudtee peal, kus me vaid hetk enne olime läbi tulnud,  ilmub nagu ei kusagilt üks teismeline orangutan. Kuigi umbes 90 protsenti oma elust veedavad orangutanid  puude ladvus, avaneb meil võimalus näha kõval pinnal  jalutavat ja seejärel end ülimugavalt ning mõnusalt tundvat ahvi. Ent see ei ole veel kõik haruldasele hetkele lisab nagu  kirsitordile veel see, et mõni minut hiljem ilmub sinna  ka selle nooruki ema, kellel kaenlas uus jõnglane. Nende omavahelises suhtlusest ja soojadest kallistustest  saab järeldada vaid üht. Tegemist on kindlasti ema ja kahe eri vanuses lapsega. Üldiselt on nii ema näo rangutan on valmis uue lapse saamiseks,  kui eelmine järglane on umbes kaheksa aastane  ja kui sünnib uus laps, siis sunnib ema suurema oma teed minema. Võib-olla oleme me sattunud just nimelt selle hetke tunnistajaks,  kui noorele orangutanile antakse kaasa nii-öelda see viimane  memme musi, mis peaks talle iseseisval eluteel toeks olema. Kui nüüd sellise kirjandusliku liialdusega mitte liialt  sügavale laskuda siis tuleb tegelikult arvestada,  et kuni täiskasvanuks saamiseni ehk vanuseni 15  või 16 võivad kitsal territooriumil elavad ema  ja ta lapsed läbida veel küll. Tollel päeval külastame veel üht söömaplatvormi,  mis on taas omamoodi nagu supiköögiks neile orangutanidele,  kes tunnevad, et metsas leiduvast nad kõhtu täis ei saa. Siin aga ei anna sel hetkel näole ükski ahv. Palukesi ootavad vaid metssead, kes oma jultunud moel  platvormi all ringi tuhnivad. Viimane päev enne reisi lõppu toob peale äikeselist ööd  matka läbi tüüpilise Borneo vihmametsa looduspargi äärealadele. Tänane hommik nagu öögi. On olnud hästi vihmane. Kohati sajab, kohati tibutab, kohati ainult udutab. Igatahes kõik on väga niiske ja me oleme võtnud ette matka  mis ühtepidi kestab umbes kaks tundi. Ja selle eesmärk on jõuda siis vaatluspostini number 17. Mis on üles seatud selleks? Et jälgida, et ega keegi Illegaalselt ei tuleks metsa. Et kas siis metsa raiuda? Palkide saamise eesmärgil saematerjali saamise eesmärgil. Või ka siis salaküttide? Eemal hoidmiseks ja peletamiseks. See on selline harukordne võimalus, mida. Kõikidele ei, ei võimaldata. See ei ole selline koht, kuhu kogunevad turistid. See on ühtlasi ka meie Viimane päev siin aplikis. Pärast seda matka. Läheme me tagasi oma paati. Sõidame. Kuma linna külakese õigupoolest. Sealt panka an uni ja siis alustamegi juba. Kojulendu. Et see on selline Viimane. Põnev pingutus veel. Enne Vorne alt lahkumist. Ja hakkab kell sadama. Selline see vihmametsa elu siin on. On metsa ja on vihma. Läks edukalt. Jõuda megi kohale. Seitsmeteistkümnes vaatluspost Siin töötamine ja looduse jälgimine. See võiks olla päris tore ettevõtmine. See ei ole üldse kaugel gamplikist, seitse kilomeetrit,  nii palju me siia kõndisime. Aga ikkagi on ta piisavalt džungli sügavuses,  et siin puuduks igasugune tavapärane. Luksus või inimasustuse poolt tekitatav selline müra,  lärm, valgusreostus. Kõik see puudub siin. Oleme tagasi teel ja peagi jõuame kumailinnakese  või külakese sadamasse. Ja see päikeseloeng, mis meid siin vastu võtab,  on muidugi praegu küll. Üks ilusamaid, mida viimase 10 aasta jooksul on õnnestunud  näha või mida ma vähemalt. Suudan hetkel meenutada. Mõnes mõttes väga ilus ja selline poeetiline lõpp meie seiklusele. Ja siin mu sõit ning töölaager Borneol lõpebki. Paadi ninas loojangule vastu sõites on hea mõelda vastust küsimusele,  kas teisele poole maakera tulek tasus end ära. Pole vaja keerutada ning suuri sõnu teha. Tasus küll. Sellist kogemust nagu siin ei saa mitte kusagilt mujalt  maailmast ja kindlasti kohe mitte kodus diivanil istudes  julgen soovitada.
