H. Lisaks seemnetele meeldib mitmele linnuliigile  ka rasvapall. Selle peamiseks külastajaks on rasvatihane. Aga on ka sinitihaseid ja varblasi. Vahel tuleb neil kõigil korraga samaaegselt rasvapalli jagada. Ei ole need ainult tihased ja varblased,  kes rasvapallist lugu peavad. Ka suuremad linnud limpsavad keelt selle peale. Näiteks suur kirjurähn, kes on kõige tuntum rähniliik. Suvel sööb ta putukaid ja nende vastseid talvel aga looduses  sööb ta okaspuude seemneid, mida ta käbide seest saab. Lahkelt on ta aga nõus rasvapalli jagama rasvatihasega. Rasvapallist peab lugu ka harakas. Tema suuruse tõttu on rasvapallile maandumine üsna keerukas  ja see on tema jaoks paras akrobaatika. Aga kuna harjutamine teeb meistriks, siis mõnel osavamal  arakal õnnestub mõni suutäis saada. Arakas paksu metsa sisse elama ei lähegi,  talle meeldibki elada aedlinnades ja inimtegevuse läheduses. Samas inimestesse suhtub ta üsna ettevaatlikult. Sellise tegevusega harakad lõhuvad rasvapallivõrgu alumise  otsa ära ja sealt hakkab aeg-ajalt tükke pudenema,  kui väiksemad linnud selle peal söövad. See võimaldab aga rasvapallist osa saada  ka nendel lindudel, kes tavaliselt ei üritagi seda kätte saada. Üheks selliseks on must rästas. Kuna ta näeb rasvapalli tükke esmakordselt,  siis puudub tal nende söömiseks vajalik oskusteave. Ilmselt ei taha ta teiste lindude nähes seda harjutada  ja jookseb koos rasvapallitükiga puu taha peitu. Musträstas on Rootsi rahvuslind. Meie kliimas on ta rändlind, aga osad jäävad talveks paigale. Soojematel aladel on ta paigal, lind. Must rästas on rästastest ainus liik, kes oskab jalgadega  maad siblida, et sealt toitu otsida. Hakk elab samuti inimeste lähedal nagu harakas  ja kuna tema toidumenüü on väga mitmekesine,  siis ei ütle temagi rasvapallist ära. Rasvapallile maandumiseks on ta liiga suur  ja seetõttu tuleb tal juurutada insenertehnilisi lahendusi. Selle kättesaamiseks. Eks see ole meile väljakutseks, et paigaldada rasvapall sedasi,  et see jääks ikka nendele lindudele, kellele see mõeldud on. To.
