Lahesopid ja kohati ka suur meri on peitunud jääkatte alla. Rebastel ja merikotkastel on nüüd pidu, sest jäässe kinni  külmunud linnud on kerge saak. Talvel tulevad paljud linnud paksu roosest välja toitu otsima. Nii ka roohapekad. Neid ma otsima lähengi. Olen nüüd mõ. Mõnda aega mööda merejääd juba tulnud ja vaikselt hakkabki  juba kostma roohabekate hääli. Teie hääl meenutab justkui vihmatilkade kukkumist. Lähmegi nüüd vaikselt lähemale ja vaatame,  et me neid ära ei hirmutaks. Roohabekad on tillukesed värvulised, kelle emas  ja isaslinnud on kehakuju poolest sarnased aga välimuselt  üsna erinevad. Isaslinnu ilmekas must põskhabe või vunts,  nagu öeldakse, ongi linnule nime andnud. Lisaks ehib isaslinnu sulestiku kerge roosakas toon  ning allikas sinine pea. Emaslind on märksa tagasihoidlikum beežikaspruuni värvi  isaslinnuga sarnaneb ta ainult pika saba  ja pisikese kollase noka poolest. Roohabekat ehk roovilbast võib kohata Eestis aastaringselt  kuid kahtlemata on lihtsam neid märgata talvel,  mil pilliroog on hõredam ja nad tulevad roogörte tippu toituma. Suvel on nende toidulaual peamiselt liblikaröövikud  ja muud selgroogsed. Talve saabudes tugevnevad roohabekate maoseinad,  et nad suudaksid seedida taimset toitu pillirooseemneid,  mis on nende talvine põhitoit. Pisikese nokaga osavalt töötades eraldatakse ilma mingi  probleemita seemned, kestadest. Kui suudad alguses lindude usalduse veita,  siis sind võetakse omaks ja lastakse üpris ligidale. Isaslinnud on eriti julged, neile pääsed lausa käe ulatusse. Ma arvan, et üks põhjuseid, miks ma seekord  nii lähedale neile pääsesin, oli see, et ma lähenesin mööda merejääd,  mitte ei ragistanud roos. Talveks kogunevad nad parvedesse, mis võivad olla lausa 50 isendilised. Roohabekate põhivaenlastes on pisemad röövlinnud näiteks raudkull. Ellujäämiseks on habekatel eriline kohastumus. Niipea kui keegi ohtu näeb, antakse häire  ja kõik linnud laskuvad rootipust madalale,  maapinna lähedale. Hästi tiheda ja kaitseta pakkuva roomassi sisse. Raudkullil on väga raske neid kätte saada. Omamoodi kaitse omaduseks on ka talviste parvede suurus. Mida suurem parv, seda rohkem on ka silmapaare mistõttu  märgatakse ohtu varem. Minu külaskäik nende lindudega lõppes väga ootamatult lendas  üle raudkull ja varesed ei jätnud seda kahe silma vahele. Kohe anti häire ning ka habekad laskusid roo vahele. Raudkull jäi aga männilatva passima ning seetõttu oht säilis. Ootasin 10 minutit, kuid roohabekaid ma ei näinud  ega kuulnud neid piuksumas ka. Kiskus juba pimedaks ja kaamera aku oli tühjaks saanud. Võtsin kotist oma soojad kindad, pakkisin oma varustuse  ning seadsin sammud kodu poole. Taga.
