Ma olen tulnud Tartu Ülikooli kunstimuuseumisse, mis asub Tartu Ülikooli peahoones. Siin on avatud näitus Tatafanta, kus on koostööd teinud kunstnik Taavi suisa lu ja füüsiksiinbyker. Ning see kuulub ühte projekti, mida tutvustavad projektijuhid Marin hektermann ja Mary-Ann Talvistu. Võib-olla räägitegi kõigepealt projektijuhid, mida te ootasite ja mis see lähteülesanne oli kunstnikule? Tõepoolest, et kõigepealt kõik see sai alguse Tartu Ülikooli muuseumi küllakutsest meile kui kunstnikud, kogudes projekti vedajatele veidi selle projekti taustast, et et EV100 kunstiprogrammile raames oli siis selline suurprojekti kunstnikud, kogudes, mis toimus üle Eesti 10. väikemuuseumis ja 10 Kaseks kunstnikuga, et seal projekt sai üles ehitatud kõigepealt residentuuri Telecus, kunstnikud veetsid aega siis muuseumites ja tutvusid nii muuseumikogu, kohaliku kogukonna muuseumi inimestega ja sellest siis saite inspireerisid. Projekti lõpus toimusid siga iga sa ikka muuseumis ka näitused. Ja see, see projekt on nüüd kaante vahele saanud. Aga eelmisel suve hakul siis pöördus meie poole Tartu Ülikooli muuseum mõttega aitäh, et kas me ei tahaks seda formaati mingil kujul siin muuseumis jätkata? Ta on, kuidas seda jätkata, et mida uut sinna kad uue sekka oli, et Tartu Ülikooli muuseumis võiks lisaks siis sellele kutsutavale kunstnikule kambas olla ka mõni Tartu ülikooli siis teadlane ja nüüd siis tänu sellele ongi lisaks kunstnik Taavi suisa laul meil ka füüsik. Selle projektiga Taavi suisa lugu, kuidas siis resideerimine esindaks? Ma olingi siin Tartus residentuuris ja põhiliselt tegelesin siis kogudes kümnemisega või nii-öelda lukustasin ennast mõneks päevaks toomkiriku alla keldrisse kogudesse ja pigem just nagu vaatasin, et mida see koguses endas hõlmab ja mis mulle silma hakkab. Ütleme, et mulle võib-olla kõige rohkem hakkasidki silma sellised teadusinstrumendid või nagu mingisugused mõõtmisvahendid. Sest see Tartu Ülikooli muuseumi kogu just nagu toomkirikualune osa, et hõlmab hästi palju selliseid mudeleid ja õppevahendeid ja teaduslikke instrumente. Ja kuidas sai siis kaasatud teid füüsiksiinbyker? Ning kaasati kuidagi kogemata, et mina igapäevaselt töötan elektronmikroskoobiga ja see on üks selline masin, mis, mis avab väga väikeste asjade maailma. Ja ma olen kogu aeg tahtnud nagu teistele inimestele ka seda maailma näidata, mida, mida, mida nad igapäevaselt ei näe, ei tunneta küll seda, kuidas näeb, välja kärbsetiib, kus on seal pisikesed karvad peal ja, ja lihtsalt see masin, see, see aparatuur lihtsalt võimaldab avada üheteistmoodi universumi, mida, mida tavaliselt ei koge. Ja olen kogu aeg tahtnud natukene ka mõnele kunstnikule seda, seda maailma avada või näidata ja tutvustada seda maailma, et äkki leiavad nad mõne põneva inspiratsiooni või, või, või naa idee allika sealt. Ja, ja saavad mõne uue kogemuse, mida nad iga päev ei taju. Siis kunagi saime lihtsalt elektronmikroskoobi juures kokku ja saime mõned pildid teha ja siis sellest see asi kõik alguse saigi minu jaoks. Siin piker, milleks seda mikroskoopi kasutatakse tavalises elus, kui parasjagu kunstiprojektides materjali sealt ei tule? No minu teadusvaldkond, kus mina isiklikult tegelen, on mikro- ja nanoosakeste ja, ja pisikeste asjade optika ja minul on seda seadet igapäevaselt töö juures väga tarvis, sellepärast et saada lisainformatsiooni oma uuritavatest seadmetest ja, ja teaduskatsetes kasutatavatest objektidest, mida me siis uurime ja et kontrollida, kuidas need objektid, mida me siis mõõta tahame, välja näevad, kui suured nad on, mis on nende kuju. Samamoodi teised kolleegid, kes töötavad välja erinevaid materjali tehnoloogiaid alates süsinik-nanotorudest kuni aatomkiht sadestusega valmistatud peenetest, peenetest, kaitsekihtidest erinevate materjalide katmiseks kuni igasuguste helendavate pulbrite ainete omaduste määramiseks kirjeldamiseks ühesõnaga seda, seda elektronmikroskoopi kasutama väga-väga paljudes uurimisetappides ja peamiselt jah, et väikeste asjade iseloomustamiseks et sinna mikroskoobi alla asetasimegi siis ühe väikese osakese töö pealkirjaga liivatera nii-öelda mis pärineb siis pumpeist, et esimene residentuuri osa oli siis siin tartus nendes kogudes ja see näituseruum ise on siin Tartu Ülikooli kunstimuuseumis, mis on selline noh, väga tugeva, ütleme iseloomuga ruumid on ja need ruumide seilasid kaunistavad või ilmestavad siis Pompei stiilis maalingud. Ja siis see oli võib-olla siis nagu see teine inspiratsiooniallikas mis viiski mind siis pumpeisse, seda ühte leid objekti sinna otsima ja ühtlasi siis nii Vesuuvi kui teiste piirkonnas olevate vulkaanide jalamile neid salvestama või selliseid maa maavõnkeid salvestama. Et neil oli kaasas veel, mis selle aparaadi nimi iganes ka on, mis mõõdab seda, seda maa võnkumist. Jahedana nendeks välitöödeks Ma konstrueerisin siis ühe seismograafi, mis on siis jah, suuteline registreerima teismelisi võnkeid või maapinna võnkeid. Ja ühtlasi oli meil ka hea koostöö Vesuuvi observatooriumiga. Et paralleelselt minu enda, siis nii-öelda sellele välitööle Vesuuvi jalamil sain ma ka kasutada nende seismograafide andmeid. Aga kuidas nad siin näitusel kajastuvad, siis need tulemused Seismograafide mõõtmistulemused on tõlgitud heliks, et siin näituseruumis on siis kuulda nii-öelda instrumendi vaikust ehk siis selliste nagu instrumendi fooni, et kui me mõtleme instrumentide peale üldse mõõtmise peale maailmamõõtmise peale, siis iga mõõteriistal on, on nagu enda vaikus, mis on nende nii-öelda nagu paas paasolek. Et meil on, kuuldasin seda ja meil on samuti siis kuulda seda aktiivsust, mida mul õnnestus seal salvestada, kui ka siis sellel soovi observatooriumi andmete töötlemise tulemusena on siis kokku tulnud selline heli mis põhineb siis nendele andmetele, kuidas heli tekib, mingi kui me mõtleme seismiliste võngatada, mina olen, siis need lained on väga pikad mis tähendab, et meie enda instrumentidega ehk oma meeltega või kõrvadega ei suuda neid niisama tajuda. Et me peame tõlkimanad, siis kuuldavas ulatus sotsiaalnagu üks tõlkimise viis. Ja loomulikult on seal ka esteetilisi nagu valikuid. Aga jah, eks iga mõõtmine juba ongi selline see valik, sest küsimus ma arvan, selle näituse puhul ongi sellisest nagu maailmamõõtmisest ja ja maailmavaatamisest läbi andmete. Ja sellisel puhul muutub oluliseks nagu küsimus, et ühest küljest, et kuidas me vaatame ja noh, just siis võib-olla ka nagu instrumendi vaikus tuleb sinna mängu ja teisest küljest, mida me vaatame, võib-olla on isegi nagu veel olulisem küsimus, et et see hakkab nagu looma siis teatavaid nagu ka narratiive nendele andmetele ja võib-olla siis lisaks nagu sellele seismograafile kunstrumendile kasutasin mina oma välitöödes ka nagu narratiivi mõõteriistana. Et see küsimus on ka, et kas narratiiv saab olla mõõteriist, kas narratiiviga on võimalik maailma mõõta? Aga kust me seda narratiivi saame siit praegu, kui sellest, et te räägite või on seal kuskil midagi jutustatud nende eksponaatide juures. Seal eksponaatide juures on jah, avatud kogu selle näituse tausta selles mõttes, et on kõik välja, noh see protsess on nagu mingis mõttes ära kirjeldatud ja loomulikult see narratiiv ei ole nagu lõplik, et pigem selles ruumis on sellised tõukepunktid, et kus on võimalik siis sellele narratiivile hoog sisse lükata. Kuidas seda mõista, seda saab väga lihtsalt selles mõttes mõista, et et narratiiv on käivitaja ja, ja mida on alati, teeb, on ta käivitab mingisuguse loo koostoimes sinu enda lugudega. Nüüd peab kohale tulema, lugema, jälgima. Üld üldiselt kunstinäituste puhul on soovitav Aga räägime nüüd sellest ka meile selle liivaterakesi, aga ikkagi veel lõpule jõudnud oma jutuga, et seal on siis ka eksju ekraani peal see niinimetatud liivaterakene, et mis, mis terakenese seal on mis on siis hästi peenelt üles võetud? Võib-olla see küsimus ongi pigem selles, et, et kui me midagi mõõdame, siis siis on küsimus ka, et miks me seda mõõdame. Ja võib-olla see minu idee oli ka selles, et tuua sinna ruumi või nagu mu mõõtmisesse seda tüüpi objekt, mis võib-olla ei ole kõige ilmsem valiku ja et see küsimus ongi, et mida selle objekti mõõtmisega võiksime tahta nagu näha või mis maailma nagu see peaks avama ja, ja ütleme, et minu nägemuses oligi, et kui sa objekt, mida siis mõõta, ise võib olla selline praktiliselt olematu, siis Need küsimused, narratiivi küsimus ja, ja kuidas ja mida mõõta, tulevad nagu palju paremini esile, aga seal näituseruumis ongi siis välja pandud nii-öelda see algne osakene, mis on toodud pumpeist siis sellel päris nagu algsel kujul ja siis on sellesama objekti üle-elusuurune niisugune visuaal või mudel 300 mudel mis on siis jah, koostes siin pikeriga oleme seal üles võtnud ja, ja läbimasinate nagu selle meeltele tajutavaks. Toonud ma küsiksin siinbiceri keht kuidas see selle mudeli tegemine käib või kuidas see ülesvõtmine käib nii pisikesel objektil, et kas seal on nagu mitu korda pildistada, kas tuleb valgust sinna peale suunata või kuidas käib. No valgus sinna peale ei suunata, sest meie meie selle pildi tegemiseks ja selle kolmdee mudelit tegemiseks ei kasutanud mitte valgust vaid elektrone ja elektronid võimaldavad vaadata natuke pisemaid asju, kui tavavalgusega võimalik on ja selle koldemudelit tegemise jaoks me pidime seda liiva vaid tegelikult tundub minule krohvi pisikene osake, mis oli maha pudenenud, kus on näha omajagu väikeseid-väikeseid kristallid, mis, mis tulevad välja selle räpp postri pealt, pildi pealt, väga vigadeta, detailselt koldemudeli puhul natuke vähem detailselt, aga, aga minu jaoks isiklikult väga ilusa objektiga tegu ja selle koldemudeli tegemine oli ikka omajagu vaevarikas, sellepärast et seda objekti pidi pildistama tsirka paari-kolmekümnest erinevast küljest. Kahjuks objekti ettevalmistuse puhul on selline väike muret, et sealt altpoolt pildistada, seda objekti ei saa ja, ja siis tekib väike lisaefekte, et osa nagu objektist oleks puudu, aga sellised selle koldemudeli koostamise meetodi enda üks pisikene probleem. Aga, aga minu meelest see lõpptulemus on, on, on päris kaunis. Aga igal juhul naudime siis praegu seda liiva või krohvi terakest. Siin on plaanis ka publikuprogrammid, et jällegi seda narratiivi kududa. Et juba 26. veebruaril saab tulla, kuulame vestlust siis kunstniku ja, ja füüsiksin Vikeri vahel ja, ja võib-olla selle vestluse huvitavat osa on sellinne slaidi slämmi, kus nad siis vaatavad ka muuseumikogusse ja leiavad sealt endale meelepäraseid museaale objekte, mis, mis võib-olla on mõneti aidanud ka just selle projekti sünnile kaasa, et on seda inspiratsiooni pakkunud ja, ja tutvustavad siis oma sellist lemmikute valikut. Et see toimub siis 26. veebruari õhtul ja lisaks veel on publikuprogrammis igal kolmapäeval kell 12 näituse lühitutvustus, et eriti ootame siia kindlasti ülikooliperet, et nii õppejõude kui üliõpilasi, kellel on muuseumi külastamine ka täiesti tasuta, siis märtsikuus on just 13. märtsil, reede, 13. on väga väiksel grupil võimalik siis osaleda siin pikeri töötoas, kus saab ka näha siis, kuidas elektronmikroskoop pähe täpselt töötab. Aga tõesti, sinna gruppi mahub ainult kuus inimest, et seda sinna saab registreeruda muuseumi kodulehel. Ja lisaks on siis 18. märtsi õhtul muuseumis külas arheolooge Hembo pagi Arhabitsioonist, kes tegeleb siis arheoloogilise pärandi digitaliseerimisega ja räägib just seda, et, et kuidas neid võtteid on siis kasutatud selleks, et säilitada pärandit. Aga kuidas populariseerida, et kuidas näiteks, kas või sellest samast kompaniist on ju tehtud sellised kolm d ülesvõtted ja, ja kujutused, et kuidas ta toona võis välja näha, et, et kuidas sellised asjad siis tehniliselt sünnivad? Jah, et, et kindlasti näituse heaks või huvitavaks osaks on ka see, et igaüks saab killukese sellest näitusest ka kaasa võtta. Näitusel seitsmenda Taavi juba mainis, on plakat, kus, kus on see näituse tutvustus, aga teisel pool on tegelikult ka üks foto sellest liivaterast siis see üles võtta selle elektronmikroskoobiga, selle kolmde foto ja lisaks on siis Taavi sellest ekspeditsioonist kompeisse on ka kenasid fotopostkaart, et kust, kust saab siis tunnetada seda, et kuidas kunstnik seal kohapeal viibis ja mida ta nägija, kuidas ta toimetas? Aitäh rääkisid näituse Tatafanto loojad, kunstnik Taavi Suisalu, füüsiksiin piker ja üks projektijuhtidest Mary-Ann Talvistu. Näitus on avatud kuni 27. märtsini.
