Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatakse täna näitus mustrid Kreenholmi tekstiilidisain 1963.-st kuni 2005. aastani mis tutvustab lähemalt Kreenholmi manufaktuuri tekstiilitoodangut ja seda kujundanud kunstnikke. Mul on rõõm tervitada meie stuudios näituse ühte kuraatoritest, tere, Kai Lobjakas, tervist. Mis visuaal tuleb teil ja kindlasti ka paljudel meie raadio kuulajatel silme ette, kui mõtleme Kreenholmi kangastest ja toodangust. Minul on juba rikutud pilt, selles mõttes rikutud pilk, et minu silme eest on käinud läbi nii palju mustreid tänaseks, et et minu, minu vaade sellele on hästi lai, aga ma usun või ütleme, meie eeldus ühtpidi oli see, kui räägitakse Kreenholmi tekstiili teistest selgelt mälu on mingis mõttes nagu lühike ja kõige paremini on meeles kõige hilisem ots ja eeldatavasti see võib-olla siis selline väga lilleline sits kangas. Aga teistpidi, ma arvan, et kui seda näitust veidi nuusutada ja lähemalt vaadata, siis juba juba kõigi jaoks tegelikult tekivad need seosed kaugemasse minevikku ja, ja see pilt muutub laiemaks, et ma usun, et see mälestus võib-olla lillelisest, võib-olla ma teen liiga, võib-olla inimesed tegelikult mäletavad palju paremini, aga et, et see kindlasti seal näiteks õigusliku avardub oluliselt, et, et seal on hästi palju erinevaid kuidagi suundumusi ja käekirju. Aga kes siis nii-öelda piltlikult öeldes leidis kodust või vanavanemate juurest siis selle Kreenholmi laudlina, mis andis inspiratsiooni selleks näituseks tegelikult on lugu keerulisem. Ühtpidi on tarbekunsti- ja disainimuuseum kogu aeg, ütleme viimase 15 aasta jooksul tegelenud sellega, et vaadanud selle unikaalse tarbekunsti kõrval, mis, mis meie kogudes väga ilusti esindatud, vaadanud ka tegelikult seda toodetud maailma, siis siin kohapeal meie Meieni kodudeni keskkondadesse jõudis ja seetõttu olime meie väga sobiv pinnas, kuhu suunas Narva muuseum tegelikult oma sellise ettepaneku meile koostööks. Et me nende kogude põhjal kureeriks näit Kreenholmi tekstiilidisainist. Ja meil oli väga raske sellele ära öelda. Nii et Me suundusime Narva vaatama tegelikult siis mitte laudlina, vaid vaatama nende kappe ja hoidlaid, et mis on see materjal, mis on seal säilinud ja selle eest hakkasime edasi harutama nii-öelda seda, seda materjali ja süstematiseerime. Jah, et nii anne, Kreenholmi manufaktuuris toodetud kangad on olnud Eesti elu üks väga oluline osa ikkagi mõjutanud seda igapäevaelu pilti, sest noh, kellel ei oleks kokkupuudet rõivaste, voodipesurätikute või linadega, aga mis jäi siis tarbijate nii-öelda kamata või teadmata, et äkki räägiks siinkohal nendest kunstnikest siis kogu selle ilme taga ja ma usun tegelikult, et tegelikult inimesteni ju eriti nõukogude ajal jõudis kaupa ikkagi võrdlemine keerulisi teid pidi ja mitte esikohal see, et milliseid valikuid tehti, vaid pigem see, et mida oli võimalik saada, nii et ma usun, et väga paljud tegelikult kujundused ja mustrid väga paljude inimesteni tegelikult ei jõudnudki. Et Kreenholm oli suur, suur hiiglaslik ette võtta ja seal tehti tegelikult väga palju koha peale, jäi seda materjali vähe, väga palju viidi üle Nõukogude Liidu välja. Nii et, et ma julgen arvata, et ütleme eriti võib-olla vanemal generatsioonil erinevatest 10.-test, perioodidest on, on mälestusi küll kangastes, eriti kui neid nüüd korraga näeb, et need seosed tekivad enda koduga naabritega ja nii edasi ja nii edasi. Aga ma usun, et, et tegelikult on seal ka hästi palju sellist materjali, mida võib-olla ei ole nähtud. Julgen arvata, ma olen täiesti kindel, et me suudame selle materjaliga väga paljusid üllatada, tegelikult et osa on, on, on selline kodustatud materjal ja osa on kindlasti selline, mille puhul Ma usun, tegime seda meie, ma usun, et ka külastaja teeb, et ta ikkagi kergitab kulmu ja mõtleb, kas tõesti ja eriti kindlasti puudutab seda varasemalt otsa, et arvestades seda, et kas või trükikangaste puhul kunstnikud võeti tööle alates 67.-st aastast ja see on noh, võib-olla just oma kauguse tõttu üks põnevamaid perioode, et me sellest teame ja mäletame kõige vähem ja väga huvitav on näha siis, et mis oli see, mida tegelikult sellel ajal või siis 60.-te lõpus, 70.-te alguses Kreenholmis trüki kangesti osast tehti, et väga-väga-väga põnev me võib-olla tõesti oma vanuse tõttu oma kas kuraatori Helen Adamsoni paljusid asju meil on vanusevahe samamoodi veel. Et me paljusid asju tõesti ei ei teadnud, et see oli väga huvitav kaevumine tegelikult sellesse ajalukku. Kas siinkohal oleks ka kunstnikke, keda te sooviksite ära nimetada, veel lähemalt rääkida, ja kunstnik, keda on, on niimoodi Kreenholmi puhul, et kui Eestis üldiselt õlitööstuses töötavad kunstnikud, tööstuskunstnikud, tollase nimetusega tänave nimetamine, kutsumine disainerit, eks et nad tulid reeglina verisem hariduse saanud reeglina Meie keskses kunstikõrgkoolis riiklikus kunstiinstituudis tollases ja nemad olid need, kes siis tööstusesse saadeti, siis Kreenholmi puhul on, on tegu selles mõttes erandiga, et sinna ka asukoha tõttu kindlasti Narva tulid tööle kunstnikud, kes olid tegelikult saanud hariduse mujal erinevates nii Moskva kui Ivanova kui ka Dallase Leningradi kõrgkoolides ja tulid tegelikult hoopis teistsuguse pagasiga hoopis teistsuguse kultuurilise taustaga. Omaette põnev pilt, et moodustub just sellest sellisest nagu kombinatoorikast tulla hoopis teise taustaga siia kultuuriruumi ja siis hakata tegelikult siis siis kujundama nagu seda käekirja siis selliseid erinevaid aspekte sidudes, et jah, selles mõttes Kreenholm on huvitav nähtuse näide üldse laiemalt Eesti tööstusdisainimaastikul. No näed, kokku, tulevad siis kultuuri, esteetiliste eelistuste ja traditsioonide just, just et selge, et üks asi on haridus, aga teine asi on ka see taustsüsteem, kust inimesed tulevad ja see taustsüsteem, kuhu nad tulevad, et siin siin on seotud hästi mitu kihistust ja noh, ma ütlen, et siin on tegelikult hästi palju veel teha, et me teame praegu sellist esmast ja, ja meil on olnud põnev vaadata ja ka teada seda, kes olid need kunstnikud, mida keegi tegi. Aga et kindlasti on kõik need kunstnikud väärt seda, et, et neid ükshaaval käsitleda ja vaadata, et kuidas kellelgi selle käekirjaga oli, sest et meie ütleme selline, mitte eeldusega, me me saame seda materjali vaadates öelda, et tegelikult selles süsteemis ei olnud võimalik, et kunstnikul kujuneks välja oma selge käekiri, kõik kunstnikud põhimõtteliselt pidid tegema kõike ja selliseid noh, tõesti, et väga selgeid nagu kunstniku positsioone selles, selles olukorras nagu on see ettevõttes töö tegemine ei võetud kuigi mitu aastakümmet oli siis tegu ühe suurima tekstiilivabriku kaevur pass kuulutati 2010. aasta novembris välja ettevõtte pankrot. Kas nüüd see vabriku hääbumine ja sellega seotud erinevad aspektid oma kuidagi näitusel välja toodud, sest eks inspiratsioon võib kunstnikutel tulla erinevatest allikatest ja tõsi on, et ettevõtte hääbumine, noh, ütleme sellise skaalaga ettevõte hääbumine omamoodi loomulik, et see on loomulikult kurb ja, ja hästi tore oleks näha, et, et mingisugune järjepidevus kuidagi kestaks, aga, aga seda paraku ei ole. Aga tänased kunstnikud tõesti on, on mitmel puhul tegelikult selle nii narva temaatika kui ka Narva keskselt niivõrd olulise sõnaga Kreenholmi võtnud oma loomingusse külvi seda, seda käsitlenud, et me oleme tegelikult kaasanud sinna nii prantsuse taustaga kunstnikku ele, noorde mõttes q töö, mis väga paljus toetub Kreenholmis sellistele arhiivimaterjalidele ja annab sellise, võib-olla melanhoolselt sissevaate läbi ka ühe töötaja jutustuse ja siis Kreenholmi ajalukku siis Marge Monko. Ta on tegelenud Narvaga nii Kreenholm Narva ka laiemalt ja samamoodi Maria kappajeva, kes on tegelikult ise Narvast pärit kunstnikele ema oli üks disainerite hästi, kes selles mõttes veel veel isiklikumalt kuidagi suudab selle materjaliga suhestuda ja kelle töö samamoodi on väljas, aga, aga selle kõrval ka paar ütleme siis kraad, vanema generatsiooni esindajad. Nii Andres doltsiseks teos, kuhu on kaasatud Kreenholmi tekstiil, aga iseenesest see ei ole võib-olla nii, nii märgiline, see on lihtsalt tore fakt, et me oleme tuvastanud millisteks stiilides kasutas irile kujundatud aga Andres doltsis, kes oli õppinud tegelikult siis disaineriks kunstiinstituudis on sellist lillelise sitsi temaatikat käsitlenud mitmel puhul, muuhulgas hoidi artiklis ajakirjas kunst ja kodu, nii et me üritame tema enda töö ja, ja tema mõtted siis siduda sellel näitusel ka üheks oluliseks osaks. Signe Kivi, kes on samamoodi tegelenud Kreenholmi kangastega ja käsitlenud neid siis 2000.-te aastate alguses 90.-te lõpul, et tema üks üks osa tema seeriast on väljas seal. No kui kaua siis sellise näituse ettevalmistamine aega disja, et kuidas nende kangaste toodangutega, kuidas see kõik kokku siis saad ja palju üldse säilinud on just eriti võib-olla varasemast loomingust noh, iga asja ettevalmistamine võtab kaua aega, et kindlasti me püüame, näitasid ikka paar aastat, et ette valmistada ja mõnel puhul on seda aega läinud ka rohkem, mõnel puhul on tulnud kiirustada ja alati sellisesse suure teemasse sukeldudes on aru saada, et nii palju on veel teha. Aga me oleme, ütleme ka selle näituse käigus endale eesmärgiks seadnud ikkagi luua selline põhimõte, et selline baasteadmine ja anda seda baasteadmiste edasi. Nii et tuginema täiesti suures osas Narva muuseumikogudele, kus on siis kogu Kreenholmi manufaktuuri arhiiv. Põhimõtteliselt meil on hästi palju näiteid kangastest ja see, mis on meil puudu ja mille puhul ootame kõikide inimeste kaasalöömist, eriti peale näituse külastamist, kui me loodame, et emotsioonid on laes. Et kui kellelgi on säilinud eriti seda varasemat otsa selliste meetritena ja me teame, et inimesed säilitasid ju eriti nõukogude aja kontekstis väga hea meelega või hoidsid, mine tea, millal sa uuesti saad mõne kanga, kui on säilinud nende näidete põhjal, kas või mis on näitusel eksponeeritud, et me oleksime kohutavalt tänulikud, kui me jõuaksime suuremate metraažideni. Nii et põhimõtteliselt on säilinud Kreenholmis toodetud kangastest näited? Ma julgen öelda praktiliselt kõigest, aga need tükid on väiksed, need umbes A4 suurused. Ja just ütleme jah, võrdlemisi hiljuti. Me jõudsime ühe eriti olulise allikani, mida me varem ei teadnud ja mille üle me oleme tohutult rõõmsad. See on nimelt selline, ma ütleks selle kohta inin, ema raamat, kuhu on sisse kantud siis toodang nii-öelda algusest lõpuni ja iga kanga näite juures, mis on tõesti väga tilluke kolmnurk, aga äratuntav siiski selle kanga autori aastani, et me saame sellise Põhiteadmise, tänaseks oleme saanud väga ilusti teada ja me oleme võimelised tuvastama või ütlema, et jah, see on Kreenholmi kangas või see ei ole, Kreenholmi on ka see, et meil on, kust kontrollida ja vaadata ja selle peale ära digiteerinud, nii et kui näitusel on väljas küll peaaegu 500-l ruutmeetril päris palju näiteid, siis on digiteeritud, kes album, kus saab huvi korral juurde vaadata ja lapata ja, ja tuvastada, et kui midagi, mida ei ole väljas, aga kahtlus on, et see justkui võib-olla Kreenholm, et siis saab selle vähemalt teada, nii et, et see on, tekitab tohutut rahulolu meie poolt. Aga nüüd, kui te olete kokku puutunud ja näinud nii palju Kreenholmi kangaid ja mustreid, kas võib öelda, et Kreenholm on mingil määral ajatu, sest kas te näete ka neid mustreid äkki nüüd tänavapildis? Ma täitsa kindlalt võib loomulikult öelda, et on ajatu, et kui küsida isegi seda, et kas midagi oleks mõttekas uuesti toota ja võtta käiku loomulikult oleks, et need kunstniku tööde, disaineri tööd on, on imelised. Et ühtpidi on seal väga palju sellist ajastu spetsiifilist, mis, mis tõesti ütleme stilistiliselt istub mingisse perioodi. Jaa, jaa käsitlustes on väga selgelt, aga teistpidi on seal ka väga palju sellist noh, ütleme ajaliselt väga universaalset materjali, mis tõesti, mis ei küsiajast ja mis võiks kesta ja olla osa meie elust siia siiamaani. Nii et et jah, et ma loodan, et ma arvan, et küllap selle näituse tuules või selle tulemusel võivad hakata mõtted peas liikuma, nii mõnelgi inimesel võib olla, et, et see ei oleks ainult ajalugu. Näitus mustrid on Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis avatud 24. maini. Aitäh Kai Lobjakas. Aitäh kutsumast.
