Psüühilise erivajadusega inimestele teenuse pakkumisega tegelevaid päevakeskusi on Eestis kümneid. Ütle Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku päevakeskuse juhataja Kristo Kaukver. Aga sellisel kujul päevakeskus, mis on nüüd loodud nii-öelda haigla külje alla ja tegutseb põhimõttel, kus sotsiaalteenused ja siis meditsiinipool toimetavad sellise ühise eesmärgi nimel, selliseid päevakeskuseid ei tea rohkem olevat. Gauck vere jutu järgi pakuvad nad päevakeskuses mitut teenust. Meil on sotsiaalkindlustusameti poolt suunatavat erihoolekandeteenused, on üks haigekassa rahastusega teenus ehk päevastatsionaari teenus ja on Pärnu linnale osutatav tugiisiku teenus. Osad kliendid saavad päris mitut teenust sellest paketist, klientideks või teenuse saajateks on psüühilise erinevusega, inimesed diagnoosid täiesti seinast seina, ilmselt sellised tuntumad diagnoosid võiks olla näiteks skisofreenia, aga ka lisaks on meil seal ka vaimupuudega kliente ja inimesed, kes meie teenuseid saavad, on täisealised alates 18.-st eluaastast, kuni ülempiiri ei ole, aga inimesed elavad kõik omades kodudes. Iga päev käib keskusest läbi 25 kuni 30 inimest, paljude puhul asendab see haigla statsionaaris olemist, ütleb Christoph. Ma julgen öelda ja ma arvan, seda sõnu kinnitatakse ka meil siin psühhiaatriakliiniku poolt, tänu sellel päevakeskusele on ähmane nende klientide, kes meil täna sellised sagedased käijad on, nende haiglas viibimine peaaegu nullilähedane, kahtlemata meie olemasolu vähendab seda haigestumist ja sealsamas kuhugi kuulumine kellegagi koos olemine. Sotsialiseerumise aspekt on ka väga oluline, meil on palju selliseid üksikuid inimesi. Meil ei ole neil lähedasi, kelle juurde siis õhtul koju minna ja kelle jaoks päevakeskuse seltskond siis asendamaks uuesti perekondades.
