Võililli on inimesed iidsetest aegadest toiduks tarvitanud,  kuna nad on toitaineterikkad. Seda teavad ka putukad. Igaüks meist on näinud võilillede peal maiustavaid mesilasi  ja kärbseid. Kuid on ka veel teisi tegelasi, kes sealt midagi maitsvat leiavad. See on noor ritsikas, talle maitsevad õietolmukad. Need süüakse koos tolmuga poole lühemaks. Hallrohukas jätab tolmukad alles, sööb nende küljest vaid  õietolmu ja salatiks, sammustab kõrvale kroonlehtede küljes tükikesi. Kuna ritsikas on hallrohukas suurem, siis ritsikat nähes ta  kohkub ja paneb plehku. Saades aru, et ohtu pole, tuleb ta õiele tagasi. Hall rohukas teeb ritsikale tagasi, ritsikas kohkub  hallrohukat nähes ja nüüd pistab tema plagama. Kaugele ta ei jookse, sest temagi saab aru,  et tegu pole millegi ohtlikuga. Surukärblased õisi närida ei saa, sest neil pole selliseid suiseid,  millega hammustada saaks. Neil on pikk imikärss, millega nad õienektarit ime. Imikärss on neil nii pikk, et nad ei pea mõnikord isegi  imemiseks kummardama. Lisaks taimemahladele toituvad surukärblased  ka teistest putukatest. Oma ohvri haaravad nad lennult, maanduvad  ja imevad selle tühjaks. Võililleõiel söömine on surukärblasele mõnikord  ka ohtlik. Seal võib ta sattuda näiteks krabiämbliku lõugade vahele. Samas kõrval söövad teised surukärblased rahulikult edasi  ega tee numbrit, et nende suguvenda parajasti süüakse. Surukärblane väiksele krabiämblikule korralik suutäis,  ometi tekib ämblikul kiusatus veel lisa haarata,  kui hallrohukas talle haardeulatusse satub. Aga mida sa tast ikka haarab, kui endal selline ports alles  hambus on? Kilpmardikas on toidulaua valikuga seekord eksinud. Tema toidutaimedeks on erinevad mündid ja võilille pealt ta  midagi maitsvat ei leia. Ta on veidi segaduses ja üritab meeleheitlikult kroonlehtede  vahelt midagi sobivat leida. Kui ta lõpuks taipab, et on vale taime peal  siis liigub ta edasi lootuses leida õige.
