Need kaadrid on filmitud varakevadel. Tuttpüttide pulmamäng on minu jaoks üks kindel kevade märk. Võtsin kaasa kaamera ja ujuvvarje ning läksin lõunamaalt  siia pesitsema tulnud tuttpüttidele külla. Vesi oli veel üsna külm ja üle tunni varjetelgis vastu ei pidanud. Nii tuli käia igal õhtul lühikest aega. Tuttpütid asustavad enamasti kala ning taimestikurikkaid,  järvi aga ka rannikualasid. Ja kuna nad on suhteliselt inimpelglikud,  siis ma kasutan neile lähenemiseks ujuvvarjet. Seda on hästi mugav kasutada. Sisseronimine on ebamugav. Aga põhimõtteliselt sina kõnnib mööda veepõhja  ja pea kohal ujub telgike. Ja. Kevadel valivad tuttpütid endale paarilist  ning see on kaunis uhke vaatemäng. Kõik algab linnupaari teineteisele vastu ujumisega. Siis tõusevad nad kõrgele vee kohale püsti  ja kaovad jälle vee alla. Isaslind teeb emaslinnule kingitusi. Selleks võib olla kala või uhke vetikas. Kogu mängu saadavad kummalised häälitsused. Tegemist on tõeliste romantikutega. Kui kasale ruudust kinnitatud, algab järgmine etapp. Nüüd tuleb leida sobiv koht pesa jaoks. Kõige magusamate kohtade pärast minnakse tihti lausa  nokkapidi kokku. Kevad liikus suurte sammudega ning kui kord uuesti püti  järvele jõudsin olid nad jõudnud juba pesad valmis ehitada. Pesaehitus etapist olin ilma jäänud. Paljudel peredel juba munad peas ja enne ühel paaril olid  isegi pojad koorunud. Selline virvarr, et mul jäi silme eest lausa kirjuks. Hiljem internetist uurides sain teada, et see ongi püttidele omane. On teateid, kus juba veebruaris on püttidel munad pesas aga  pisipoegi on nähtud ka veel oktoobris. Hetkel avanebki niisugune huvitav vaatepilt,  kus siis. Üks paar pani just alguse. Uuele elule. Ja siinsamas kõrval. Kuskil sealpool. Toidab üks paar juba oma poegi. Ja tegelikult see ongi see, miks ei saa täpselt öelda,  et millal võib tuttpüti poegi näha, millal nad kooruvad. Juunikuus olid enamustel paaridel pojad koorunud. Kõikjal piiksusid, näljased pojad. Siis on vanematel kiire aeg. Tuttpüttide toidulaua katavad suures osas kalad,  kuid ära ei põlata ka muid veeelukaid. Pütilastepäev koosnebki suuremas osas vanemate käest  toidulunimisest oma olematu sulestiku korrastamisest  ning otse loomulikult ka nende lemmiktegevusest ema  või isa seljas parvetamisest. Pojad elavad lausa unistuste elu. Terve päeva lihtsalt lebotavad ja isegi toit pistetakse otse suhu. Vahel saab siiski vanemal villand ja ta tahab ennast sirutada. Kuid pütipojad vees ligunemisega küll nõus pole. Siis võib näha naljakat vaatepilti, kus kari tibusid ajab  taga vanalindu, et tollele selga ronida. Lasin pütikestel natuke kasvada ja külastasin neid uuesti juulikuus. Kohale jõudes oli minu reaktsioon samaväärne mõne sugulasega,  kes sind ammu näinud pole. Oi, küll sa oled alles suureks kasvanud. Võtmetelt olid pojad tõesti juba vanalinnu moodi. Nukk ja kael olid pikemaks sirgunud ning tiiva suledki välja arenenud. Ainult säbruline titemuster näos reetis,  et ollakse veel noor. Selleks ajaks olid pojad nii suured, et ei hoidnud enam  kiindunult vanemate ligi. Järvel oli ühtäkki tekkinud kaks gruppi. Noored ja vanad nagu teismelise iga. Kokkuvõtteks võib siis nii palju öelda, et, Ma ligunesin siin pütivarjas ikka kümneid  ja kümneid tunde selle suve jooksul. Ja mulle hakkas see asi päris meeldima. Et oli hea meel näha neid suureks kasvamas,  hoolimata kõigist raskustest. Näiteks rebane käis päris tihti külas ja roloorkull. Said hakkama jäid ellu. Ma loodan, et nad kasvavad suureks ja tugevaks  ja et me kunagi veel näeme
