Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, eetris on raadio kaks. Alanud on puust ja punaseks raadio kahe igapäevane teadusrubriik seal rubriik, kus me iga päev tutvustame teile üht põnevat teadusuudist viimastest nädalatest ja oleme appi palunud siia spetsialisti neid asju teie jaoks tegemagi, puust ja punaseks. Mina olen saatejuht Arko Olesk ning sel nädalal vaatleme taaskord inimese vaimumaailma ning meil on abiks Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro. Tere. Tere. Oleme teie jaoks välja valinud neli uudist ning tänasest neljapäevani tutvustame iga päev neist ühte ja alustame uudisega halbadest mälestustest, ehk siis me teame, et meil kõigil on olnud elus kas siis piinlikke või dramaatilisi kogemusi, mis tavaliselt üsna ebasobivatel hetkedel meile pähe tagasi lahvatavad. Ja teinekord, et võib see muutuda päris häirivaks ja segavaks teguriks. Ja nagu ma aru saan, siis teadlased on tegelikult juba üsna pikalt püüdnud aru saada kuidas need mälestused meie peas toimivad. Ja kuidas seda negatiivset mõju võimalikult vähendada võiks. Need. Ütleme, elukutselt, kes sellest on mõjutatud, on näiteks, eks ole, kõik päästetöötajad, politseinikud, kes peavad igapäevaselt tegelema selliste väga keeruliste olukordadega ja nende puhul on ilmselt nagu eriti oluline, et et see, mida nad päevad näevad, teevad, et see jääks neilt kummitama edaspidiseks. Ja nüüd me saame tutvustada Eesti sellist nippi, mille teadlased on välja leidnud. Ja et nii nagu need teadlased siin ka ise ütlevad, et seda mehhanismi, et kui meil on mingi negatiivne emotsioon, et siis üks viis on, on juhtida seda, kuhu me tähelepanu pöörame selles olukorras eeldusel, et seda olukorda ennast me ei saa alati valida. Et, et see on tõepoolest üks üks teadmine emotsioonide reguleerimise kohta, mis on, mis on juba kaua aega olemas. Et, et jah, et, et me saame oma emotsiooni muuta erinevate strateegiate läbi ja tähelepanu suunamine siis näiteks mõnele neutraalsemale detailile seda tõesti sellele kaasa aitab, aga et mis on siis selles artiklis uus, on just nimelt see nii-öelda mälestuste pooled, et seni võib olla väga selgelt ei ole keskendutud, tundub mulle siis sellele, et, et see, kuidas me salvestame mingi sündmuse või siis antud katsest tegelikult siis pildi, sellist nagu emotsionaalset laengut saab ka mõjutatud olla, sellest, kuidas me juba selle nii-öelda stiimuli sisaldus midagi ebameeldivat ajal oma tähelepanu juhime ja seal katsessis ka lasti katseisikutel vaadata erineva sellise erinevalt pilte, kus siis oli midagi ka ebameeldivat ja siis osad siis keskendusid pigem taustale osad siis sellele, mis, millest see pilt oli sellele negatiivsemale sisule. Ja, ja nad siis jah, leidsid või uurisid, millised ajupiirkonnad aktiveeruvad rohkem, et jah, et tõepoolest sõltuvalt sellest, mida katseisik vaatas, siis emotsioone töötlevad ajupiirkonnad aktiveeruvad erinevalt, aga et ka hiljem, et kui tellid laborisse tagasi mõned päevad hiljem, siis vaadati. Esiteks küsiti jah, et, et kuivõrd noh, kuidas öelda negatiivse palentsiga see pilt oli, et kuivõrd nad seda negatiivsust mäletavad, et kuigi mõlemad grupid, nii need kui kes vaatasid neutraalset, tagaplaani ja need, kes vaatasid seda mingit ebameeldivat asja. Et mõlemad negatiivsem ana, aga see situatsiooni negatiivsus oli selgelt tugevam, võidame mälestuse negatiivsus, siis nendel, kes ei olnud tähelepanu juhtinud stiimulit kõrvale, minul tekkis muidugi hoopis üks teine seda uuringut lugeda, sest tahab teada. Muidugi minul tekkis see mõte, et, et tegelikult seesama teadmine saab olla ka probleem, näiteks ühiskonnas toimuvad asjad, näiteks mingite gruppide marginaliseerumine või tagakiusamine ja seda on ju ahelas juhtunud, et see oskus vaadata kõrvale, et me oleme seda ju võib-olla kasutanud ühiskonda täna väga pikka aega, et kui me ei taha näha kiusamist või me ei taha näha, ma ei tea kellegi ahistamist siis mäe suunama pilgu neutraalsele tagaplaanile või teeme, mõtleme selle see väiksemaks ja, ja siis võib-olla pärast küsitakse, et miks keegi ei reageerinud, et ehk siis tegelikult tõepoolest see strateegia on kasulik teatud kontekstides, kus tõepoolest objektiks, et me ei saa midagi teha, me peame võib-olla nagu sa ütlesid, alguses nagu see artikkel ka kus ongi dramaatilised sündmused, sest me peame hoidma enda tervist, aga on olukordi, kus kus me võiksime sekkuda ja siis ei ole hea, et me jääme emotsionaalselt külmaks, et jah, et küsimus ongi selles, et kui keegi on hädas, siis võib-olla see ja, ja me oleme positsioonis, kus me saame aidata, siis selline oma nii-öelda iseenda psüühika kaitsmine ei pruugi olla kõige noh, ühiskonna sidusust, tõstu. Järelikult tuleb treenida inimeste sellist moraalikompass, eks ole, et teha need olukord vahet, et et kus sa tunned, et et sa nii-öelda, et see probleem või see olukord võib tulla tagasi sind kummitama, ei hakata sinu elu segama, siis tuleb valida see strateegia, et minimeerida neid kahjusid. Aga see ei tähenda, et sa võiksid ka nagu nii-öelda mööda vaadata. Just et mis hetkel ongi, mis hetkel sa nagu jah, sussi siis mõistlik, eks ju, et ma, nad, need uurijad ka selle nii-öelda teaduskommunikatsiooni lõbusi ütlevad, et on päris huvitav, et näete, et me otsime nagu teatud valdkondades viise, kuidas inimeste mälestusi nagu pisendada või vähendada ja et jah ja võib-olla on kohv kontekste, kus tegelikult me teeme seda automaatselt, et oma psüühikat kaitsta. Liigagi palju, et, et ehk siis võib-olla see nipp on jah, selles, et ära tunda nagu sa ütledki, et ära tunda need mingisuguse hea kompassiga, need olukorrad, et kus, kus võib-olla meid ei peaks vaatama tagaplaani. Eks ole, nemad siin muidugi mainivad neid elukutseid, nagu ma ka alguses loetlesin, need, kelle nii-öelda töö ongi olla nendes olukordades, olla abiks, olla toeks seal nii-öelda neil polegi valikut, nad peavad olema olema selle sündmuse keskel ja tegelema sellega, et, et nagu ma aru saan, siis see pigem viitabki, et nemad võiksid kasutada seda strateegiat. Mitte selleks, et nii-öelda mööda vaadata, vaid et et mitte nagu keskenduda nendele kõige hullematel detailidele. Neil on seal selge ülesanne, et nad on täitmas, on sellist noh, päästjad või politseinikud või sõdurid et nad täidavad seal ülesannet vähemalt kahel esimesel nimetatutest ei ole ilmselt väga palju või noh, võib-olla on ka eetilisi dilemmasid, et nende nende tähelepanu peakski olema tegelikult ilmselt lahendamisel ehkki loomulikult adekvaatselt selle sündmuse analüüsimisel. Aga võib-olla jah, see teadmine, et et, et kuidas seda tüüpi mälestused ja me teame ka seda, et noh, et seesama pikaajaliste mälestuste salvestamise ajupiirkondi emotsionalgi aitab emotsioon nii-öelda mälestus salvestada kõrgemaitsionaalse laadungiga ükskõik kes on positiivne või negatiivne. Et võib-olla see teadmine, et, et võib-olla ma ei pea keskenduma teatud sellistele häirivatele detailidele kuna see võib viia hilisema raskuseni neid uuesti jälle oma nii-öelda mälust välja saada nende seast esiletõusu takistada tihedalt teatud hetkedel, see tähelepanu juhtimine on siis väga mõistlik, aga, aga ilmselt peab mõtlema, et mis, mis olukorraga on, on tegu, aga ilmselt see teadmine aitab ka tavainimest, kui kui ta on olukorras, kus, kus ta näiteks mingite sündmuste suhtes ei saa midagi teha, näiteks tunnistab. Ma ei tea autoõnnetust, siis võib-olla keskendumine sellele, mida siin saab teha ja kuidas seda lahendada on tõhusam kui, kui võib-olla selle nii-öelda mingite selliste ebamugavate piltide silmitsemine. Põhjalik. No selles töös teadlased kirjeldavad seda, kuidas nii-öelda mälestuste jäädvustamist nõrgendada, tegelikult eks ole, need ei ole nii tugevat emotsionaalset sidet sellega, järelikult see mälestus ka ei, ei salvesta ajju nii tugevalt, kuidas sulle tundub, et kas tegelikult mingi sarnase strateegia annab nagu toime tulla ka nende mälestustega, mis juba on salvestanud, eks ole, et kui Ma ei tea, nüüd hakkavad tagasi tulema, et siis me saame nii-öelda selt mälupildis fokusseerida kenasti ümbert, mingitelt, lollidelt kõrvale. Et see on väga hea küsimus, et iga kord, kui me lubame endale meenutada asju ja see ei peagi olema mälupilt, võib olla ka näiteks mõni mina sõnum, mõnikord, kui meil on paha tuju, siis meie meie ütlemine tahab ka otsida varasemast elust mälestusi, kus meil kaali pahasti. Ja tegelikult iga kord, kui me siis kas meenutame ükskõik kes me ütleme endale midagi mõttes halvasti või meenutame mõnda negatiivset sündmust, siis me tegelikult õpime selle üle ja ta saab meile, ta saab rohkem meie omaks ja mida enam seda õpime, seda kiiremini saab aktiveerida, kui sobiv stiimul tuleb jälle. Et võib-olla ei ole üldse mõistlik negatiivseid mälestusi üle õppida, need kogu aeg endale. Ja, ja seda on võib-olla hea teada, et eksis, et et kui juba sai, mingisugune mälestus on, et see tähendab olla tingimata selle nii-öelda jõuga allasurumist, aga see võib olla kas ümbertõlgendamine või siis tähelepanu testiga mingile muule infole suunamine selle mõtte asendamine mingi muu mõttega, mis on kohasem, et tegelikult neid võimalusi on ja ma arvan, et selle ja see pilt on palju laiem, kui me siin praegu räägime. Aga et, et võib-olla see arusaam, et tegelikult ma saan omajagu suunata, mida ma üle õpin ja mis minu mõtteid hetkel täidab, et see on tegelikult minu võimuses, see on, ma arvan, üks hea teadmine isegi vahel tundub, et see ei ole minu võimuses. Sein oli tänane raadio kahe puust ja punaseks sel nädalal psühholoogia uudistelainel siin stuudios Arko Oleski, Grete Arro tänavad ja uudisega oleme tagasi homme kuulmiseni puust ja punaseks, puust ja punaseks.
