Puust ja punaseks puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Pereraadio kohe eetris algas igapäevane teadusrubriik puust ja punaseks sel nädalal iga päev teile ühte viimaste nädalate põnevat psühholoogia teemalist uudist ja siin stuudios tutvustavad neid saatejuht Arko Olesk ja Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro. Tänane uudis viib meid keeleõppevaldkonda, tegeleb selle küsimusega, miks suurem osa meist, kes võõrkeeli õpivad, ei jõua kunagi selleni, et rääkida täiesti puhtalt aktsendivabalt, ladusalt mõnda võõrkeelt way vaid alati on mingisugune lisaks aktsendile mingid teatud keelevead grammatikavead ikkagi ikkagi sees nagu Orson. Küsimus pole selles, et nagu inimesed ei suudaks seda keelt niimoodi lõpuni täielikult ära pida vaid vaid pigem selles, et nad võib-olla mingil hetkel jätavad nii-öelda oma arendamise pooleli, sellepärast et Grete neile tundub. Meile tundub, et nad juba oskavad. Ehk siis, et ja et see artikel mingi nurga alt võtab ilusasti kokku ühe, võib-olla laiema probleemi õppimises ja see on see, et me kaldume iseenda õppimise või õpisoorituse kohta andma hinnangut mitte päris õigetel alustel. Ja mida selles artiklis, mis mulle esmapilgul ei tundunud üldse, nii huvitav, kui ma lugesin seda, mida päriselt siin eksperimendist tehti, siis see tundus mulle isegi väga huvitav, et ehk siis need just nimelt need hääldusvead antud kontekstis sakslased, kes õppisid inglise keelt. Et, et jah, et meil on sageli tunne. Meie räägime õigemini kui teised inimesed ja samal ajal või isegi naerame teiste hääldusvigade üle. Kuigi me teeme neid ka ise ka enda puhul me neid ei märka, ehk siis et et nagu need uurijad siin oletasid, et meil on nagu selline kerge kurtus isenda võõrkeelse kõne suhtes või selle kõne õigsuse suhtes ja nad sõitsid küll suhteliselt väikese valimi ette sellise katse, kus katseisikud lugesid siis küllalt lihtsaid inglisekeelseid või noh, nende jaoks võõrkeelseid lauseid ja paar nädalat hiljem siis nad tulid uuesti laborisse ja need kuulsid neid samu lauseid ses loetuna nelja inimese poolt, kusjuures nende endi see lause tehtud ka nii, et seda rääkis siis keegi teine, nii et sealt nende hääled sellises vastassoost inimese hääl Nii-öelda intonatsioon ja kõik need asjad olid samad, aga hääl oli lihtsalt moonutatud niimoodi, et nad ei tundnud ennast nagu hääle järgi ära. Nimelt, et nad ei saanud ennast ära tunda, aga kõik muu oli nii-öelda sama, ehk siis samasugused keelevead või sama samamoodi öeldud nagu nemad ise, et nad ei saanud teada. Kes nendest nii-öelda neljast hääle näitest on nemad ise. Ja huvitaval kombel see tulemus oli üllatavalt nagu selge, siis kõikidele katseisikutele tundus kõige õigem see nende endi, ükskõik kui valesti võis olla ka nende endi aktsendiga öeldud lause tundus nagu kõige korrektsem. Ja mis, mis nagu ütleb, et kaugem järeldus on siis see, et meil on juba raske ennast parandada, kui ma ei saa aru, et me valesti räägime või midagi valesti parasjagu teeme või, või või et meil ei ole mingi asi veel päris hästi käpas. Ja need põhjendused, et miks see siis niimoodi on, neid võib-olla siis erinevad, et erinevaid. Et, et on leitud ka varasemates uuringutes, et need aktsendid võõrkeeles, mida me hästi tunneme. Neid on meil endal lihtsalt lihtsam mõista ja loomulikult isenda aktsent või vale hääldust me tunneme paratamatult kõige paremini ja me peame seda siis õigemaks. Ja siis võib-olla teine põhjendus on ka see nii-öelda eksponeerimine, eks meile tõesti hindame nagu meeldivamaks seda, mida sageli kogenud muuhulgas iseenda vigu ja, ja sest, sest sestap siis teadlased ka järeldavad. Et võimalik, et meie keeleõpe paremaks minemist, takistabki, see meie enda vigade suhtes eksisteeriv kerge, selline ebaadekvaatne mittemärkamine või, või nii-öelda kurtus. Et, et ehk siis, kui me arvame, et me oleme juba päris head, siis ei ole mingit alust ennast parandada, seda on hea teada enda kohta teadvustada. Mina küll olen küll arvanud alati, et mulle on kindlasti väga sant hääldusega, ega mul ei ole lihtne aru saadud, kust kohast on. Et, et igal juhul see hulk kinnitasid et kriitika enesekriitikaks on põhjust ja nad isegi pakuvad siin seda, et et võib-olla kiire või vahetu tagasiside keele õppijatele, et kuidas nad ikkagi hääldavad, on väga vajalik, et ma just mõtlesin selle peale, et kuidas võib-olla Eesti inimesed võõrkeelsete inimeste aktsenti parandavad, et või hääldust tegelikult tuleb välja, et see on väga õige. Et tasub parandada, tasub anda kohest tagasisidet ja võib-olla siis saavad tulevikus olla need suisa mingisugused äpid. Millega sa räägid ja kes ütleb, et et niimoodi seda ikkagi hääldata, et, et see on ainult meie endale kasuks. Kujutangi ette, et tagasiside andmise võimalus on väga hea, kindlasti koolides nagu keeleõppetundides, kus sul on õpetaja, kes on siin etalon, kes teab, kuidas peaks ütlema ja sõnastama kõiki asju nii-öelda igapäevaelus sa enamjaolt ei saa seda tagasisidet, ehk siis nii-öelda noh, sealt see, kui sa oled ise õppinud näiteks mingit kui see mingit keelt ja, või siis arendanud omal käel seda edasi siis sisse nagu jääbki paigale sellepärast et sa ei saagi nagu aru, Sa ei olegi nii-öelda see suurepärane kõneleja, vaid lihtsalt nagu hea kõneleja. Jah, et nii ta ilmselt on ja see on jälle mingis mõttes selline üsna universaalne järeldus psüühika või õppimise kohta, et ära ära usu kõike, mida sinu enda arusaam sinu kohta sulle ütleb. Et, et sa ei pruugi seda ise teada ja selline sõbralik, võib-olla kellegi teise poolne tagasisidestamine võib-olla päris abiks, et, et me ei tee neid vigu meelega, ei kuulama vigu. Noh ja võib-olla seda isegi laiendada muudesse valdkondadesse, kui keele hüppa, tekkis selline julge oletus või siis noh, et teine, selline võib olla sügavam teema, kus kus õppimise puhul on, on ikkagi paljud uuringud näidanud seda, et et hetkel mul on tunne, et mingi asi on mul näiteks hästi meeles juba, et mida väga soovitatakse mõistlik, et, et õppimist sellest punktist edasi jätkata. Et see on väga tõhus, aga seda üldiselt enamik õppijaid ei tee, kuna see tunne, et mul on selge või et ma sain aru või et see nii nõnda lihtne see tuli mul lihtsalt välja või jäi kergesti meelde. Sageli varjutab seda, et tegelikult päris hästi veel meeles ei ole. Et selles mõttes see on trikk, mida meie enda arusaam või, või taju meile mängib. Järjekindel. Nii et järgmine kord, kuid naerate mõne kaasmaalase inglise keele aktsendi üle, noh, olgem ausad, meilgi on omal eestlaste seas päris palju selliseid natukene puise, inglise keele hääldusega inimesi. Kuule tundub naljakas siis teadke, et teie enda väljaütlemised võivad teistele kohtuda täpselt sama naljakalt kõige ise võib-olla arvate, et räägite päris head inglise keelt, nii et enesekriitikat Ja, ja võib-olla isegi ütleb välja, sõid tore tõsiasi, et me saame parandada teisi raskemini ennast, parandage siis 11. Parandage 11, selline oli tänane puust ja punaseks. Stuudios olid Arko Oleski Grete Arro, oleme uudisega tagasi juba homme samal ajal kuulmiseni. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
