L2 looduselainel looduselainel valmib koostöös sihtasutus keskkonnainvesteeringute keskusega. Kell on üheksa, 37, tere hommikust, stuudios on nüüd Kaur Maran ning aeg on rääkida looduses toimuvast, täpsemalt siis mis meie metsades toimub, mis meie metsamullas on või ei ole. Ja veel täpsemalt, kui palju süsiniku seal on? Sa kirjutasid sellest ka lehes artiklis palun laiendanud pisut, mis olukord on. Tere hommikust. Olukord, ütleme, teemapüstitus on see, et siin on viimasel ajal noh, mis siin tulid välja suured Cambridge'i ülikooli raportid ja nii edasi selle kohta, et kuidas Eesti mets ja kuidas metsanduskliimat mõjutab ja nii edasi. Tegelikult see terviseteema on muidugi globaalne, et see Eesti ei ole maailmast eraldatud. Aga ta natuke tõotab sellest, et kui me räägime või kui räägitakse, tähendab ennekõike metsata Tööstuse poolt. Ja tegelikult käisime riikliku metsanduse planeerimises, räägitakse jube palju seda noh, sellist sellist väljendust. Et justkui oleks noh, et kui metsa raiume metsa maha, noormetsa hakkab kasvama tohutu kiirusega ja siis jube palju seob süsinikku. Et see on selline, justkui nagu kliimalahendus on isegi kohati tuuakse välja siis see on justkui ainult tervest sellest valemist ainult üks pool, kuna üks asi on see palju seal nagu see maapealne osa ja palju seal juurdekasvuga paljude seod. Aga teine küsimus on see, et kui palju seal maa all seda süsiniku tegelikult on ja kui palju seda tegelikult metsatöödega siis kui emiteerima hakkame? Päris päris päris suur kogus. Proovime seda natuke konkretiseerida, väide näide järeldus, et jah, et, et mis on see väide, mis on see näide ja mida me järeldame? Näide on see, et oletame, et võtame metsamaa niimoodi mingisugune misiganes hektari suurune lank siis selleks, et sinna ligi saada, siis see siis peaksin masinatega peale minema teatavasti. Ja see ongi, see ongi see probleem, probleem rasketehnikaga, selle pinnase peal sõitmine vallandab süsiniku. See asi on selles, et see mulla struktuur kui selline on tuhandete aastatega arenenud ja see on väga-väga keeruline struktuur, selline nagu, nagu mul seal intervjuus teadlane ütles, et keeruline kolmedi struktuur. Ja kui sa lased segi keerata ning me oleme näinud, millised roomikud on ju näiteks Dmitri roomikutega, milliseid Euroopale ja Euroopa teavad metsatöödel siis see tekitab võimaluse sellele, et igasugused bakterid, seened, kes iganes saavad sellele orgaanilisel materjalil seal juurde. Ja see tegelikult need numbrid on päris päris reaalselt, kui neid vaatama hakata. Et kui atmosfääris on hinnatud, et on 780 gigatonni süsinikku kõigis elavate organismide kokku 600 tonni, siis siis maailma mullas peaks justkui olema kokku 2700 gigatonni süsinikku. Et tohutu kogus, aga teda on väga kerge, on seda struktuuri lõhkuda, niimoodi ta hakkab jälle emiteerima. Aga seda, et uuesti samamoodi siduma, see on, see on juba päris keeruline. Ma arvan, et selles debatis on alati olnud probleemiks see, et ühed räägivad aiast, teised aiaaugust, kui tulevad ökoloogid, looduskaitsjad seda rohelist leeri edendavad inimesed nii-öelda, siis nemad proovivad alati teha siis metsalõikajatele ja avalikkusele selgeks seda, et mets ei ole kõigest, eks ole tihumeetri puit, vaid see on keeruline elukeskkond, ökosüsteem, kus on erinevad seened, samblad, bakterid, loomad, eks ole kõik asjad, et ühesõnaga, seda ei ole võimalik nii-öelda juppideks lahti võtta ja eeldada, et ta käitub nagu legoärimehed jällegi ütlevad, et mida te inised, metsin ennemgi langetatud ja uuesti istutatud ja vaadake, maailm pöörleb, eks ole, edasi, kuidas, kuidas Tallinna inimene siinkohal nagu sellest kõigest võiks nagu orienteeruda, et et kas ärimeeste väide on vale või tegelikult mitte ja kas. Ei, ta tõele otseselt vale. Aga ta on, nagu ma ütlesin, ta on selle valemi üks pool, aga väga mugavalt jäetakse teine pool nagu kõrvale ja sellele ei pöörata tähelepanu, et absoluutselt noh, see see väide kui selline niimoodi, kui teda väga, väga kitsalt võtan, õige. Aga ta on ainult osa sellest tervikpildist. Ja noh, lisaks on veel ka see, et, See oli väga huvitav teema, mida mul see Ameerikas tegutsev professor Atko Noormets ka rääkisin ja Eesti päritolu teadlane, kes on aastakümneid seal tegutsenud ja on väga kõrge taseme saavutanud et, et seal on üks selline oluline teema, on ka see noh, niimoodi täiesti globaalne asi. Et, et on, sul on kõige-kõige aineringet, ega sul on kuskil varudjon vood, noh, ütleme seal on nagu ühes kohas on süsinik, teises kohas on sisendite tegelikult kogu aeg liigub nende kahe vahel. Aga kui sa, need, kui need varud jäävad väikseks, ütleme, kui mulla süsinikuvaru jääb väikseks, siis muutub, aga samas nagu see voogude suurus jääb samaks, siis tegelikult terve süsteem muutub hästi palju ebastabiilsemaks, võib tekkida igasuguseid selliseid ootamatuid murrangulisi hetki, mida me võib-olla väga ei taha kogeda. Me nüüd teame, et nii-öelda käest ära läinud mets ei ole mitte käest ära läinud mets, vaid ökoloogid on välja toonud, et langevad puud on väga olulised elupinnased, eks ole, seal on nii palju sellist, mida me ei oska silmaga näha, aga tõesti on väga olulised meie nii-öelda reaalse elu jätkuks. Kas tulevikulahendus võiks olla see, et metsamehed võivad langetada puid ainult siis sihtotstarbeliselt istutatud metsades ja need, mis metsad on nagunii-öelda, normaalsed metsad need paneme lihtsalt systempli. Kaitse alla, mina ei julge öelda, misse tulevikulahendus on, ega see on, see on juba jube keeruline, tervisesüsteem on niivõrd tohutult keeruline, mina, mina ei julge sedagi välja pakkuda, et mis see õige lahendus on. Aga ma ei tea keegi, kui päris aus olla veel. No tegelikult see taandub sellele, et mida inimene tahab. Mida, mida oleme inimkonnana otsustama, mida me tahame. Teadus kui selline ei ütle meile kunagi seda. Tahame Kaur Maran oli täna hommikul stuudiosse Looduselainel.
