Tere õhtust kõigile ja tere tulemast vaatama uut plekktrummi. Me oleme täna õhtul otse eetris ja tänane saade on  pühendatud Eestimaale. Ja seda täiesti sõna otseses mõttes. Me hakkame rääkima sellest, mida peidab endas Eesti maa maapind. Tänaõhtune saade on arheoloogiast ja meil on külas Ester  Oras arheokeemik, tere tulemast saatesse,  Ester. No arheoloogia, arheokeemia katsume need mõisted kõigepealt  selgeks saada, et mida see arheokeemia täpselt tähendab. No arheokeemia tegelikult on niisugune huvitav kombinatsioon,  kus me siis tegelikult nii nagu sõna ise natukene ju reedab  ja paneme kokku arheoloogia ehk siis teaduse minevikust muinasajast,  aga mitte ainult. Ja, ja paneme sinna juurde keemia ehk siis  mida ma kui arhiokeemik teen, on see, et ma on enamasti  analüütilise keemia meetodeid selleks, et analüüsida  arheoloogilist materjali, olgu see siis muinasajast  või tegelikult ka ajaloolisest ajast, et mõlemad sobivad  selleks ideaalselt ehk siis nii-öelda tehnikateaduse  ja humanitaarteaduste kombineerimine on võib-olla see  selline laiem võtm. Kumb sinu jaoks enne tuli, oli see arheoloogia  või oli see keemia? See on selline natukene muna ja kana küsimus minu jaoks. Hariduselt olen ma arheoloog ja see on see,  kus mul kõik kolm diplomit on alates bakalaureusest kuni  doktorantuurini välja. Aga enne kui ma läksin arheoloogiat õppima  ja tegelikult küll ajalugu õppima, Tartu Ülikooli soovitati  mul väga tugevalt mõelda selle peale, et võib-olla siiski  minna keemiat õppima, sest et keemiaeksam oli mul  kõige-kõige tugevam oma siis keskkooli lõpus gümnaasiumieksamitest. Samas ka ajalugu ja, ja erialalt olime ikkagi humanitaarne,  siis see klass, kus ma käisin, oli humanitaarklass. Nojah, siis, selles mõttes jäi siis arheoloogia  ja ajalugu peale. Küll, aga jõudsin ma siis doktor ntuuri,  ütleme teisel aastal, ehk siis olles olnud juba  arheoloogiast tegev ja, ja selle teemaga tegelenud üle  peaaegu et 10 aastat. Tuli see armastus uus nii-öelda tagasi, kui ma nägin  välismaal õppides just ennekõike, kuivõrd palju uut  ja põnevat on sellest samast arheoloogilisest materjalist  võimalik saada just nimelt siukeste moodsate meetoditega  nagu massispektromeetria, radiosüsinik, erteeringuid  ja nii edasi ja nii edasi. Siis mul hakkas uuesti peas see linnukene rääkima,  et keemia, keemia, keemia on kõige ägedam asi üleüldse maailmas. Ja ja nii see läkski. Suurepärane kombinatsioon, see on täiesti ilmselt üks  selline etalon näide, kuidas humanitaariata ja,  ja tõsist süva reaalteadust võiks omavahel kokku panna see,  mida need need põnevad meetodid siis meie ajaloo kohta räägivad. Sellest me hakkame kohe rääkima, aga ma tahan veel enne  selle arheoloogia kohta ka küsida. Mis ikkagi, mis sind ikkagi on köitnud selle sellesama  kasvõi Eesti maapinna maapõue suhtes niivõrd et tõesti oma  professionaalne elu sellele ja selle uurimisele rajada? See ilmselt kõlab lapselikult, aga see ongi lapselik õhin  ja ma arvan, et ma räägin kõikide arheoloogide eest,  kes ütlevad, et arheoloogia ei ole nagu töö  või ei ole nagu noh, ta on eriala, aga ta on ennekõike hobi  ja see niisugune entusiastliku huvi asja vastu. Mulle alati on meeldinud rohkem asjad, kui tekstid. Ehk siis käega katsutavad praktilised tegevused võrdub  kaevamine võrdub objektidega tegelemine nende noh,  kõige lihtsamas mõttes mõõtmine, ma ei tea,  klassifitseerimine, kõik sellised asjad. Ja, ja see on minu jaoks, ütleme niimoodi,  et võib-olla see oli siis 2000.-te arvutimäng nii-öelda minu  jaoks ehk siis võimalus ajas rännata. Mõte sellest, et sul on võimalik tänu potikillule  või sõlele saada teatud mõttes kontakt tuhandete aastate  taguste inimestega, kuidas nad neid esemeid valmistasid  mida nad nendega tegid, kus kohas nad liikusid  ja neid materiaalseid jälgi maha jätsid. See on see, mis, mis, mis sütitab ja, ja mul siiamaani  ja tõesti ihukarvatuused püsti mõte sellest,  et, et ma olen näinud potikildu, kus on ühe väikese lapse  sõrmejälg ja see, et sa saad enda sõrme panna sinnasama  sõrmejälje koha peale, see on ju nagu päris kontakt  selle minevikuga ja siis sinna juurde tegelikult omaomoodi,  see vabadus, mis on arheoloogia nagu niisugune tunnus,  et meil on võimalik siis mõelda omamoodi välja neid lugusid,  mis siis toimus loomulikult baseerudes sellel materjalil,  mis meil on. Aga et see fantaasiamäng on tegelikult ka päris päris  laialdane sealjuures. No sa tõesti esitad seda nii suure õhinaga,  ma pean ütlema, et meil ongi siin olemas,  meid ootab täna üks oti kild, et me jõuame veel saate käigus  selle selle juurde me saame siis kuulda,  kas siin on mõni lapsesõrmejäljend või, või midagi muud. Aga mis puudutab nii-öelda neid tekste ja neid,  neid asju, mis sealt maapõuest leiab, siis üldiselt selline  standardkäsitlus Eesti ajaloost on see, et see Läti Hendriku  kroonika kuskil seal 13. sajandi alguses 12. sajandi lõpus  sinna ulatuvad, need tekstid sinna ulatub justkui nii-öelda  see kirjalik mälu. Kui kaugele siis arheoloogia sinna Läti Hendrik kroonika  taha sinna enne minevikku veel omakorda ulatub,  kui pikk on see ajaperiood, mida arheoloogid nii-öelda  selle Eesti ala kohta teavad või haaravad? No siin on kaks võimalust, kuidas arheoloogiatele üldse defineerida,  kas me räägime ajast lähtuvalt või siis meetodit  või uurimisobjektist lähtuvalt, kui me räägime nüüd ajast lähtuvalt,  millest sinu küsimus ka johtus Siis tõsi küll, Eesti alal me võib-olla võime öelda,  et me oleme natukene siis nagu vaeslapse rollis,  et üks väga-väga pikk ja väga-väga oluline periood inimkonna ajaloost,  ehk siis paleoliitikum, see kõige vanem kiviaeg,  mis ulatub tagasi sadu tuhandeid aastaid. See on nüüd see, mis meil praegu veel vähemasti praeguste  andmete põhjal puudub ja keda me süüdistame,  selles me süüdistame sellest viimast jääaega  ehk siis seda suurt suurt jääkogumit, mis  siis siit taandudes on kaasa võtnud. Kõik need varasemad inimasustuse jäljed ei ole neid  tõenäoliselt ka Soomes, kuigi seal on susiloalakoobas ja,  ja on räägitud, sest et äkki siiski midagi varast seal on küll,  aga on juba midagi Lätis ja Leedus, nii et selles mõttes  meil on võib-olla lootus, et äkki meil siiski õnnestub  ka palaoliitikumist midagi leida, mis võimaldaks  siis noh, rääkida kümnete junest kümnetest,  kümnetest tuhandetest aastatest, praeguse uurimisseisu  juures me räägime pigem mesoliitikumist meso,  ehk siis keskmine liitikum kiviaeg, niisugune üldhari tõik  siia juurde. Meie. Vanimad asustused, jäljed siis mesoliitikumis peaks olema. Pulli asula umbes 11000 aastat tagasi ja samas see ajajärk,  kui pisut varasem on Kunda lammasmägi, need on  nii öelda staarobjektid Eesti asustamise seisukohalt,  ehk siis me räägime laias laastus. No ma olen mõnikord märganud seda noh, teatud sellist nukrameelsust,  et jah, et kuni selle, Läti Henrikuni kõik me saame uurida,  meil on sellest ajaloost mingisugune pilt,  kõik enne seda, selline arheoloogia mingisuguseid asjad seal on,  aga päris ikkagi päris selge ei ole, millised olid need inimesed,  milline see kogu see eelnev ajalugu oli nii arheoloogia  justkui nagu on mitu sammu nendest tekstidest tagapool. Kuidas sa, arheoloogia, seda kommenteeriksid,  kas arheoloogial on ka tekstide ees mingisugune eelis,  et just nimelt arheoloogia kaudu on võimalik mingisuguseid  asju teada saada, mida neid kroonikaid lugedes mitte kunagi  teada ei saa? Ja otse loomulikult arheoloogina ma võitlen sellele väga  tugevalt vastu, et me justkui oleksime millestki ilma jäänud  või tegelikult, kui nüüd olla diplomaatiliselt  diplomaatiliselt korrektne, siis öelda, et tegelikult võlu  oleks siis nende asjade kombineerimises kui võimalik. Kui meil kirjalikku allikaid ei ole ja on ainult materiaalne  kultuur siis me lihtsalt peame tegema oma parima,  et nendest kõige parem informatsioon kätte saada,  mis tegelikult on see niisugune traditsiooniline,  justkui vastandumine. Neil mõlemal allikariigil on omad plussid  ja miinused, et kui me räägime arheoloogiast,  siis jah, loomulikult me räägime fragmentaarsest materjalist. Minu nagu valdkonna puhul me saame rääkida  ka säilivuse probleemidest ka nii-öelda hilisemast  reostusest näiteks vana DNA puhul ja nii edasi  ja nii edasi, et, et, et kindlasti seal on mingisugused omad  miinused nüüd kui me võtame kirjaliku allikad  ja eriti just varasemad kirjalikud allikad  siis ega ka nende puhul ei ole see päris niimoodi,  et nii nagu kirja pandi, nii oli küll ja küll on näiteid sellest,  kuidas kirjalikud allikad võivad eksida,  me peame arvestama siin sellega, et nad on loodud oma ajastu  kontekstis oma ajastu vaimus ka selles osas,  kui me räägime Eesti puhul, siis kes need lõi  ja mis eesmärgiga, kui me räägime Hendrik Liivimaa kroonikast,  siis see on ilmselge, et see on nii-öelda võõrvallutajate  poolt ostetud kroonikakirjutas kes otse loomulikult pidi  näitama teatud soosivas valguses neid tegevusi,  millega ristisõdijad siin siis millega nad hakkama said  ja näitama pigem halvas valguses siis nii-öelda kohalike  barbaarseid paganaid, eks ole. Et, et neid näiteid tegelikult on, on küll  ja veel kus on, on ilmselge, et kirjalikud allikad pigem on  äärmiselt subjektiivsed ja sellesse tuleb väga kriitiliselt suhtuda. Noh, meil Eestis on kasvõi Valter Lang näidanud siis,  et kuidas Hendrik ilmselt ajas segamini lohu  ja Keava linnus ja nii edasi ja nii edasi,  et noh, et need on niisugused väikesed nüansid,  eks ju. Aga samas on ka see, et mis kirjalikud allikad  enamasti ikkagi kajastavad, on siis nii öelda tähtsündmused,  poliitilised sündmused, lepingud, majandus,  sellised teemad, arheoloogia samas hõlmab kõike,  seal on nii sõjaretkesid, aga on ka lihtsa inimese  igapäevast elu, seda, kuidas a la kuidas ta hommikul ärkas,  kuidas ta ahju küttis, mida ta sõi, missugune oli see rituaal,  kui ta ära suri, mis riideid ta kandis ja  nii edasi, ja nii edasi. Ma arvan, et siin on arheoloogia al, üht koma teist  täiendada ka ajaloolise aja kontekstis. Täiesti selline väike uudishimu, kas sa võid öelda,  kas Eesti aladel on mingisuguseid ka väga iseäralikke leide,  mille poolest nii-öelda see meie maapõu ja need leiud  kuidagi erinevad ka sellest lähinaabruses mingisuguseid väga  erilisi objekte noh, mille poolest mille poolest võiks seda  meie arheoloogiat või neid leida nagu täna kuidagi eriliseks pidada? See on natukene niisugune küsimus nagu arheoloogiliste  kaevamiste inimesed tulevad, et no kas kulda  ka leiate või et mis teil, mis teil siin,  mis see kõige erilisema on, see on samamoodi nagu minna  raamatupoodi ja küsida, et mis see kõige parem raamat siin on,  et ma tahaks ainult seda lugeda. Mis meid teeb eriliseks, ma arvan, et erinevatel  arheoloogilistel perioodidel või sajanditel on võib-olla  need Noh, erilised teemad erinevad palju eriliselt sai nüüd ühte lausesse,  aga mida ma tahan öelda, on see, et, et me oleme  geograafiliselt ja kultuuriliselt teatud mõttes nagu ühest  küljest jah, perifeeria ütleme siis muu Euroopa  ja eriti Lääne-Euroopa mõistes, mis teeb meid huvitavaks  ja eriliseks, sest et meil on kõik nagu natukene mingisuguse  kiiksuga Teisest küljest On seesama kontaktide võrgustik, mis tuleneb just nimelt  sellest meie maa paiknemisest me oleme ilmselgelt ida  ja lääne vahel, mis tähendab seda, et erinevatel  ajaperioodidel on meil olnud kontakte nii idast kui läänest,  need on omakorda mõjutanud seda omamoodi sünergia sellest,  mis meil siin on. Noh, kui me räägime viikingi ajast, viikingi aegsed aarded  ilmselt on noh, mis arheoloogiaga väga tihti inimestel seostuvad. Et, et, et me oleme osaks näiteks sellest viikingi aegsest maailmast,  kui siis Skandinaavias reisiti Üle Eesti siis kas siis jõgesid või, või mereteid pidi  kaugele ütsantsi ja Araabiamaadesse, meil on need araabia  mündid ja neid on väga ja väga rikkalikult,  ühed kõige vanimadki ja esimesed araabia mündid on just  nimelt siit meie aladelt või siis hilisemal perioodil,  kui viikingid nii-öelda maha rahunesid juba üheksa 11.  sajandil siis tegelikult meie piirkonnas justkui on suur  niisugune hõbeda ja hõbeaarete võidukäik,  et me peaaegu et teeme Gotlandilegi ära,  selles osas oma oma müntide arvukus, nii et et selles mõttes ongi,  et erinevatel ajaperioodidel on need mõjutused  ja need huvitavad kiiksud ja erilisused tulevad välja erinevalt. No inimesed panid endale kõrva taha araabia mündid,  õvemündid ja. Kirjas. Katsume natukene veel saada ettekujutust ikkagi sellest  nendest minevikumaailmadest, kui me paneme ennast kasvõi  sinnasamma kuhugi 12. sajandi lõppu, kolmeteistkümneda  sajandi algusesse. Kuidas sa arheoloogina ette kujutab, milline see maa siin  välja nägi, milline oli see elu, mida inimesed siin elasid? See on suur ja väga tähtis ja oluline küsimus  ja ma arvan, et me arheoloogidena võib-olla teinekord liiga vähe. Püüame sellele vastata, et kui, kui nüüd Ma kujutan ette, et inimesed tahaksid ja ilmselt  ka sina tahaksid mingisugust pilti maalida. Ja ma kõigepealt, võib-olla kõige lihtsama asjana soovitaksin. Minna inimestel rõugesse, kus on üks väga kihvt  eksperimentaalarheoloogia keskus, Rõuge muinastalu. Ja, ja selles mõttes, et saad aru, näiteks,  kus kohas need inimesed elasid, et missugune see nende  elukeskkond oli, siis ma arvan, et seal on üsna lähedal  sellele jõutud, see on siis rauaaegne. Paraku kahjuks meie hulgast lahkunud viire Kobrusepp  selle nii-öelda aktsiooni algatas. Ja nüüd tema lähikondlased ja sõbrad seda veavad edasi,  seal on tõepoolest muinas talu sepikoda aidata laudahooned  ja nii edasi ja nii edasi, me räägime ilma korstnata. Ta ilmselt keris ahjuga suitsusest tarest  mis on küllaltki väike, ma arvan, 30 ruutu  ehk maksimaalselt midagi sellist. Elasid koos kindlasti pered mitme lapsega. Tõenäoliselt ka vanavanemad, ma arvan, et erinevates Eesti  paigus me saame rääkida ka erinevast asustusmustrit,  nagu me tänapäeval näeme, ehk siis haja asustus pigem  siis Kuplilisel Lõuna-Eesti maastikul. Ja tõenäoliselt tihedam külaasustus Põhja-Eestis  ja loo peal sel millega inimesed tegelesid. Kui võtame nüüd rauaaja konteksti, siis kindlasti see  igapäevane toidusee ja, ja, ja nii-öelda äraelamine sellest,  mis sinu ümber on ja mida sa ise kasvatad. Ehk see on tõenäoliselt üks suurim erinevus meil meil  tänapäevaga võrreldes, ehk siis see hoidis sind nagu  igapäevaselt kogu aeg tegutseda. Ja no sa mainid juba toitu, me kohe ka selle juurde lähemalt tulema,  aga aga nüüd on palju kõlanud siin kiviaeg,  rauaaeg, keskmine kivi, aeg pronksi, aeg,  arheoloogia nagu tarvitab ikkagi nii-öelda neid teatavaid  selliseid noh, mateeriaid, selle ajaloo liigendamisel. Aga meid ju huvitab ikkagi ennekõike see,  et mida need inimesed nii-öelda võisid mõelda. Et, et natukenegi noh, püüda kuidagi sisse elada sellesse maailma. Kes nad, kes nad selles mõttes olid, milline võis olla see mentaalsus? Jällegi üks õudselt keeruline küsimus, et,  et, Ma ei tea, kui lihtne või, või, või keeruline on vastata,  et kuidas me tänapäeval, mis on meie tänapäeva mentaalsus,  et ma arvan, et see on ka indiviidis ja inimeses kinni,  täpselt samamoodi oli see tõenäoliselt muinasajal sõltuvalt sellest,  millega sa tegelesid. Kui sa olid nii-öelda võitlev viiking, siis sinu mend,  minitaalsus ilmselt oli see erinevatel põhjustel küll  ilmselt kodust kaugele ja varajahile. Kui sa olid koduperenaine, nii nagu me näiteks näeme 12. 13.  sajandi pada kukruse kalmistu materjalis Siis olid sa üks tugev naine, kellel olid võtmed endal vöö  peal sellel ajal, kui mehed käisid merel kalal Ja, ja sa vastutasid kõige selle eest, mis sinu ümber oli  nii varade kui ka mentaalselt olles toeks  siis noorematele ja olles laste eest hoolitseja,  aga ka majapidamise ja põllu põllu eest hoolt kandja. Et ma arvan, et need mentaalsused ja mõtted olid ikkagi  ühest küljest üsna sarnased tänapäeval. Kes millega tegeleb, selle peale ta rohkem mõtleb. Teisest küljest jah, see võib-olla igapäevane tegevus oli  selles mõttes rohkem nagu niisugune pragmaatilisem. Miks ma seda küsin, on ikkagi see, see küsimus,  et kui palju me võime nii-öelda mõelda ennast nendega järjepidevaks,  kas need on siis nii-öelda ikkagi nii-öelda meie esivanemad,  on need inimesed, kellega me võime mõelda ennast kokku,  et me oleme üks ja seesama rida inimesi? Selle järjepidevuse reaga on niisugune keeruline lugu,  et kuidas seda mõõta. Ühest küljest me võime ju mõelda niimoodi,  et me oleme ühe ja sama geograafilise regiooni asukad  ja seesama maastik, Need objektid on need,  mis meid liidavad ja ja kasvõi seesama potikild,  kus saab sõrm sõrme vastu panna, et see on  siis see, millega me tunneme järjepidevust. Üksteise leidmine. Teisest küljest just need uuemad ütleme,  loodusteaduslikud meetodid, et, et kui me  siis ajame taga tõesti, et kas, kui kaugele aega me lähme,  no igaüks võib teha põhimõtteliselt ju oma geenitesti  ja teada saada, kui palju meis on Lääne nii öelda  läänemetslast ja idametsast ja nii edasi  ja nii edasi. Aga me peame aru andma sellest, et meie elanikkond  ja rahvastik on ikkagi nende aastatuhandete jooksul väga  palju kõikunud. Rahvaarv on väga palju kõikunud, me räägime siin Ütleme rauaaja lõpus muinasaja lõpus keskaja alguses umbes  100 kuni 200000 inimest, enne seda ütleme sealt 1500 aastat  tagasi umbes 100000 inimest siis me liigume ajas edasi,  et see rahvastiku arv on küll tõusnud, aga näiteks põhjasõja ajal,  kus meil oli ka väga raske klimaatiline olukord,  sõjategevus, näljahädad, epideemiad jälle kusagile sinna  100000 kanti arvestada seda, kuivõrd palju on siin alates  kiviajast olnud inimeste liikumise läbi põimumisi. Ka viimaste teooriate järgi meie läänemeresoome juured  ulatuvad pigem kusagile sinna pronksiaja lõppu rauaaega  sugugi mitte 5000 6000 aastat tagasi. See ütleme niimoodi, et see on tuha, ütleme laias laastus  ütleme 1000 enne Kristust midagi seesugust,  et, et 1500 enne Krista, see suurem ja ajavahemik Et, et see nii-öelda sellise eestluse juurika tagaajamine  selles kogu selles dünaamilises rägastikus Võib-olla ei ole kõige õigem, vaid võib-olla leppida gi sellega,  et, et meis ongi kübekene igasuguseid minevikke. No mis seda mineviku uurimist täna võiks ennekõike motiveerida,  sest seesama ütleme 1900 kolmekümnendat aastat,  kui kui see arheoloogia nii-öelda sai siin tõesti hoo sisse  ja uuriti linnuseid ja, ja teisi arheoloogilisi objekte,  siis see oli ikkagi seotud sellise rahvusromantilise ootusega,  et seda ajalugu pikendada kuhugi väga kaugele,  sügavale mineviku. Kas, kas täna on see põhimotiiv, seda siinset? Arheoloogiat nii-öelda uurida, see on midagi muud,  mitte see rahvusromantiline rida. Nii, ja naa, jällegi ühest küljest, mis ju näitab justkui  natukene seda rahvusromantilist rida on see,  et meil on sisse seatud rahvusprofessuurid,  mille hulka ka arheoloogia kuulub, ehk siis on teatud riiklik. Ma ei saaks öelda tellimus, aga riiklik toetus nende  teadusharude siis tegevuste elluviimiseks. Ma arvan, et tänapäeval see see motivatsioon siiski ei ole  enam selline. Identiteedi loome selles mõttes, et selle eestluse otsimine  või meie riigile nagu niisuguse tugeva ajaloolise tausta  loomine või näitamine, et justkui ka enne võõrvallutust me  olime väga võimsad ja hakkajad ja tegijad. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen nii et tänapäeval  pigem on see Motivatsioon seotud sellega, et näidata,  kuivõrd jällegi kontaktide, kas on meie muinasaeg,  ehk siis pigem nagu liikuda mitte Eestist,  vaid rääkida kas Läänemere regioonist või metsavööndist  või sellistest või Balti maadest või siis teisest küljest  sinna juurde tuleb siis mitte nii-öelda Eesti vaid  mingisugused mikroregiooni, Kagu-Eesti identiteet,  mis omakorda hoopis Peipsi taguse ja Pihkva aladega seostub  või siis Põhja-Eesti ja Soome alad, ehk siis see,  kuidas me kaardi pealt neid like või uurimisalasid ja,  ja mingisuguseid kultuurikontekste loome. Et see ei ole ainult see meie Eesti traditsiooniline maakaar. Kuidas see teadmine elab, et justkui need inimesed,  kes siin Eesti aladel elasid, et nad olid ühed Läänemere  kandi kõige paiksemad inimesed ja, ja nad on  ka hiljem olnud väga alalhoidlikud, kas me oleme endiselt  selle juures, et nii-öelda need Eesti aladel elanud inimesed  on ühed selle kandi kõige vähem liikunud inimesed üldse? Arvan, et juba see taust, mis ma avastasin,  et ühest küljest me ise ei ole siin olnud nii-öelda algusest peale,  ehk siis meile, meie olemegi need, kes siia on kunagi tulnud. See justkui ka vaidleks sellele vastu meie paikseks jäämine,  ma kahtlustan, et see on pigem seotud siis võib-olla seal  linisema aja ja ajaloolise aja miks mitte  ka päris orjuse ja selles mõttes suudes paiksusega,  kus sa olidki seotud oma oma maa ja selle maa omaniku külge. Et, et. On ju teada ka eestlaste röövretked Rootsi muinasaja kontekstis,  kindlasti osalesid nad täpselt samamoodi viikingi retkedes. Ma arvan, et see on ainult aja küsimus, kui me suudame leida  eestlasi mujal selles mõttes ka arheoloogilises materjalis,  tänu näiteks isotoopanalüüsile või vanale DNA-le,  et kusagil näiteks Soomes või või Lätis või Leedus on on keegi,  kes, kes tõenäoliselt oli sündinud hoopiski Eestis,  nii et ma arvan, et see, see paiksus ja agraalsus on pigem selline. Ütleme, võib-olla siis keskaja teema Hästi no nüüd mina ei suuda enam kauem oodata  ja me peame liikuma nende potikildude hammaste juurde. Sa juba andsid mõista ka, et arheoloogina sa oled ennekõike  nii-öelda tegelenud sellise noh, keemilise analüüsiga  arheoloogilise materjali juures ja, ja toit,  inimeste nii-öelda dieet on sind huvitanud,  miks toit. Toit on minu meelest üks selline asi, mis,  mis aitab tuua seda minevikku meile hästi lähedale. Me tänapäeva hetonistlikus maailmas, eks ju,  toit on suur teema, dieet on suur teema,  toit on suur teema, mida me sööme, kui palju me sööme. Kuidas me seda seedime ja mis selle kõigega peale hakata. See on üks niisugune asi, mis minu meelest annab nagu lõhna,  värvi ja maitse minevikule. Ja, ja, ja on mingisugused aspektid, noh,  näiteks matmiskombed on need, et meil on palju kalmistuid  ja me noh, näeme, kas põletatud või kuidas on maetud  ja nii edasi, nii edasi, et mingisugused aspektid,  mis on võrdlemisi hästi tuvastatud, avastatud  ja me saame juba oma lugusid selle põhjal luua toitu. Jah, tõesti, meil on nii-öelda makrojäänused,  me saame rääkida loomaluudest, ehk siis tõenäoliselt suur  osa neist on toiduks tarvitatud. Teisest küljest me saame rääkida taime makrojäänustest,  mis probleem on selles, et enamasti eriti  ka varasematel kaevamist el just taimejäänuseid näiteks väga  palju ei ole ehk siis meie teadmised sellest on üsna väheldased. Samasugune lugu on kalaluudega, et justkui praegu peaks  nii-öelda arheoloogiliste kaevamiste luu andmestiku põhjal ütlema,  siis peaaegu et kala ei söödudki. Aga nüüd, mida me nendest potikildudest näeme,  on just nimelt see otsene toidutarbimise jälg,  mis meile on. No mida me teame siis selle kohta, mida muistsed inimesed sõid,  milline see toidulaud oli kõigi nende andmete pealt,  mis, mis nii-öelda on ligipääsetavad. Muistsed inimesed erinevatel perioodidel sõid erinevaid asju  ja ma arvan, et see on küllaltki loomulik,  et kui me räägime, unustame siis hetkeks ära need nii-öelda  mesoliitilised ja neoliitilise perioodid  ja kui me räägime küttkalurkorilastest, siis see nimi juba  ise ütleb, millega tegeleti, kütiti loomi,  korjati taimi ja käidi kalal. Ja, ja selle perioodi pottidest näiteks muuhulgas  ka kõige esimesed savinõud, mis, mis Eestis üleüldse on  umbes 6000 5000 kuustuhat aastat enne Kristust. Mõelda vaid, eks ole, et meil on 5000 6000 aastat enne  Kristust ehk siis umbes 7000 aastat vanad savinõud  ja seesama savinõu, tegelikult see vorm on see üks niisugune,  mida me tänapäeval see pott on täpselt samasugune,  et see see kuju ja funktsionaalsus, see on kõik täpselt. Sa oled kaasa võtnud siin ühe potikillu ja ühe hamba,  kas, kas need on nüüd ka kuskilt sealt eriti kaugelt? Nad on kaugelt end samas nii lähedal. See hammas on siis Narva joaorost. See võiks ka mesoliitline. Laias laastus me räägime umbes 7000 aastat võib olla  pluss-miinus siia-sinna enne me tegelikult ma ei tea,  et me peame olema kriitilised. Kui meil ei ole radiosüsiniku dateeringut. Ja, ja see on tegelikult selles mõttes hästi kihvt,  kihvt. Leidsin, et see on nii-öelda leid arheoloogilises  kogudes ehk siis juba välja kaevatud esemete taaskaevamine  ehk siis avastamine olemasolevatest kogudes. Mida me selle hamba puhul siis saame teha,  ma lihtsalt võtsingi need esemed kaasa, et näidata seda. Inimestel, muide tekib küsimus, et miks sa ei võta välja  seda hammas. Ja, ja, ja siin on erinevad põhjused, aga muuhulgas  ka näiteks see, et ma ei taha väga palju oma DNA-d sellele  hambad juurde anda, ehk siis tegelikult mida need analüüsid,  mida me siin saame teha, on hästi mitmekülgsed,  alates sellest DNA teada saada selle inimese  siis geneetiline kood tema võimalik kuuluvus  siis teatud geneetilistesse gruppidesse,  tõenäoliselt ka tema sugu. Siis kui me räägime siin mõnikord on hammaste küljes hambakivi,  siis see on täiesti fantastiline materjal,  mida veel. Ma arvan, et viis aastat võib olla 10 aastat tagasi. Inimesed ei kujutanud ettegi, mida kõike sellest kätte saab,  alates sellest, mida on söödud. Millega on tegeletud näiteks on, et kui,  kuidas naiste hambakivis on olnud Haruldasi ja väga kalleid pigmente, sest et nunnad muuhulgas  on tegelenud ka illumineeritud käsikirjade loomisega,  mis on täiesti unikaalne keskaja kontekstis enamasti justkui  pidid mungad ja mehed ainult sellega tegelema Toit mikrobioom seal erinevad patogeenid,  haigused. Ühesõnaga, see ampluaa on hästi lai, pluss selt preering,  mis annab meile teada, kas see tegelikult on 7000 aastat  vana või, või mitte, et et, et ühest hambast saab,  võib saada meeletult siis palju ja mõelda vaid,  kui tegelikult ka see skelett oleks olemas,  missuguse info hulk siis veel oleks ja mis mulle väga meeldib,  on see, et see hammas on nagu sa näed, siin üsna must  ja siis sa võid öelda, et arheoloogid ei ole oma tööd teinud  või vastupidi, see on väga äge, et ta on must  ja räpane, sest et see nii-öelda kontekst,  mis seal ümber on, isegi kui see on ainult mullakiik  ja võib ka omakorda endas sisaldada lisainfot Ja see potikild siin kõrval, seda me siis  ka välja ei võta. Sa rääkisid saate alguses sellest väikesest beebi  näpujäljest potikillul, kas, kas see on seesama? See ei ole seesama kahjuks. Aga see on, ma arvan, et peaaegu, et sama hea selles mõttes,  et see on asfal Saaremaa pronksiaegne kõigest  siis 3000 aastat vana, umbes midagi sellist. See on tõenäoliselt olnud niisugune suurem,  ilmselt hoiustusnõu, mis siin üleval. Potikillus on üks servatükk. Ja targad inimesed oskavad selle põhjal ilmselt  ka poti ära rekonstrueerida, et saada see täpne kuju kätte,  aga tal on olnud augukesed üleval äkki siis õhutusaugud  või riputaseks, et mõni pae sinna külge külge panna  ja riputada kusagile kõrgemale see nõu. Ja see, mis seal sees on, seda me suudame nüüd  siis nii lipiidide abil ehk siis rasvamolekulid,  mis sinna sisse on jäänud tuvastada, kui  ka täiesti uudne ja ainulaadne võimalus. Tõenäoliselt tekib meil, et vaadata ka proteiine,  jällegi seesama näide, sest tehnoloogia areneb niivõrd kiiresti,  veel viis aastat tagasi oleks kõik saatnud nii-öelda kuu  peale selle jutuga, et vaadata proteiine potikildudest. See ei ole võimalik. Inimestel võib tekkida küsimus, et väga tore,  me saame kõiki neid asju siin analüüsida ja,  ja porteiinid lipiidid, mis kõik. Aga mis tähtsus sellel tegelikult on, mis tähtsust sellel on,  mida need inimesed seal sõid või mida nad oma pottides hoidsid,  kas see annab meile mingisugust olulist tõesti  ka teavet ajaloo, ajaloo, protsesside, nende inimeste kohta juurde? Kindlasti annab ja ma arvan, et see on üks,  üks niisugune teemavaldkond või kuhu me jääme  ka tihtipeale arheoloogidena kinni, et meie jaoks on  ka see info huvitav, et me saame teada, mis nad sõid  ja nii edasi, nii edasi. Aga tegelikult, et me peame leidma ka selle laiema kõlapinna,  no me võime rääkida näiteks keskkonnamuutustest,  kui me tuvastame, et, et mingisuguses regioonis on on rohkem  riimveelist või mageveelist kala, mida me isa idega suudame tuvastada,  siis me saame rääkida sellest, kas on mingid laguuni alad,  kas on, on olnud rohkem mere ääres mageveekogude juures  sinnamaani välja, kui me räägime näiteks laktoosi,  taluvus või talumatu. Millal siinsed inimesed said hakkama piima seedimisega  pärast väike lapseiga, et kui me näeme pottides rohkelt  ja rohkelt piima, siis, siis tõenäoliselt nad said sellega  juba palju paremini hakkama. Ja see on omakorda seotud meie geneetilise nii-öelda koodiga. Me teame, et pronksijääl ilmselt areneb,  oli juba see, kus siinsed inimesed said rahulik piima juua,  ilma et see suuremaid hädasid põhjustas ja  nii edasi, nii edasi, et selles mõttes, et see,  see, Kas on mingisugune toit või mingisugune toiduaine,  mis läbi kõigi nende aastatuhandete kuidagi püsib,  mille peale võib loota, mille peale võiks  ka praegu loota, et vat, et see hoiab elus  ja ja see, see annab jõudu. Ma armastan ikkagi väga oma potte ja selles mõttes mulle  hästi meeldib, et, et üks niisugune toit,  ma arvan, võib julgelt öelda, on kala. Ehk siis neljapäev, olgu siis kalapäev, ütleme  siis niimoodi. Et, et nii, nendes kõige varasemates pottides,  mis meil Eestis üleüldse on needsamad 6000 aastat vanad 6000  aastat tagasi Nendes on enamasti tehtud kala kalasuppi  siis tõenäoliselt või ka siis lihtsalt keedetud kala  mistahes eesmärgil ja see on huvitav, et läbi ajaloo  tegelikult me näeme siin meie regioonis,  et kala on püsivalt tulevad juurde, jah,  tulevad koduloomad, pudulujused ka piimatooted,  aga kala alati Ti püsib ühe väga olulise osana meie  toidulaual ja mis on veel huvitav, me oleme natukene teinud  neid uuringuid ka nii-öelda soopõhiselt vaadanud  nii inimeste luudes, inimese toitumist tema eluajal,  kui ka siis näiteks meil on matusekommetes,  kus ongi nõu indiviidile kaasa pandud, see on nagu tema  väike siuline hauapanus ja nendes pottides,  see on väga huvitav, kuidas me näeme, et meestel kipub olema  see toidus kalalisem ja naistel siis rauaaja kontekstis  nii-öelda lihalise viimasem, kuigi vanematel naistel on,  on, on ka kalaseost rohkem nii luustiku põhjal kui  ka kui ka pottides ja just abikaasaga ükspäev arutasime,  et küll on huvitav, kui tänapäeval minna,  ma ei tea hotelli või kalaturule, keda me seal näeme  enamasti mehi ja vanemaid naisi hotellis rootsi laua juures. Samamoodi et tihtipeale on mehed ja vanemad naised,  need, kes seal heeringat endale ette tõstavad hommikusöögis  võib-olla on selles midagi väga unikaalset,  meile bioloogilise omast mingisugust vajadust. No kui sa, kui sa räägid kalast kui sellisest suurest  konstandist läbi läbi väga erinevate ajalooperioodide,  siis kui vaadata seda ajalugu ja ka seda arheoloogilist  pärandit tänase päeva kontekstis, kuidas sulle tundub,  kas inimene on olnud enam-vähem kõik see aeg seesama  või on ikkagi olnud ka meil ajaloos mingisuguseid murdepunkte,  kus noh, inimene on kuidagi otsustavalt muutunud? Kas kas see praegune aeg võiks olla millegi poolest selline,  mis nii-öelda viib meid eemale sellest sellest kaugest ja,  ja päratu suurest minevikumaailmast? Ma usun, et neid murdepunkte on olnud ja tõenäoliselt üks  väga oluline on seesama liikumine siis liikuvalt eluviisilt  kütta kalur korilastelt, siis maahariete,  mis tõi kaasa ka toitumise muutuse, muuhulgas  ja omakorda ka teatud füsioloogilised muutused,  et et noh, näiteks pehmema toidu tarbimine on viimased,  päris põnevad uuringud näidanud, et, et see muuhulgas tõi  kaasa niisuguse olukorra, kus kus me suudame paremini öelda sõnu,  milles on V või F täht sees ehk siis pehmema toidu tarbimine  mõjutab omakorda meie lõualuu omavahelist paiknemist,  mistõttu on, on lihtsam, meie praegu on üle üle Ülalõug on asetse alalõuest eespool, mistõttu on teatud sõnu  vaater lihtsam öelda kui, siis kui see oleks teisipidi. Kõri sõime, siis, siis siis hakkasime ütlema isa ja,  ja, ja ma ei tea mingid sellised sõnad seal noh,  et see on üks, üks näide, et kuidas on tulnud ilmselt. See tänapäeva, kui sa tahad tänapäeva kontekstis Ma usun, et inimese olemus on paljuski sama,  me ikka ikka vaevleme ilmselt sarnaste eksistentsiaalsete  küsimustega vähem vähem või rohkem, aga seesama inimese  olemas üks väga oluline aspekt on nii-öelda sotsiaalsus. Ja mulle tundub, et ühest küljest meil on sotsiaalmeedia ja,  ja, ja kõik sellised suhtlus justkui on igal tasandil kogu  aeg palju rohkem. Noh, alates telefonidest internetist ja nii edasi  ja nii edasi. Teisest küljest see on meid kuidagi võõruta tanud üksteisest,  ehk siis et isegi toidu tellimiseks ei pea enam inimesega suhtlema,  sa võtad oma telefoni tellid ja siis heal juhul ütled aitäh,  aitäh, ja head aega sellele, kes sulle selle toidu üle annab,  juba maksminegi toimub neti teel. Et, et seesama suhtlus empaatiavõime, kommunikeerimine  omamoodi 21. sajandi nii-öelda põhi Väärtused tööturul ma ütleks kohati isegi nii-öelda naiste põhi,  sellised oskused ja teadmised mis lähevad tõenäoliselt  järjest rohkem ja rohkem hinda. Et võib-olla see on üks niisugune huvitav aspekt,  mille osas me oleme siiski murranguliselt  ja võib-olla meie paljud niisugused hingehädad  ja probleemid on ka just sellega seotud,  et me justkui selle kommunikatsiooni poole,  mis on meile ürgomane. Oleme seda kuidagi niisuguses suunas mõjutanud,  et meil kaob ära see inimlik kontakt, aga tegelikult me  vajame seda. Inimesed üksipäini muretsevad endale mõnikord sellise noh,  metalli otsija või te tere tektori ja lähevad nii-öelda  ka seda maapinda läbi piiksutama ja aeg-ajalt tuleb ikka uudis,  et keegi on jälle midagi leidnud ja mõned inimesed  kuuldavasti käivad oma kodukoha risti-rästi läbi  ja viivad arheoloogidele näitamiseks heal juhul näitamiseks  kõike seda, mida nad on sealt leidnud. Kellele see meie maa, see meie minevik sinu arvates kuulub? Meie maa ja minevik kuuluvad meile. Ja see ongi seesama väga oluline punkt, nad kuuluvad meile  suurte tähtedega mitte sellele ühele detektoristile. Või mitte sellele ühele arheoloogili. Ja ma arvan, et siin ongi see oluline osa,  et, et selleks, et, et teha see meie maa  ja meie ajalugu, meie omaks ei piisa ainult asja üles  leidmisest ja üleskorjamisest. Sellele on vaja. Arheoloogid, kõik rõhutavad kontekst, kontekst,  kontekst, kuskohast see leid on tulnud, mis tema ümber on,  see võimaldab meil tõlgendada seda leida see tähendus  sellele objektile, seda uurida niisuguste meetoditega,  nagu siin eelnevas jutus on olnud, mis võib-olla  tõenäoliselt ei ole võimalikud nii-öelda lihtsale ajaloo huvilisele. Ja, ja seda ka hoiustada niimoodi, et ta tõepoolest kuuluks  meile kõigile, mitte müüa seda näiteks oma kasvu eesmärgil  mõnel mustad. Mõne musta turu ostjale näiteks väga lühidalt,  kuidas sulle praegu tundub, kas Eesti on arheoloogiliselt  nii-öelda hästi läbi uuritud või on see suurem töö järg  alles ees? On uuritud piisavalt hästi, et saada aru,  mis veel vaja teha on ja väga palju on vaja teha  ja ma arvan, et me oleme praegu niisuguses etapis,  kus me saame ka oskame veel paremini hinnata seda,  mis juba on nii öelda välja kaevatud, ehk  siis teha kaevamisi ja uuringuid juba olemasoleva materjali põhjal. Et, et ma arvan, et tööpõld on siiski veel väga-väga lai. Ester ma loodan, et, et see töö ei lõpe ja me oleme väga  uudishimulikud ja põnevil, et mis sellest meie ühisest  maapõuest veel võiks välja tulla, seda enam,  et arheoloogid peavad ka sajandat sünnipäeva Eesti  siis sellisest ametlikust arheoloogiateaduse algusest  ja ma vaatasin ka, et üks meie esimesi suuri arheolooge  Harri Moora peab 100 kahekümnendat sünniaastapäeva. Vist oli see teisel märtsil üsna äsja. Aga meil on nüüd väga pisikene hetk, et kuulate veel täna  õhtust kultuuri soovitust. No just selles samas kontekstis Tartu Ülikooli  arheoloogiasada ja laias laastus Eesti arheoloogia 100 ma  mõtlesin selle peale tükk aega. Ma pean ütlema seda niimoodi, et ma soovitaks kõikidel  inimestel otsida oma kodukohas mõni muinasobjekt  ja minna sinna kohale. Ja, ja kui võimalik, siis uurida selle kohta lähemalt,  teinekord on seal suisa sildid väljas ja seletavad tekstid  leida see link maastikul või miks mitte ka muuseumites leida  oma arheoloogiline objekt ja see, kellel aasta lõpuks on  kõige rohkem võib ju teha võistluse, see on võitja. Aitäh Ester ja loomulikult me peame soovitama  ka Eesti arheoloogia aastakirja lus, mille viimane number  meil siin ka täna vestluse toetamiseks laual oli. Aitäh tulemast täna õhtul ja tähistame siis Eesti  arheoloogia suurt juubelit ja, ja edu sellele valdkonnale. Edu sulle sinu töös, aitäh, aitäh kutsumast. Kallid vaatajad, me pühendasime tänase saate Eesti maale  ja meie maapõuele me rääkisime arheoloogiast  ja külas oli Ester oras aitäh vaatamast ja soovime head õhtut.
