Teadust kõigile maavärina järel kuumenenud islandi rohumaa pakub hea võimaluse teha järeldusi ka globaalse temperatuuri tõusu mõju kohta ökosüsteemidele. Maastikuökoloog Ivika ostonen on islandi rohumaade muutusi uurinud. Elementaarosakeste detektor ei pea olema suur ja kallis. Tänapäeva väikesed ja odavad detektorid on ka nii tundlikud, et ka näiteks pagasi turvakontrolli jaoks ei oleks lennujaama vaja kunstlikku kiirgusallikat vaid piisaks looduslikust kiirgusest osakeste tuvastite uudsetest kasutusvõimalustest, räägib osakestefüüsik Andi Hektor. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Kliima muutub ja sellest pääsu ei ole. Küsimus on ainult selles, et mis on kliimamuutuse tagajärjed ja ega seda nüüd nii lihtne ka välja selgitada ei ole. Aga teadlased püüavad üks niisugusi teadlasi, Ivika ostonen, Tartu Ülikooli maastikuökoloogia vanemteadur, on täna laboristuudios. Ja just sel teemal me temaga siis rääkida kavatsemegi. No kui nüüd teadlased mõtisklevad ja uurivad, millised võiksid kliima muutuse tagajärjed olla siis kuidas see tavaliselt käib? Kas siin on võimalik teha katseid või tuleb teha vaatlusi? Ja meetodid kõike tehakse kõige ütleme jämedalt võiks öelda, et kaks kaks meetodit on sellised rohkem kasutatud, mis on siis kliimaeksperimendid. Nii et me simuleerime muutunud kliimat või siis gradiendid ja gradiendi. No me võime käsitleda ka näiteks uurimust, kus analüüsitakse Põhja-Soome metsasid ja võrreldakse neid samasuguste metsadega, näiteks Lõuna-Saksamaal. Et. Siis eeldatakse, et kui kliima soojeneb, siis läheb Põhja-Soomes metsa selliseks, nagu on Lõuna-Saksamaal. Ja eeldus on selline ja vaadataksegi, siis seal on muidugi väga palju niisugusi, mõlemal eksperimendile on omad puudused ja mööda laiuskraadi gradiendi tehtavate uuringute puudus on see, et kõik keskkonnatingimused muutuvad korraga ja me ei saa väga hästi välja arvutada, et kuidas täpselt temperatuur seda mõjutab. Näiteks Islandil on meil selline gradiendi katse või mulla soojenemise gradiendid, mis on geodermaalsed. Ja selle hea eelis on see, et need eksperimendid on nüüd samas kohas. Ehk valgustingimused näiteks. Aga räägikski sellest Islandist siis nüüd natuke lähemalt, sest just selle uuringu kohta on nüüd ilmunud ka ajakirjas neitsche ikolasem tiival Ušm artikkel, kus te olete ka üks kaasautoreid. Ja ja töö käivad seal edasi. See on üks selline väga vahva eksperiment, mis sai alguse aastal 2008, kui Islandil värises maa. Ja selle tagajärjel avanesid uued geodermaalsed allikad. Selliste rohumaade ja isegi siit ka kuusemetsal, kus osa ökosüsteemist jäi kasvama eeldistesse tingimustesse aga osade puhul soojenes muld kuni 20 kraadi või isegi rohkem, seda on isegi rohkem kui iibeetseezzee julgeb ennustada ja seda on väga palju ja, ja tegelikult islandlased ise kutsuvad seda eksperimenti taeva kingituseks või jumala kingituseks. Et me saame tegelikult, et ilma ise oluliselt ressurssi panustamata, uurida ökosüsteeme nüüd suremispiirini või väga ekstreemsete tingimustena, mida niisugune, ütleme üles ehitatud kliima eksperiment endale lubada eriti ei saa, sest et et see kõik tohutuse infrastruktuur maksab. Mis seal siis täpsemalt juhtus? Mõistlannan teada sinna kuumaallikate maa, kus geotermiline soojus on väga maapinna lähedal. Oli maavärin, midagi seal läks nihkesse ja kuskil läksis muld 20 kuni 20 kraadi. Isegi rohkem, aga sealt pealt juba surevad ära, ütleme, kui on pluss 20 või pluss 30 kraadi, tõuseb mulla temperatuur siis järele jääb selline valk jazz, silikaat idega kaetud ilma taimed, et ta mul tõenäoliselt seal mõned samblikud või, või mõned seened või keegi ikkagi elab või vetikad. Aga, aga taimed enam ei suuda. Ja mõne koha pealt läks natukene vähem laiemaks ja siis on, nüüd on väga hea võrrelda. Ja tekkiski, me võime seda võrrelda. Tekkis gradient Islandilt Lõuna-Itaaliasse, aga ainult, et see on seal mõne mõnesaja hektari peal. Kas Lõuna-Itaalias on umbes 20 või rohkem kraadi soojem muld, kuis läbi tulla? Kuidas ta päikese kätte, jah, on niimoodi eksponeeritud, sõltub nii sellest, et, et, et noh, päris nii ei saa öelda, jah, see 35 kraadi kindlasti kuskil ei olegi, need ongi sooja veeallikatel, aga aga meid huvitab kõige rohkem just see kuni 15 kraadi tempera mulla temperatuuri tõusu. Mis on veel siis ütleme elustiku mõttes huvitav ja ennekõike just nagu pluss üks pluss kolm pluss viis on väga huvitav, sest et see on siis meie lähitulevik. No siin tekib muidugi üks väike küsimus küll, et kui nüüd kliima soojeneb, siis me tavaliselt räägime sellest soojeneb atmosfääri alumine kiht ja kõik need temperatuuri prognoosid on selle kohta. Muld on küll seal alumise astme atmosfääri lähedal, aga, aga ikkagi natukene teine koht. Et kas siit võib ka mingi Kuna ja, ja kindlasti ja tuleb ka ennekõike siit ka kuuse puhul või kuusikute või puude puhul, sellepärast et et maa peal jääb ju kõik samaks. Et põhimõtteliselt me võime võrrelda siis seda vaest puud niimoodi, et jalad on soojas vees või kuumas vees ja pean ikkagi härmas kuusikute puhul me peame arvestama ka sellise asünkroonsusega, aga rohumaadel on see asi natukene kergem, sest et kui muld soojeneb, siis ta pisut soojendab ka seda pinnakihti mulla kohal, kus nüüd see osad taimed asuvad. Küll aga, kui on Island on tuntud oma kõvade tuulte ja ekstreemsete ilmaolude poolest, siis tõepoolest kevadel, näiteks, kui, kui maa peal on lumetorm ja, ja mulla temperatuur on 20 kraadi, siis siis osa taimi kindlasti hukkub ka seetõttu et Neil on kehaosade vahel selline asi. Kroonsus aga räägiks nüüd natuke lähemalt, mis nende taimedega siis seal Islandi rohumaadel juhtus, milliseid järeldusi sellest me saame teha? Ja me selles töös konkreetselt vaatasime tegelikult kogu ökosüsteemi, see tähendab kõiki taimeliike ja nendega seotud tud kooslusi siis mullas mulla, seeni, ennekõike ja toiduahelat seal. Ja tegelikult see kooslus läks lühiajaliselt nii lühiajalisel soojendamisel, vot meil on tegelikult rääkimata see, et meil on seal kaks erinevat gradienti või selle eksperimendi ülesehitus. See, miks eksperiment sai alguse aastal 2008 on see, et siis avanenud uued geodermaalsed allikad tekitasid uued Mulla soojenen, soojendus, gradiendid ja. Kui me räägime nüüd gradiendist, mida me nüüd see sõna on nii palju siin läbi käinud, et defineeriks selle siin siinkohal ära, mis sa nüüd selles kontekstis tähendab? Ja see tähendab sellist graduaalset temperatuuri, mulla temperatuuri tõusu me võime võtta näiteks 10 sentimeetri sügavusel mullas ja Meie oleme oma eksperimentaalsed ruudud või proovialad üles seadnud, siis nii, et, et oleks pluss üks kraadi pluss kolm kraadi pluss viis kraadi pluss 10 kraadi ja pluss 15 ja pluss 20 on ka, aga seal me teeme uurimisjuba vähem natukene. Ja see moodustabki sellise gradiendi ja nüüd seda lühiajaliselt soojendatud või 2008 2008. aastal avanenud või moodustunud mullasoojendusgradient. Me võrdleme Islandil väga kaua aega olnud rohumaadega, mis kasvavad samamoodi geodermaalselt aktiivsel alal ja osa nendest väga soojasid kuivadel muldadel kasvavad rohumaad on seal olnud üle 50 aasta. Seega me saame nagu võrrelda, et kui inimesed või me saame nagu teadmise, et kui inimesed teevad kliima eksperimendi ja seavad ülesse uue infrastruktuuri muudavad keskkonnatingimusi, siis kas see annab meile reaalseid tulemusi ka tuleviku perspektiivis, kui meid näiteks mulle või ütleme, temperatuuri tõus. On ennustatud alles 30 või 50 aasta taha siis kas me saame ennustada, millised muutused selleks ajaks toimuvad ainult kolme või viieaastase kliima eksperimendiga, mida siis ütleme, teadlane on võimeline läbi viima ja mida rahastatakse? Ma saan aru siis niimoodi, et Islandil on niisuguseid rohumaid ka, kus soojenemine on alanud mingi teise maavärina tagajärjel, näiteks juba 50 aastat tagasi ja ja siis on näha, kuidas on ajas kulgenud soojenemise mõju. Ja, ja nendele rohumaadele loodi täpselt sama struktuuriga prooviala, kus siis temperatuuri mulle temperatuuri mõõtes. Me saame graduaalse soojenemist gradiendi ja ja nendel rohumaadel Me võrdlesime või mõõtsime kõikvõimalikke tunnuseid protsess, organismide olemasolu, liigirikkust, mida iganes seal töötab. Ma arvan, et rohkem kui 10 erinevat ülikooli teadusrühma üle Euroopa üle üle maailma isegi. Ja kõik nad mõõdavad, et kõigil nendel on oma spetsiifika ja nad on võimelised mõõtma väga erinevaid parameetreid alates molekulaarses tasandist, kuni siis näiteks fenoloogiliste vaatluste, nii et millal lilled õitsema hakkavad, siis soojal mullal kasvades või, või siis külmal mullal kasvab. Selles mõttes Island pakub tõesti sellist head pikaajaliselt mudelit, et mitte ainult see värske, suhteliselt värske, 2008. Aastal alanud soojenemine, vaid ka 150 aasta. Ja, ja nüüd neid omavahel võrreldes me saimegi sellise tulemuse et osad parameetrid või kolm neljandikku isegi mõõdetud ligikaudu 130-st tunnusest protsessist või organismi mõõtmest annavad lühiajalisel soojendamisel üle reaktsiooni. Ja ülereaktsiooni selles mõttes, et nad kas näiteks taimede juurte biomass vähenes drastiliselt lühiajalisel rohumaal. Ja kui me võrdleme seda pikaajalise pikaajaliselt soojendatud rohumaaga, siis ka seal on taimede juurte biomass küll väiksem soojematel muldadel aga ta ei ole nii palju väiksem. See tähendab ajapikku on ökosüsteem vähemalt juurte massi poolest taas kohastunud või taastunud. Ta on, vaat seal oli tegelikult nüüd nüüd ma pean tooma sisse selle, et et mis selle eksperimendi teeb, eriti huvitavaks on see, et kui mulla temperatuur tõusis üks kraad või kolm kraadi siis me nägime neid üle reaktsioone lühiajaliselt soojendatud rohumaadel. Aga kui ökosüsteem soojenes rohkem või see muld oli soojem kui 10 kraadi, siis andis lühiajaliselt soojendatud rohumaa täpselt samasuguse tulemuse, kui pikaajaliselt soojendatud rohumaa. Et seal oli, tähendab, ütleme niimoodi, et kui nendel pikaajaliselt soojenenud rohumaadel ja lühiajaliselt soojenenud rohumaadel on soojematel muldadel väiksem taimede mitmekesisus ja nende juurte biomass on väiksem samuti on seente mitmekesisus mullas väiksem, siis täpselt seesama esineb ka lühiajaliselt soojendatud rohumaadel. Aga kui me võtame needsamad rohumaad ja võtame temperatuuri tõusu ainult pluss üks siis mõlemal juhul toimuvad täpselt samasuunalised muutused. Aga lühiajaliselt soojendatud rohumaadel on see võimendunud rohkem kui poole võrra või ütleme ta üle 100 protsendi annab, annab kas siis ülereaktsiooni. Et see ongi nagu, et me võime selle tulemus või ütleme, selle sõnum on see, et me võime lühiajaliste kliimaeksperimentide alusel hinnata Ta mõningate muutuste toimumisvõimalus üle ja teisi alla. Sest iga alla võime hinnata sellepärast, et näiteks lühiajaliselt soojenenud roomadel vähenes taimede liigirikkus soojematel muldadel vähem kui pikaajaliselt soojendatud rohumaadel. See tähendab seda, et osad nendest taimedest pidasid pikemalt vastu neile ebasobivates tingimustes küll, aga perspektiivis nad ikkagi surevad sealt välja. Ja ka me võime niimoodi näiteks hinnata, et oh see paar kraadi soojenemist ei teegi mitte midagi. Aga pikaajaliselt see tegelikult ikkagi teeb küll. No siin on nüüd ka see erinevus, et võrreldes nüüd meie üldise olukorraga planeedil, et et see soojenemine oli suhteliselt järsk, hüppeline meil on ta muidu selline aeglasem Jah, ta on nagu no aga selles mõttes, kui me võtame näiteks, me võime lugeda uudistest pidevalt, et läinud kümnend on olnud keskmiselt 0,7 kraadi soojem ja kui me võtame näiteks just nimelt selle pluss üks kraadi soojenemise, siis, siis seal me näeme ikkagi nii pikaajalisel toonenud rohumaadel kui, kui lühiajaliselt soojenenud rohumaadel muutusi. Ja kui see rohumaa soojeneb edasi või kliima soojeneb edasi, siis me võime olla kindlad, et ökosüsteem läheb uude tasakaaluseisundisse, kus paraku mulla süsinikuvaru on väiksem liigiline mitmekesisus on väiksem ja selle võrra siis ka ilmselt et selle koosluse jätkusuutlikkus või ütleme, ellujäämispotentsiaal on väiksem. Aga mis järelduse me kõigest sellest võiksime teha, kas me peaksime kliima mõju ökosüsteemidele nüüd senisest rohkem kartma või, või on meil lootust, et see mõju on natuke mahedam, kui me seni arvasime? Mina arvan, et see on kahepidine, et et just nimelt, et meil tegelikult selle läbi on ka lootust, et me oleme mõnda muutust tulevikus üle hinnanud ja aga näiteks ka millist. No just nimelt, kui me võtame aine ja energiavood või ütleme niimoodi, et, et kui siin näiteks taimede biomass maa all just juurte biomass andis nii tugeva ülereaktsiooni siis negatiivse üle reaktsiooni, siis me hindame nägu, et kui palju süsiniku meil mullast siis tulevikus puudu jääb või sinna ei kasva. Nüüd, kui me vaatame seda pikaajalises perspektiivis, siis näiteks pluss ühe või pluss kolme kraadi selle mulla soojenemisel see muutus nii drastiline, pikaajaliselt ei ole, seal hakkavad kasvama uued liigid ja nende, kas siis maa-alused risoomid või juured on, on hoopis paremini kohanenud nende temperatuuritingimustega ja sellest tulenevalt ka mullamikroobide ka, kes armastavad soojemaid tingimusi ja nii edasi. Ja neid on ka rohkem ja nad seovad süsiniku rohkem. Ja just nimelt, et seal tegelikult võib-olla see võib nagu tasakaalustada, et me oleme hinnanud, ütleme seda, seda siis üle. Aga kus oleme alahinnanud? Ma arvan, et me oleme alahinnanud ohtu, et me kaotame liike, et see mitmekesisuse vähenemine tundub olevat ikkagi tõsine mure, sest et ega me ju täpselt ei tea, et mida, need, milline on nende liikide roll kogu selles koosluses. Ja kui me nüüd vaatame seda drastiliselt soojenenud mullal kasvavad kooslust, siis ta on liigivaesem ja seal ei ole isegi enam pikaajaliselt, ei ole seal isegi mullast molekulaarsete meetoditega ei saa määrata nagu neid liike, kes meil lühiajaliselt soojendades seal veel endiselt alles on. Et tegelikult ma näen küll, et et liigirikkuse vähenemine on probleem, mida me võib-olla ikkagi alahindame, loodame, ma ei tea, mille peale ja mida me peaksime kiirkorras nägu intensiivistama, on ikkagi, et analüüsida nende organismide rolli, taimede, füsioloogilise heaolus või koosluste või ökosüsteemide füsioloogilise heaolust. Et seal võib olla väga väike rühm mõnda mõnda seeneliiki või mõnda bakterit rühmitust, kes on oluline näiteks mõnes aineringes või lämmastiku mineraliseerimises või nii edasi, et, et seal on nagu selliseid aspekte, mida me tõeliselt ei tea. No teie uuring puudutas taimi, seeni, baktereid, kas loomiga? Ei, mina ei ole loomi uurinud, aga, aga head kolleegid Poolast on teinud ja Poolast ja Taanist on teinud just mullaloomade või mulla loomastiku uuringuid ja need huvid väga huvitavalt, need langevad kokku juurte kasvudünaamikaga jätku osad näiteks nema toodid toituvad juure juurtest ja juurerakkudest. Ja kui ikkagi juuli ei ole siis nende nemad toodide, nemad toodid surevad sealt mullast välja, kui süüa ei ole, siis nad ikkagi ka. Ökoloogia on mõningaid vägagi globaalseid seaduspärasusi, samas kõik kohad on ka üsnagi isesugused maailmas. Kui palju ma sellist seda Islandi järeldust saame laiendada näiteks kuskil troopikas või, või meil Eestisse? Oi, troopika on väga raske küsimus, aga, aga kui me võtame siin parasvöötme piires, siis tegelikult langevad sellised üldised seaduspärasused ökosüsteemis päris hästi kokku laiuskraadid tehtud gradient uuringutega. Et ikkagi ongi, niiet taimedel on soojemas mullas vähem juuri. Küll aga on liigirikkam mikroobikooslus, kes seal juure pinnal elab ja, ja seal seal on mingisugused sellised juur, toitumist, efektiivistavat mehhanismid, et taimel lihtsalt ta saab rohkem kasvada ülespoole ja seda just metsade peal me oleme, oleme näinud ja mõned seaduspärasused on, mis on tõsiselt samasugused, väga sarnased on ka lagunemist mulla, orgaanilise aine lagunemist puudutavate protsessidega soojemates muldades, mulla orgaanika laguneb väga kiiresti ja selle võrra, näiteks mullad tihenevad on hoopis mineraalne osa, on seal väga tihe ja muutub mulla veerežiim ja, ja taimedel on seal ka osadel taimedel on ka seal raskem kasvada. Et see on ikka väga selgele seadustada ja mis on nii Islandil kui, kui pikki laiuskraadi Euroopas või, või, või Ameerikas või kus iganes või, või ka näiteks kui me teeksime kliimakambri eksperimendi kuskil siinsamas ja muudaksime samamoodi tingimusi, siis siis on osad protsessid, mille puhul saab kohe öelda, mis juhtub. Käisime täna sellest, kuidas Islandil on kuumemates muldades ökosüsteemid muutunud ja mida me sellest võime järeldada kliima soojenemise kohta üldse laiemalt ja vestluskaaslaseks. Ivika ostame. Kui me räägime osakeste füüsikast, siis kuigi osakesed ise on hästi väikesed, silmale nähtamatud siis tavaliselt me asjast vähegi teame. Mõtleme samas ka millegi suure peale, sellepärast et et osakeste uurimise süsteemid on tänapäeval tohutult võimsad ja mahukad ja kallid. Kõige kallim ja võimsam ja suurem, on muidugi CERN-is asuv suur tuumaosakeste põrguti. Aga, aga näiteks Antarktikas jää all on suur neutriinod tuvasti kui sellist eestikeelset sõnadeta hektari kohta kasutada. Aga tegelikult on nii, et kes on asjaga rohkem kursis, see teab ka seda, et tänapäeval nii nagu tehnika areneb, lähevad ka osakestefüüsikaseadmed väiksemaks, odavamaks ja mobiilsemaks. Ja kes teaks seda veel paremini kui osakestefüüsik ise. Osakestefüüsik Andi Hektor on täna laboristuudios ja räägimegi siis osakeste tuvastamisest praktilises elus väikeste odavate, kuid tundlike tuvastitega. Millised need tänased hektarit tegelikult on, kui suured, kas saame kohvriga kaasa võtta, taskusse pista ja mida nendega teha saame? Tõepoolest, osakeste detektorid ei, tuvastid on väga erinevad, võib öelda, ja mida täpsemaks me lähme, seda suuremad nad üldiselt ka on. Et kui me tahame nii-öelda maailma kõige täpsemad aparaati teha nägu, nagu on üritatud näiteks sellisest kohast nagu CERN siis seal on tõesti osakeste detektorid või tuvastid, mis on, noh, ütleme kõige suuremad neist on sellise üheksakorruselise majakõrgused, kolakad, seadmed ja tõesti väga suured. Teisest küljest nagu me ju elus näeme arvutite puhul olema hästi näinud, et kunagi kõik on kuulnud võib-olla et arvutid täitsid ka terve suure saali või terve maja. Nüüd me oleme jõudnud sellisesse olukorda, kus praegu meil on igaühel taskus nutitelefon, mis on väga võimekas arvuti. Ja nüüd on ka nutikellad ja kõik muud seadmed, mis tegelikult kujutavad endast väga võimsaid arvuteid. Ja võib küsida ka nüüd detektorite puhul oleksite detektorite puhul, kas me jõuame samasugusesse olukorda, siis noh, mõnes mõttes see tendents on olemas tõesti. Et kui me vaatame mõningaid detektori tüüpe, siis vanasti olid väga kallid ja neid üritati väiksemaks teha, aga no see hind tõusis ja siis oli selline optimaalne piir. Aga kuna nüüd selle viimase suure eksperimendi jaoks CERN-is näiteks mõelda välja uusi detektori tüüpe lausa siis Ta on õnnestunud neid oluliselt väiksemaks teha, kui väikseks siis? Noh, eks neid on erinevat tüüpi jällegi, aga võib-olla ma tahaks tähelepanu juhtida mõnedele sellistele huvitavamatele tüüpidele, mis on välja mõeldud. Nii et üks väga selline tore detektori tüüp, mis seal välja mõelda, on siis selline tore nimi on tal nagu plastik, Sintsilaator, detektor. Ehk see on selline läbipaistev plastmasspõhimõtteliselt väga sarnane sellele plastikule, millest tehakse tänapäeval näiteks joogipudeleid või limonaadipudeleid sihuke vastupidav, väga tugev plastik ja mille optilised omadused oma valgust juhtivad omadused on ka väga head. Ja nagu me igapäevaelus näeme, see plastik ei maksa palju ja kui sellise materjali satub üks osa, olge laetud osake, siis ta tekitab seal piikse valgussähvatuse mida siis saab seda, kui me teeme sellise pika-pika nii-öelda paketikujulise vooliku sellest plastikust, mis siis valgus sähvatas, levib seal nagu me paneme selle riba otsa ühe foto detektori, mis ka tänapäeval on tegelikult üsna odavaks läinud. Siis me saame tuvastada, et tekkis väike valgus sahvaks, mille tekitas teatud laetud osake ja kui nüüd kujutame ette, et meil on selline pakkide kaupa spagette, siis me saame neid kavalasti kokku põimida, et me saame tekitada tegelikult väga ilusa kolmedimensionaalses kolmemõõtmelise pildi nendest osakestest. Ja kui veel 20 30 aastat tagasi selline detektori süsteem maksis ikkagi noh, ütleme miljoneid võib öelda, siis tänapäeval on see hind ikkagi kukkunud seal 10 võib-olla isegi noh, varsti võib öelda 100 korda ja nüüd kasutada sellist süsteemi, näiteks on võimalike väga edukalt tuvastada meie meid ümbritsevaid osakesi mis tekivad, kas reisis radioaktiivsetes protsessides või kosmiliste kiirte mõjul, kosmosest kirjutanud energeetilised osakesed pommitavad meie meie maakera atmosfääri ja siis sealt jõuab natuke neid radioaktiivseid energeetilisi osakesi ka maapinnani. Ja selliste nende uute teid hektaritega üsna odavatega on võimalik nüüd neid vaadata. Ma saan aru, et need on sellised, noh nagu spagetid on ka tihtipeale pajas nii-öelda segiläbi midagi sellist, umbes ma loodan natuke korrapärasemalt, seal seal on lihtsalt seest täis siis sellised plastiktorud just ja seda kohta, kus kohas osake täpselt neeldus, mille, mille järgi me seda teada saanud. Seal on nüüd erinevaid tehnoloogiaid, et no üks variant on, kui see, kui see pakett on väga pikk, siis me saame noh näiteks kahte otsa panna fotodetektori esimese aja järgi öelda kust ta täpselt see laetud osake tabas, seda spagetti. Klient on nüüd kavalasti kokku põimida, need spagetid panna üksteise peale neid näiteks mitu tükki ja siis, kui me näeme näiteks me teame, et need näiteks kolm paketti kohtuvad ühes kohas ainult teatud ruumipunktides ja kui me näeme nüüd nii-öelda kolmest paketist tulevat signaali, siis me teame, et ahaa, nüüd latusega tabas täpselt seda spagetivõrku täpselt selles nii-öelda kolme spageti kuskil nii-öelda ristumiskohas ja selliseid põimitud mustreid saab veel kavalasti kombineerida ja no sealt me saame tegelikult üsna palju öelda selle osakese asukoha kohta. On räägitud ka sellisest troopilist võimalust, et me paneme lihtsalt keerame nendes paketid segamini ja siis meil on teiste osakesed, mida me teame, kus nad täpselt tulevad ja siis nende põhjal me nii-öelda kasuta sellist kavalat meetodit nagu masinõpe paneme kokku selle mudeli pärast tagantjärgi. Ahah, aga mida sellise plastist paketiga nüüd tänapäeval juba mõõta saab ja milleks seda praktiliselt kasutada, kas me saame seda ka siis kaasas kanda? Ja et noh, kaasaskantavad on muidugi suhteline mõiste, aga, aga need seadmed on ikkagi üsna väiksed ja noh, üks näide ongi näiteks noh, me teame ju, et lennud, kui me läheme lennuki peale, siis meid, meie pagasit kontrollitakse, valgustatakse läbi röntgenkiirtega. Siis seal on, me ju näeme iga kord, et see pannakse, läheb nii-öelda meie pilgu eest ära, kuhugi peita. Sest me teame, et röntgenkiirguse nimise ohtlik. Aga nüüd kujutage ette, et tegelikult on looduslik radioaktiivsus, mis tekitab niikuinii osakesi, mis meid kogu aeg läbistavad. Ja noh, üks selline osake müü, mis põhiliselt pärineb kosmilisest kiirgusest ja me võimed, kui meil on piisavalt direktor piisavalt võimekas, siis me tegelikult saaks ära kasutada seda looduslikku kiirgust läbi valgustada asju, meil ei ole vaja eraldi kiirgusallikat. Sellega on järelikult vähem ohte. Ja teiseks noh, ütleme ausalt, nendel looduslikel Mionitel on ka mõnes mõttes sellised paremad omadused, nad näevad ka paremini näiteks mis elementidest, mis keemilistest ainetest see pakend koosneb, mille, mille me sealt läbi laseme. Ja siis ongi tegelikult nii, et me võtame, paneme selle direktori nii-öelda ümber, laseme selle sealt aparaadist läbi, see ilma igasuguse kiirgusallikatena mõõdab, kuidas need miljonid seal nii-öelda käituvad. Kas neid looduslikke müüa, neid tuleb atmosfääri ülakihtidest meile ikkagi piisavalt palju. Et me saaksime mõistliku aja jooksul oma mõõtmised ära teha. Jah, see on nüüd see nüüd järgmine küsimus, et me tõesti teame seda, et näiteks kui me räägime ainult miljonitest, neid, neid tegelikult ei tule väga palju seal on hinnatud ka, et kui me tahame näiteks ütleme autot läbi valgustada suurt objekti, siis on ju väga head, sest nad üldiselt lähevad väga hästi läbi materjalidest, erinevalt näiteks röntgenkiirgusest. Kui meil on selline suur asi nagu auto, siis noh, võib-olla see tõesti vajab 15 võib-olla isegi pool tundi ootamist sõltub auto suurusest ja kui täpselt me tahame seda infot kätte saada. Et pool tundi veerand tundi tundub ju pikka aega, aga kui me mõtleme, et autod piiri peal tihti seisavad tunde ja päevi, siis noh, tegelikult see ei ole nii pikka aega ja samamoodi ütleme kui me räägime nüüd kujutame ette lennuvälja, kus pagas liigub see pagas, mida, mida me ei pea ootama otseselt siis ka seal ei ole see veerand tundi tegelikult probleem ja noh, ütleme mida täpsem on jälle detektor, seda vähem aega ta vajab. Et kui me selle väga täpseks ajame, siis aeg ei ole isegi viibida. Loodusliku kiirguse eelis on muidugi see, et teda leidub niikuinii igal pool. Me ei pea spetsiaalseid kiirguse tekitajaid veel kuskile üles seadma. Nii nagu lennujaamades need on. Aga siit tekib kerge kahtlus, et kuidas see mõjub meie privaatsusele. Kui meie meid ja meie asi on, on niivõrd lihtne läbi uurida, läbi valgustada, peaksime võib-olla sellega kuidagi arvestama hakkama. Et oleme ikkagi ettevaatlikud. Nojah, ütleme ütleme, see aparaat ikkagi nii väike ei ole, ta nüüd oleks nagu mobiiltelefonid ja üldiselt on nii, et kui nüüd rääkida müüjatest, siis me ikkagi peame sellest aparaadist läbi jalutama, ehk me peame mõõtma kahelt poolt neid müüma need, mis sinna sisse tulevad inimesed, enne, kui nad inimest tabavad või, või mingit pakendit või peidetud asja. Ja teiselt poolt, kui nad välja tulevad, nii et meil on tegelikult vaja sellist seadet, kust nii-öelda ikkagi läbi läbi läheb inimene, või see asi, mida me tahame läbi valgustada. Ahah, no see teeb natukene rahulikumaks. Kas peale turvakontrolli neil uutel odavatel tundlikel detektoritel veel mingeid rakendusi on esile tuua? Jah, kindlasti on lisaks turvakontrollile on võimalik nendega läbi valgustada selliseid objekte, mida me noh, nii-öelda tavaelus ei kujuta ette, et on võimalik läbi valgustada nagu hooned ja sillad ja, ja võib-olla väga suured mingeid tööstuses toodetud seadmed. Ja noh, võib-olla kõige huvitavam objekt, mida niimoodi on läbi valgustatud ka reaalselt on Egiptuse püramiidid kust on leitud huvitavaid kastist tühimikke või mingeid selliseid teistsuguseid piirkondi. Kas selle tehnoloogia väljatöötamisega ka Eestis tegeletakse? Jah, Eestis sellega tegeletakse näiteks Tartu Ülikoolis füüsika instituudis on tervele labor, kes tegeleb kiirgusfüüsikaga ja ka just selliste väga väiksemõõduliste ja odavate detektoritega, mida tõepoolest saaks kasutada ka siis noh, nii-öelda loodusliku kiirguse abil igasuguse turvakontrolli läbiviimiseks. Ja noh, Eestis on muidugi ka ka enne detektorite tegeletud, aga meie laboris on tegeletud miljonite hektaritega, nii et seda teadmist Eestis natuke ikka jagub. Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist on siis jutt just viimasel puhul ja sealt on siis külas Mil labori saates andi hektar. Tänases saates oli juttu ökosüsteemide soojenemisest ja osakeste tuvastamisest. Juttu ajasid Ivika ostonen, Andi Hektor ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
