Teadust kõigile. Suur-konnakotkad kipuvad maailmast kaduma. Valgevenesse neid veel suhteliselt rohkesti pesitseb. Ja Ülo Väli käis neid seal uurimas. Suured röövlinnud, ajavad pisikesele rasvatihasel hirmu peale. Vallo tilgar on välja selgitanud, millised geenid linnukeste käitumist ohuolukorras korraldavad. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Konnakotkaid on suuri jaon, väikesi suuri konnakotkaid ehk suur-konnakotkaid on jäämas maailmas järjest vähemaks. Väikestega need asjad nii hullud ei ole vist veel. Aga Ülo Väli, Eesti Maaülikooli vanemteadur, on nüüd väikese seltskonnaga käinud kaks aastat Valgevenes just nimelt suur-konnakotkaid uudistamas ja ka seadmetega varustamas. Miks siis nii? Eesti linnu-uurija ei piirdu mitte ainult et Eestiga kus meilgi konnakotkaste ka teatavasti muresid on vaid läheb vaatama Valgevenet. Ja eks me oleme Eestis ka juba omajagu need konnakotkaid uurinud, no paarkümmend aastat üsna tõsiselt ja üht-teist teada saanud. Me oleme siin pannud konnakotkastele GPS saateid vaadanud, kus nad ringi lendavad, me oleme võtnud neid geeniproove vaatanud, kuidas neil asurkonna tervisega on, kui palju nad omavahel läbi käivad, Kristuvad aga just nimelt suur-konnakotka haruldus on, on see põhjus, miks me Eestist välja läheme. Sest oma Eesti mõnda paari kaitstes ei suudame tegelikult Euroopa tasemel suur-konnakotka heaks midagi ära teha. Et tegemist on tõesti väga haruldase liigiga. Ja Euroopas ongi Valgevene see riik, kus neid on veel üle 100 jäänud alles umbes 150 paari. Ja noh, siis ka Venemaa, kelle kohta, mille kohta Idjad keegi, kui palju neid seal täpselt on, aga noh, olukord on ilmselt ka see halb. Aga nüüd jah, tänu välisministeeriumi arengukoostööprogrammile avanes meil võimalus siis Valgevenemaad külastada seal suur-konnakotkaid ise, vaadata Ta ja siis ka neil aidata oma suur-konnakotkaid uurida ja nende kaitset organiseerida edasi. Kuidas suur-konnakotkas üldse linnuna nõnda tutvustades välja võiks näha, mis lind ta on, kui suur keda sööb, kus elab kotkad, on üldse suured linnud ega inimesed neid väga lähedalt nägema ei pääsegi, enamasti nad lendavad kusagil kaugel. Ja ega neil suurt vahet teha ei ole, ei olegi lihtne. Aga kui nüüd, kellel binokkel või korralik fotoaparaat on jaa, jaa, natuke kogemust ka, siis nemad suudavad ikkagi eristada meie Eesti erinevaid kotkaid. Tõsi küll, konnakotkaid omavahel on nüüd eriti raske eristada, et on, meil on väike-konnakotkas, meil on suur-konnakotkas suur-konnakotkas, nagu nimigi ütleb, on natukene küll kogukam. Aga et seda vahet väljas teha, peab ikka täiesti kogemust olema. Ta sulestik on ühtlane tumepruun, väike-konnakotkas on rohkem selline heledate-tumedate pruunide kontrastne kombinatsioon. Aga kas see ei ole, ütleme nii, nii väga lihtne näha ja ka see sõltub valgustingimustes, mis värvise kotkas meil parajasti on. Nii et kokkuvõttes suur-konnakotkast ei ole väga lihtne ära tunda. Ja nõuab mõningaid eelteadmisi, aga kindlasti ei ole võimatu. Nimi ütleb, et konnakotkad on konnadega seotud. Noh, eks selles omajagu tõtt on. Eeskätt kehtib see muidugi väike-konnakotka kohta, kelle põhitoiduks ongi hiired, konnad suur-konnakotkas on ka märgaladega seotud isegi rohkem kui väike-konnakotkas ja küllap temaga konni sööb. Aga tema toidust suure osa moodustavad ka erinevad veelinnud ja jaga pisiimetajad, noh, müüria on tatra nii välja, kui, kui neid siin rohkem olin. Ja jah, tegu on märgalade linnuga Eestis eeskätt lamminiitude elanikuga, ta pesitseb seal lamminiitude lähedal kusagil soises metsas. Ja võib-olla ka pesapaigad, suur- ja väike-konnakotkal on üsna erinevad, et suur-konnakotkas on istmel selliste loodusmaastike liik väike-konnakotkas pigem inimkaasleja inimese lähedal põllumajandusmaastikul toitu ja õnnestus need valgevene-konnakotkad siis ikkagi üles leida. Kuigi neid seal väheks jäänud on. Ja neile ka GPS-saatja külge panna. Kui lihtne on ühte ühte Valgevene-konnakotkast püüda Dallase saatja panna? Jah, õnnestus üles leida küll, muidugi me oma teadmistega minnes olekski. Me olekski jäänud neid sinna jõe luhtadele otsima aga Valgevene kotkad pesitsevad erinevalt meie omadest ka soodes ja madalsoodes me neid ka päris palju nägime, sellega saime püüda. Ja teiseks, Meie oma metoodikaga, kui me sinna läksime, siis me ka väga edukad just ei olnud, et meil on oma kindel metoodika, mida me oleme eeskätt väike-konnakotkaste rakendanud. See nüüd suur-konnakotkast veel väga hästi ei töötanud, aga aga noh, meil oli kohalik kui abimees väga kogenud kotkamees ja siis kahepeale mitme peale kokku me suutsime ikkagi kotkad ka kätte saada ja kuus kotkast said GPS-saatjad selga, aga seda meetodit ei tohi vist väga laialt levitada, et nad konnakotkad on ju kaitse all ikkagi. Nojah, eks neid, või mis, mis see lipp on? Jah, ega sellest, meil on erinevaid erinevaid selge peal, olgu, aga saite kuuele Kotkale siis saated külge GPS-saatjad ja mis nad siis näitasid? Püüdmine läks üle ootuste hästi, et me lootsime, et saame paari aastaga selga aga esimese nädala-paariga oli meil juba olid meil kenasti kotkad käes ja saatjad seljas ja uuesti lahti lastud. Ja, ja see toimub suve keskel, siis me saime juba suve lõpus augustikuus näha, kui palju nad ringi lendavad. Esimese niimoodi väikse aimduse, mida, millega tegemist on. Ja tõsisem uus info tuli juba siis, kui nad rändele asusid, et nad hakkavad rändama omajagu varem kui eesti suruma konnakotkad juba septembri keskel olid nad sealt läinud, aga see on huvitav, et lõuna pool asuvad, aga varem panevad plehku. Ja, ja see võib-olla tuleb sellest, et nad saabuvad sinna varem. Et nad saavad oma pesitsemise ka juba varem hakkama. Et esimesed suur-konnakotkad saabuvad, et Valgevenesse juba märtsi keskel, meie omad pigem aprilli alguses. Ja noh, võimalik, et neil on jah, selline tihe populatsioon veel ja konkurents on suureneb. Rutama oma pesapaikadele, et, et konkurendid ette jõuaks. Eestis on aega küll suur-konnakotkaid vähe ja keegi pole ette tulemas, kui just mõni väike-konnakotkas ei ole ette sattunud. Aga siis suvel oli näha siis kuidas nad oma pesitsuspaiga ümber lendasid, kust toitu otsisid. Ja sügisel siis oli näha, kuhu keegi talvituma lendas. Mida see vaatlus näitas? Eesti konnakotkad, Eesti suur-konnakotkad on talvitanud Lõuna-Euroopas, pas Hispaanias, Balkanil, Türki on isegi Aasiasse läinud üks lind, meil ootasime, et ka nemad talvituvad umbes samades kohtades ja täiesti kolm lindu kuuest lendasidki Kreekasse. Et nad üllatavalt kontsentreeritud ühte piirkonda lendasid talvitama, Eesti omad on tõesti igal pool laiali alates Hispaaniast Türgini teekondadest spekter on väga lai. Ja teine üllatus oli see, et Eesti suur-konnakotkad pigem jah, püsivad Euroopas või siis Lähis-Idas. Aga nendest valgevene konnakotkastest kuuest kolm lendas Aafrikasse ja talvitusid seal Egiptuses, Etioopias. Üks ka Lõuna-Sudaanis. Et Eestis me oleme näinud pigem hübriidid lendavat Aafrikasse pesitsema Aafrikasse talvitama nad hübriidi seeruvad siis väike-konnakotkaga jah, väike ja suuremana kotkas omavahel moodustavad segapaare. Aga võikski sellest rääkida, et see on ka tegelikult üks tegur, mis, mis liigi arvukusele võib mõjuda, et kui, kui ta seguneb teise liigiga. Vist lisaks sellele, et tema elupaika jääb vähemaks. Jah. Et Eestis me olemegi pidanud hübriidi seerumist suur-konnakotkal kõige tähtsamaks ohuteguriks. Sest kui meil on kümmekond kohta, kus üldse suur-konnakotkaid on ja nendest kahel kolmandikul võime leida suur- ja väike-konnakotka segapaare, siis ega väga palju lootust ei anna. Noh, loomulikult võib öelda, et kahe liigi ristumine on looduslik tegur ja siin ei ole meil midagi kaasa rääkida. Aga kindlasti on, see tuleneb just nimelt suur-konnakotka madalast arvukusest mis on madalale läinud elupaikade hävimise tõttu ja siin on küll inimesel väga suur suur osa olnud. Ahah, kas hübriidid on ka ise järglaste saamise võimelised ja nad on ikkagi piisavalt lähedased liigid, et nad saavad ise järglasi ja nii ongi meil Eestis? On hübriide, on, on juba teise põlvkonna tagasi ristandeid ja kas ilmselt ka mõned kahe liigi hübriidid hübriidid veel ka ja et selles suhtes pole muret, et genofond kaduma läheb? Esialgu veel mitte, jah, eks Ta lahjeneb ja ja ja need suur Vannaktid geene jääb siia veel alles. Aga kui nüüd kohe kahe liigi arvukuse vahekorda vaadata, siis ühte liiki pesitseb meil 500 600 paariteist ütleme kümmekond paari. Et ega neid geene kauaks ei jätku ilmselt ja olukord on terves Euroopas samasugune. Et väike-konnakotkast, kus teda Euroopas leidub, on teda ikka päris palju aga suur-konnakotkast üsna vähe. Ja noh, lootus on muidugi sellele, et suur-konna levila on palju suurem ja kõik, mis on veel teisel pool, luurajaid on ikkagi suur-konnakotka pärusmaa ja seal väike-konnakotkas temaga kokku ei puutu. Noh, erandiks on küll lind ja kus on india-konnakotkas kes varem oli väike-konnakotka alamliigiks peetud, aga nemad ka pesitsusajal omavahel ei kohtu, et Aasias on suur-konnakotkal veel julge olla, nii kaua, kuni tal elupaiku seal jätkub ja elupaigad paraku ka kipuvad ikkagi kaduma. No eriti jah, siin pigem Euroopa-poolses otsas siis jah, et ütleme, Kesk-Euroopas ja mõnes Lääne-Euroopa riigis ongi need elupaigad juba nii kadunud, märgalad kuivendatud, surma annavad, kas on sealt välja surnud ja Eestis on, ütleme mõnevõrra seisel parem viimased paarkümmend aastat, me oleme me pesapaikadele üsna suurt tähelepanu pööranud ja pesapaigad tõesti üsna hästi kaitse all. Aga tuleb välja, et sellest ei piisa, et arvukus on ikkagi langenud ja ütleme, langenud juba kriitilisele tasemele, et mõned üksikud paarid veel pesitsevad ja edasi arvukus langeb, siis ongi liik välja surnud. Et meie senine kaitse ei ole olnud piisav. Ja ma arvan, et lähematel aastatel ja edaspidi me peaksimegi rohkem mõtlema ka sellele, et linnud tahavad süüa et rohkem toitumisaladele tähelepanu pöörama ja, ja ja ka neid kaitsma. Sellega on märksa keerulisem tegeleda kui, kui pesapaikadega, sest pesapaik, isegi kui ta on erametsas riigimetsas natuke lihtsam, hõlmab see siiski üsna väikest ala, et ütleme 250 meetrine ring ümber pesa ei ole. Ei ole just väga palju, aga toitumisala hõlmab kümneid ruutkilomeetreid. Et selle kaitsmine on tunduvalt raskem. Milliseid kooslusi me peame siis kaitsma, et konnakotkastele toit oleks suur-konnakotkastele eriti? Me võiksime ikkagi mõelda märgaladele, eeskätt et ma arvan, et ka eesti madalsoodes on suur-konnakotkas, pesitseb, on olnud olemas, sealt on kadunud, praegu on teda veel lamminiitudel ja me võiksime väga tõsiselt mõelda, mismoodi oma laminite majandada. Et sellest ka suur-konnakotkal kasu oleks. Sest väga tõhus niitmine aitab erinevaid liike, erinevaid niidu, kurvitselisi aitab ka väike-konnakotkaid. Aga suur-konnakotkast mitte nii väga. Suur-konnakotkas meelsasti püüa madala muruselt niidult kah saaki, aga saaki seal väga palju ei ole, et seal ei ole pisiimetajaid kuigi palju. Ja teiseks, et ka väike-konnakotkad ja teised kullid tulevad sinna saagijahile, konkurents on suurem, jaga ristumise tõenäosus on suurem. Et just nimelt need kuivendatud ja majandatud kõvasti niidetud, niidud ja ka põllumajandusmaad on need, kus suur-konnakotka väike-konnakotka ristuminest aset leiab. Et me võiksime majandada niite sel moel, et seal on ka kõrgemat taimestikku vähemalt teatud aastatel olemas ja võib-olla mitte igal aastal, vaid üle aasta üle paari aasta hoopis niita teatud piirkondi, kus meil suur-konnakotkaid leidub. Sest tõesti, suur-konna Kotkale tuleb natukene teistmoodi läheneda. Aga kuna neid kohti on meil Eestis niivõrd vähe, siis ei tohiks olla takistuseks mõned piirkonnad natukene teistmoodi majandada kui tavaliselt. Kui Valgevenes on suur-konnakotkaid rohkem üle 100 paari Valgevenes on ka soid ja metsi ikkagi säilinud. Päris päris suurel hulgal, ma kujutan ette. Seal on ka suured kaitsealad, tegelikult see, mis seal Poola piiri ääres on see suur metsaala, jah, Biroviese Belovežje kaitseala Pieloviesa pala keeli. Et see on küll väga oluline koht, kus on nii suur kui kui väike-konnakotkaid, aga kas Valgevene pakub sellist lootust konnakotkastele selles mõttes, et kas mine tea, kuidas seal selle looduskaitsejärjega on? Siiani on tegelikult veel üsna hästi, eks ta heitlik kui see looduskaitse ja ja noh, nii palju, kui me oma Nõukogude ajaloost mäletame näiteks looduskaitse all olid oma vead, aga olid ka oma head, et ta oli mõnes mõttes ikkagi üsna tõhus Valgevene suur-konnakotkastele, seni on hästi läinud, aga kuidas edasi läheb, seda ei tea, sest eks majandussurve lääne poolt avaldab valgevenele mõju, et need ütleme Leedu, Leedu poolt on tulemus metsafirmad peale. Sammas Poolast läbi Valgevene tahetakse teha suurt, et laevateed mustast merest Läänemerre mis hõlmab ka Brupjazzi süvendamist, kanaliseerimiste sealsete suurte lamminiitude hävitamist. Ja just see piirkond Lõuna valgevene trapetsi ümbrus polesse on suur-konnakotkakants terve Euroopa jaoks. Seal pesitseb Valgevene 150-st baarist ka vähemalt kaks kolmandikku. Et siiani on hästi läinud, aga kuidas edasi, see ei ole enam sugugi kindel, et me ühelt poolt Euroopa liit aitab Valgevene loodust uurida, aitab Valgevene loodust kaitsta, aga teisest küljest ka Euroopa Liidu majandusprojektid aitavad, tahavad Valgevenet kaasata rohkem Euroopasse, et see on kahe otsaga asi, nii nagu meile meil Eestiski. Kas see suur laevatee on ju Euroopa projekt minud? Loomulikult iseennast sellega hakkama ei saaks ja vot niimoodi käib siis suur-konnakotkaste elu praegu nii maailma mastaabis kui kari Läti, Valgevene ja Eesti vaates. Nii et lootus pole veel kadunud. Lootus veel kadunud, aga ajasin juttu suur-konnakotkastest Ülo Väliga. Eesti maaülikoolist. Rasvatihased on sellised toredad väikesed linnukesed kõhu alt kollased keda võime kohata ka talviti eriti just seal, kus on pekitükk oksa külge riputatud. Rasvatihased ei ole mitte lihtsalt lõbusad vaadata, vaid tegelikult pakuvad muidugi huviga teadlastele. Teadlased on uurinud rasvatihaste käitumist rasvatihaste iseloomu isegi ja rasva lihaste geene. Üks niisuguseid teadlasi on täna labori stuudios. Vallo Till kar. Kes on Tartu ülikooli linnuökoloogia vanemteadur? Täpselt see niimoodi on. Ja meie uurime siis Asa tihase käitumistunnuseid vabas looduses elutsevad populatsioonis nende käitumistunnuste põhjal me üritame siis kokku panna selle linnu iseloomuomaduste kompleksi. Ja samas võtame lindudelt ka vereproove sealt veeproovidest määrame stressihormooni kordikusterooni, et teada saada linnustressitaset ja, ja samuti süsteeennost. Me määrame geene, mis võiksid siis seonduda käitumistunnustega tekitada neis varieeruvust. Ja need linnud, keda tuurita, elavad siis Eestis Kilingi-Nõmme lähedal, ma saan aru. Ja meil on seal juba pikaajaline populatsioon, kus me oleme tihaseid uurinud ligemale 20 aasta jooksul. Ja igal aastal pesitseb seal siis pesakastides umbes sadakond paari ja pesakastis seal üles pandud umbes 500 tükki. Nii et see on selline üsna mahukas uurimisala ka Euroopa mõistes. Tihaste käitumine mõnes mõttes inimese seisukohalt võib-olla selline lihtsakoeline tegelikult teaduslikust vaatepunktist ikkagi päris keeruline ka juba. No kasvõi näiteks pesitsemine. Kuidas reageeritakse sellele, kui varitseb hädaoht? Kas minnakse närviliseks sellest? Sest ma saan aru, et nüüd üks viimaseid uuringuid ongi nüüd keskendunud just sellele, et kuidas pesitsevad linnud, kes parajasti une hauduvad, ka reageerivad sellele, kui näevad ühtäkki pesa kohal kiskjat röövlindu ja alustasin natukene kaugemalt, et me kõik teame, et inimesed käituvad erinevalt ka paljudel on kodus koduloomad, on oma iseloom ja samamoodi ka metsas pesitsevad linnud ka neil on oma iseloom, nad võivad samas situatsioonis käituda väga erinevalt. Et mõned on sellised närvilised isendid, kes kiskjat nähes hakkavad kohe nende peale kägistama, teised jällegi püüavad sisepeitu pugeda. Nii et käitumises esineb ka metsalindudel väga suur varieeruvus. Ja Meie siis oleme uurinud põhjalikumalt ühte markergeeni, mis on siis Rudoni transporteri geen. Kuidas siis selle varieeruvus põhjustab erinevusi ka hindude hirmu käitumises. Aga alustame kõigepealt sellest käitumisest endast, et see on selline piltlikult ettekujutatav, kohe saame aru, millest, millest me räägime, kui kui lind käitub ja et alustame sedasamast näitest. Kui ema olin, siis Aub pesakastis mune ja kui nüüd selles pesakasti avast piilub sisse mingisugune potentsiaalne pesarüüstaja kiskja näiteks rähn või isegi hiir siis üldiselt tihased käituvad agressiivselt ja, ja püüavad siis sisestamise ja tiibade rapsimisega seda kiskjat ehmatada ja isegi minema peletada. Ja selle käitumise mõte on selles, et kui nüüd kiskja aga tõepoolest põgeneb, siis lint saab võimaluse ka ise oma elu päästa ja põgeneda. Nii et see tundub olevat üsna asine adaptiivne puhastumus, päästa oma elu. Aga huvitav on see, et kui me nüüd vaatleme teostaja käitumist kogu populatsioonis, siis umbes 60 protsenti lindudest käituvad aktiivsel viisil, nad hakkavad susisema ja üritavad sisesissetungijat minema peletada. Aga 40 protsenti lindudest käitub teisiti, nemad istuvad vaikselt pesal ja üritavad jääda märkamatuks. Nii et samas populatsioonis võivad erinevad isendid käituda väga erinevalt. Ja nüüd on see küsimus, et kumb käitumine võiks olla adaptiivne või miks sa niimoodi käituvad? Jaa jaa, sellest siis lähtuvalt me viisime läbi mitmeid erinevaid uuringuid nii füsioloogilisi kui geeniuuringuid. Ja no kõige lihtsam eestikeelsem väljend selle kohta on, et lindudel on erinev iseloom. Aga noh, see on lihtsalt selle kohta võib ka öelda, et see on tautoloogia, et nad käituvad erinevalt, aga nüüd küsimus ongi, et miks see nii on, mille poolest on üks või teine käitumine, võib olla kasulik või kahjulik? Pigem siis neis mõlemas peab mingi kasulik iva olema, kui nad evolutsioonis niivõrd suurel hulgal säilinud on ise rapsimine kui ka selline tagasihoidlik rahulikuks jääma. Aga nüüd füsioloogilised ja geeniuuringud annavad siin võib-olla natukene pildile sügavust juurde. Ja ette aktiivne käitumine ühel juhul tähendab ilmselt seda, et need linnud on julgemad, agressiivsemad ja ilmselt siis Nad igas situatsioonis püüavad aktiivselt tegutseda. Ja see aktiivne tegutseme, võib-olla siis kasulik ellujäämise seisukohalt. Et kui sa kiiresti reageerid jätad oma pesa unarusse, on võimalik päästa oma elu, aga teised linnud, kes jäävad pesale edasi, nemad on ilmselt siis tugevama emainstinktiga ja olles vaiksed ja rahulikud nad siis viimase hetkeni püüavad päästaga pesakonda. Ja nüüd võidki siit edasi oletada, et võib-olla siis nende lindude käitumises on ka mingi seos nende sigimisedukusega. Ja tõepoolest, meie nelja aastane uuring näitas, et need linnud, kes jäävad pesale naad munevad küll sama palju mune ja koorumisedukus gruppide vahel ei erine aga poegade lennu imestumis, edukus on nende rahulike, lindude hulgas kõrgem. See tähendab, et nad on paremad vanemad ja kuigi kergemini kaotada elu kiskja hammaste läbi nende järveskondon, rohkearvulisem ja kokkuvõttes jällegi nad võivad siis populatsiooni taastuda kiiremini. Nii et siin ongi selline lõivsuhe, et kas jääda ellu ja pesitseda millalgi teist korda või siis panustada oma kõik ressursid ühte pesitsusse. Ja kui siit edasi minna, siis meie esialgsed andmed näitavad, et tõepoolest nende aktiivsete lindude eluiga tundub olevat pikem. Et seda me saame öelda taaspüükide põhjal. Ja ilmselt siis on põhjuseks see, et nad panustavad vähem sigimismille tõttu neile rohkem resursse üle. Ja teine põhjus polegi see, et nad suudavad kiskjate käest edukamalt pääseda. Ja meie siis oma geeniuuringutega näitasime, et iksonis iksonis kolm on siis mitu erinevat mutatsiooni ja see vähem levinud mutatsioon sert geenis põhjustab siis lindude, sellist rahulikku käitumist, noh nii et õnnestus üles leida geenis täpselt see koht genoomis täpselt see koht, kus tekib mutatsioon niipidi või naapidi, mõjutab seda, kumba moodi käitumist linud harrastab. Jah, mis olid otseselt teile öelda, et sinna kausaalne või põhjuslik seos, aga tõepoolest, et selle vähem levinud mutatsiooniga lindude hulgas oli seal rahulik käitumine väga domineeriv nendest lindudest ainult umbes 30 protsenti sisse püüdis aktiivselt Susi seda ja põgeneda, aga umbes 70 protsenti jäid rahulikuks ja teises grupis oli siis Aktiivsete lindude osakaal ligemale 80 protsenti. Nii et tundub, et selle geeni mõju taga on miski, mis siis mõjutab lindude käitumist, on see siis otsene või kaudne mõju, et seda hetkel veel ei oska öelda? Siin alguses ütlesite, sellel geenil on seos serotoniini ka, vähemalt nii, ma sain aru, see on see kuulus aine, mida kõik teavad. Nüüd on sellest ka raamat ilmunud õuel peki sulest. Aga aga, kes ei ole veel raamatut jõudnud lugeda, et sellele võib-olla natuke tausta, mis serotoniin on ja kuidas ta siia lihastesse puutub ja tõepoolest ostaksin lähemalt serotoniin istet, mida ta siis meie käitumise juures ei muuta. Et üldiselt siis serotoniin ise ei ole geneetiliselt kodeeritud, ta on valk, mis on siis sünteesitud tähtruktophanist ja tema erinev tase, siis võib mõjutada väga mitmeid käitumistunnuseid, serotoniin siis põhiliselt mõjutab meie emotsionaalsust. Meie siis ütleme siis tujusid, pärsib saamahimu ta soodustab siis ta rahuliku ja isegi õnnelikku selliste tunnet. Ja seetõttu ma tean isegi nimetatud siseks õnnelikkuse hormooniks. Ja samuti siis, kui serotoniini tase on kõrge, siis me oleme sised rahulikud ja mitte ärevad ja kui tase on madal, siis tekivad sellised ärevushäired ja inimeste puhul on siis täheldatud depressiooni tekkimist ja keskendumisraskusi. Nii et ta mõjutab üsna palju erinevaid, ütleme siis iseloomutunnuseid ja serotoniin on mõnes mõttes ka vastandlikke dopamiini mõjule. Et kui dopamiin tekitab meil sellist saamahimu ka suurendab suguiha või söögiisu, siis rontriin vastupidi, pärsib neid neid, neid nii-öelda tunge. No siis ma teeksin siit kohe sellise julge järelduse, et et ilmselt need linnud, kes jäid rahulikumaks, neil oli serotoniini rohkem ja need, kes rapsima ja sisisemaksittoniliseli serotoniini tase madalam ja tõepoolest see niimoodi olla, aga kahjuks me seda otseselt testida ei saanud. Kuna siis me peaksime serotoniini taset Ma ajust. Aga kuna me uurime vabalt elavaid loomi, siis eetilistel põhjustel me ei saanud neid ütleme, selle nimel eesmärgi nimel surmata ja siis sealt neid serotoniini taset mõõta. Et nüüd me küll oleme hakanud mõõtma serotoniini taset, mis on meres ja kui olla täpsem, siis ajus serotoniini umbes 10 protsenti ja see mõjutab otseselt käitumistunnuseid. Aga 90 protsenti isolotoliinist paikneb hoopis soolestikus ja seal ta mõjutab siis soolestiku tööd päristaldikat. Samuti siis kuni serotoniini soolestikus palju tekkida kõhulahtisus ja soolestikku serotoniini pressib välja ka siis vereringesse, kus ta mõjutab siis veresoonte ahenemist, kokkutõmbumist ja ta põhiselt paikneb siis vereliistakutest kus siis ta soodustab haavade paranemist. Nii et serotoniini on organismis väga palju erinevaid funktsioone. Ja kuidas siis serotoniin, transportööri geen mõjutab serotoniini taset? No vot see oligi nüüd keel, kus see muudatus või erias oli, täpselt eksis, sa arvata pani, transporteri põhiliseks funktsiooniks on siis vähendada serotoniini Hulka sünapsis eksis, kui neuronid omavahel suhtlevad, siis üks neuron sekriteerib serotoniini virgatsaineks ja siis siis ise kinnitub retseptorite teises neuronis. Ja nüüd siis serotoniin, transporti ülesandeks on see serotoniini molekul seal dünapsistaja kinni napsata ja viia tagasi sisepriisinoptilise neuronisse. Ja, ja selle transportööri töö tõttu väheneb serotoniini hulk sünapsis. Mistõttu siis noh, põhimõtteliselt ta vähendab serotoniini kättesaadavust aju jaoks. Ja näiteks inimestel on väga levinud sellised depressiooniga seotud ärevushäiretega seotud haigused ja nende raviks kasutatakse antidepressante. Ja nende antidepressantide mõju seisnebki selles, et nad pärsivad serotoniin Transporteri tööd. Neid isegi nimetatakse serotoniini, tagasihaarde inhibiitorid, taks ja täpselt see nii on. Ja, ja põhimõtteliselt selle tulemusena jääb siis rohkem serotoniini topsidesse ja see närviimpulsse muutub tugevamaks ja efektiivsemaks. Nonii, nüüd on siis selline tagapõhi teada, et me võime arvata, et et leidsime, leidsime seose üles, miks osa tihaseid nii käituvad ja osatihaseid naa. Ja samas me oleme selles samas serotoniin, transporti geenis, linnud ühtekokku üheksa mutatsiooni. Ja üks teine mutatsioon, mis paikneb ühest teise Seksonis, mõjutab hoopis teistsugust, selliste hirmu käitumisega seotud tunnus mis on näiteks ütleme seotud siis hirmus taastumise kiirusega. Et nimelt siis tihase jaoks on kõige hirmutavamaks kihjaks raudkull umbes 30 protsenti isendeid aasta jooksul, kes surma saavad, arvatakse, et on siis surma raud kuni küüniste läbi. Ja kui me nüüd viime läbi sellise katse, kus me tihastele näitame raudkulli topist hetkeks ja hakkavad hirmunult kägistama, eemaldame siira topise, siis kulub vähemalt 10 kuni 15 minutit julgemate lindude puhul, kui nad julgevad uuesti siis poegi toitma hakata ja arglikumad linnud ei julge isegi tunni jooksul poegi toitma hakata, nii et ka selles soost välja ei julge nokka pista. Vastupidi, nad on kuskil väljas toitu otsimas, julge siis pederastia enam siseneda niipidi ja ja, ja see varieeruvus selles tunnuses on ikkagi üsna üsna suur ja silmatorkav ja me siis leidsime oma Uuringus. Et erinevad siis mutatsioonid, serotoniini, transportööri geenis on siis samuti selle tunnusega seotud, et just jällegi vähem levinud mutatsioon põhjustab sellist argliku ja kartliku käitumist ja need linnud siis ei julge oma poegi nii kiiresti uuesti toitma asuda. Ja me siis üritame seda katset korrata ka teistsuguste katseobjektidega, kasutasime siis pesakasti lõksu, mis on võib-olla vähem hirmutav kui raudkull ja samuti panime pesakasti kaane peale uudse objekti sise värvis plastikust karbi. Ja, ja see seos on ikkagi samasuguseks, et need linnud, kes kartsid pessa siseneda kulli juuresolekul, tegid samamoodi ka siis ütleme teiste objektide puhul. Nii et võib öelda, et see geenidega seotud käitumise erinevus säilib erinevates kontekstides, eksi situatsioonides. Aga nüüd siin peabki veel, meenutan seda, et nüüd on, oleme nüüd leidnud kaks kaks mis täna täna rääkisime, eks ole, pea kaks erinevat käitumisjoont ja, ja noh, samas geenis küll, aga kaks erinevat mutatsiooni situatsiooni, mis, mis seda põhjustavad, nii et need omavahel seotud ei ole, need käitumisjooned tingimata ja seal on selline nõrk korrelatsioon küll selle sisisemis käitumise ja toitmispausi pikkuse vahel. Aga ikkagi võiks öelda, et need on kaks suhteliselt sõltumatut aspekti. Et selles mõttes ei muuda natukene tulemuste tõlgendamise natukene keerulisemaks. Aga, aga see on serotoniini puhul ja ka inimese puhul inimese uuringutes on samuti need tulemused olnud üsna vastuolulised. Ja seetõttu siis oleks vaja järgmises etapis näiteks mõõta serotoniini transportööri, selle valgu enda kontsentratsiooni siis ajus või, või kasvõi veres. Et siis me saaksime täpsemalt öelda, et kas see mutatsioon mõjutab siis otseselt selle valgu tootmist või on see mõju kaudne mingisuguse kolmanda mehhanismi kaudu. Aga mõlemad need käitumisjooned on, siis tuleb välja seotud serotoniini ka otsapidi. Ja võib öelda niimoodi, et noh, me ei saa öelda, et käitumine sõltub ainult ühest mingisugusest geenist. Et laias laastus öeldakse varieeruvus käitumises populatsiooni siseselt isendite vahel on siis 50 protsenti tingitud geenidest paljude geenide koosmõjust ja 50 protsenti on tikitud keskkonnast. Aga nüüd ongi selliseid markeri kinnid nagu dopamiin ja, ja serotoniini Transporter dopamiini puudis dopamiini retseptori geen mis mõjutavad paljusid uuritavaid käitumistunnuseid viie kuni 15 protsendi ulatuses ehk siis seletavad varieeruvust selles tunnuses näiteks inimese puhul on siis avatus uudsetes situatsioonides nagu käituda kuidagi uutmoodi, teisiti on seotud selle selle geeniga samuti siis ekstra virtsus isegi hasartmängusõltuvus, hirmu tundmises tekkinud varieeruvus. Et on väga palju tunnuseid, mis on seotud siis sellest kinni tulevate mutatsioonidega. Et kui nüüd võrrelda tegelikult inimese serti geeni ja linnuserti geenimutatsioonid, liigud natukene erinevad. Et kui linnul on tegemist üksiknukleotiidid mutatsioonidega, siis inimesel on siis teatud kordusjärjestuste pikkus on lühike alleel ja pikal teel ja kui kordusjärjestusi on vähem, siis need inimesed on siis oma käitumisega ja arvatakse, et see mutatsioon tekkis inimesel olles kuskil üsna hiljuti oli see nüüd umbes 80000 aastat tagasi ja, ja see alleel hakkas levima siis seoses sellega, et inimesel tekkis sinna kultuuriline sotsiaalne keskkond. Et võiks nagu mõelda, et miks selline ärev käitumine võiks olla inimeste hulgas kasulik. Et miks see kiin hakkas levima või seal hakkas levima. Ja kuigi need lühikest alleeli kandvad inimesed ei ole sellised, ütleme väga sotsiaalsed On nad teisalt jälle õppisimulisemad, et isegi nimetatud seda nii-öelda sellal heliga Genotüübi nagu ülikooligeeniks, ehk siis ülikoolis õpib protsentuaalselt rohkem neid inimesi, kes kannavad seda lühikest alleeli on siis ütleme, üldudena ärevamad, aga sihikindlamad ja samuti on leitud, et näiteks need lühikese alleeliga inimesed õpivad kiiremini tantsusamme. Ehk siis nad omandavad mingisuguseid uusi oskusi lihtsamini. Ja huvitav on ka see ahvidega tehtud katse näitab et lühikest alleeli Conwatzi sisendid, nad kiinduvad kergemini sotsiaalselt dominantsesse isendisse. Et kui siit siirduda inimese juurde, siis ka see omadus võib olla tähtis. Et siis alluda oma juhtidele ja, ja aidata kaasa, siis pole selle riigi organisatsiooni ütleme säilimisele, et võib-olla siis ka näiteks kuskil sõjaväes või, või mingisugustes teistes sellistes tegevustes, kus on vajalik paljude inimeste koostöö, need inimesed suudavad paremini hakkama saada. Nii et ka inimühiskonnas on siis selgelt näha, et mõlemal erineval genotüübil on omad miinused ja eelised. Nii et väga lihtsalt jõudsime nüüd tihaste maailmast inimeste maailma, mis näitab, et kõik on kõigega seotud. Ja võib öelda, et et väliselt tunduvad linnud ja inimesed üsna erinevad, aga tegelikult noh, on neid sarnasusi ka päris palju. Ka ei tea, kas niuksed metsavärvulised enamasti nad hoolitsevad järglaste eest paaridena ehk siis nii emas- kui isaslind ja, ja käitumises on tuvastatavad väga sarnased mehhanismid, mis on omased kah inimesele, sest ju kõik need hormoonid, mis mõjutavad käitumist, samuti virgatsained, on ju selge jooksjate hulgas väga sarnased. Ja selles mõttes me saame teha üldistusi inimeste põhjal, mis võiks esineda lindudel ja ka vastupidi. Kui me avastame lindudel mingisuguseid olulisi seoseid, siis võiks või äkki uurida nyyd mehhanismiga inimesel aga, ja, ja olemegi nüüd lindudel leidnud mõned uued seosed neid kirjeldanud ja täna siis ka laborisaates. Nendest rääkisime rääkijaks muidugi, põhiliselt oli Vallo tilgar, kes on Tartu ülikooli linnuökoloogia vanemteadur. Tänases saates oli juttu suur-konnakotkaste ja rasvatihaste elust. Juttu ajasid Ülo Väli valla tilgar ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem, kahe nädala pärast. Kuulmiseni taas.
