Teadust kõigile talvetaevas Orioni tähtkujus uhkeldav punane ülihiidtäht petel kiuse on viimastel nädalatel märgatavalt kirkust kaotanud. Kas valmistub ta tõesti supernoova plahvatama? Astronoom Laurits Leedjärv vaeb võimalust, et saame peagi näha esimest Supernoovat meie linnuteel pärast teleskoobi kasutuselevõtu. Kuidas aga saada paremat saaki ka seni vähem viljakaks peetud maadelt, nii et taimed oleksid terved ja inimesed söönud? Miks mitte rohumaid näiteks räniga väetada või selleniga. Taimekasvatusteadlane Evelin Loit juhib sel alal rahvusvahelist uuringut. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Supernoova on nähtus, mis, mille kohta on raske öelda, kas ta on tavaline või on ta haruldane. Maailmaruum on nii suur, et kuskil pidevalt mõni supernoova ikkagi plahvatab. Aga meie Linnutee galaktikas ei ole nüüd küll viimased mitusada aastat nähtud ühtegi supernoovadest kindla peale. Kuid see võib peagi muutuda. Sest petel kiuse on üks niisugune täht, mis paistab meile Orioni tähtkujus. Mõnedel andmetel on nüüd tegemas ettevalmistusi Supernova plahvatuseks. Kuidas sellega täpsemalt on? Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi astrofüüsik Laurits Leedjärv on meil stuudios. Jah, supernoova on tõesti selline astronoomiline termin, mis on võib-olla laiades rahvahulkades hästi tuntud. Ja noh, vähemalt mitte astronoomilise kontekstis, meil on ju ansambel supernoova, mis on tuntud meie armastatud Ifi saateansamblit viimasel ajal või. Mäletavad, võib-olla kui Tõravere observatoorium 1960.-te aastate keskpaiku valmis sai, siis peagi võeti seal üles film supernoova. Aga jah, sellele küsimusele, et kas see on haruldane, kui tavaline nähtus on tõesti raske üheselt vastata universumi mastaabis pigem ikkagi tavaline ütleksime. Aga meie oma Linnutee galaktika, kas jah, kuigi statistika järgi võiks juba ammu olla mõni mõni suhteliselt ele Supernova näha olnud? Me ei ole juba üle 400 aasta neid näinud. Ja paraku on vist nii, et see viimane, mida kindlalt nähti, toimus just siis, kui teleskoop oli just just leiutata maas. Aga, aga veel päris vaadata ei saanud. Jah, see oli natukene varem jah, 1604 kuulus astronoom Johannes Kepler teadaolevalt esimesena vaatles ja kirjeldas seda supernoova taga teleskoobi võtis Galileo Galilei kasutus alles 1609. Napilt napilt jah, aga noh, teistpidi muidugi on hiljem teiste kaugete galaktikate supernoovadest teleskoopidega muidugi küllalt uuritud ja uuritakse tänapäevani. Ja üks selliseid napimaid veel kauguse mõttes oli aasta 1987, kui suures mage lähesi pilves ainult ütleme, 160000 valgusaasta kaugusel, umbes neis plahvatas supernoova. Aga kui veel üks ajalooline kõrvalepõige teha, siis on huvitav rääkida, et just siin Eestis, Tartus, Tartu tähetornist 1885. aastal. Ernst Hartwig avastas Supernova meie suures naabergalaktikas Andromeeda udukogus, mida tol ajal ei teadnud veel, kas ta on teine galaktika või lihtsalt mingi udu. Aga supernoova juba oli teada. Ja noh, sellega on ka nüüd muidugi niimoodi, et see nimi, nimetus supernoova ise. Teadaolevalt võtsid selle saksa astronoom Valter pade ja Šveitsi astronoom Fritz Swicki kasutusele 1931. aastal tegelikult varem juba Kepleri aegadel ja veelgi varem Tysobrahe aegadel nimetati neid tähti Nova Stella, mis tähendab uus täht. Arvati, et taevasse on tulnud uus täht. Aga siis 20. sajandi alguses hakati avastama niisuguseid väiksemas mastaabis täheplahvatusi, mis tunduvad kaksiktähtedes ja mida on hakatud nimetama noovad, eks, ja mis ta on, tänapäevane nimetatakse noova plahvatuseks. Aga supernoova plahvatus on midagi sellest, palju võimsamat ja suuremat ja siis soovitati neid hakata nimetama supernoova teks. Ja noovasid ikka aeg-ajalt juhtub. Jah, noovasid leidub meie galaktikas ka igal aastal, neid avastatakse ikka üsna mitmeid. See on, see on niisugune päris tavaline nähtus jah, kaksiktähes, kus ühelt punaselt kääbustähelt voolab aine valgele Kärgusele ja seal siis teatud aja jooksul koguneb seda ainet nii palju, et tekib termotuumaplahvatus seal valge kääbuse pinnal. Jah, ja siis läheb mõneks ajaks heledamaks, täht, aga neid palja silmaga tavaliselt ei näe. Arvu mõnel harva juhtub, kuni lähemal on need korraks mõneks päevaks on palja silmaga näha, aga enamasti jäävad nõrgaks. Midagi, mis siis juhtub tähega, kui ta otsustab ühel hetkel, et nüüd on vaja superloovaks hakata? Jah, selleks peab see täht muidugi kõigepealt juba olema suu suurena sündinud meie päikesest kunagi super, no vaat, ei saagi, olgu see meile kahjuks või õnneks. Peab olema täht, mis on algselt vähemalt kaheksa korda päikesest raskem, kaheksa korda suurema massiga. Ja selliste tähtede elu nagu tähtede maailmas on üldse võib-olla niisugune natukene paradoksaalne seaduspärasus, et mida suurema massiga täht on, seda kiiremini areneb seda lühend tema eluiga tegelikult on. Ja seal hakkavad siis need termotuumareaktsioonid, mis päikeselegi energiat annavad, väga intensiivselt käima, vesinik põleb heeliumis, heelium hakkab moonduma, seal süsinikuga tikuks, hapnikuks ja edasi veelgi raskemateks elementideks. Muundumise reaktsioonid toimuvad aga niimoodi nende termotuumareaktsioonide käigus kõige raskem element, mis niimoodi tekkida saab, mille, mille tekkimise juures veel energiat vabaneb, on raud. Nii et kui selle selle, selle suure massiga tähe tuum päris keskmine osa on rauaks nii-öelda põlenud siis enam ei ole energiaallikat, mis, mis seda gravitatsioonilist kokkutõmbumist tasakaalustaks, muidu on tähed naguniisuguses õrnas tasakaalus kogu aeg, et nii palju kui gravitatsioon püüab tähti kui suruda samamoodi sealt seestpoolt, tuumaenergia pressib nagu väljapoole vastu ja täht on, on tasakaalus, aga kuise tuumaenergia otsa saab, siis saab gravitatsioon ülemvõimu enda kätte ja ja see, see täht langeb väga suure kiirusega kokku, kui öeldakse, toimub kollaps gravitatsiooniline kollaps, suur täht, siis on suur kollaps. Nojah, üldiselt, et 108 päikese massi on ikkagi nüüd alampiir jah, ja ega seal väga suurt vahet võib-olla ei olegi, aga no siiski on jah, selles mõttes küll, et et mida suurema massiga täht algselt on, seda rohkem jääb ka seda, seda, seda päris kokku tõmbama tuumajärele. Ja, ja ilmselt noh, see ei ole päris selge ja kindel ka, aga on ilmselt niimoodi, et kui see tähema on seal kaheksa, 10 või 15 päikese massi, et, et siis jääb tast järele lõpuks neutrontäht. Aga kui ta on veel suurem kuskil üle 20 päikese massi võib-olla üle 30 et siis siis saab tast must auk, aga noh, need piirid ei ole nii päris selged ja kindlad. Aga iseenesest jah, et see füüsika on seal muidugi keeruline ja seal tulevad väga kõrged temperatuurid mängu kolm miljonit kraadi vahepeal ja, ja tekib neutrontäht, võib-olla, vabandust, mitte kolm miljonit, kolm miljardit, ikka pool miljardit ja tekkivast neutrontähti võib-olla isegi kuni 100 miljardit mingil hetkel. Aga see füüsika on keeruline ja ühelt poolt toimub jah, suur kollaps kokkutõmbumine, aga teistpidi siis, siis tekib seal ka niisugune väljaspoole suunatud jõud jällegi tagasi energia, tagasilöök nii-öelda jah, mis, mis suurelt osalt energia vabaneb neutriinod Ena niuksed ime noh, ei saa isegi imepisikene, need on praktiliselt meie meie jaoks nagu olematud osakesed, mis, mis igalt poolt läbitungivad ka meie, kui me seda juttu räägime praegu raadio stuudios igal pool, kus keegi kuulaja on, tema keha läbistab igas sekundis miljardeid ja kümneid ja sadu miljardeid neutrinnusid tegelikult. Aga see tohutu miljardite kraadideni ulatuv temperatuur, kas see tuleb siis puhtalt sellest gravitatsioonimassi sellisest kokkulangemise, sellest hõõrdejõust kus? Seal on keeruline füüsika jah, tähendab no kõigepealt samad termotuumareaktsioon, et viimasel hetkel nad hakkavad käima nii-öelda detonatsioonina. Et selle läheb tohutu kiireks, lähevad tuumareaktsioonid. Ja seal seal juba tõuseb seal temperatuur miljardite kraadideni ja, ja siis on seal jah, veel igasugu elektron-positronpaaride tekkimised ja paaride ebastabiilsuse ja see on niisugune. Nii et väga keeruline protsess, mida kindlasti teadlaselt huviga vaataks, ikka lähemalt. Mille üksikasju me ei tea, mida enamasti on ikkagi siis mudelite tasemel teada ja kindlasti muidugi oleks huvitav lähemalt vaadata ja ja see 1918. aasta supernoova muidugi siin teatud võimalusi andis tolle aja tehnika kohaselt, aga aga praeguseks ajaks on muidugi astronoomide vaatlustehnika ja meetodid ja, ja eakad teoreetiliselt aru saama tublisti edasi arenenud, nii et praegu oleks huvitav küll mõnda super novot lähemalt vaadelda. Mõtelge nüüd on üks tõenäolisemaid kandidaate, tundub viimaste nädalate uudiste valguses kuigi tema enda valgus on nüüd just jäänud tuhmimaks. Ja sellest on nüüd tõesti viimastel nädalatel räägitud ja, ja petel kiuse on muidugi Nathani meile tuntud täht paljudele ilmselt kes tunneb Orioni tähtkuju, siis seal vasakul üleval nurgas on üks punakastäht. Ja tõepoolest, kui siin uusaastaööl oli vahepeal meil üsna ilus selge ilm, juhtusin vaatama teades muidugi neid uudiseid jah, et ta nõrgenenud umbes 1,3 tähesuuruseni siis tõesti tundub, et ta on kuidagi palju nõrgem kui ta, kui ta varasematel talvedel on olnud. Kui ta varem oli, ütleme, seal selle all paremal asuva Riigel iga ikkagi mingil määral võrreldava heledusega seisund on sellest nüüd ikka oluliselt nõrgem. Aga muidu iseenesest on ta jah, üks üks väga, väga suur ja võimas täht meie päikesest, et noh, kui me võtame lihtsalt läbimõõtu, siis umbes 900 korda suurem. Ja kui panna ta meie päikesesüsteemi sisse Ja siis ta ulatuks vähemalt korraks enda alla kõik Merkuuri, Veenuse, Maa, Marsi ja marsi, järeltulevat asteroidid, asteroidide vöö ja, ja noh, niisuguse suure ülihiidtähe puhul on muidugi raske öelda, kus ta nüüd täpselt lõpeb, aga, aga nii-öelda atmosfäärivälised kihid ilmselt ulatuvad Jupiteri orbiidi ini välja siis juba ja ta poseerib ka veel pealegi niimoodi, et see suurus ei ole nagu päris nii üheselt määratud. Nii et ja massi on tal ka nii palju, noh, arvatakse, et kunagi algselt kui ta tekkis, võis olla umbes 20 päikese massi ja praeguseks on sellest võib-olla 12 või 11 ja pool järelejäänud. Noh, need hinnangud ei ole väga täpsed, aga, aga igal juhul piisav selleks, et ta supernoova võiks plahvatada. Ja meist kui kaugel ta on? Noh, seal on ka natukene erinevaid hinnanguid, aga kõige rohkem kasutatav praegu on umbes 200 parsekid ehk umbes 640 valgusaastat. Nii et see on Galaktika mastaapides ikkagi noh, suhteliselt lähedal. Ja muidu võiks heledamaid tähti nüüd natukene tumedam. Ja ta oli muidu ütleme esimese 10 hulgas kindlasti heleduselt meil taevas nähtavatest tähtedest, aga praeguseks on langenud 20 piirimaile, 21.-ks isegi öeldakse. Aga no muidugi jah, see ei ole nüüd päris selge ja kindel, et heleduse langus tähendab nüüd tingimata seda, et ta valmistub super Navana plahvatama, aga, aga midagi iseäralikku seal ilmselt toimub ja ta on ju enne ka natukene. Tegelikult heledus on muutlik kogu aeg ja seal ongi tegelikult praegu ka niisugune lugu, et no on teada, vähemalt kas niisugust muutumise heleduse muutumise perioodi nad ei ole väga täpsed, ranged perioodid on pigem niisugune tsüklilisus. Need on võib-olla rohkemgi, aga kaks kõige tuntumat on üks on umbes kuus aastat ehk natuke üle 2100 päeva. Ja teine on umbes 425 päeva natukene üle ühe aasta. Ja kui sa heleduselt niimoodi kõigub, sellelt, kordan maksimumi, kordan miinimum, kui need miinimumid on eri aegadel, noh, siis istusin lihtsalt on nii, aga kui nüüd need kaks miinimumi kokku satuvad nende kahe perioodi miinimumid ja nii see just nüüd detsembris on olnud. Et siis siis muidugi seletus langeb rohkem, aga, aga ta on ikkagi langenud nüüd ikkagi vähemalt viimase 50 või mõningatel andmetel umbes viimase 100 aasta kõige nõrgemale tasemele enne sõda korralikke täpseid mõõtmisi polegi olnud, nii et selles mõttes on teadaolevatest mõõtmistest kõige kõige nõrgem menetlus praegu saavutatutest. No see on umbes nagu maavärina ennustamine, et on teada, et kunagi tuleb maavärinaga, aga millal täpselt seda? Seda ei tea see, millal täpselt, on muidugi väga raske jah, et see võib juhtuda tõestina. Välistada ei saa, et see toimub näiteks homme või, või sellel aastal buss või kolme aasta pärast, aga võib ka juhtuda 1000 aasta pärast, 10000 aasta pärast, 100000 aasta pärast. Selles mõttes on see väga ebamäärane ja muidugi noh, eriti meelikõditav on muidugi niisugune arvamus või ütlemine, et kuna ta on vist 640 valgusaasta kaugusele. Ta võib juba tegelikult olla juba supernõuna plahvatanud, aga meie saame sellest teada võib-olla 500, võib-olla 600 aasta pärast alles. No ja selge, et kui homme teada saame, siis on juba Ja mu plahvatas, see juhtus tegelikult juba jah, nii palju aastaid tagasi. Aga kas see on astrofüüsikutele tuntud tõsiasi, et et kui täht hakkab super Novana plahvatama, siis ta kogub ennast, võtab hoogu ja, ja tuhmub selle aja jooksul natukene. Või no ega ta nii väga ei ole, selles see asi ongi, et ega meil ei ole ju mingit märki sellest täht hakkab Supetavana plahvatama ei ole ja sellepärast ka neid supernoova, mis praegu avastatakse teistes galaktikat, neid on väga palju, igal aastal mitusada, viimasel ajal juba paar-kolmsada vähemalt ja mõnel aastal rohkemgi. Aga ega me ei tea ikkagi kunagi ette, missugune täht plahvatab. Ja noh, kui nüüd on see plahvatus toimunud, siis on mõningatel juhtudel võimalik varasematest andmetest midagi midagi natukene selle eestlase kohta teada saada. Aganud teiste galaktikate puhul kipuvad need jälle siis nii nõrgad, nii väikesed tähed, olemad, neid praktiliselt ei ole saanud nagu eristada või vaadelda varem. Nii et selles mõttes on see ikkagi niisugune asi jah, et ega me ei tea, igatses jällegi muidugi mudeleid saab teha ja ennustada, aga aga astrofüüsika seisukohalt jah, ega see, see praegune nõrgenemine, kui sa petel kiusega nüüd peakski veelgi nõrgemaks minema, kui ta seni on olnud, et kas sellest me ei saa veel päris kindlat järeldust teha, et et see tähendab just peatset supernoova plahvatust. Ahah, nii et midagi võib-olla tähendab, aga võib-olla ei tähenda, aga mitte midagi. Midagi mingi põhjusele muidugi peab olema jah, ja muidugi tava seda muidu seda niisugust pidevat heleduse muutumist põhjustavad eelkõige tähendab Pulsatsioonideta kord paisub, tõmbub kokku ja teistpidi ka selle petel kiuse pind ilmselt päris ühtlane, et tal on naguniisugused, suured laigud või öeldakse vahel suured konvektsioonirakud, et mõni koht nagu heledam kiirgab rohkem valgust, mõni on tumedam ja kui ta siis pöörleb ka see pöörlemise periood noh, tavaliselt sellistel ülihiidudel on mõnisada päeva. Et nii, et siis sellest tuleb ka siis jällegi heleduse muutused, kas meie poole on pööratud see heledam küll, kui tumedam, küll. Supernoova plahvatusohtlik ka olla. Mõned teadlased on isegi rääkinud, et võib hävitada elu planeedil maa juhul kui ta meile lähedal toimub. Ja. Siin nüüd väga palju oleneb kaugusest, aga aga muidugi jah, selle supernoovaplahvatusega lisaks sellele, et ta nüüd silmipimestavalt heledaks võib muutuda, mõni täht, muide, siin võib-olla kõrvalepõiked kõigepealt võikski öelda, et et kui see petelgi peaks plahvatama super Novana, siis ta arvatud, et ta läheb vähemalt sama heledaks kui täiskuu meie taevas, aga kuna ta on veel siis nagu nii-öelda ühte punktise valgus koondatud, tegelikult tundub silmaga vaadates hästi-hästi ere ikkagi ja võib nii heledaks jääda niimoodi, et paari-kolme kuu jooksul päise päeva ajal nähtav isegi läbi pilve võib-olla noh, muidugi läbi paksude pilvede ikkagi ei näe, aga noh, kui niisugune õrn pilvisus on nii nagu kuhugi kumab vahel läbi pilvede, et siis võib säile täht näha olla ja ja, aga muidugi see teistpidi see kaugus 650 valgusaastat, vot see on nüüd niimoodi piiri peal, et me loodame, et see on ikkagi enam-vähem ohutu maa jaoks. Aga samas on muidugi jällegi neid arvutusi ja hinnanguid on ka tehtud ja neid on ka igasugu erinevad. Häid tulemusi saadud. Mõningatel andmetel, et on noh, umbes 100 parsekid ehk 300 330 350 valgusaastat on võib-olla see ohtliku kauguse piire sellest kaugemale ei ole enam ohtlik. Aga lähemal olevat supernoova tõesti selle lisaks sellele silmaga nähtavale kiirgusele tuleb sealt palju seda nii-öelda lühilainelist kalki kiirgust, röntgenkiirgust, gammakiirgust, mis mis tekitab, tahaks siis näiteks maa atmosfääris, kui see jõuaks siia välja keemilisi muutusi, mis omakorda siis siis tekitavad elusorganismidele palju probleeme ja isegi noh, see väga-väga karm röntgeni ja gammakiirgust ei ole otseselt atmosfäärist läbi ei tule, aga aga näiteks nojah, kuna inimene on nüüd juba mõnes mõttes ka atmosfäärist väljunud oma kosmoseaparaatidega ja inimesigi sinnapoole viinud siis kindlasti või on, võib sellel üsna suur mõju olla. Aga petel kese kaugus on jah niisugune. Et on ka teistpidi arvutatud, et see otsene kiirgus ikkagi selle selle peaks ikkagi vähemalt kõigepealt juba Päikesesüsteem, nii päikese enda magnetväli tähendab, peaks sealt suurt osa sellest kõrvale suunama hakkama. Ja, ja noh, tegelikult selle plahvatusega kaasneb siis ka lisaks kiirgusele päris niisugune ioniseeritud aine ehk plasma pilv mida, mis, mis muidugi liigub palju aeglasemalt, kui kiirgus on arvutatud. Ütelge puhul võiks võib-olla 90 kuni 100000 aastatele plahvatused kuluda, kuni ta siia päikesesüsteemi jõuab. Ja mis iseenesest tekitab ka jällegi tugevamat röntgenikiirgust, kui siin muidu on, aga, aga teistpidi on jälle arvutatud, et et isegi maa magnetväljast piisab, et seda röntgenikiirgus nii-öelda kinni. Nii et petelgavuse arvatavasti on siiski üsna ohutu veel. Noh, vähemalt tahaksime loota, et see nii oleks see, et kui see plahvatus tõesti juhtub mingisugusele etena mingisuguses ettenähtavas tulevikus, kui inimene siin maa peal ikka veel toimetab samamoodi nagu praegu. Aga muidugi jah, ega niisuguste nähtuste puhul võib muidugi tulla ootamatuid tagajärgi, mida me ei oska praegu ennustada. Aga teistpidi jah, oleks muidugi astronoomidel oleks ikkagi tohutult huvitav asi ja, ja, ja mõnes mõttes võib olla suur kingitus, kui see plahvatus mingil lähiajal toimuks, aga siin on ka jällegi teistpidi üks probleem või aga et kui ta nii heledaks muutub tõesti nagu täiskuu meie taevas, siis see piltlikult öeldes lööks enamiku meie tänapäeva teleskoope põhjani öelda näidud põhja, et me ei saa lihtsalt heledat objekti vaadelda. See probleem on juba juba kõige heledamat tähte. Kas te peate lihtsalt ennast ka sellers pärast, võib olla väga põhjalikult, ei tunnegi praegu, et ta on liiga hele tänapäeva teleskoopide jaoks me ei saa teda niisuguste meetoditega uurima nagu uurida, nagu mõningaid nõrgemaid tähti. Huvitav, huvitav, kas filtrit ei saa teleskoobile ette panna? No eks muidugi saab üht-teist välja mõelda ja, ja kui see asi tõesti peaks aktuaalne olema, küll küll siis leitakse võimalusi, aga, aga, ja need heledamad tähtede uurimiseks on ka igasugu vigureid välja mõeldud, aga aga jah, tõepoolest noh, selline täis kujuveredus oleks muidugi ikka väga Extremaalne, seda, selle, selle jaoks tuleb midagi ikka väga tõsiselt konstrueerida. Ja nii, et jääme siis põnevusega ootama, et nüüd siis ongi kaks võimalust, et kas ta, kas petel kiuse plahvatav supernoova na varsti või siis mõnevõrra hiljem. Aga astronoomid igal juhul, ma arvan, põnevusega, põnevusega ootavad. Jah, varem või hiljem seal plahvatus kindlasti juhtub, aga, aga missugused astronoomid, millises riigis seda kunagi vaatlevad, seda me praegu ei tea. Aga täna ajasin juttu Laurits Leedjärvega. Maakera elanikkond ikka veel üha kasvab, enne seda, kui prognooside järgi kahanema hakkab. Arvatakse, et 2050. aastal jõuame üheksa miljardini, kõik need suud tahavad ju süüa. Teisest küljest Marsile ei ela praegu ühtegi inimest. Aga kui Marsi koloniseerimine hakatakse, siis ju kohe probleem tõuseb, et mida nemad söövad? Teadlased tegelikult mõtlevad ka selle peale praegu juba mõnedat. Kuidas Marsil siis toitu saada, kuidas kasvatada. Aga Need kaks probleemi võib ka täiesti kokku viia, tuleb välja. Vähemalt üks niisugune uurimisprojekt on peagi algamas rahvusvaheline üleeuroopaline. Ja seda hakkab juhtima Evelin Loit, Eesti Maaülikooli vanemteadur taimekasvatuse alal, kes täna labori stuudios ongi. Ja siis tegelikult väga põnev. Marss on asjasse segatud. Mida see siis õigupoolest, et peaks tähendama? No tegelikult me alustasime siis sellise konsortsiumi kokkupanemisega nüüd juba aasta aega tagasi, aga kui sellest nimest alustada, mis taimel selline vahvalt intrigeeriv. Nimi on, ma ütlen ka kohe ära, ingliskeelne vajo food on maas. Täpselt pihku, toit Marsilt. Ja sellel tegelikult on natuke pikem pealkiri ka taga, eksis. Milleks inglise keeles on siis päev Fodifaid, Fooden, feed on machina soojus ja siis sellest kahest viimasest sõnast tuleb sisse vahva lühend. Mars ehk siis on maitsionaalsoils eesti keeli siis sellistel ütleme vähem viljakatel või vähemkasutatavate maade kasutada tamise potentsiaali uurimine, sest. Sellised maad, mille peale tavaliselt ei mõtle, kui mõelda põllumajanduse peale Jah, näiteks või siis ta tegelikult kui me võtame nüüd Eesti näitel, et meil on ka täna põllumajandusmaa hulgas nii püsirohumaid kui ka siis lühiajalise rohumaid ja on neid, mis on viljaka mulla peal, on neid, mis on vähem viljaka mulla peal ja noh, muidugi on ka neid maid, mis täna täiesti kasutusest tegelikult ei ole teatud põhjustel, et kas ta on siis ongi, et toitainete vaene või on siis tema veerežiim liiga paigast ära. Aga tegelikult tasub uurida seda, et kui palju meil on selliseid maid, mille produktsiooni saaks suurendada ja siis samamoodi võib-olla võiks võtta kasutusele neid maid, mis praegu sellist ühiskonna huve võib-olla nii hästi ei teeni. Kas Eestis ja mujal Euroopas võiks selliseid maid palju olla, mille, mille taimekasvatuslikku potentsiaali. Me saaksime paremini ära kasutada. Neid on küll nüüd see, et kui mitu hektarit täpselt see on või 1000 hektarit, et see, ma arvan, on ka meie projekti selline esimene esimene osa, et see number nii-öelda täpsemalt paika panna. Et täna, kui me võtame näiteks püsirohumaid, Eestis on suurusjärk 300000 hektarit. Aga noh, seda ei saa nii nii lihtsalt võtta, et kõik see maa näiteks ongi selline vähem vähem väärtuslik kui see maa, mille, millega ka meie projekt hakkab tegelema vaid et see sõltub nagu teistest teguritest ka. Aga tõenäoliselt Eestis võiks see suurusjärk olla ütleme, 300 kuni 400000 hektarit, millest, millest ma räägiks. Noh, kui võtta kogu seda põllumajandusmaad üldse kokku, siis on meil natuke üle ühe miljoni hektari paras proportsioon, võiks juurde tulla ja mida saaks, mis otseselt võib-olla ei tule juurde, aga mida saaks paremini ära siis kasutada inimese hüvanguks ja ka, et jääk üks mõte, mõte või see idee, sellesse, et me tahame puhtalt võtta siis maad ja siis kasutada seda otseselt millegi tootmiseks vaid tähendab, et kui me seda tootmisse võtame, et siis kindlasti me tahame seejuures säilitada sellise keskkonna heaolu sealsamas juures. Ja samamoodi siis jah, et üks oleks siis see, et oleks rohkem, ütleme toitu või siis sööta loomadele ja siis samal ajal see keskkond oleks hoitud. No seda peab ju ka jälgima, tänapäeval eriti vot siinsamas stuudios on käinud mitu korda, näiteks Aveliina Helm, kes on rääkinud, et tuleb jätta põllu Siidude vahele sellised väikesed umbrohu või siis sellised metsiku loodusevööndid kus mesilased saaksid näiteks olla. Jah, jah, kindlasti arvestama absoluutselt ja, ja siis üks osa meie projektist on siis see, et kuidas me võiksime kasutada räni selliste rohumaade juures, mis võiks siis aidata nendele rohumaadel ühelt poolt, et vastu panna erinevatele stressi bakteritele, mida on et inimestel oleks president kui ka siis ka taimedel ehk siis, et kas on põua põuaga seotud stress näiteks või siis teatud taimehaiguste stress ja siis sellised alusuuringud on näidanud, et räni lisamine siis võiks aidata taimedel oluliselt paremini toime tulla grani siis rohumaadele, mitte põllumaadele ise meie projekti raames, me tahame vaadata just rohumaid. Aga see huvitav, esimest korda ma kuulen, et räni pannakse taimedele aga tuleb välja, et siis sellest võib kasu olla. Jah, see ongi selline ala, mitte just liiga palju uuritud ei ole, et kuigi ühelt poolt võib, võtate räni on üks enamlevinumaid elemente Maal vähemasti, mis me täna teame. Aga ja samuti on uuritud, et Ränil on palju häid omadusi, ükski taim ilma Ränita oma elutsüklit, et läbida ei saa. Aga samas see aspekt, et kui me võtame selle räni ja lisame taimele selle nii-öelda väliselt väetisena, et see osa on üsna uurimata et siis siin ongi selline potentsiaali kohta, et kuidas me võiksime siis taimede resistentsust tõsta, teha neid ühesõnaga tõsta nende produktiivsust ja siis ideaalis võiks siis sellega ka tulla see keskkonnakasu, ehk siis, et noh, üks näide siin projekti kokkupanemise juures oli ka see, et kui räni abil me saaksime teha taimed selliseks, et taimehaigused neid nii palju ei kahjusta siis seega kulub vähem pestitsiide. Et mis on noh, selline hästi esmane ja selline reaalselt mõõdetav positiivne aspekt. Ka milliseid huvitavaid võtteid veel on teil pähe tulnud, mida selle projektiga võiks uurida ja vaadata vähemalt räni on üks. Jah, räni on üks on selline, mis on uuenduslikum osa siis kogu sellest meie projektist teine osa on seotud kaudselt inimese tervisega ja see on siis see, et kuidas me saaksime läbi rohuma väetamise suurendada, siis ütleme, inimesele kasulike toitainete hulka. Ja valinud oleme siis selleks elemendiks selleni, mis on, mis on siis selles mõttes, kuidas mõnes mõttes võib öelda, et seda on uuritud juba mõnda aega tagasi, eriti Eestis ja tegelikult ka Soomes on see selline noh, teada tun antud teema ja noh, Eestis ka vanema generatsiooni teadlased ütlevad, et mis sa sellesse leenist ikka uurid. Aga samas inimese tervisele on ta jätkuvalt, et väga tähtis element. Ja siis see on nagu see koht, kus meie saame siis oma teadmisi siit põhja regioonist nii-öelda eksportida siis teistesse riik, kuidas sa, et meil on konsortsiumi siis lisaks Eestile Leedu, Prantsusmaa, Belgia, Poola, et siis põhimõtteliselt Nendel sellise leiniga väetamise kogemused on veel tagasihoidlikud mis mõnes mõttes on isegi üllatav, et sellises globaalses maailmas elama. Aga nii on. Et see oleks siis selline teine aspekt. Nii aga Eesti kui digiriik tegelikult lasid projekti kirjeldusest, mis väike juba üleval on, internetis loen, et siin räägitakse ka kaugseirest ja digitaliseerimisest kui ühtedest võimalikest vahenditest. Jah, see on samuti üks suur teema põllumajanduse juures ja ka Eestis on teisi selliseid algatusi, mis tegelevad just sellega, et kuidas me saaksime põlluseisukorda hinnata siis ilma ilma isiklikult põllule minemata. Et ühelt poolt tundub, et noh, mis see siis ei ole ju väga keeruline, tõused püsti ja lähedki nüüd põllule tuleb tagasi. Aga jällegi, kui me võtame selle skaala, et kui mõnel põllumehel on hektareid 1000 või 2000, siis noh, neid päevaga läbi ei kõnni. Siin võikski siis olla abisis sellistest satelliitidest, mis noh, igapäevaselt ju tegelikult seiravad kogu kogu maapinda, mis meil on ja kuidas seda infot, sanktsioone siis rakendada võimalikult kiiresti, võimalikult efektiivselt. Ja siis meie enda projektis siis püüame siis ka kasutada siis või noh, rakendada siis neid, et ütleme, satelliidiandmeid, et siis päriselt nagu mõõta, ütleme siis kas seda seleeni sisaldust või siis ütleme sedasi kaudselt või siis ülevalt jah, et leida sellele siis noh, kas see üldse on võimalik näiteks vaadata seda. Ja teine on siis taimede vastupanu haigustele, et sama moodi, et kui me paneme taimedele lisame seda räni, siis tegelikult vähemasti teoorias peaks olema sellist selline seire, võimalik, et me näeme seda taimedelt tervemat pilti siis tegelikult ka kilomeetrite tagant. Nii et neid meetmeid tegelikult on päris palju, mille, mida saaks kasutusele võtta. Et me saaksime kasutusele võtta ka selliseid marginaal, marginaalse maid, maid kui palju me sellest kasu võiksime saada, millist kasu kõigepealt jutt oli siin inimese tervisest jutt oli taimede tervisest? Ilmselt ka rohkem saagikust võib-olla. Mis need sellised väljundid oleksid, mille järgi hinnata, et kuidas läks hiljem. Et siin kõige lihtsam, nagu sa ka mainisid, ongi kõigepealt see saagikus, ehk siis et me oleme seadnud eesmärgiks, et siis nii räni lisamisega kui seleeni lisamisega võiksime me saada lihtsalt massilt rohkem siis biomassi rohkem seda roheliselt massi ühe pindalaühiku pealt. Ja siis, kui me võtame võrdluseks noh, just neid maid, mis üldse ei ole kasutuses, siis võrdlus olekski null versus siis niipalju kui tule jah, mis iganes siis number jah, tuleb mis on number üks, number kaks on siis see, kui me saame näiteks sellesama seleeni lisamisega saada, siis kõigepealt me saame sööda, mis on rikastatud siis see läheb veistele ja siis nendelt me saame siis piima, mis selle veiniga rikastatud, eks siin on ka põhimõtteliselt tegelikult võimalik või noh, tehaksegi selliseid piimatooteid ka, kuhu lisatakse seleeni siis ütleme, piimatootesse või ka veisele võib eraldi anda seleeni juurde. Aga võib-olla kõige lihtsam ja mõnes mõttes. Jah, tõenäoliselt kõige lihtsam viis võiks olla see, et kui me saame lisada sellesse leini rumala ja siis kogu ahela läbi, jõuab siis lõpuks inimese toidulauale ja seeläbi on siis inimeste tervis tervis parem. Ja kolmas on siis räniga räniga väetamine, mis võiks siis aidata nii biomassile kaasa kui ka siis mõtteliselt siis taimede tervisele. Ja üks selline vahva tööpakett on meil ka see, et vaadata siis mõju keskkonnale sellises nii-öelda isoleeritud kambris, et ta on selline suur tünn, võiks öelda, et see töö toimub siis meil belgia partnerite juures ja siis mõtteliselt on suur tünn ja siis seal on siis roomataimed kasvavad aga siis see keskkond, mida me saame sinna tekitada, on siis kas kõrgema CO2 sisaldusega või kõrgema niiskusesisaldusega väiksemaga ja siis vaadata, et kuidas räni sellistes tingimustes tegelikult siis mõjutab neid taimi ja vastupidi. Et tegelikult on ka alust arvata, et kui me lisame räni nendele taimedele, et siis võib olla Ta seovad CO kahte rohkem, mis on ka jällegi üks suur ülesanne, mis kogu Euroopa liidul ees seisab, et kuidas me saaksime rohkem süsinikku siduda, siis noh, nii-öelda püsivalt püsivalt kinni. Ja noor kliimamuutused on üldse väga tähtis teema. Kas see mingit pidi sinna projektiga sisse, tuleb teha taimi kliimakindlamaks. Jah, absoluutselt, et sedasama jällegi räni räni peale meie lootus, et, et see võiks aidata taimedel paremini toime tulla erinevate Kimaatiliste tingimustega, sealhulgas siis ka põuatingimused, mis on ka Eestis väga selgelt ju väljendunud viimasel ajal, et just kevadine mai maikuu on enamasti väga veevaene. Et loodetavasti näiteks räni võiks siis aidata taimedel paremini vett omastada, seda, mis on jäänud sellest talvest ja siis läbi võiks siis need taimed saada paremini põua tingimustes hakkama. Aga noh, kuna ma päris täpselt ju ei tea, et kas tulevikus on meil rohkem rohkem tuleb õuda või rohkem siis selliseid suuri vihmasadusid, et siin ka tuleb läbi mängida erinevaid stsenaariumeid. Aga läheb siis katsetamiseks ja põllutöödeks ja, ja tünnitünnikatseteks. Jah, igal juhul, et kindlasti me teemegi nii põldkatseid, mis on see hästi suur rikkus ka selle projekti juures, ehk siis, et põldkatseid tegelikult tehakse võrdlemisi vähe, kuna enamasti kiirem ja lihtsam on teha nõugatseid väikeses väikeses kasvuhoones. Et meie eesmärk on teha ikkagi põldkatseid ja seda siis nii Eestis, nii Leedus kui ka siis Poolas ja Prantsusmaal Belgias ka, et siis saada selline geograafiline gradient ka siia juurde, et teha nagu sama katsega erinevates geograafilistes tingimustes mis annab siis hästi palju andmeid, millega siis edasi saab vaadata, mis, mis tulemused sealt siis välja tulevad? Noh, kunagi võiks neid katseid jätkata siis ka Marsil Ja kunagi võiks ju Marsile jõuda täpselt. Kas mingit kasu võib ka juba praegu nendest eelseisvatest uuringutest olla? Tulevastele marsi kolonistid? Ma mõtlen, see on nüüd väga fantaasia küsimus, muidugi jah, seda kindlasti, aga ma arvan, et ideed on ju välja käidud ja hüpoteesidena need ju välja see välja kirjutatud ja öeldud, ehk siis et miks mitte, et kui on võimalusi või kui on inimesi või kedagi, kes selliseid asju võivad läbi viia, siis miks mitte katsetada neid ka teistes geograafilistes regioonides või planeetidel. Sellised kavatsused on siis välja uurida, kuidas paremini kasutusele võtta marginaalsemaid kõrvalisemaid maid taimekasvatuseks, põllumajanduseks, eeskätt esialgu küll Euroopas maa peal. Aga projekti nimi, paja fu'd on maas ja seda juhib siis Evelin Loit. Minu tänane vestluskaaslane. Tänases saates oli juttu täheplahvatustest ja taimekasvatusest. Juttu ajasid Laurits, Leedjärv, Evelin Loit ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast. Kuulmiseni taas.
