Teadust kõigile kolm tuntud teadlast kirjutab mainekas teadusajakirjas, et kosmoloogiat, teadust maailma kõiksuse ülesehitusest võib olla tabanud kriis. Need teadlased on nimelt uurinud universumit täitvat taustkiirgust ja leidnud sealt märke, et maailmaruum on ümmargune ja suletud. Kui hakkame ühes suunas minema, jõuame mõne aja pärast lähtekohta tagasi. Viimastel aastakümnetel on teadlased pidanud meie aegruumi seevastu tasaseks avatuks. Füüsik Andi Hektor selgitab meile kohe tagamaid. Ökoloog Aveliina Helm on aidanud oma teadusliku teadmise toel taastada Eesti ohustatud pärandkooslusi, loopealseid ja puisniite. Nüüd on ta saanud Eesti eluteaduse hoidja auhinna. Räägin temaga, kuidas koosluste taastustöö algas, mida on saavutanud ja kuidas edasi kulgeb. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Ega ka füüsikud ja kosmoloogid ei istu, käed rüpes, pääs, vaid ikkagi tegelevad meie maailma uurimise ja, ja suure pildi mõtestamisega. Nüüd on sel nädalal ajakirjas astronoome ilmunud üks artikkel, mille autorit lausa pealkirjas kirjutavad, et võib-olla on nüüd tänu neile siis tegemist kriisiga kosmoloogias äratab kohe muidugi tähelepanu ja, ja sellepärast me siis ka tänases saates sellest teemast räägime. Olen kutsunud Ta stuudiosse ainult hektari füüsiku keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist. Ja milles siis asi on? Asi on laias laastus meie maailmaruumi kujus. Ja nüüd tuleb välja, et nii nagu ka maha maa, meie planeet, maa ei ole lame ega lapik vaid ümmargune ka universum. Kogu meie maailmaruum on, on ümmargune, sfääriline, mitte mitte lapik. Nii nad väidavad ja kuidas sellest õigupoolest üldse aru peaksime saama? Sest seda on juba ette kujutada natukene keeruline. Jah, et no okei, praegu käib ka vaidlus, et mõned mingi väike rühm inimesi ütleb, et maakera on lapik ja aga tulles kosmoloogiasse, siis siin on nagu mõnes mõttes vastupidine olukord, et senimaani on enamik füüsikuid ja kosmoloogia arvanud, et universum on lapik. Et tema, see lapikus ei ole küll nüüd, kui me räägime maakerast, kas maakera on ümmargune või lapik ja siis me räägime ju silme ees, kujutame ette sellist kahemõõtmelist pinda kahedimensionaalsel pinda, maapinda just nimelt maapinda. Ja kui me räägime universumist, siis peab kohe ütlema, et see ei ole nüüd kahedimensionaalne, me teame, et me elame ju neljamõõtmelises aegruumis, kus üks dimensioon on siis aeg aeg on nii-öelda eraldi, kui me kõverusest räägime, aga me räägime nüüd kolme ruumimõõtme kõverusest. Nii et noh, kuidas võib-olla kõige lihtsam, ma ei tea, kas on ette kujutada, võib-olla ei ole õige sõna, aga kui me, kui meie universum on kolmes mõõtmes tasane ehk nii-öelda, ütleme siis lapik siis noh, kui me hakkame kuhu peale liikuma, siis me võime lõputuseni sinnapoole liikuda, kui ta on nüüd nagu selles artiklis väidetakse, sfääriline kumer siis, siis on tõesti nii, et noh, siis on juhtub sama asi nagu maa peal liikudes, et kui me hakkame kuhugi poole liikuma, siis me lõpuks jõuame samasse punkti tagasi. Kui hakkame minema ning läheme kogu aeg ühes suunas, siis jõuame lõpuks tagasi sinna, kust oma teekonda alustasime. Sellega on ka sama asi, et kui me siis hakkame mingisse universumi suunas liikuma. Me jõuame lõpuks tagasi samasse punkti. No sellest on räägitud ikka, et ruum on kõver ja Anthony üldrelatiivsusteooria järgi ruum läheb kõveraks seal, kus on palju ainet või suur mass kohal. Aga meie räägime nüüd ikkagi hästi suurest pildist, et universum kui tervik mitte sellistest lokaalsetest kõverustest, näiteks et meie galaktika või meie päike teeb siin natukene kõverust vaid me räägime täiesti üldpildist, et universum kui maailmakõiksus. Et see arvati, et on tasane, aga nüüd tuleb välja, et kõver, sfääriline ja kinnine öeldakse selle kohta siis, et et kui me hakkame ühes suunas minema, jõuame pärast hästi pikka lõiku samasse kohta tagasi. Just nimelt, et kõverasse pole universumi puhul siis kahtepidi maakera pinnast rääkidesse, me teame, et maakera sabale ühtepidi kõver nagu sfäär, aga tegelikult kosmoloogia universum saab olla ka teistpidi kõver, et seda nimetavad matemaatikud siis olmedimensionaalseks kolmemõõtmeliseks hüperpoloidis. Et see on siis selline, noh, seda küll antud juhul ei nähtud, aga põhimõtteliselt on ka võimalik teoreetiliselt, et universum oleks selline. Aga sul on väga õigused. Kui me räägime universumist, siis tõepoolest universumi käitumist määrab gravitatsioon määrab selline võrrand, mis kirjeldab gravitatsioonilisi füüsikalisi nähtusi nagu Anzzani võrrand. Ja kunagi eelmise sajandi kahekümnendatel oli selline mees nagu Friidmann, kes üks vene füüsik ja natuke matemaatika siis võttis, andsin võrrandid, ütles, et kujutame ette, et universum on lõpmatu, tan homogeenne, ehk siis ühtlane, täiesti isotrookne. Seda igas suunas ka samasugune. Ja vot vaatame, mis siis juhtub, kui me selle asjani võrrandi ära lahendame. Ütleme ausalt öelda, Anthony võrrandit sellisel juhul on väga lihtne lahendada, tema pakkus selle lahendi välja. Sealt siis ka see nimi nii-öelda tihti öeldaksegi, et meie universum on Anthony friitmani universum. Ja seal oli üks tore parameeter mida kutsutakse siis kõveruseks. Tihti märgitakse seda sellise väikse k-tähega ja selle kõverdusele saab olla siis kolm väärtust väärtuste piirkonda. Ta võib olla null. Kui see parameetri null kõveras on null, siis elame tasase universumis. Kui see, kui tal on suurem nullist, siis elame suletud sellises kolmedimensionaalses või kolme mõttelises sfääris. Kui ta väiksem nullist ja siis elame kolmemõõtmelises hüperpoloidis ehk siis avatud ehk siis avatud ja universumis. Aga seni on siis vähemalt viimastel aegadel kõik teadlased, suurem osa teadlasi on seisukohal, et et see ka on suhteliselt nullilähedane ja universum on üsnagi tasane. Mis siis mõnes mõttes, kuna see on nagu üks võimalus sellele hästi suurel skaalal, et olla null. Mõnes mõttes võib see olla ka isegi üllatav, et kuidas tal olid nii täpselt siis just seal Jah, tegelikult see oligi noh, ütleme, kui seitsmekümnendatel kuuekümnendatel seitsmekümnendatel eelmisel sajandil füüsikalise kosmoloogia alused sõnastati siis oli ka väga suur üllatus, et noh, tegelikult on niimoodi, et see kõverus esiteks ta noh, ei pea null olema, see null on väga eriline väärtus, tegelikult ta võib olla miinus lõpmatust pluss lõpmatuseni, miks ta null on. Ja lisaks on see veel selline kosmoloogia võrrandi selline omadus, et ta ei ole konstantne, ajas kõverus, et isegi kui ta mingil hetkel on teisel hetkel ei peaks olema null kuni siis seitsmekümnete aastate lõpus, 20. aastate alguses mõeldi välja selline teine teooria millega saab väga paljusid probleeme kosmoloogias seletada, seda nimetatakse siis kosmoloogiliseks inflatsiooniks see on selline nähtus hästi varajases universumis, kus universum paisus tohutult kiiresti. Sellega seletatakse ära, miks universum on ühtlane, esiteks enam-vähem ühtlane, ta ei ole väga erinev erinevates piirkondades. Miks me ei näe, võib olla väga eksootilisi teatud osakesi. Ja kolmas suur põhjus oligi, et tegelikult see inflatsiooni inflatsiooni teooria ütlebki, et universum peabki olema väga tasane, ehk see parameetri kõverus peabki olema enam-vähem null. Ahah, aga kas ei ole see kõverus seotud ka sellega, et kui palju universumis üldse massi on? Just see on, tegelikult ongi, see kõverus on määratud massi poolt ehk olles väga täpne siis massitiheduse poolt, et kui palju massi on meil ruumiühiku kohta ja sealt tuleb sisse selline parameeter nagu kriitiline tihedus. Ja tegelikult seal see, et kõverus oleks null väljakutse on samaväärne väitega, et meie universumi keskmine tihedus on täpselt kriitiline tihedus. Ja, ja seni siis viimasel ajal ongi, ongi seda tõele vastavaks peetud, et nii on. Aga lühidalt, mille põhjal? No seal tegelikult vaatlusandmed juba noh, ütleme võib-olla kaheksakümnendatel juba tulid väga sellised algelised vaatlusandmed, kus loendati ainet küll vaatlusandmed näitasid alati seda, et ainet on nagu liiga vähe. Et aga noh, selge ka see, et me ju näeme teleskoobiga ainult seda ainetesse helendab ehk tähti ja väga suur osa ainest võib olla tume nagu hiljem selguski, et on mitte lihtsalt tume, vaid see ongi tumeaine lausa. Ja siis, kui tulid esimesed nüüd sellised eksperimendid, millega mõõdeti ära ürgne taustkiirgus, see on jälle üks huvitav kosmiline nähtus seal ürgne soojuskiirgus, mis pärineb kuumast universumist, siis see on väga nii-öelda inforikas. Et sealt saab võtta väga paljusid parameetreid, kaasa arvatud siis see universumi kõverus. Ja noh, tõepoolest siis esimene selline eksperiment, satelliidi eksperiment oli kobe satelliit, siis tuli viimep nagu inglise keeles öeldakse. Ja nemad siis mõõtsid väga noh, viime eriti täpselt nüüd on olemas veel kolmas eksperiment, mille nimi on siis plank. Nemad on kõik väga täpselt ära mõõtnud järjest täpsemini kosmilised parameetrid ja sealt tuleb väga täpselt välja, et nad noh, ütleme see kõverus on enam-vähem nullilähedane. Ja nüüd tulebki mängu siis selle nädala neitsi astronoomias ilmunud artikkel, millel on kolm autorit küllaltki tuntud füüsikute kosmoloogid. Mis nad siis on nimed ka tiibalantino, Melchiori ja silk ja nemad on ka võtnud siis just nimelt selle Plancki andmeid ja saanud sealt hoopis teistsuguse tulemuse. Millegipärast. Jah, tõepoolest, nemad on võtnud sellise toreda eksperimendi, mille nimi on siis plank, son, kosmose teleskoop, raadiokiirguse teleskoop, mis, mis tiirleb ümber maakera isegi vaid tan veel kaugemal ta saadetud maast üsna kaugele, et et oleks maa nii-öelda, häiriks teda. Ja nemad võtavad need viimased andmed sellelt satelliidilt ja Nad väidavad, et noh, analüüsides neid andmeid väga peenelt ja pannes sinna juurde veel mõningaid andmeid kosmoloogilistest vaatlustest siis need nagu viitaks sellele, et tõepoolest universum ei ole päris tasane, vaid ta natukene natukene nii öelda kõver ja kõver siis sedapidi, et see kõverus, parameeter on natuke nullist suurem. No mis seal andmetes siis täpselt need hästi populaarselt populaarteaduslikult öeldes on sellist, mis pani neid nii arvama. No, ega seda ongi, ütleme natuke raske seletada, sest siis tuleb minna sellisesse sellise mudeli juurde, mille nimi on mida nimetatakse mõnikord kosmoloogiliseks standardmudeliks ja mõnikord ka seal siis tuleb. Inglise keelest on siis lamda CD-emm, ehk see on siis kosmoloogilise konstaniga külma tumedat ainet sisaldav universum. Ja kui me võtame selle Universumi mudeli, selle mudeli ja tahame seda nagu andmetega võimalikult hästi kokku sobitada siis tulebki neid andmeid, on palju igasugu erinevaid eksperimente, kui need kõik kokku panema ja siis teeme selle nii-öelda parima sobitamise, siis nemad väidavad, et sealt tuleb see väike kõverus, parameeter läheb nii-öelda, et kõige paremini sobiks kõik parameetrid kokku. Läheb natukene natukene nullist suuremaks. Nii et päris tasane ei ole, aga samas ka väga kõver ei ole. Meie universum on väga kõver, ta ei saaks olla, siis oleks võib-olla kuskil mujal juba nii-öelda avastatud see, et ta peab ikka olema üsna väike efekt ja noh, muidugi ma pean, noh ütleme, nemad ütlevad oma artiklis seda, et tõenäosus on, et ta nüüd on sellise kõversega on, nad annavad siin numbri 99 protsenti noh, ütleme olles ise üsna kaua füüsikas tegutsenud, siis noh, see ei ole veel väga tugev kinnitus, kuigi noh, ütleme tavaelus tundub see, et sul on mingi asi 99 protsenti tõenäosusega üks protsent on see tõenäoliselt vale, tundub päris suur tõenäosus. Nii, aga miks füüsikule ei tundub vot ei tundu sellepärast et alati võib-olla mudelites selliseid nii-öelda väikseid vigu ja need väiksed vead võivad mõnikord nii-öelda kumuleeruda või võimendada 11. Seega selline noh, selline tõenäosus veel ei ütle meile tegelikult väga kindlalt, et see asi on nii, et noh, kui me räägime avastustest, siis me tahaks ikka tegelikult, et seal oleks 99,9 üheksa üheksa ikka päris mitu üheksat veel juures. Vaat siis me võime nii-öelda mingi hetk, et hea küll, nüüd see number on juba see tõenäosuslik number on nii suur, et kui seal isegi on väiksed nii-öelda kas inimlikud vead või aparaatide vead siis noh, tõenäoliselt ikkagi seal, tõsi. No kui sina oleksid nüüd selle artikli kirjutanud kas oleksid pealkirjaks pannud kriis kosmoloogias? No ma ütlen, et mina ei oleks nii julgelt öelnud et võib olla märk märk kriisist, aga noh, eks eks kuna autorid on ikkagi väga tuntud noh, võib öelda, et praegusel mõnes mõttes praeguses olukorras tuntumad selles valdkonnas tegutsejad, noh siis nemad on kindlasti natuke julgemad. Ja niisugune julge artikkel ilmus siis sel nädalal mis väidab, et universum on siiski natukene natukene kõver ja, ja suletud selle tõttu, mida natuke suletud vaid siis ikkagi, kui ta juba natuke kõver on, siis päris suletud. Niiviisi tuleb välja. Selle artikli on kirjutanud Eleonora Valentino Alessandro Melchior ja Joe silk. Aga juttu ajasin andi hektariga keemilise ja bioloogilise füüsika instituudist. Sellest ei olegi väga palju aega möödas. Pole vist aastatki, kui Tartu Ülikooli ökoloog Aveliina Helm sai teadusajakirjanike sõbra auhinna reguly. Täna on hea meel õnnitleda järgmise auhinna puhul. Eluteaduse hoidja auhind. Palju õnne. Suur tänu, Priit väga uhke tunnustus mulle endalegi. Eluteadusauhind on üks selline vahva auhind, millel on tegelikult päris palju väärikaid saajaid olnud juba 30 rohkem kui 30 aasta jooksul. Ja seda annab välja siis Eesti looduseuurijate selts. Sellest väga palju ei ole juttu olnud, aga teeme siis praegu. Aga, aga sama hästi võiks ju sinu kohta öelda ka Eesti elurikkuse hoidja mitte eluteadvuse, vaid elurikkuse. Nojah, ennekõike ma ise näen ennast ikkagi teadlasena, kes püüab kõigest väest ka praktikuna enda kodu ümber toimetada. Et, et mul on olnud tõepoolest selline hea partnerlus Eesti taastajatega, Eesti keskkonnaametnikega ja teiste organisatsioonidega, mis Eestis toimetavad elulikkuse heaks ökosüsteemide taastamise heaks. Ja ikka olen püüdnud nõu ja jõuga abiks olla ja oma nii-öelda teadussuunda samamoodi senisesse ökosüsteemide taastamise ja elurikkuse hoidmise suunas. Moody lükata. Aitäh sellest oleme laboris ka rääkinud aeg-ajalt, kuidas pärandkoosluste nagu loopealsete ja puisniitude taastamine käib. Aga seda ma vist ei ole veel küsinud avalikult, et kuidas sa üldse oled jõudnud selle teema juurde. Omal ajal läksid õppima bioloogiat, botaanikat aga see missioon, et taastada meie pärandkooslusi ja elurikkust, kust see on pärit? No kas nüüd öelda jah, et nad on üsna loogiline jätk sellele, mis, mis ma oma töö jooksul teinud olen, et kui me alustasime teoloogiaõpinguid, siis ma sattusin ökoloogia ja maateaduste instituuti tegema oma tööd, magistritööd, lõpuks ka doktoritööd. Need kõik keskendasidki eesti pärandkohustustele ja tulla tollasel ajal, kui mina neid töid tegin, kuskil 2000. Kahetuhandendate aastate lõpus oli tegelikult käimas üsna laiaulatuslik deklateerumine eesti pärand kooslustel. Et juba olid senised visioonikamad inimesed suutnud käivitada hooldustoetuste süsteemi, et neid pärandkooslusi, mis meil veel alles olid ja kus inimesi leidus, kes neid hooldada saaks, et neil oleks ka riiklik tugi ja tunnustus ja kindlustunne. Aga laias laastus, kui nagu suuri numbreid vaadata ja suuri sellist suurt protsessi vaadata, siis Eesti pärandkooslused, et esimesel ütleme siin aastatuhande alguses ikkagi kõvasti dekadeerusid. Ja, ja nii oligi, et ega meil teadlastena olid käes sellised hoovad, et me saime igale poole kirjutada, et asi on kriitiline, tuleb kindlasti tegutseda kiiresti-kiiresti. Aga toona ei osanudki nagu näha, et millised need praktilised võimalused, et selleks siis ikkagi on meil endal. Ja eks see Eesti pärandkoosluste puhul ja võib-olla paljude teiste sündmuste puhul ikka on nii, et on vaja, saaks kokku nii-öelda teadmine, et saaks kokku teadus ja praktika ja, ja kuna mingi hetk tõepoolest Eestis kerkisid esileorganisatsioonid ja konkreetsed inimesed, kes tõepoolest haarasid härjal sarvist ja ütlesid, aga mis me siin nüüd siis räägime, teeme midagi ära ka ja alustasid, et ikkagi päris tempokalt Eesti süsteemide, sellise parandamise teele. Ja, ja mul on just selle üle, ongi hea meel, et, et mina esinen ikkagi teadlasi ja seda, seda nii-öelda akadeemilist poolt proovides proovides, kanaliseerida, ütleme neid teadmisi, mis maailma teaduses ja meie enda teadmistest ja uurimustest ja vaat siis nii-öelda praktikasse. Aga hea meel on just selle üle tõepoolest, et on, on aktiivset tegevust, praktikate soovi seda, seda rakendada. Ja kui praktiline tegevus juba hakkas, siis oli üsna loomulik, et kaasatakse ka teadlasi ja, ja nende nende teadmisi. No just et Eesti on selline selle poolest tore koht. Et meie nii-öelda kogukond on ju ikkagi võrdlemisi väike, et kõik, kes mingis vallas tegutsevad, need 11 teavad ja kui ma ütleks, kas isiklikul tasandil läbisaamine on hea inimeste vahel, siis tekivad ka paremad tööalased suhted ja sellised hästi toimiv selline suhtlusvõrgustik ja ma arvan, et see on, see on üks Eesti suur suur pluss koostöö teadlaste, ministeeriumite, ametnike, valitsusväliste organisatsioonide vahel, et see tõesti täna minu arust päris hästi toiminud ja see ei olegi nii väga iseenesest mõistetav, sest kui ma vaatan oma välismaa kolleege ja ütleme nüüd ka vaatan selliseid Euroopas mujal tehtud suuri taastamisprojekte, siis sageli see link nii-öelda praktiku ja teadlase vahel on, on tihti puudu. Teadlased teevad asju ikkagi omaette kirjutama luudurlis. Nojah ja, ja et need, kes reaalselt projekte nii-öelda maa peal ellu viivad, et nemad jälle lähtuvad oma ringkonnast ja oma teadmistest ja ja sellist omavahelist arutamist on, on mõnevõrra vähem. Jah, ja mul on hea meel, et Eestis ikkagi on päris hästi. Aga kuidas Eestis nüüd kui, kui nüüd see suur taastamistöö on käinud, et kuhu me oleme jõudnud, et meie, kui me räägime nüüd näiteks loopealsetest, loopealsed on, on sellised õhukese mullakihiga kooslused mis on siis ka inimese tegevuse tagajärjel sajandite pikku välja kujunenud just nii nagu puisniidud. Kui me räägime nendest kahest ökosüsteemist siis kuidas on nüüd selle teadliku taastamistegevusega Eesti olukord muutunud nii-öelda alguspunktist tänaseni? No kui rääkida näiteks nendest eesmärkidest, mis, mis sai seatud omal ajal 2013. aastal Eesti pärandkoosluste või poollooduslike koosluste tegevuskavas aastani 20 20. Et siis toona ma mäletan hästi aastal 2013. Need eesmärgid, mis me sinna seadsime, et aastaks 2020 on, on hooldatud 45000 hektarit poollooduslikke kooslusi ehk nad on sellise neile sobiva hooldusega karjatamise või niitmise all, et meil on piisavalt maastikuhooldajaid, talunik, kes on huvitatud sellest tööst, meil on vastav süsteem hooldustoetuste näol, et see oli üsna üsna suur. See oli üsna visioonikas number, mis sinna sai pandud, kuid see tekkis ökoloogilisest vajadusest, et ega vähem aga Eestis ka hakkama ei saa ja tegelikult on, oli isegi see eesmärk. See peaks olema olema suurem. Aga, aga ühesõnaga just 2013. aastal see tundub ikkagi natuke utoopiline. Sest et ei olnud nägemust sellest, kuidas, kuidas me sinna ikkagi jõuame, sest see nägi ette, et tõepoolest oleks vaja taastada umbes 8000 hektarit pärandkooslusi Eestis. Aga siis hakkasidki asjad tegelikult Merinaga käima, et Eestisse tuli mitmeid suuremaid nõustamisprojekte Euroopa liidu toel. Keskkonnainvesteeringute keskuse toel hakkas kujunema õigemini tugevnema see Eesti maastikuhooldajate pärandkoosluste hooldajate kogukond. Et meil on hetkel tegeleb hooldamisega 800 talunikku üle Eesti, kes on kõik see maaelu, mis on saanud sellest ka pärandkoosluste hooldamisest jõudu juurde ja mitmekesistunud minu arust väga oluline Eesti senine regionaal poliitiline saavutus samamoodi. Aga ühesõnaga nägime ette, et vaja on taastada 8000 midagi peale hektarit, mis tundus vägagi opiline number. Aga täna ei saa öelda, et me oleme päris sinna jõudnud, aga, aga täna on Eestis viimase viie aasta jooksul taastatud umbes 4500 hektarit poollooduslikke kooslusi ja see on suur saavutus. On osad elupaigatüübid, mis, mille seis on täna oluliselt parem kui kunagi varem, et näiteks olulised parem kui näiteks siin sajandi alguses mitte eelmise sajandi alguses, sellest jutust selle sajandi alguses näiteks needsamad loopealsed, et aastal 2007 2008 ja kirjutasime me väga murelikult, et kui me kohe tegutsema ei asu, siis me selle elupaiga tüübi Eestis võime kaotada. Täna me oleme suutnud koostöös siis paljude hooldajate taastajatega, ministeeriumite ja mittetulundusühingute koostöös tagada selle, et meil on tänaseks sellised suured tuumikalad mis on hästi hooldatud, mis on ostetud, mis on ilusad kus, kuhu ma soovitan igal eestlasel minna ja vaadata eesti saarte maastikke, tenniseid, avatud mereäärseid, rannakarjamaid. Aga tegelikult peamiselt ongi vist rõhuasetus praegu saartel ja Lääne-Eestis. Siin on nüüd paar sellist natuke sellist ökoloogilist tagamaad, et esiteks me oleme esimesena hakanud pärandkoosluste taastamisel noppima neid kõige kergemini kättesaadavaid vilju. Et kui me vaatame eelmise sajandi algusesse, siis Eesti pärandkooslused, liigirikkad, niidukooslused koos oma tohutu elustikuga, liblikatest, lindudest, taimedeni levisid ikkagi üle kogu Eesti. Nüüd saartel kasvasid nad valdavalt kinni põllumajanduse intensiivistumine käigus, et need olid need alad, mis esimesena. Aga mujal Eestis, kus ikkagi mullad on tüsedamad ja viljakamad olnud ja ütleme, selliseks intensiivseks põllumajanduseks sobivat seal künki nad ikkagi lihtsalt üles ja maaparanduse käigus likvideeriti. Et me ei ole täna oma võimekuselt jõudnud veel sinna, et me hakkaksime taastama neid pärandkooslusi piirkondades, kus nad on muutunud kas põldudeks või jah, valdavalt siis, kus nad on üles küntud pikka aega majandatud põlluna, näiteks et sellist võimekust meil veel ei ole olnud. Aga nüüd see toobki uue natukene uue teemani, et. On üsna selge, et tänased elurikkusega seotud probleemid põllumajanduses on seotud sellega, et meil puuduvad maastikes elurikkust toetav Lähevad niidukooslused ja teised olulised maastikuelemendid, mis seal peaksid olema. Nii et kui me tahame hakata vaatama oma elurikkuse jätkusuutlikkusele ja ka põllumajanduse jätkusuutlikkusele, sest põllumajandus vajab elurikkust, vajab tolmeldajaid, mükoriisa seeni, Kasureid nii-öelda vastanduda võib-olla just just ka suur on selline elukas kellele inimene on pannud plussmärgi. Aga et kui me tahame tagada seda, et meie põllumajandus oleks jätkusuutlik ka nendes piirkondades, mis täna on küllalt intensiivselt majandatud ja Eestis on, neid piirkondi ikkagi on on, on nii, Lääne-Virumaal on Tartumaal on Jõgevamaal, Järvamaal, ka nendes piirkondades peame hakkama mõtlema sellele, kuidas me neid niite saaksime tagasi tuua. Et, et oleks tagatud see, et jäävad erinevad liigirühmad ikkagi meile. Kuidas praktiliselt näeb välja, peaksime raadiokuulajale nüüd ikkagi lühidalt sellise pildi ette maalima mida siis tuleb teha seal endisel parand, kooslusel või taastataval pärand kooslusel loopealsel või niidul? Mida seal praktiliselt teha tuleb? Oleneb nüüd sellest, mis, mis seisus see taastatav ala või piirkond on. Et kui me räägime siin nendest kooslustest, mis me oleme taastanud Lääne-Eestis, siis valdavalt on tegu nii-öelda võsastunud või sellist looduslikku suksessiooni läbinud aladega, kus nad on, on, kas tõesti on rohkelt võsa peale kasvanud või siis on, on ka metsastatud näiteks nõukogude ajal hoolsalt metsastati sihukesi paepealseid muldasid. Et sellistel puhkudel on oluliseks tegevuseks võsa eemaldamine ja tingimuste loomine selleks, et elustik, mis on iseloomulik niitudel, saaks seal hakata taastuma. Et see on siis olnud võib-olla mõnele loodussõbrale, aga natukene pelutav pilt, et on tulnud masinad ja võtnud ajaloolistel liitudelt sinna kasvanud võsa. Aga ma võin kõigi rahustuseks öelda, et et sellest tegevusest on võitnud tuhanded ja tuhanded kümned tuhanded ja sajad tuhanded isendit. Indiviidid erinevatest liigirühmadest, et selline näeb välja jah, valdavalt siis olenevalt ökosüsteemist, et nii loopealsetel Me oleme eemaldanud kadakaid ja mände loonud tingimused siis karjad edasiseks võtamiseks. Luhaniitudel on vaja demondada sinna kasvanud lehtpuuvõsa pajuvõsa, sageli siis ja luua tingimused selleks, et luhta saaks edaspidi niita. Või lepavõsa näiteks siis puisniitudel on vaja hõrendada ja puisniidutera on kujunenud sageli juba päris kena Salumets, et seal on väike selline noh, kas need looduskaitsekonflikt, aga teataval määral tuleb vaadata, et mis see kõige otstarbekam tegevus on. Et puisniitudel on siis vanadel puisniitudel on veel näha nendel aladel vanad puisniidupuud mille ümber on siis sageli sellist nooremat, nooremat võsa, et seal tuleb uuesti need vanad puisniidupuud natukene hõredamaks hõredamalt pinnale aidata. Üksteaduste valdkond, millega meie tegeleme, on see, et kuidas valida neid alasid, mis, mida on otstarbekas tuvastada. Et kus kasu elurikkusele on kõige suurem ja võib olla ka see, et kus see tulemuslikkus on kõige parem, et et me teeme selliseid maastiku skaalas uurimusi selles vallas, et milline maastikustruktuur peaks olema taastatud aladel ja millised alad on kõige nii-öelda potentsiaalika mad taastuma. Noh näiteks need sellesama loopealsete taastamise puhul me võtsime eesmärgiks teha sellise maastiku skaalas lähenemise, et me taastame alad, mis on ajalooliselt olnud suured kunagised väga elu, rikat, loopealsete piirkonnad ja nendes piirkondades. Me taastame sellised hästi omavahel ühendatud suured piirkonnad, sest see tagab selle, et seal on edaspidisel, ütleme, liigiline koosseis, hästi stabiilne populatsioonid saavad omavahel suhelda, nad on suured, need, mis kujunevad, et ja täna mul on juba käes ka nii-öelda elurikkuse monitoorimise tulemused sellest projektist. Ja võin tõesti öelda, et et see taastumine on nendel aladel olnud väga kiire. Meil on Eestis nüüd meie saartel palju rohkem liblikaid, kimalasi jaak, mesilasi ja lilli. See on tõesti hea uudis, et mesilasi ja kimalase, keda ju maailmas kipub vähemaks jääma. Kui nüüd rääkida sellest, et kuidas viia läbi taastamistegevusi näiteks täiesti hävinud piirkondades nendes aladel, kus on kuhu on kujunenud suured põllumaad et siis seal see lähenemine on teine ja seal võib-olla me ei saa isegi rääkida pärandkoosluse taastamisest, vaid me peaksime rääkima ehk ehk maastiku mitmekesistamise st ja liigirikast rohumaade loomisest ja kus vähegi võimalik, siis nii-öelda nende kunagiste pärandkoosluse või niidulaikude säilitamisest ja laiendamisest, et neid on, on vahetevahel nendes intensiivsetes maastikke ikka paarikümne ruutmeetri jagu järele. Väga oluline on neid täna hoida, laiendada, aga väga oluline on siis hakata liigendama neid tänaseid väga suuri intensiivseid põllumajandusmaastikke, sest vaata kimalane lendab päris kaugele. Aga näiteks kui me räägime sellest, kui kaugele kõnnib ämblik, kes sööb põllul näiteks kahjureid või kui kaugele läheb jooksik põllu sisse ja kust ta üldse tuleb, siis esiteks tema kodu on ikkagi liigirikkal niidul või ka põlluservas ainult juhul, kui põlluserv on tõesti tiigirikas stabiilne ja võrdlemisi lai. Aga tema ei lähe põllu sisse väga kaugele, ega ta ei kõnni tervet kilomeetrit või poolt maksimaalselt 200 meetrit. Ja kui me nüüd suudame teha sellised põllumajandusmaastikud, kus me tagame selle, et tõepoolest iga paarisaja meetri tagant on mõni looduslik element, mis on heas seisus ja toimib hästi siis me tõepoolest suudame oluliselt parandada põllumajandusmaastike elurikkuse seisukoha seisukorda ja tagada ka selle, et need põllud on palju jätkusuutlikumad, mulla viljakus säilib paremini, sest ka mullaviljakus muide, tuleb elurikkusest ei millestki muust. Ja suudame tagada ka selle, et, et meie põllud on vastupidavamad kliimamuutustele ja erinevatele ohtudele, mis meie ees seisavad ja kui meie põllud on vastupidavamad, on ka meie toidu tootmine vastupidavam. Nii et ma näen, siin on vajadus selliseks suureks mõte muutuseks, milline on üks hea põllumajandusmaastik. Aga kurvastusega pean muidugi ütlema, et et ma ei, et see ei ole mingi uus teadmine, et meil peaks sellised põllumajandusmaastikud olema. Ma olen ikkagi aeg-ajalt viidanud sellele, et ma Loen vanu eesti looduseid vahel sirvin. Siis nüüd jälle paar päeva tagasi leidsin 84. aasta Eesti looduse, kus oli ka ilusti kirjas see, kuidas kuidas maaparandus on, on ikkagi liigselt homogeeniseerinud, põllumajandusmaastikke kaotanud sealt olulisi elurikkeid elemente ja, ja soovitati juba toona, et mida siis peaks tegema. Ja ega need soovitused väga palju ei erine sellest, mida me täna väga massiivse teadustöö tulemusena viimase 20 30 aasta jooksul oleme teada saanud. 1984. aasta oli ka just see aasta, kus esimest korda anti välja Eesti eluteaduse hoidja auhind. Tõepoolest, ma ise pärast vaatasin järgi, et kui palju väärikaid inimesi seda auhinda saanud on, siin on Viktor Masing ja Kalevi kull ja Mart Viikmaa Asko Lõhmus hiljuti issiga oli seal ees jussi ringis? Absoluutselt. Mul küll on suur au sellises väärikas nimekirjas seista, ei teagi. See. No ega see ei tähenda muud, kui et tuleb jätkata samas vaimus ja samas suunas. Rääkisime elurikkusest, selle taastamisest ja pärandkoosluste taastamisest. Eesti eluteaduse hoidja Aveliina helmiga. Tänases saates oli juttu maailmaruumi hämarusest ja Elurikkuse hoiust. Juttu ajasid Andi Hektor, Aveliina Helm ja saatejuht Priit Ennet. Kuulsime ka helikatked Priit Pärna 1977. aasta animafilmist, kas maakera on ümmargune? Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
