Teadust kõigile ja täna kuuleme saates lugusid loomadest, kuuleme lugusid nii imetajatest kui ka putukatest. Ehk karudest ja Vaksikutest. Eesti karud on pääsenud pudelikaelast välja. Nende arvukus on võrreldes sajanditaguse madalseisuga tublisti taastunud, kuid äsja valminud geeniuuring näitab, et kõik ei ole nii ilus, kui paistab. Meie pruunkarude geneetiline mitmekesisus on endiselt väike populatsioon killustunud ja läbikäimine muu maailma liigikaaslastega hõre. Uuringuix tegijaid. Urmas Saarma tutvustab tulemusi. Vaksikud on tubli tööliblikad, keda on maailmas tuhandeid liike. Kui eesti Vacciklasi on uuritud juba üsna põhjalikult, siis näiteks ekvatoriaal Aafrika omi veel väga vähe. Sille Holm on käinud Ugandas sealsetavaksikutel uudistamas ja saab seda nüüd meie Vaksikute eluga võrrelda. Nähtu ratastega ennastki. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Vändra metsas Pärnumaal lasti vana karu maha. See oli küll üksikjuhtum, mis on laulusalmi sisse jõudnud, aga tegelikult, et oli omalajal karulaskmine päris laialdaselt levinud Eestis. Karude populatsioon oli vahepeal madalseisus või pudelikaelas. Tartu Ülikooli teadlased on nüüd uurinud geneetiliste meetoditega, kuidas Eesti karud läbi selle populatsiooni nii-öelda pudelikaela on ikkagi meieni jõudnud ja avaldanud ajakirjas konsulationseneetiks. Selleteemalise artikli üks autoreid Urmas Saarma ongi täna labori stuudios. Võib-olla kõigepealt üldpildi loomiseks. Kuidas üldse? No ütleme, viimastel sajanditel Eestisse karude arvukus on muutunud. Ma kujutan ette, et kui, kui püssid laiemalt levisid, et siis hakkas ka karude arvukus alla käima. Karu oli nii-öelda zoo arheoloogiliste andmete põhjal kusagil 4000 aastat üle terve Eesti väga laialdaselt levinud. Ja veel ka seitsmeteistkümnendal sajandil nii-öelda varajased esimesed teated eesti karudest mis tehti siis Sebastian Münsterist, Adam Oleaariuse poolt. Nende teosed väitsid, et, et karu on ka Eestis väga arvukas ja laialdaselt levinud. Hilisemal ajal ütleme, 18.-st sajandist hakkas teadaolevalt karu arvukuse alla minema ja, ja tõenäoliselt just sel põhjusel, nagu te ütlesite, et tulirelvade levik hakkas suurenema oluliselt ja karupeet on läbi aegade peetud ka siis ohuks eelkõige kariloomadele keda siis vanasti väärtustati ikka väga ja mingil määral ka ohuks inimesele, kuigi kuigi see noh, on nii-öelda oluliselt väiksem bakter võrreldes ohuga kariloomadele kusagil 1800.-te keskelt hakkas siis karu arvukuse järjest järjest väiksemaks minema. Ning kusagil 1920.-te alguseks jõudis ta siis nii-öelda madalseisu kus siis erinevatel hinnangutel arvati Eestis olevat 20 30 karu mõningatel hinnangutel ainult mõned üksikud karud. Nii et kirjutati isegi lehtedes, et, et kui nüüd veel need paar karu ära küttida, siis Eesti on puhas karudest. Ja võimalik, et see oleks isegi juhtunud ja, ja võimalik, et see oli ka paljude soov, aga siiski oli ka päris palju neid, kes siis ikkagi nagu eelistasid situatsiooni, kus meil oleks nii-öelda looduskeskkond ka nii-öelda loomulik. Ja et, et me ei hävitaks nii-öelda liike mõtlematult ja 34. aasta paiku siis võeti karu kaitse alla, mitte küll täiesti absoluutse alla, ikka mõned kütiti. Aga, aga siis sellest ajast peale, kui see karu sai nii-öelda kaitse alla, hakkas nende arvukus tasapisi tõusma. Nii et ütleme, 1950.-te algusest on need ametlikud andmed olemas ja, ja sealt kuni 80.-teni siis tõusis kusagil sealt 40 isendi kandist 250 isendi kanti. Ja ta on pidevalt nagu olnud põhimõtteliselt nagu tõusutrendis ja noh, viimastel kümnenditel küll ütleme viimase kümnendi jooksul üsna stabiilselt. Ta on hinnatud arvukuseks kusagil seal 650 750 vahel ja praegu praegune hinnang on 750 karu. Aga see täpset arvu muidugi keegi ei tea. On ta seal 750 on ta 550 või mis ta, mis ta on, see on niukene, suhteliselt ebatäpne hinnang, aga karude nii-öelda ütleme see üldine tendents on olnud tõesti nagu niukene viimasel ajal, pigem nagu selline positiivne. Ja see populatsiooni pudelikael siis nii-öelda oli umbes 20. sajandi alguses neil aastakümnetel kõige kitsam. No see aeg on nüüd möödas, et seda praegu saabki uurida ainult nii-öelda tagantjärele kasutasite siis geneetilisi Uurimismeetodeid, kuidas see täpselt täpselt käia tänapäeva karude geenide järgi, siis geneetiliste meetoditega on võimalik hinnata populatsioonis väga mitmeid parameetreid ja protsesse, mis toimuvad, mida muude meetoditega, kas ei ole üldse võimalik teha või on äärmiselt raske ja kulukas teha. Näiteks kuidas hinnata, kui mitmekesine populatsioon on, et mida mitmekesisem populatsioon on, seda parem on tema vastupanu erinevatele muutustele keskkonnas. Ja geneetiliselt saab siis hinnata geneetilist mitmekesisust ja ja see on üks oluline parameeter, mis siis annab meile aimu, et kui heas seisukorras populatsioon on ja kui nii-öelda adaptiivne ta võiks olla või kohastumis võimeline, kui tulevad mingisugused suuremad keskkonnamuutused. Ja me kogusime siis üle 200 karu proovi erinevate inimeste abiga. Aga mis proovida tulid metsast? Ei, need olid valdavalt olid jahimeeste kütitud karud ja nende seal saadetakse siis igast kütitud karussaadetakse ulukiseireosakonda üks niisugune väike lihatükk ja vot sealt me saimegi. Need lihaproovid on põhimõtteliselt võimalik ka ka geneetilisi analüüse muidugi teha näiteks karu väljaheidetest aga sealt tuleb DNAd väga vähe ja see eeldab tõesti väga noh, nii-öelda ulatuslikke välitöid, kuna juba oli see nii-öelda proovibaas olemas siis oli mõistlikum kasutada neid proove. Analüüs käib niimoodi, et eraldame siis spetsiaalsete meetoditega lihaskoest siis DNA puhastame selle välja ja, ja siis hakkame analüüsima üle genoomi asuvaid teatud piirkondi, mis on üksteisest sõltumatud ja neid on, neid on palju, neid piirkondi ja neid nimetatakse teaduskeeli mikrosatelliitideks, mis on siis sisuliselt tandemite asuvat kordusjärjestused, mille evolutsioon on siis suhteliselt kiire, mistõttu ka siis loomade vahel esineb Nendes lookustes siis suur variatsioon. Ja me saame põhimõtteliselt analoogselt nii, nagu tehakse kriminalistikas eristatakse isendeid üksteisest nii selle nimetatud sõrmejäljemeetodi geneetilise sõrmejäljemeetodil, täpselt samamoodi tehakse ka ka teistel imetajatel seda ja kasutades seda meetodit, on võimalik eristada isendeid mõõta. Kui kaugelt on ta sugulane mõne teise isendiga, kes meil valimis on olnud ja siis on veel terve rida erinevaid meetodeid, mis võimaldavad siis hinnata, kas, kas, kas nii-öelda populatsioonis esineb alampopulatsioone, kas ta on jaotunud siis nii-öelda struktureerunud, siis kuidas toimuvad siis populatsioonis liikumised, kui suures ulatuses, mis suundades vot selliseid, et asja on siis geneetiliste meetoditega võimalik hinnata ja neid hiljem neid teadmisi siis siis kas looduskaitses või mujal kasutada. Aga ma saan aru, et lisaks siis tuleb päris tavapärastele populatsioonigeneetika meetodid. Te kasutasite ka ühte suhteliselt uudset meetodit, mis hõlmas ka sellised ruumiandmed sinna sisse. Ruumi geneetilised meetodid on nüüd viimasel ajal päris hästi arenema hakanud ega meie töörühmas on siis vanemteadur Jaanus Remm töötanud välja ühe sellise uudse ruumi geneetilise meetodi millega on siis võimalik põhimõtteliselt tuvastada nii loomade liikumisi kui ka näiteks liikumisbarjääre ja, ja üldse analüüsida ruum, mis toimub siis nii-öelda teatud territooriumil loomapopulatsiooni sees. Huvitav, kuidas need ruumiandmed sinna geenidesse siis satuvad? Esmapilgul tundub, täiesti võimatu. No ruumiandmed on ikkagi niimoodi, et me geenides on kirjas organismide nii-öelda geneetiline varieeruvus aga ruumiandmed, me saame ikkagi selle selle laskmiskoha järgi, kus karu kütiti pannes kokku need need looma asukoha ja siis geneetilise mustri, me saame siis nii-öelda teatud populatsioonis toimuvaid protsesse siis analüüsida. Aga mis sellest analüüsist siis ilmnes, kuidas karudel käpp käis? Sellel raskel ajal meie ise, kui, kui kunagi sai seda projekti alustatud, siis hüpotees oli selline, et nüüdseks ajaks on küll see nii-öelda 1920.-te pudelikaela mõju nagu juba nii hajunud, et meil peaks olema populatsioon siis nii-öelda pandmiktiline ehk siis isendit peaks saama üle populatsiooni vabalt ristida. Ja me tegelikult mingit struktuuri ei näe. See oli üks üks selline hüpotees, mis tundus nagu toona kõige nagu, nagu loogilisem, aga olukord oli tegelikult hoopis teistsugune. Analüüs näitas, et, et Eesti populatsioon on tegelikult struktureeritud ja on väga hästi on näha tegelikult veel need ajaloolise sajandivanuse pudelikaela mõjud sest siis ta oli ka killustunud rohkem kui neid oli vähe, et nad üks karu, viis, kuus karu ühes maakonnas ja, ja mingi väiksem rühm jälle mujal. Ja täpselt et ega, ega toona ka väga täpselt ei teatud, kuhu, kuhu need karud ikkagi alles jäid, et nii-öelda ametlikud andmed näitasid, et mingi väike osa karusid jäid sinna Alutaguse kanti ehk sinna Kirde-Eestisse ja nii-öelda veel väiksem osa siis mõned üksikud karude siis Edela-Eestisse ja, ja võimalik, et midagi sinna Peipsi äärde. Ja praegu me näeme siis, et eesti karupopulatsioon on jaotunud siis kolmeks nii-öelda grupiks ja need kattuvadki täpselt üks üks, siis on päritolult siis sealt Alutaguse kandist, et kui see populatsioon hakkas laienema, teine on siis sealt Edela-Eestist ja see on levinud siis selle üle selle vahe Eesti seal metsalaama nagu põhja poole peamiselt. Ja kolmas on siis Peipsiääre kandis Kagu-Eesti pool Ida, Kagu-Eesti pool ja, ja sellel on, see on väga, see on kõige mitmekesisem grupp või klaster ja, ja seal on siis tunda või nii-öelda näha nii-öelda vene mõjutusi vene, vene karude mõjutusi. Eesti populatsioon tegelikult on väga isoleeritud, et, et meil on küll noh, Lätiga hea ühenduse, aga Lätis karusid pikka aega ei olnud ja nüüd on pigem seal nagu meie karud põhiliselt seal nii-öelda käivad. Ja, ja Peipsi on väga tugev barjäär, mitu üle Venemaa Venemaalt meile tulede meilt Venemaale läheb ikkagi väga piiratud arv karusid ja sealt põhiliselt siis sellest Lämmijärvekohast, kus on siis kõige kitsam ja sealt on ka nii-öelda üks meie, meie proovikogumisolev karuproov oligi saadud niimoodi, et jahimehed nägid, kuidas vene poolt tuli noor isakaru kujusele Lämmijärve ja nii kui ta jõudis siiapoole nüüd aga maha lasti. Ja siis see proov jõudis lõpuks ka meie meie kätte, nii et. Ja me näeme oma varasemates geneetiliste analüüsides, kus me oleme siis uurinud nii-öelda karu populatsiooni globaalsemalt ja kaasates ka ka Vene karude proove, seal me nägime, et osad nii-öelda Eestist pärit karud olid jõudnud siis Venemaal sinna Leningradi oblastis ikka mitusada kilomeetrit ikka Venemaa aladele sissepoole. Aga see on, nad on pigem nagu nägu, pigem nagu erandid. Siiski. Et kui kunagi arvati, et et Eesti karupopulatsioon on Venemaa nii-öelda lääneservas olev lihtsalt vene populatsiooni osa siis meie analüüsid näitavad väga selgelt, et, et meie populatsioon eristub väga hästi vene karudest ja ka loomulikult ka soomekarudest ja skandinaavia teistest karudest. Ja, ja me oleme selline sellises nagu noh, võiks öelda, et sellisesse unikaalses läänepoolsesse taskusse lõksu nagu jäänud on meie et ja see on võimaldanud siis karudel siin siin nii-öelda areneda täiesti noh, nii-öelda selgelt geneetiliselt selgelt eristavaks nii-öelda populatsiooniks aja jooksul Aga mida sa nüüd näitab, Eesti karude arvukus on märgatavalt tõusnud, aga kas isoleeritus ja ka sisemine ikkagi veel eristumine? Tähendab, et, et täitsa taastumine on, on käinud raskemalt kui seni, tundus, on küll, et, et tegelikult populatsioon ei ole veel sellest sajanditagusest pudelikaela momendist taastunud veel, kui see madalseis oli sajand tagasi. Ja geneetiline mitmekesisus nii-öelda kuulub pigem sinna Euroopa populatsioonide võrdluses sinna teise poolde ehk nende nende hulka, kus see mitmekesisus on, on, on suhteliselt madal. Ja on võrreldav siis ka teiste näiteks Skandinaavia karu populatsiooni mitmekesisusega, kus on ka see populatsioon läbinud omal ajal pudeli tugeva pudelikaela ja, ja samamoodi see mitmekesisus on suhteliselt madalapoolne. Ta ei ole küll mingit katastroofiliselt madal, aga ta on ikkagi selline madalapoolne. Milliseid. Praktilisemaid järeldusi me sellest uuest teadmisest karude kaitsmisel saame kasutusele võtta. Äärmiselt oluline on, on need silmas pidada seda, et, et kuna karupopulatsioon ja, ja kindlasti ka mitmed teised loomapopulatsioonid on meil siin mingil määral isoleeritud, siis kui me rajame infrastruktuuri objekte, mis siis lõikavad loomade liikumise ära, võtame, võtame siis näiteks kas või piiritara. Et kui see on nii-öelda hakkab ulatuslikult takistama loomade liikumist, siis kahtlematult ta ta aja jooksul takistab seda nii-öelda geenisiiret ehk loomade liikumist siis populatsioonide vahel. Ja, ja selle tõttu kindlasti populatsioon hakkab rohkem nii-öelda omaette toimima ja saab nii-öelda värsket verd juurde vähem. Samuti ei ole loomadel ka siis kuhugi nii-öelda levida, kui populatsiooni arvukus on, on piisavalt suur siis kindlasti ka ka teades loomade peamisi nii-öelda liikumiskoridore, kui neid hakatakse ära lõikama, siis noh, näiteks kas või Rail Baltic siis või mingid suured maanteed, siis mõjub see kindlasti pikas perspektiivis üsna halvasti oma populatsioonidele. Nii et seda peaks, on vaja alati silmas pidada ja, ja me tegime ka oma artikli lõpus seal sellise soovituse, et et enne kui suuri infrastruktuuriprojekte teha peaks alati siis läbima nii-öelda põhjalikud uuringud. Et mis, mis seisus praegune loomapopulatsioon on ja, ja mis mõju see võiks avaldada, neid tehakse neid uuringuid, aga need tavaliselt noh, nagu Rail Balticu puhul tehti väga lühiajaliselt tehti modelleeriti pigem ilma, et oleks noh, nagu reaalselt reaalseid analüüse tehtud kuigivõrd ja, ja noh, need eeldaks tegelikult nii-öelda paremaid teadmisi. Et, et siis kõige paremaid otsuseid vastu võtta. Sest muidu me pärast lihtsalt oleme seisus, kus, kus me tegime ära, arvasime, et me nii-öelda teadsime, mis toimuma hakkab. Tegelikult hakkas toimuma hoopis midagi muud. No nüüd me teame õnneks karude kohta jälle natuke rohkem kui enne, teadsime iseasi. Kui kiiresti nad seda jõutakse järgmiste suurte projektide juures arvesse võtta, jah, ja kui palju saab võtta jah, et ega see on põhimõtteline küsimus, et ega, ega nii-öelda poliitikutena ei jõuagi see sõnum alati noh, nii-öelda iga iga uuringu kohta, aga seal on vaja nagu põhimõttelist otsust, et et kuidas neid uurimisi tuleks teha. Ja nende ja neid tuleks nagu siis varakult alustada ja mitte niimoodi, et seal ühe, ühe suve jooksul või kahe suve jooksul on aega midagi seal kiirelt teha vaid, vaid need tuleks varakult alustada ja, ja siis nii-öelda mõistlikult planeerida. Nüüd me jõuame otsapidi juba teaduspoliitikasse, aga see võib-olla on rohkem mõne teise saate teema. Jääkarudest ajasin juttu Urmas Saarma, aga kes on uurinud koos kolleegidega karude, Eesti populatsiooni, sajanditagust pudelikaela ja selle ületamist Aeg on rääkida Vaksik lastest. Need on sellised liblikad, ööliblikad, kelle võib-olla sellised tagasihoidliku välimuse täiskasvanu eas valmikojas korvab nende küllaltki huvitav või silmapaistev rööviku faas, kus nad siis liiguvad. Nad ei maksates justkui maad, kas sellest ka nimi neil? Seda ma tean nii hästi, sellepärast et kolm aastat tagasi oli meil labori stuudios samuti Vaksikutest ja samuti sille Holmiga, kes tänagem laboristuudios ja kes nüüd just sel nädalal on Vaksikuta teemal kaitsnud doktoritöö Tartu Ülikoolis. Ja, ja tänu sellele saame me nüüd võib-olla et maailma parima ülevaate, aitäh. Eesti ja Uganda Vaksik laste omavahelisest võrdlusest. Vaksikuid on hästi palju liike, nii nagu on liblikaid, palju liike, putukaid üldse. Erakordselt palju liik. Jah, tõesti, Vaksikuid, meil on tohutult suur mitmekesisus, et Vacciklased on tegelikult liblikate seas enda arukuselt kõige suuruselt teine sugukond. Kirjeldatud on umbes 24000 liiki aga hinnanguliselt võib neid maailmas avastamata veel olla, isegi palju-palju veel. Et arvatakse, et võib-olla isegi kuni 40000 liiki on üle maailma, mil kokku Hämmastav aga siis võib oletada, et mõni liik on ühine ka Eestis ja Ugandas või on see mitmekesisus nii suur? Ütleme, et päris sama liik ei ole kohanud, aga samad perekonnad on ilusti olemas näiteks perekond Piston, mis on eesti keeles kase, Cedric Vaksikute esindaja, meil pistan pettulaarius. Kaugandasan, pistan ilusti esindatud, nii et samu perekondi kohtab. Eesti ja Uganda on mõnes mõttes ikkagi väga kauget maad teineteisest, meie oleme siin parasvöötmes suhteliselt ikkagi külm maa, aga Ugandas läheb ju läbi lausa ekvaator. Ja mõlemal mõlemal maal on, on, on Vacciklasin. Üleval, ma lähen vaatan, kas, kas me saame öelda, kummal ma annan rohkem. Ja Ugandas on kindlasti rohkem Vacciklesin kui Eestis aga Uganda Vacciklastega on see probleem. Ega neid keegi ei tea küll, palju neid seal on ja kus nad seal täpselt elavad, mis teeb meie Eesti ja Uganda mõnes mõttes sarnaseks, on see, et mõlemas piirkonnas on ju metsad ja metsa ökosüsteemid. Et see üliga alus, miks me võiksime noh, esmapilgul päris kahte erinevat kohta paralleelselt uuride omavahel võrrelda, et see mets on see ühine nimetaja ja seal. Aga Uganda, Vacciklaste metsad on metsade Vacciklased on tõesti veel uurimata. Samuti ei teata üldse, mis toimub seal vannis, mis toimub näiteks erinevatel kõrgus vöönditel täitsa tundmata maa, et sealsed teadlased ei ole veel sedasama Te võtnud, et neid Vacciklesisel uurida. Võib-olla selline geograafiliselt keeruline koht on ka teised, teades, et sealt siiamaani eemale hoidnud aga meie selle väljakutse vastu võtsime ja edukalt siis tõesti ka mitmeid aastaid Vaccitlesi seal uurisime No võib-olla on rohkem uuritud, gorillasid näiteks. No gorillasid šimpanse just aga tegelikult needsamad gorillad ja šimpansid, teised ahvid ongi see põhjus, miks seal on seda metsa veel alles ja miks meie saame siis ka metsas neid Vaccitlesi veel uurida. Et kui neid inimesele nii-öelda olulisemaid liike seal ei oleks, siis suure tõenäosusega ei oleks enam seda mets alles ja ei olekski neid Vaccitlesi, keda uurida. Nojah, lähmegi siis võib-olla selle võrdluse juurde. Vacciklaste kohta võib ju uurida väga mitmesuguseid erinevaid asju. Millised nad välja näevad, kuidas kasvavad vannikust või rannikust valmikuks. Kui palju munevad, kuidas paljunevad. Mida te oma tões täpsemalt uurisite? No meie töös oli kolm keskset teemat. Esiteks võrdlesime röövikute toidutaimede kasutust, et kui paljudest taimeliikidest või taimeperekondadest toituvad meie liigid siin Eestis ja kas see on võrreldav troopilise metsaliikide arvuga. Pikalt on olnud hüpotees ja arvamus, et see mitmekesisus, mis troopikas on, tekitab ka hästi keerulised taim, Herbi voore, ehk siis see taimröövliks suhted. Et ainult väga kitsatel taimeliikidel ütlevad kindlad liblikaliigid. Ja see oli see hüpotees, mida me kontrollima läksime ja mida, milles sellega uskusime selles suhteliselt, et väga paljudel liigirühmadel seda on näidatud, osadel rühmadel ka ei ole seda näidatud ja meie leidsime, et tegelikult nii meil siin Eestis kui ka Ugandas söövad röövikud umbes samast, sama paljudel erinevatel taimeliikidel. Et ja mis veel üllatavam on see, üldiselt ei olegi need nii väga valivad nende taimede suhtes nad ei söö ükstaskõik, mida, mis neile vastu tuleb. Aga laias laastus on nad võimelised toituma ikkagi mitmest taimeliigist, mitmest taimeperekonnast. Ahah, nii et see on siis Eesti ja Uganda Vaksikute üks ühine omadus, et ei, ei ole eriti valivad taimede suhtes, mida süüa röövikkujas. Ja teiseks teemaks, mis meil huvi pakkus, oli tegelikult Eluiga. Liblikate eluiga on selline teema, mis paljusid huvid. Aga mida on väga raske iseenesest uurida. Et tihtipeale öeldakse, et liblikad elavad ühe päevad ühepäeva liblikas. Selline mõiste on isegi olemas. Aga meie töö näitab, et ikka elavad nad kauem, et keskmiselt elavad nii meil siin Eestis kui ka Ugandas. Valmikud no ütleme, kuus seitse päeva. Aga liblika eluiga on keeruline, mõõtetan, väike, lendab looduses ringi. No kuidas sa saad teada, kavad elab selleks, et meie saaksime seda eluiga mõõta, püüdsime tegelikult loodusest värsked noored isendid. Tõime nad laborisse ja mõõtsime laboris, nende eluiga. See nüüd küll ei kata kogu seda eluiga, et ilmselt meil jäi alguses seal üks päev puudu või kaks päeva. Aga see näitab trende ikkagi ja näitab seda, et liblikad elavad kauem testiku ainult üks päev ja elavad vähem kui kuid või nädalaid. Ja kas nii Eesti kui ka Uganda liblikad elasid enam-vähem ühepalju või oli väike erinevus kam? Me ootasime, troopikaliigid elavad palju kauem, on ju näidatud, et troopikapäevaliblikad elavaid isegi kuni aasta võib-olla. Sest seal on soe, kliima on stabiilne, neil ei ole sellist külmast ajast tingitud survet peal. Ja kogu aeg miski õitseb, mingi vili valmib, et oleks sellist valmiku toidubaasi. Aga see hüpotees kinnitust ei leidnud, troopikas nad kauem elavad, elavad nad nii meil Eestis siin kui Ugandas sama palju, et kuigi võimalusi oleks neil troopikas nagu rohkem kauem elada siis tundub, et see surve, mis tekitavad kiskjad mida ma, mida ma kiskjatel mõtlen, on linnud, nahkhiired, erinevad, parasid toidid, et see on nii suur, et isegi kui neil oleks võimalus kauem elada, nad ei saa seda võimalust kasutada, sest nad süüakse enne ära. See on huvitav ja kolmas teema. Kolmas teema oli seotud ressursikasutusega paljunemiseks. Et on välja töötatud selline teooria, kus siis liigid saab panna skaalale, kus ühes skaala otsas on meil tulu sigijad ja teises skaala otsas varu sigijad. Tulu sigijad on sellised liigid, kellel paljunemisedukus sõltub jussist, valmiku, eas kogutud ressurssidest. Sellised liigid, toit tuvad aktiivselt valmikuna ja mida rohkem nad toituda saavad, seda rohkem nad järglasi saavad. Varu sigijad on aga sellised liigid, kes kõik enda paljunemiseks vajalikud ressursid ei kogu üldse mitte valmikojas vaid just seal röövikojas. Et kõik see pagas, mis neil kaasas on, ainult selle pagasi arvelt paljuneda saavad. Et nemad väga palju ei söögi, valmikuna. Nad ei pruugi üldse süüa valmikuna, neil ei pruugi üldse funktsionaalsed suudki olla. Ja kui mõelda nüüd jälle sellise ressursisaadavuse peale, meil versus troopika eeldasime troopikaliigid võiksid olla rohkem tulu sigijad selle tõttu, et neil lihtsalt on neid ressursse seal rohkem. Aga meie üllatuseks ka see meie hüpotees kinnitust ei leidnud. Et ei ole seal ei päris ainult tulusigijaidega, ainult varusigijaid Wade on selline kuldne kesktee ja tundub, et mõlemad liigid on sellised. Sarnast strateegiat kasutavad nii Eestis meil kujuga. Aga siit tuleb nüüd välja üks vägagi ühine järeldus kõigi nende kolme uuritud valdkonna kohta, et meie liblikad ja Uganda liblikad vähemalt Vacciklased on omavahel üllatavalt ühesugused. Ja et see seda järeldused tõstis teha ainult Vacciklaste kohta, sest ega ma teiste kohta ja millised järeldused seal toimivad, et Öörlased ja teisedki liigid on ju täiesti uurimata, seal päevaliblikaid küll on uuritud, aga jah, üllatavalt nad sarnased on ja see oli üllatuseks ka meilegi, sellepärast et me läksime suure ootusega, et troopilistel liikidel on keerulised omavahelised suhted ja et me leiame sealt väga-väga erilisi suhteid. Ja see on huvitav, mispärast see nii on, et võib-olla liblika vaatepiirist ei olegi väga vahet, et millises metsas ta parajast ringi lendab? Kindlasti neil natuke on vahet selles suhtes, et kui me mõtleme tüüpilise eesti metsa peale, kus on kuused, kased või on täitsa ainult männik või mõtleme troopilise vihmametsa peale, kus ühel ruutkilomeetril on võib-olla sadu sadu taimeliike et kindlasti need valikusurved mingil määral erinevad, et näiteks toidutaimeotsingul need surved võivad erinevad seal olla aga mitte nii erinevad, et neid täiesti erinevaks kujundada. Üks võimalus on muidugi see, et nad on sarnased selle tõttu, et nad on omavahel suguluses, et nad on ühisest eeldusest pärit. Kontrollisime ka seda hüpoteesi ja osadel tunnustelme selliste filokineesist või suguluses kingitud valikusurvet ei leidnud. Natukene jääbki meile müstikaks, et millised need valikusurvet siis ikkagi on, mis nad niivõrd sarnaseks teevad. Kindlasti ei tasu öelda, et absoluutselt kõik on ühtemoodi ühte tegu aga kui me nüüd räägime keskmistest väärtustest, siis need keskmised väärtused suht sarnaseks kujunevad. Teha, aga nüüd on siis võimalus edasi uurida Vacciklasi tegelikult ka muudes maades. Jah, on muidugi võimalus edasi uuride muudes maades. Troopilised piirkonnad üldiselt on suuresti veel täiesti uurimata, kui me räägime Lõuna-Ameerikas, sest seal astutud tohutu tohutu mitmekesisus, mida üldse ei osatud oodatagi. Aga tegelikult on meil sealsamas Ugandas ka veel palju-palju uurida, et uurida, palju meil seal neid liike ikkagi on. Me oleme aktiivselt töötanud 200 liigiga keskeltläbi. Ma ennustan, et see liikide arvukus seal umbes 800, kui me nüüd võrdleme erinevatel kõrgustel elavaid liike natuke erinevatel metsatüüpides elavaid liike, et töö kindlasti otsas veel ei ole. Ja tegelikult mul on ka väga vedanud, et ma saan enda tööd jätkata järeldoktorantuuri raames ja 19 november ma juba lendan tagasi Ugandasse sisenda uuringuid jätkata. No tore, et need uuringud jätkuvad, aga praegusest seisust Eesti ja Uganda Vaksikute mõrdlevates uuringutes ajasin juttu sille Halmiga. Tänases saates oli juttu karudest ja Vaksikutest. Juttu ajasid Urmas Saarma, Sille Holm ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
