Teadust kõigile kolmas element on liitium ja kolmanda tänavuse Nobeli teadusauhinnana avame tänases saates keemiaauhinna taustu. Selle auhinna saavadki liitiumi rakendajad ehk liitiumakude väljatöötajad ja seda uurimisvaldkonda tutvustab meile materjaliteadlane Rainer Küngas. Aga kust liitium tuleb ja kus ta saab sinna, kust ta tuleb? Sellest tuleb saates samuti juttu, sest saates on ka geoloog Rutt Hints. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Tänases saates siis jätkame Nobeli teadusauhindade saamiseni viinud teadustööde tutvustamist. Eelmine kord oli juttu füüsikaauhindade ja ja meditsiini ning füsioloogia auhinnasaamiseni ei viinud teadustöödest. Täna on siis järjekord keemia käes. Ja keemiaauhinna saavad sel aastal Stanley uttingem Ameerika Ühendriikidest, Jon kudinaff Suurbritanniast ja Kyra Yoshina Jaapanist oma suure tööpanuse eest. Liitiumi joon Acure väljatöötamisse, mis tänapäeval on väga levinud ja ma arvan, et igaühel meist kas taskus või laua peal või igal juhul kuskil läheduses mõni eksemplar seda on. Olen võtnud telefonikõne Taani, kus on liinil Rainer Küngas, kes firmas haldur topse tegeleb nii kütuseelementide väljatöötamisega kui ka liitiumioon akude materjalide uurimisega, samuti. Nii et tõepoolest liitium akudest me ei saa tänapäeval üle ega ümber. Kui suur või kui väike üllatusse see auhind sulle endale tundus. Kui sa sellest esimest korda kuulsid. See on päris huvitav, sellepärast et kõigest võib-olla kuu aega tagasi ja ma rääkisin ühe oma kolleegiga sellest ja rääkisime ka, et et ei tea, kas sel aastal võiks olla see, need inimesed, kes saavad selle auhinna või mitte. Nii et selles mõttes sellest on elektrokeemia valdkonnas räägitud ja on loodetud nagu väga pikka aega. Nii et selles mõttes võib öelda, et see ei olnud nagu väga suur üllatus, aga kõik olid väga rõõmsad, et ikkagi anti. Ja varem või hiljem oleks ta ju vist tulnud. Aga seda kunagi ei teadnud, mida Nobeli komitee otsustab. Jah, seal on ju see reegel ka, et see, kes preemia, saab ikkagi elu ja tervise juures olema John kudena tänaseks juba 97 aastane, nii et ega seal väga pikalt enam oodata poleks saanud ka. Ja nii, et väga hea, et tuli just sellisele-sellisele teemale, seekord, mis, mis puudutab meid kõiki ja, ja mis ma loodan, et millest on võimalik üsna selgelt ka populaarteaduslikult rääkida, milles asi seisneb? Kõigepealt ju tahakski küsida seda terminit, et meil siin endal ka kõnes läheb mõnikord sassi, et aku või patarei kumb ta siis on, kumb on õige? See on hea küsimus. Üldiselt on niimoodi, et ütleme niimoodi, teaduslikumas keeles räägitakse rohkem akudest, aga siis, kui on mitu akut kokku ühendatud. Tegelikult võib seda kutsuda patarei, eks, aga isegi teadlased kasutavad sedasama kahte terminit nagu niimoodi. Kuidas juhtub, nii et praeguseks võiks öelda, et nad on juba enam-vähem sama tähendada? No laias laastus tehnoloogia seal sees on, on sama kui me vaatame seda ühte üksust, mis seal, mis seal on. Aga aga kuidas üldse üks liitiumioonaku no põhimõtteliselt hästi lihtsalt töötab eriti võrreldes noh, näiteks meie tavalise tavalise A-tüüpi patareiga Ütleme sellise tavaline AA-tüüpi patarei, mida saab, eks ju toidupoest osta või kõikidel patareid on alati kaks, poolustan plusse miinus tavalist patareide peale kirjutatud ka. Ja need on siis tavaliselt koosnevad erinevatest materjalidest. Näiteks sellel tavalisel A-tüüpi patareil on see miinuselektrood, on need singist tehtud ja pluss elektromangaani tehtud ja siis, kui patareid kasutada, siis toimuvad nendel elektroodil reaktsioonid, mis muudavad selle nende materjalide, keemilist struktuuri. Ja sellistel kõige tavalisematele patareidel muutub see struktuur niimoodi, et seda enam tagasi pöörata, selleks eelmiseks kultuuriks ei saa, nii et selliseid patareisid uuesti täis laadida. Aga liitiumioon, patareisid, nagu me teame, saab, võib-olla sadu võib olla tuhandeid kordi täis ja tühjaks laadida. Ja liitiumakud teeb eriliseks just see, et, et nendes mõlemad, need poolused nii pluss kui miinus, need koosnevad sellistest kihilistest materjalidest kuhu disliitiumjoon saab niimoodi sinna vahele pressida. Kui ta sõltuvalt sellest, kas laetakse akud täis või tühjaks ja siis kui ja, või siis sealt kihtide vahelt moodi uuesti välja tulla. Et kui liitiumakut laetakse täis, siis surutakse liitium joonid sellise grafiidikihtide vahele profiitsem umbes sama materjal, mis on, eksju harilikus püüad siis. Tühjakslaadimise ajal liiguvad neil liiti neoonid sealt grafiidist välja ja siis sinna teisele teisele akupoolusele. Aga noh, ütleme neid tühjaks täis laeb patareisid on ju tegelikult veel teisigi, näiteks pliiakud on ka olemas. Aga liitiumakude edu saladus on just selles, et nad on hästi kõrge energiasalvestusvõimega väiksesse ruumalasse ja väiksesse massi saab salvestada palju energiat. Et kui näiteks ütleme, Aiphony sees oleks liitiumpatarei asemel pliiaku, siis peaks telefoni aku olema neli korda raskem ja mitu korda suurem kui oma mõõtudelt, aga seda vist ei viitsiks keegi oma taskus hoida. Ja no seda aega me mäletame, kui telefonid olid nii suured, et, et ainult et väga vähesed käisid nendega ringi ja see ei olnud küll ainult raskuse pärast, vaid see oli hinna pärast, aga see oli juba natuke teine teema. Et kui me nüüd jõuame, kui me nüüd räägiks natukene lähemalt sellest, millega need kolm nobelistid kindlasti koos väga paljude kaastöötajatega koos on hakkama saanud, siis milline oli maailm enne seda, kui liitiumioonaku tuli seda võib-olla teinekord isegi raske enam meenutada? Aga no siis olid ju pliipatareid, eks ole, ja midagi sellist Ja pliipatareid ja siis ka need nikkel-kaadmiumelemendid, mida võib-olla ka mõned veel mäletavad. Tegelikult jah, see need teadustööd, mille eest siis Stanley Jon, kuidas ja sina said oma auhinnatud, on tehtud ikkagi päris kaua aega tagasi, mis on võib-olla selline Nobeli preemiate puhul tavaline, et et Stanley võttinghamise teadustöö, mille eest ei saa auhinna sai, on tehtud umbes 50 aastat tagasi. See on kudena fil umbes 40 aastat ja siis just siin on umbes 35 aastat tagasi. Et enne sõda siis olid, oli maailma umbes selline jah, et et kõikjal olid pliiakud ja ega erilist sellist suurt huvi nagu mingisuguste uute patarei keemiate vastu otseselt ei olnudki. Nüüd pliiakud olid väga töökindlad tegelikult siiamaani kasutusel. Ja sellist nagu jah, Natrollinalt ütleme niimoodi, et kõik need teadlased, kes tänavu preemia, said need tegelastel ikkagi alusteadusega, et nad tegid seda pigem oma purist kui sellisest rakenduslikust huvist. Ja siis Stanley võitinga, tema selline panus siis liitiumioon, akude edulugu on see, et tema on siis tema, tema töögrupis pandi kokku päris esimene töötav liitiumaku, see oli siis 70.-te aastate alguses. Ja kui me võrdleme neid materjale, mis seal sees olid nendega, mis tänases liitiumakus sees on, siis on seal tegelikult väga vähe selliseid asju, mis on samaks jäänud. Ja see on sellepärast, et see tema esimene Mälgutatud aku oli umbes kaks korda madalama sellise pingega ja oli ka hästi palju probleeme sellega, et need akud pidevalt läksid põlema. Sest et ühe selle materjalina kasutati metalse liitiumi, mis on võrdlemisi ohtlik. Kipub kangesti reageerima kõigega. Ja ta väga reageeringud hästi siis ja teisel ka teisel elektroodil olid selline materjal, mida, mida täna enam keegi ei kasuta. Nii et siis umbes 10 aastat hiljem Jon kujudena Fi grupis sel ajal olid Oxfordis töötati siis välja selline liitiumkoobalt-oksiid niukses materjal, mis tegelikult tänase päevani on kõikides näiteks Aiphony akudes või sellistes pakkudes, kus on vaja, et aku oleks hästi väikesed ja suure võimsusega jah, ühesõnaga tema töögrupis töötades välja ja huvitav on tegelikult see ka, et sellesama mehe grupist on tulnud veel lisaks sellele ühele materjalile, mille eest ja siis sai Nobeli preemia veel ka kaks või kolm materjali, mida, mis on samuti liitiumioon akude valdkonnas tänaseni kasutuses. Need on tõesti olnud väga produktiivne teadlane. Ja tegi palju paremaks, siis selle esialgse versiooni. Jah, palju paremaks ja muud soodsatel ka palju lihtsamaks selle, selle patarei suurim ja siis kolmanda mehe, jaapanlase kirevast, sinu panus on siis see, et tema töötas välja meetodi, kuidas, kuidas sellest liitumist, millest ma enne rääkisin, mis suur probleem on, kuidas sellest lahti saada, nii et selle ühel poolusel negatiivsel patarei poolusel siis vahetas ta metalse liitiumi grafiidi vastu välja ja tänu sellele mõttes patarei palju ohutumaks. No see kõlab nüüd natukene päris ootamatult, et liitium patareis oli vaja saada liitumist lahti. Äkki seletaksid seda selle parandamisega? Et, et tähendab, siis enne oli niimoodi, et, et mõlemal elektroodil nii positiivsel kui negatiivsel sellel poolusel olid siis liitiumi sisaldav materjal. Aga siis pärast selle jaapanlase avastust siis piisab nüüd sellest, kui ainult positiivsel elektroodil on, on liitium. Et seesama lihvimisel positiivsel elektroodil on, see hakkabki liikuma seal patarei sees edasi-tagasi siis kui ta tühjaks täis laadida. Mõlemal poolusel ei peagi tingimata olema. Ja see teeb siis poole ohutumaks patarei. See teeb kindlasti palju ohutumaks ja kuigi ka tänapäeval kullaaeg-ajalt juhtumeid, kus liitiumpatareid põhjustavad tulekahjusid, lähevad kuumaks ja hädasi siis see on ikkagi palju, palju ohutum kui see need patareid, mis Stanley võttinganud seal seitsmekümnendatel aastatel välja töötas. No nüüd said need mehed lõpuks siis auhinnad ka. Ja nüüd on nad lõpuks jõukad, et kui alguses tegelesid nagu rohkem oma hobiga, et siis nüüd on ka ka tunnustust tulnud ka nali puhtalt au, au ja hiilguse mõttes, kui ka rahalises mõttes. Et seal on tegelikult päris huvitav on see ka, et Jon, kuidas, kuigi ta nagu ma ütlesin, siis ta on täitsa mitu neid olulist materjali välja töötanud, mis tõesti on igaühel taskus, siis ta läheb vähemalt enne seda preemia saamist ei olnud sugugi rikkam. Sest et näiteks see materjal, milles noobleil Nobeli preemia sai, see töötati välja tema laboris ja sel ajal oli tal tema siis sellest teadusgrandil selline reegel, et kõik patendid, võimelist avastused tulevad sealt laborist, need kuuluvad automaatselt Britney valitsusele. Nii et nii et sellest avastusest leida nagu nendest, ütleme, patendi tasudest jäid siis nagu ilma ja kahel teisel korral hiljem, kui ta proovis üht oma laboris välja töötatud patarei materjali patenteerida ja siis tuli välja, et et see välistudeng, kes samal ajal selle materjaliga tema laboris töötanud, oli selle patenditaotluse juba oma koduriigis Jaapanis sisse nüüd nii et seal ka tegelikult nagu tühjade pihkudega Jah, teaduse maailmas juhtub nii mõndagi ja, ja maailmas üldse midagi, kas on, kas on lootust, et liitiumioon, patareid arenevad nüüd ka edasi lähevad veel ohutumaks, veel kergemaks ja tegelikult üks suur mure ju nendega on, et nad ikkagi liiga kiiresti kipuvad tühjaks saama. Ja erinevus seal, ütleme siis 50 aasta taguse ajaga on see, et täna töötab selles vallas tõesti tuhandeid teadlasi ja see on väga kuum teema. Need põhilised asjad, millega siis töötatakse, ongi just see, et esiteks, kuidas teha patareisid, mis on veelgi suurema võimsustihedusega ehk et siis sama rumala või massi juures annaksid rohkem energiat. Kuidas teha neid ohutumaks ja siis kuidas teha neid odavamaks. Et näiteks üks selle viimase aspektiga tegelen ka mina oma teadvustades, et me uurime materjale, kus mis on põhinevad liitium. Mangaan like loksiitel, kus koobalt ei ole. See on oluline, sellepärast et koobalt on esiteks üsna kallis element ja teiseks tuleb suures osas Aafrikast, kus kus need tingimused selle kaevandamiseks on äärmiselt, et halvad, nii et kasutatakse peaaegu. Et töö selles vallas kindlasti käib, edasi. Kas liitium jääb nüüd akude maailma valitsema või on oodata, et noh, kõik need meie mobiilseadmed ja, ja muud väikesed vidinad, samuti suuremat masinat elektriautod, bussid jäävad veel liitiumakude peale püsima mõneks ajaks. Ma arvan küll, et jäävad, kuigi mõnedes valdkondades või mõnes mõnes rakenduses võib-olla päris huvitavad ka naatriumi on patareid, mida muuhulgas näiteks Tartu ülikoolis uuritakse, et Need sobivad hästi just sellistes rakendustes, kus võib-olla see see, et hästi palju laengut mahub väikesesse ruumalasse, ei ole nii tähtis, aga kui sa tähtsam on ohutus ja tähtsam, on see odav hind. Et seal sobivad need naatriumi annakud, võib-olla isegi veel parem. Õnneks keemilisi elemente on millest, millest hakkasid proovida teha. No tegelikult me oleme siin nüüd rääkinud ka vaheldumisi liitium akudest, liitiumioonakudest. Ja niimoodi rangelt võttes ongi, et need, mis esialgu vedeldatud, need olid liitiumakut oli päriselt metalne liitium sees. Aga siis, kui tulid grafiit, elektrood seal, pärast seda jaapanlase avastust, siis saab hakata kutsuma neid liitium-ioon, akud, eks, sest seal on liitium ainult jooni kujul. Selles akus. Aga rääkisimegi siis täna just liitium akudest ja liitiumioonakudest sel puhul, et Nobeli keemiaauhind läheb tänavu selles valdkonnas suuri avastusi teinud teadlastele. Minu vestluskaaslaseks Taanis oli Rainer Küngas. Tjumio nakkusid tuleb maailma üha juurde, sest kui me vaatame kas või enda ümber inimesi, kõigil on käes nutitelefon telefoni sees on tõenäoliselt tänapäeval ka liitiumi tekib mõistetav küsimus, kust see liitium võetakse. Geoloog teab, et liitium tuleb maapõuest. Geoloog ongi meil, tänasin labori stuudios, tema nimi on Rutt Hints Tallinna tehnikaülikoolist. No kui palju tänapäeva elektroonikatööstus ja ka elektriautod. Kõik need seadmed, mis liitiumioonakusid vajavad tänapäeval liitiumi, nõuavad. Loomulikult, hakates rääkima liitumist, siis mis on siis maailma kõige kergem metall ja hetkel ka tehnoloogias üks kõige kuumemaid metalle nii-öelda sest see on metall, mille nõudlus lähiaastatel ilmselt näitab samasuguseid trende kui paaril viimasel aastal. Eks siis me näeme mitmekordistumist nõudluses. Siis jah, hetkel me teame, et seal liitiumi kaevandamismahud aastas jäävad kuhugi sinna 100000 tonni juurde. Aga samal ajal me teame ka, et, et meie teedele Uravel väga palju triautosid, küll aga tahaksime me neid neid palju rohkem näha kui seni samuti eks ka inimkond kasvab ju pidevalt ja vaevalt, et ka uued põlvkonnad nüüd sellest mobiiltelefonist nii kergelt loobumas on eksis liitiumid läheb tulevikus kahtlemata palju. Kus maailma liitiumi varud peamiselt tasuvad? Maailma suurimad liitiumi varud asuvad tegelikult täna Lõuna-Ameerikas ehk siis riikides nagu Tšiili, Boliivia ja Argentiina ja saadaks neid tegelikult nendes riikides üsna ebatavalisest kohast. Kui me räägime metallidest, eks siis tavaliselt ma olen harjunud metallide saamiseks, tegelikult geoloog võtab kivi ja siis nii-öelda mäeinsenerid mõtlevad välja kaevanduse. Ja, ja toimub selline tavaline kivi rikastamise protsess, metallurgias, nii edasi aga, aga nüüd rääkida Lõuna Ameerika liitiumivarudest siis sea saadakse tegelikult liitiumi hoopiski soola lahustest, ehk siis tegemist on niinimetatud evad poriidsete maadlatega, mis asuvad Ta maailma kõige kuivemas kohas, ehk siis näiteks Atacama kõrb on selline koht, kus me neid liitiumivarusid saame. Aastane sademete hulk on seal kuskil ainult üks millimeeter võib-olla ja, ja just seal, selles erilises keskkonnas, kus tegelikult siis liitiumi tekkele aitavad kaasa ka vulkaanid tekivad sellised ülisoolased liitiumi lahused, kus siis liitiumi välja võetakse. Huvitav on teada, kuidas liitium sinna saanud on. Vulkaanid on siis üks allikas, kus teda välja paiskub aga sool jätab sellise mulje, nagu oleks kunagise soolajärve põhi ja ebaporiit viitab ka sellele, et midagi ära aurustunud. Tegelikult ongi selline kombineeritud protsess, kus tänu sellele väga väiksel sademete hulgale ja samal ajal siis aurustumisele järjest rikastavad tegelikult selles kõrbesituatsioonis siis sellised liitiumi lahused ehk liitium on tegelikult element, mis väga hästi ei mahu ühegi tavalise kivimit moodustava mineraali sisse, ehk siis tema kristallvõresse ja tänu sellele ta justkui jääb alati üle ja siis kuidas nii-öelda vulkaaniprotsessides ta lõpuks rikastub vulkaanide nii-öelda magmas Sis eraldootes sellistes kuumades, vesilahustes ja kogusale üsna keeruka protsessi taga järel me siis tõesti näeme nendel kõrbealadel liitiumi rikaste selliste soolalahuste teket. Aga liite või kohta ma olen kuulnud, et ega ta üksinda ka ei esinenud, ta on selline suhteliselt aktiivne tegelane. Jah, ta on üksinda aktiivne metall ja, ja, ja seetõttu reageerib teiste ühenditega, ehk siis ta ei kipuga tegelikult rikastuma, erinevalt näiteks rauast või vasest või kasvõi kullast, ehk siis, et need elemendid tegelikult rikastavad tunduvalt kergemini, kui liitium. Liitiumi sisaldus maakoores on tegelikult ei olegi nii madal, ehk siis see on 20 kuskil 20 grammi tonni kohta, et see võib-olla tundub väga vähe. Aga tegelikult, kui me räägime näiteks kullast, siis me võime tänapäeval kulda kaevandada, sellisest maadlust, kus kuula sisaldus, on ainult üks gramm tonni kohta ehk siis liitu vaid tegelikult on juba tavapärases olukorras maakoores päris piisavalt. Nii rohkem kui kulda, rohkem ka kuld. Aga kui kerge teda sealt soolast siis näiteks kätte saada on, sest ega seda vist väga palju ei ole seni uuritud ka, sest nõudlus liitiumi järele seni on olnud suhteliselt. Vähemalt jah, selles liitiumi kättesaamisel tegelikult mängibki olulist rollilis looduslik nad aurustumine, ehk siis kus nii-öelda tänu looduslikele aurustunud liitiumi lahused siis tegelikult suunatakse sellistesse basseinides, kus siis järjest, et nii-öelda aurustumise mõju siis nad liitiumi soolad tegelikult ka välja kristalliseeruvad. Aga lisaks nendele liitiumi nii-öelda lahustele on olemas hoopis teine tüüp ka nüüd liitiumi maardlaid, mis on olnud palju kauem kasutusel ja need on sellised maardlad, kus liitiumi saadaks tegelikult graniitsatest kivimitest. Täpselt sellistest Maadvatest kunagi ka leiti esimesed liitiumi mineraalid, ehk siis Bodume on üks nendest ja Nendestsamadest liitiumi mineraalidest, siis tuvastati ka hiljem element, liitium ja edasi rääkides, et kust see kõik juhtus, siis juhtus seal me päris meie naabruses eksis, et liitium kui element ja ka need liitiumi mineraalid pärinevad Stockholmi saarestikus tõst ühest nii öelda rauakaevandusest, kus nad siis kuskil 19. sajandi alguses leiti. Nii et seda muret siis väga ei ole, et liitium lausa otsa saaks. Jah, seda muret tegelikult ilmselt ei ole, liitiumi otsa saab, küll on mure see, et kui meil hakkab mingil hetkel tekkima väga suur vajaduseks, siis kõik inimesed tahaksid korraga sõita elektriautoga ehk siis, et siis ei suudeta nii kiiresti tegelikult tagasi saada, piisavaid kaevandamismahtusid. Et võib ühel hetkel juhtuda, praegu näiteks on viimastel aastatel loppis juhtunud vastupidi ehk siis liitiumi kaevandada, vaid nii-öelda leiukohti on juurde tulnud. Ehk siis tegelikult on liitiumi hind viimasel ajal maailmaturul pigem sellises kukkuvas trendis. Tänapäeval on ju väga tähtis ka keskkonnateema ja loodushoid, et kui keskkonnale koormav ann, liitiumi kaevandamine näiteks kõigepealt ja, ja ka see, et liitiumi jäägid ju kuuluvad ka ohtlike jäätmete hulka, mis tuleb viia kogumispunkti. Jah, loomulikult, et tegelikult on oluline, et kõik see, mida me tehnoloogiliselt tarbimine, jõuaks ringlusesse tagasi, et et ilma selleta me jätkusuutliku maailma tegelikult ei saavuta. Paratamatu aga on see, et me esialgu peame selle liitiumi juurde kaevandama ja, ja kui me räägime liitiumi kaevandamisest, siis just keskkonna poole pealt häälda on liitiumi, kaevandame Lõuna-Ameerikas tekitamas nii-öelda keskkonna proteste, kohalike elanike protest. Mistõttu üha rohkem tundub, et ka sellistel kõvadel, kividel, mida vahepeal kõvade liitiumi maakidel, mis siis granaatidega seotud on, on rohkem turgu, kuigi meid taheti maha kanda vahepeal öeldes, et, et kõiki edasedaspidi tuleb kogu liitium ainult nii-öelda nendest soolalahust. Aga kuna nii-öelda Lõuna-Ameerika riigid oma varustuskindluse poolest on siiski sellised natukene vähem usaldusväärsed kui näiteks Rootsi või kust teda hetkel küll ei kaevandada, kus on tegelikult ka mõned varud olemas samuti nagu Soomes, aga põhiline nii-öelda liitiumi kõvadest, kividest kaevandaja on täna Austraalia. Ja Austraalia on ka tänu sellele väga soodsas situatsioonis, et asuv Hiinale väga lähedal, kui me mõtleme, kus liitiumpatareisid toodetakse, täna toodetakse neid eelkõige Hiinas ja Austraaliale on väga nii-öelda lühikesed transpordi ideed selleks et oma varud mugavast Hiina vedada ja ja seal siis soodsalt maha müüa. Tegelikult liitium-ion akud sisaldavad peale liitiumi ka muud puhtast liitumist, neid ju ei saa teha seal elektroodid ja elektrolüüdid ja tõenäoliselt peab neidki kuskilt kaevama, mis elemente liitiumioonakudest veel leidub. Liitiumioonakudest tegelikult leidub veel kaht teist väga olulist metalli, eks siis koobalt ja mangaani ja lisaks siis tegelikult ka grafiiti ja kõigi nende puhul me räägime sammutajat, varuda olulisust tuleviku jaoks ja tarbimise tõenäolisest kasvust tulevikus ja nendest kõige kriitilisemaks tegelikult loetakse just koobalti, varustuskindlust näeks siis, kuna koobaltivarud on seotud eelkõige Aafrika Kongo demokraatliku vabariigiga. Ja sealne selline väga suur poliitiline ebastabiilsus on, on takistanud tegelikult nende varude kasutuselevõttu ja takistama seda ka edaspidi. Eks siis see on üks elementide, sest mida, mida tõesti peetakse nüüd kriitiliseks tegelikult selles liitiumioon akude ja ütleme siis laiemalt ka elektriautode võidukäigus, et et kuidas nii-öelda tagada koobalti varustuskindlus ja koobalt, on veel selles mõttes nagu eriline metall, et et suur osa koobalt Est ei tulemit, et nii-öelda koobalti kaevandustest, vaid tuleb tegelikult vase kaevandustest, milles koobalt on ta kõrvalsaadus ja see tähendab, et et nendes kaevandustes tegelikult kaevandamine ei toimu koobalti saamise eesmärgil ja see, kui koobalti kuskil puudu jääb, ei tähenda nüüd automaatselt need kaevandused hakkaksid koobalt rohkem kaevandama. Nii et asi on isegi natukene veel keerulisem, kui esialgu arvata võib. Stockholmis Stockholmi saarestikus liitiumi leidub seal meile päris lähedal, kas Eestis ka äkki liitiumi või koguni koobalti kuskil leidub? Liitium on küll selline element, mida minu teada ei ole Eestis otsitud. Ehk siis Pepe küll, aga jah, tõesti see lähedus ütleb meile seda, et ka Eestis justkui võiksime neid varusid otsida ja otsida seda siis meie settekivimite alla jäävas taltsas aluskorras kus siis tegelikult leidub sama vanuseliseid kivimeid, kui me tegelikult näeme Stockholmi piirkonnast. Keeruliseks teeb asja see, et me ei saa neid päriselt maadelt otsida ja need liitiumi graniidsed, maardlad on tegelikult sellised soomaardlad ja mitte väga suure ulatusega ehk siis sellele maa peal puurides pihta saada on üsna keeruline. Ehk siis, eks me jääme selles osas ootama seda hetke, kus võib-olla tehisintellektil on, on suurem roll maavara otsinguks ja me tegelikult saame nii-öelda suuremate andmekogumite põhjal, sest tegelikult neid maavara otsinguid kontsentreerida mingitele potentsiaalsetele aladele. Aga seni ajame siis läbi peamiselt Lõuna-Ameerika liitiumiga ja Aafrika koobalti kama oma nutitelefonides just. Ja rääkisin liitumist ja selle leidumisest geoloogi rutt printsiga. Tänases saates oli juttu liitium akudest, liitium-ion, patarei idest ja liitumist endast. Juttu ajasid Rainer Küngas, Rutt Hints ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast, veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
