Teadust kõigile Eesti on täis pisikesi järvi ja tillukesi tiik ja mis on tegelikult palju tähtsamad kui puhtalt pindala järgi võiks arvata. Sama pädev muidugi muudegi maar näiteks Prantsusmaa kohta, kus paljusid elurikkaid tiike on põlisperekondades sajandeid põlvest põlve edasi pärandatud. Jaanus Terasmaa Tallinna ülikoolist on koos teiste ökoloogidega püüdnud Eesti, aga ka Prantsusmaa väike veekogudest ülevaatlikkus lisada et oskaksime nende ökoloogilist rolli edaspidi paremini arvestada. Veekogude vahel on aga põllud ja põldudel pestitsiide mesilased koguvad pestitsiidi ehk kahjurimürki koos neste ja õietolmuga ja kannavad tarusse. Risto Raimets. Eesti maaülikoolist on uurinud, kui palju mesilastarudes pestitsiidi jääke on ja mida need mesilastele teevad. Olen saatejuht Priit Ennet, kes kuulab, saab teadust. Võiks arvata, et maakera pind on tänapäevaks väga põhjalikult läbi uuritud ja kõik viimasedki metsatukad kivirahnud ja veelombid on teadlastele teada ja kaardistatud. Tegelikult tuleb välja, et päris nii see ei ole. Ajakirjas heli on, on ilmunud hiljuti artikkel selle kohta, milliseid väikesi seisuveekogusid leidub Eestis ja Prantsusmaal. Paljud neist, et ilmselt seni teadusandmebaasides kirjeldamata kuigi mõlemad maad on ju tegelikult ammu loodusteadlaste huviorbiidis olnud. Artikli peamine autor Jaanus Terasmaa Tallinna ülikoolist on laboristuudios. No kui me nüüd räägime väikestest seisuveekogudest, mida me nende all tänases kontekstis siis mõtleme, me näeme ju tänaval ka väikese veelompe ja ja me teame väikesi järvi, mis tegelikult on ju kaardi peal kõik enam-vähem olemas ka. Milliseid veekogusid me täna silmas peame? Räägime siis tõesti kõikidest seisuveekogudest, et järved on ainult üks, Ma ikka kategooria seal. Meil on arvukalt rabalaukaid tunduvalt rohkem kui Järvi, kui rääkida looduslikest ja siis on tohutus koguses tehislik veekogusid suuremad, paisjärved, karjäärid, meid vast märgatakse rohkem. Aga on väga palju, kui tiike, mida noh, möödakäijad ei märkagi, sest kellelgi tagahoovis on üks kuskil künka taga, teine et nende arv on jah, palju, palju suurem, kui ausalt öeldes mina mõned aastad tagasi üldse arvata oskasid. No nendega on ju niimoodi, et enamus neist mõni inimene ikka teab mõni, mis on sügaval metsas, võib-olla ei olegi sellist inimest, kes tänapäeval oskaks öelda, et seal mingi selline veekogu on, aga ma nüüd soolaukad ka tulevad ja lähevad. Tõsi, tõsi, et just Laugaste puhul on jah, see nii-öelda vigade andmebaasis kõige suurem, et tõesti, neid on sealt puudu ja neid on natukene ka üle, et mõned on juba ära kadunud, teised juurde tekkinud. Et nende puhul on jah see kõige-kõige ebamäärasem, aga siiski kaevatud veekogud, ma arvan, et ikka ja noh, inimsilm on neid kõiki näinud, aga lihtsalt ühtekokkupanemine on natukene alati keerulisem. Kuidas te selle töö siis ette võtsite, seekord algas natukene sellise koostööna prantsuse kolleegidega natuke teistest küsimustest vaikselt arenes sinna suunas, et jah, maailmas on tehtud siin viimastel viiel-kuuel või isegi 10-l aastal päris palju proovitad nagu globaalselt kaardistada veekogusid. Noh, seal on väga suur töö, on tehtud mudelid, mille põhjal nagu arvutatakse ja interpoleeritakse siis mingist teadaolevast arvust. Ahaa, et kus võik lihtsalt arvulisem. Just arvulises mõttes, et lihtsalt kasvõi kogus teada saada, siis on tehtud järgmine satelliitpiltide abil, noh kogu maakera on ikkagi enam-vähem kaetud kõrgekvaliteediliste piltidega, et sealt siis tuvastada neid ka automaatsete kontrollitakse üle. Siis on linarandmed ehk et väga detailselt kõrgusandmed. Ka nende põhjal saab hinnata. Näha, et veepind on sile noh, põhimõtteliselt jajah. Aga seal kõigil on üks väike probleem endale automaatselt nendel, see tuvastuspiir on ikkagi suhteliselt kõrge, noh ta ei tundu kõrget noh, 0,2 hektarit, see on ju väga pisikene veekogu juba. Aga kui nüüd vaadata seda tööd, mida meie tegime, me võtsime siis nii-öelda vastupidise lähenemised, võtsime riiklikud andmebaasid, kontrollisime neid, vaatasime, kus on midagi puudu üle. Et noh, Eesti puhul ma ütleks, et meil on väga hea riiklik andmebaas. Et prantslased pidid natukene rohkem käsitööd tegema, seal tõesti suuri piirkondiga ise käima ja vaatamas ja, ja tegelema. Aga, ja ütleme siis, Eesti puhul saab ka öelda, et sellest kui nüüd automaatselt tuvastaksime siis satelliitpiltide põhjal või kõrgusmudeli põhjal, siis meil jääks märkamata umbes pooled veekogud. Ehk et Eestis on neid pisikesi, mis jäävad siis alla selle 0,2 hektari lihtsalt nii palju, et nende arv on sama suur kui need, mis on üle selle 0,2 ehk et globaalseks kaardistamiseks jällegi väga suur hulk jääb tegelikult selliselt teadlaste pilgu alt välja. Aga ma saan aru, et väga paljud neist olid juba kuskil mingites riiklikes andmebaasides sees. Nagu ma ütlesin, et Eesti puhul meil on lihtsalt väga-väga hästi, kõik need andmebaasid juba üles ehitatud, noh on ka seal probleeme ja eks need järjest tehakse paremaks, aga teadlased pidid andmebaasist üles leidma. No põhimõtteliselt jah, ega me selles mõttes me ei tea mitte midagi keerulist, et iseenesest on see väga lihtne artikkel ka oma nagu üleseid sisult mõttelt võtsimegi, riiklikud andmebaasid ja lihtsalt kontrollisime neid, siis analüüsisime juba täpsemalt, et mis seal siis on, kuidas see on, kuidas see võiks juba siis ökoloogiliste küsimustega suhestuda. Aga jah, selles mõttes, et lähtematerjal tuli veel Eesti puhul tuli puhtalt riiklik Eesti topograafia andmekogu kus olid need andmed kenasti olemas. Kas aga prantslaste puhul oli siis vaja ka satelliidipilte analüüsimata? Kasutasid seal erinevaid meetodeid jah, et kasutasid seal oma andmebaas ja siis nad seal mõnda parendasid seal ja kombineerisin kokku seal veel erinevatest allikatest, et et saada siis teada, mis seal on ja noh, nendel nagu see veahinnang ning nii suures skaalas ei teinud, kui Eesti puhul, et me nagu tegime juhusliku valikuga üle Eesti 100 ruutkilomeetrist ala ja siis kontrollisime seal kõik niimoodi detailset üle, et et kui palju siis puudem, kui palju ülejäänud. Kui palju neid väikesi veekogusid seisuveekogusid sisemaiseid siis Eestis ja Prantsusmaal on ja kus on rohkem tihedamalt? Ütleme, et kõik meile teadaolevad hetkel seisuveekogud, mis etapis on, on siis noh, 112000 objekti on seal nii et rohkem kui üks objekt ruutkilomeetri kohta ja et Eestis tuleb ikkagi, kusjuures Eesti ja see veetihedus on praktiliselt poole suurem kui Prantsusmaal, et meil tuleb natukene seal üle kahe Prantsusmaal tuleb vist 1,1 või midagi sellist. Aga me saame neid jaotada ka tüübi järgi, et kuidas Eesti, Prantsusmaa sinierinevad? Vot väga, sest kui mõelda juba asume täiesti erinevates klimaatilistes tingimustes kultuurilistes, Prantsusmaale ei ole selliseid järvi, nagu meil on siin ja ajaga tekkinud või pärast jääaega ehk et juba see genees on, on väga-väga erinev, et noh, Eestis niimoodi võib öelda, et looduslikke järvi, mis siis on tekkinud, kas pärast jääaega võisin mingi kogus ka lahtede kinni järjest eraldumisel sellised rannikujärved, et on nii natuke üle 1500 loodusliku järve siis on meil suur gabaraukaid, noh, suurusjärk seal 45 50000, et hetkel andmebaasis enne 45000, aga ma arvan, et sealt on üksjagu puudu. Ja siis mõtteliselt kõige suurem kategooria niimoodi eraldiseisvana tiigid, mida on hetkel teadaolevalt natukene üle 50000 ja siseridamisi seal natukene veel selliseid segasemad kategooriad hetkel seal Esto prof andmekogus, mis ei ole veel täpsustatud, et seal ongi nii-öelda kategooria muu, mida nad siis vaikselt tõstavad ühest kohast teise, aga nende puhul ka nii palju, kui neid üle vaadata, pigem vastaseks, need on nagu inimtekkelised, et järvi seal siiski ei ole, võib-olla mõned üksikud siuksed, loodusilmelised küll kuskil ka mingid metsalohud, mis mingil hetkel on siis muutunud nagu aasta läbi Vedzisast sisaldavaks. Aga nii laialdast võib öelda, et Eestis 112000 jaguneb nii enam-vähem pooleks, et pooled on looduslikud ja pooled on inimtekkelised. Aga seevastu Prantsusmaal Prantsusmaal man kõige tobedam ongi, et tavaliselt nad isegi ei oska seda numbrit öelda, et kui palju neil on looduslikke, kui inimtekkelise põhimõtteliselt looduslikke on meil väga-väga vähe, et üldse kokku hetkel neil siis andmebaasis on natukene üle poole miljoni ehk et viis korda rohkem kui Eestis. Ja nendest selliseid looduslikke järvi on noh kümnetes ja sadades saab kokku lugeda mitte isegi tuhandetes vähemalt neljandatele, et nad nagu nende kategoriseerimist põhimõtted on hoopis teistsugused kui meil selles mõttes, et, et siin nagunii tekivad alati ka just rahvusvahelise koostööga üldse, et kuidas asja nimetatakse, et meie jaoks tiik on väike veekogu, mille inimene on kaevanud üsna selge mõiste, kui me paneme inglise keeles Bond siis polnud väga paljudes riikides ei tähenda üldse inimtekkelist, ka väike looduslik järv on Bond. Kuidas sa siis helistad seda lõpuks, et sama on siis Prantsusmaal, et neil on seal pigem on siis kas hoidlad või siis meie mõttes tiigid, mis on siis väiksemad veehoidlad ja üks kõikkonnad looduselt inimtekkelised. Seenele loe nüüd, mis on põhimõtteliselt erinev, on see, et meil enamik nendest on siiski noh, meie mõttes siis paisjärved ehk et kuskil mingisugusel vooluveekanali ülespaisutatud väikesed järk keset võinud pliidikesed või kuidas iganes nimetame et Eestis neid nagu väga palju ei ole. Paari 1000 ringis vast. Ahah, aga see oli nüüd, mis me rääkisime, see kõik kirjeldav aga jõuame nüüd ka ökoloogiani, et tegelikult uuringu mõte oli ka see, et tuvastada nende väikeste veekogude tähtsus ökoloogilisest mõttes just või vähemalt luua sellele alus, et nüüd siit edasi minna. Ja no ütleme pigem aluse loomine meie reaalselt üheski nendest liigist proove Juta ja vaadanud, kes seal elab, vaid nagu lähenesime pinda ette valmistama. Et nüüd siin, millest saab rääkima, on siis üks on nende arv, noh, tõesti on hästi palju neid pisikesi üksikud suured, aga noh, kui me võtame nagu veekogude pindalapõhiselt, siis Peipsi üksinda on kordades suurem kui kõik Eesti, ülejäänud liiguvad kokku, et Peipsi on 3500 ruutkilomeetrit, noh, kui me võtame kogu koos Lämmijärve Pihkva järvega nagu peaaegu tervikuna ja kõik ülejäänud Eesti veekogud kokku on 700 ruutkilomeetrit ja sealt ka veel üle poole andis Võrtsjärve Narva v Toila noh, siis jääbki seal mingi 300 midagi ruutkilomeetrit kõikidele Eesti seisuveekogudele. Pindalalt nad väga muljetavaldavad jalast. Aga nüüd pindalana, et noh, üks näitaja, et kui me nüüd mõtleme veekogu peale võtame ühe abstraktse järve, kujutame seda ette, et kus on seal kõige suurem mitmekesisus kaldalähedases tsoonis ehk et seal, kus valgus läbi veel läheb. Sest kui valgus enam sügavamale ei lähe, sealt taimed enam ei fotosünteesi seal muidugi elu on olemas, seal on natuke teistmoodi ja tunduvalt madalama elurikkusega samamoodi kaldatsoon on see, mis osaleb kõige aktiivsemalt siis nii-öelda energia ainevahetuses ehk et ka suhestub ümbritseva ökosüsteemiga mais maiku süsteemidega. Ja see on vist ökoloogias üldse selline reegel, et selliste piirialadel on, on mitmekesisus kõige suurem. Just, ja nüüd jõuamegi siis selle tähtsa mõtte juurde, et miks need väiksed veekogud olulised on. Et kui me nüüd võtame ühe suure Peipsi disPeipsi kaldajoone pikkus on noh, ütleme 800 kilomeetrit natuke rohkem. Aga kui me nüüd võtame suure peotäis pisikesi pudinaid, siis nende veekogude summaarne kaldani pikkus on 14000 kilomeetrit. Muljetavaldav juba suurusjärgus Peipsis nagu olulisem ja kui me nüüd mõtleme siis, et et see kaldatsoon on nüüd see kõige suurema elurikkusega, siis on sealt teha ka ilma kontrollimist, aga lihtne järeldus, et järelikult on seal elurikkus suurem ja noh, nii ongi neid töid on maailmas siin-seal tehtud, et selline suur hulk väikeseid veekogusid alati pakub lõpuks suuremat elurikkust, sest lihtsalt elupaikade mitmekesisus on suurem ühes suures järves või hoidlase, millest siis iganes. Et sealt tulebki see ökoloogiline tähtsus, et et jah, suured veekogud on olulised. Aga kõik need väiksed pudinad kokku on tegelikult isegi natukene võib-olla olulisemad, aga noh, nad lihtsalt on väga hajutatult ka maastikus. Miks just Eesti ja Prantsusmaa sattusid selles uuringus huviorbiiti? Ühelt poolt nagu paraku teaduses ja elus üldse asjad on, et noh, lihtsalt mingid inimesed satuvad ühelt küll kokku, neil tekib mingi mõte ja siis tuleb koostöö. Aga teistpidi kuna me oleme tõesti väga erineva geograafilise klimaatilise, kõik taustaga, kultuurilise et noh, siis oli ka ja võrdlus, et kas me leiame mingisuguseid sarnasusi ja või on täiesti nagu erinevad, et kas me saame üldistada midagi ja mõneti isegi võib öelda täiesti üllatuslikult sai täpselt samu põhimõtteid kirjeldada mõlema maa puhul, ehk et kui ühes on pool miljonit veekogu, mis on hoopis teistsuguse tekkega kui teises riigis olevat 100000 siis sellised üldpõhimõtted nagu suurusklasside kaupa enamvähem säilisid, et noh, natukene see prantsuse tegude keskmine suurus on kõrgem kui Eestis ilmselt paisjärved lihtsalt ongi natukene suuremad, kui meie kaevata tiigid ja laukad sinna juurde veel. Aga põhimõtteliselt oli nii Eestis Prantsusmaal, et see kõige suuremate veekogude klassi, et üle 100 hektari sed annab küll domineerivat pindalalt aga kõige suuremat kaldajoone ulatus, et tulevad ikkagi sealt pisikestest 0,1 hektarilisest sellistest kategooriatest. Mis me nüüd saadud teadmistega nüüd kohe võime peale hakata, nüüd üldiselt teame, kui palju meil seda kaldajoont mõlemas riigis on. Teame, et kaldajoon soodustab elurikkust. Edasi võib asja uurida. Aga kui nüüd küsida, et mida me nii-öelda praktilist nüüd juba teame? Ütleme kaldajoon on jah, see üks asi, mille peale me komaatikas palju rõhus ja maaga need väikesed veekogud annavad ka palju muid olulisi siis ökosüsteemi teenuseid inimese jaoks, et noh, olgu selleks kasvõi süsiniku sidumine siis siin kliimameetmete kontekstis, et ka selles osas on tehtud esimese arvutusi. Aga nende täpsus on kehv, sest tegelikult ju ei teata, kui palju neid väikseid meil on. Ehk kõik algabki sellest hinnangust. Aga need arvutused praegu? Ühes artiklis väidetakse, et need väikesed veekogud globaalselt seovad kolm korda rohkem süsinikku kui maailmameeli. Teises artiklis arvatakse, et sama palju on ta nüüd kolm korda või sama mõttelist vahet ei olegi, see kogus on ikkagi tohutult suur ja väga oluline. Et see on asi, mida ka näiteks riik saab siis kasutadagi ka sellise kasvanud sidumise meetmena noh, ühelt poolt seotud süsiniku, teiselt poolt järjest rohkem on selliseid väikeste veekogude haldamisega seotud küsimused just põllumajandus reostuse kinni püüdmiseks. Et jällegi need on kohad, kus me saame pidurdada merre voolava vee liikumist peatame ta korraks seal kuskil tiigis kinni, toimub settimine, toitained jäävad sinna, tiigi põhjavesi läheb juba natukene puhtume edasi, ehk et me kasutame ökosüsteemi, et vesi puhtamaks saada ja lõpuks on tänu sellele võib-olla ka Läänemeri puhtam nahk on küsimus, kuidas need toidend sealt kätte saada tagasi siis võta ringesse, aga ka nendega tegeletakse nii maailmas kui ka kui ka Eestis. Siis ei ole mitte ainult see kaldatsioon elurikkas väikestes ja see on tähtis, aga ka kui meil on maastikus palju väikeseid veekogusid, siis ka liikide levik on palju kiirem. Noh, seal on riskid loomulikult, et ka võõrliigid saad kiiremini levida. Aga noh, selle vastu tuleb muude meetmetega võidelda. Nii et neid tähtsuse aspekte on, on üsna mitmeid. Ja tähtis on siis ka hoida neid veekogusid, et neid ka samal arvul vähemalt säiliks. Edasi. No just et nüüd jõuame natukene sellisesse veepoliitikasse, et kui me võtame veepoliitika raamdirektiivi, siis seal tähtsustatakse vee kogused, mis on suuremad kui 50 hektarit ja siis teatud põhjendustega vaadatakse ka väiksemaid, et noh, Eestis on viiekümnehektarilise ja pluss siis mõned väiksemad kokku on nimekirjas, no ütleme, 100 veekogu, mida siis eiratakse. Ja nendega siis nagu tegelikult hoitakse silma peal põhimõtteliselt nende väikeste asjadega keegi nagu ei tegele, noh loomulikult ega me ei saagi nüüd öelda, et sajad tuhanded tuleks iga aasta läbi käia ja vaadata, mis seal on, noh, see elektrirealistlikke mõttekas. Aga teistpidi saab ka ei võta, et kui Peipsi järve on jube keeruline kaitsta, sest valgele lihtsalt nii suur, et seal suur osa on Venemaal rohkem kui Eestis, et noh, kui me Tartusse teeme veepuhastusjaama, siis lahti, et selle mõju järvele tervikuna on selles mõttes nagu väike, et kuskilt mujalt tuleb see saaste ikka aga väikest veekogu Väike-valgala lihtne kaitsta lihtne hoida, et ka Eestis on natukene seda uuritud või noh, mingid andmed on olemas, et ka Eestis elab tiikides väga palju kaitsealuseid liike, näiteks kaitsealadel on neid tuhandeid digikesi, kus elad, kas liigid kui ka siis väljaspool kaitsealasid on ikkagi ka nii esimese kategooria liike teise, kolmanda kõikjal kõiki seal on olemas noh, Prantsusmaa puhul on see asi isegi veel suurem, kui neil ongi valdavalt, et tehisveekogud, siis neil on terveid kaitsealasid, mis ongi ühe suure veehoidla kaitseks seal elavad kaitselised kilpkonnad linnud, kes iganes, ehk et nad ongi nagu muutunud kaitse objektideks. Aga järgmise murena, mis eriti suuremad ning Prantsusmaal Eestis ta, noh, tundub, et hakkabki muutuma järjest suuremaks. On nüüd vooluveekogude kaitsmine ehk et, et noh, siin viimastest uudistest räägime kasvõi linnamäe paisuga seotud küsimused, et kas ta nüüd peaks säilima, et keskkonnaamet nõuab, et tuleb, vedas alla lasta muinsuskaitseamet, omavalitsus peab säilima. Et kumb siis on tähtsam, et kas nüüd see seisuveekogu, mis seal taga on või tuleb see algne vooluveekogu avada, et noh, meil Paysera nii palju ei ole, aga Prantsusmaal kuna enamik on, siis nendel on seal ikkagi juba aastaid käinud see diskussioon ikkagi väga-väga tõsiselt ja isegi võib öelda vihaselt, et neile tiigid on olnud seal perekonna valdustes sadu aastaid kolm-neli, mis iganes 500 aastat ehk et ta on ikkagi täiesti omaette stabiilne kena ökosüsteem, mis toimib, ta on noh, kultuuriliselt oluline, see on nende, mis iganes lapsepõlvetiik, maastikuelemente ja nii edasi. Aga praeguse seisuga neil ikkagi on väga-väga tugev surve. Et kui sa seal investeeringut paljud tehasel kaladel läbipääse ja, ja nii edasi, et siis tuleb need tühjaks lasta, et seal käib väga niisugune tõsine tõsine lahing praegu, noh, mis on nüüd ka Eestisse jõudnud? Sellised lood siis väike veekogudega Eestis ja Prantsusmaal ja nende ökoloogilise tähtsusega. Ja ajasin seda juttu Jaanus Terasmaaga, kes on Tallinna Ülikooli ökoloog ja ökoloogia keskuse juhataja. Ega mesilaste elu ei ole meelakkumine, alati on ka probleeme. Viimastel aastatel on palju räägitud ja muret tuntud niisuguse nähtuse pärast nagu mesilasperede kollapsi sündroom mida see paneb tõesti tõsisemalt muretsema, sest küsimuse all on tegelikult mesilaste või vähemalt mõnede mesilase liikide säilimine üleüldse pikemas plaanis. Teadlased ei tea päris täpselt veel lõplikult, mis seda mesilasperede hukku võib põhjustada, kuid uurivad seda üsna põhjalikult, uuritakse ka Eestis. Maaülikoolis ongi täna labori stuudios külas maaülikooli nooremteadur Risto Reimets kes on uurinud eriti põhjalikult just, et seda, kuidas mesilasi mõjutavad pestitsiidid ehk eesti keeles öeldes siis kahjurimürgid, mida põldudele pritsitakse. Ja ta on kirjutanud sellest ka mitmeid artikleid, mille põhjal siis nüüd kaitstud ka just eelmisel nädalal doktoritöö? Kõigepealt, kuna mesilastest laborisaates nüüd päris pikka aega juttu olnud, kuidas eesti mesilast käpad tänapäeval käivad? Eesti mesilaspered ei ole selles mõttes mingisugune erand, et teistest maailma mesilasperedest, et ka eesti mesilasperedel on erinevaid probleeme, mis need kimbutavad ja nagu te ütlesite, siis üheks võimalikuks selliseks stressifaktoriks ongi just pestitsiidid. Ja, ja rääkida üldisemalt võib-olla pisut statistikast siis viimastel aastatel tegelikult juba rohkem kui üle 10 aasta isegi 12 aastat on juba see probleeme globaalselt olnud väga teravus, mesilasperede arvukus on järsult küll langenud, ma mõtlen selle all siis suremust, pered on hakanud oluliselt suuremal määral surema, kuna varasemalt surid. Selle üle on teadlased väga palju erinevad, vaid põhjuseid pakkunud erinevaid küll erinevaid haigusi, parasiite pestitsiide, küll erinevate stressifaktorite, nendesamade, siis koosmõju. Ja, ja Eesti ei ole sellest puutumata, et Eestis on täheldatud kõrgenenud mesilasperede hukkumist. Et kui Eesti mesinikud omakeskis loevad selliseks maksimaalseks lisaks, mis on nii-öelda aktsepteeritav. Kui talvel hukkub 10 protsenti mesilasperedest, siis seal selline maksimaalne piir, mida, mida mesinikud aktsepteerivad ja viimastel aastatel tegelikult on see number kindlasti olnud kõrgem kui 10 protsenti. Ja, ja ka maailma erinevais paigus on just samamoodi need numbrid üsna suured. Nüüd septembri alguses külastasin maailma suurimat mesindus kongressi Apimondia, kus siis koos olid maailma tippteadlased suurettevõtjad mesinikud. Ja seal siis seal tõesti ka väga palju ettekandeid ja üks ettekanne siis rääkis 2018 19 aasta ehk siis möödunud talve kadudest Ameerika Ühendriikides. Ja keskeltläbi hukkus siis antud eelpool mainitud talvel Ameerikas üle 35 35 protsenti mesilasperedest, et mõnes piirkonnas isegi koguni 60 protsenti. Et see näitab seda, et probleem probleem on tegelikult väga-väga tõsine ja teadlased üle maailma, sealhulgas ka meie, siis üritame sellele vastust saada. Oletegi need uurinud täpselt välja Eestis mesilastarudes sisalduvat või leidvaid pestitsiide. Kui palju Eestis mesitarudes pestitsiidi jääke leidub ja kui ohtlikud nad tunduvad olevat. Rääkides nüüd antud doktoritöö kontekstis, siis tegelikult võib öelda, et Eestis on seis võrdlemisi hea. Antud doktoritööst, siis me kogusime erinevaid mesindusproovi erinevaist Eesti paigust kahel aastal kogusime siis õietolmu suiramess on siis töödeldud õietolmu juba mesilaste poolt tarust, mett, hauet jagasid mesilasendid. Otsisime erinevaid pestitsiidi jääke ja tegelikult kokku leidsime 17 erinevat pestitsiidi jääki küll, aga siinkohal on tegelikult väga oluline mainida seda, et need leitud kontsentratsioonid ehk siis needsamad pestitsiidide kogused, mis me nüüd leidsime nendest proovidest olid tegelikult väga-väga väikesed. Ja siinkohal veel oluline märkida, et enim leidsime just siis neid pestitsiidide jääke, õietolmust, suirast, aga meest, mida, mida siis Eestimaa tarbe tegelikult ju põhiliselt mesindus soodustena sööb olid mesi oli tegelikult üsnagi, ütleme, et peaaegu väga. Puhas, see tähendab, et tarbijatele eesti mee tarbimine ilmselt siis väga suurt muret ei peaks põhjustama. Ei, kindlasti mitte, tarbijatel ongi see selge sõnum, et Eesti mesi on puhas ja kvaliteetne ja muretsemiseks ei ole põhjust, et isegi need kogused, mis leiti, olid tegelikult üli üliväikesed. Palju on räägitud sellest, et mesilastele meeldib eriti just rapsipõldudelt õietolmu koguda. Ja ka rapsikultuuril kasutatakse pestitsiide päris päris hoolega, nii et siit võib tekkida väike seos ja ma saan aru, et uurisite seda ka. Kuna doktoritöö koosnes siis viiest artiklist ja kaks viiendikku sellest doktori tõesti ehk siis kaks artiklit keskendusidki siis pestitsiidijääkidele nüüd erinevates mesindussaadustesse ja lisaks me määrasime ära ka siis sellesama õietolmu kogutud õietolmu ja meebotaanilisi päritolu ja püüdsime siis leida korrelatsioone, kas on siis seos pestitsiidijääkide ja näiteks rapsi osakaalu vahel nüüd nendes proovides? Ja võib öelda, et tegelikult antud töö kontekstis otseselt seosed puudusid? Aga kui tarbijad, eriti siis mee saastatus ei ohusta siis mesilasi ikkagi. Need pestitsiidid võivad ohustada ka näiteks mesilasema teid, eriti nendele nende arengut. Jah, kuna kuna mesilane ise on ka väga pisikene, siis tegelikult teda need väiksed doosid võivad väga potentsiaalselt ohustada ja antud töö sisse kolmandaks osaks, ehk siis kolmas artikkel keskendubki nüüd siis pestitsiidijääkide mõjudele mesilasemadele antud katse puhul siis me kasutasime neid samu pestitsiide, samu kontsentratsioone, mida me nüüd siit Eestist siis leidsime ja segasime needsamad kaks ainet, nii üksikute ainete nagu segus siis mesilasvaha sisse. Ja siin on oluline rõhutada, et kasutasime mahevaha, minimeerida sellega siis ohtu, et see oleks eelnevalt juba pestitsiididega saastunud. Ja tegime sellest nendest mahevaasis tegime mesilase kupud, kuhu me sisse siis panime nii-öelda kasvama uued noored mesilasemad jälgisime siis, kuidas need pestitsiidide potentsiaalselt siis seda mesilasema mõjutada võivad. Ja tulemustest selgus see, et tegelikult tulemused on üsnagi üllatav, vähemalt väga põnevad ja näete tegelikult need antud tulemused annavad meile edaspidise suuna, mis suunasid oma teadustööd teha, kuna see oli esimene nii-öelda sellelaadne katse meil tulemustes tegelikult selgus, et needsamad, antud töös me kasutasime siis ühte insektitsiide Tauffelinaat mis on siis tegelikult populaarne aine nii-öelda nii põllumeeste seas kui ka mesinike seas. Ja teine oli siis Fungitsiid Debukonna soolt, mida siis kasutatakse põllumajanduses aktiivselt. Insektitsiide on siis putukamürki ja siin on seenemürk just täpselt nii. Ja tulemustes siis tegelikult selgus selline huvitav asi, et Needsamad väga väikesed pestitsiidide kontsentratsioonid mõjutasid mesilasema arengut vanglast nii-öelda nüüd vallik valmikuni, ehk siis nii-öelda rahvakeeli sellest väiksest jussikesest, kes hakkab salle arenema, kuni siis täiskasvanud küpse mesilasi välja. Ja selgus, et Fungitsiit, Debuna soolil näiteks oli oluline mõju nüüd sellele, kui, kui me panime mesilasemad kasvama, siis tegelikult tarus olevat töölismesilased peaksid hakkama seda seda nii-öelda vakla ehk seda rahvakeeli, seda poega toitma ja teda kasvatama. Ja meie pakume seda välja, et sellelt Vungitsiidi oli nüüd oluline mõju mesilasema hormonaalse arengule, mistõttu töölismesilased ei alustanud, ei soovinud neid vakla toita, ehk siis midagi oli selgelt muutunud selle vagla organismis selliselt, et see ei meeldinud teistele kaasmesilastele. Kas üldse ei soovinud või ikkagi vastumeelselt kuidagi toitsid lõpuks. Selles mõttes tekkisid statistiliselt olulised erinevused, mis tähendas seda, et üsna suur hulk neid sammunud vaklunud visati nii-öelda välja, neid üldse ei toidetudki. Ehk siis see tähendab vallale surma. Mingi ports küll võeti vastu, aga nagu ma ütlen, et tekkisid olulised erinevused, kontroll näiteks töötlemata mesilasemadega Nende bakladega kui need vastuvõtud mesilasemad olid koorunud, meil oli teada väga täpne päev, millal nad kooruvad, kuna seda on võimalik ennustada, siis koheselt kaalusime neid mesilasemad ja siis püüdsime jälle leida seoseid, kas need pestitsiidide on mõju värskelt koorunud, mesilasemade kaalule selle arengu jooksul või ei ole. Ja tulemused olid väga huvitavad. Et nagu mõtlesime, kasutasime insektitsiide roolilatti. Katse toimub kahel erineval aastal 2017 ja 2018. Aastal siis 2017. Aastal. Me kasutasime insektitsiide puhul sedasama Dauphrolinaadi puhul üsna väikest kontsentratsiooni ja järgmisele katseaastal me kasutasime tegelikult 30 korda kõrgemat kontsentratsiooni, sedasama ainet. Ja tulemused on selles mõttes huvitavad, et mõlema kontsentratsiooni puhul isegi selle madala jälle selle kõrgema kontsentratsiooni puhul ilmnesid siis olulised erinevused, olulised mõjud mesilasemade kaalule, mille tulemusena siis mesilasemade kaal tõusis oluliselt. Hakkas väiksema kontsentratsiooni puhul vähem ja suure gaasis rohkem. Tegelikult selliste omavaheliste nii-öelda korrelatsiooni tekkinud, aga meie eesmärk oligi näidata, et isegi väikesed väikestele doosidel on konsultatsioonidel on oluline mõju mesilasemadele võrreldes siis töötlemata mesilasemadega. Ja jällegi me pakume siis välja, et ilmnesid otseselt mõjud siis mesilasemade hormonaalsüsteemile mistõttu Dali vangla vangla EAS siis sunnitud rohkem toitu tarbima ja sellest ka siis Kuidas võib seda suurem kaal mesilasema elu edaspidi mõjutada? Tegelikult siin natuke naljaga öelda, siis mesinike seas on selline ütlus, et mida suuremad mesilasemad, seda parem, aga antud juhul tegelikult on siis ilmselt nüüd mesilase oma sellesama vagla arengu jooksul tekkis mingisugune ülestimulatsioon. Ehk siis ikkagi need pestitsiidipoolsed mõjutused ei saa tegelikult olla kuidagi kasulikud nüüd nendele mesilase bakladele ja see oli nüüd ainult ühe aine puhul, et kui me siia lisame äkki veel mõne teise lippofiilse ehk siis rahvakeeli rasvlahustuv aine, siis võib-olla selle mõjul palju tõsisem tagajärg. Ja ongi tegelikult ju suur küsimus see, et kuidas erinevad pestitsiidid omavahel koostoimet annavad ja mitte ainult ühele liigile, vaid ka igale liigile võib see toime olla erinev. Jah, erinevalt pestitsiidisegud võivad olla nüüd mesilastele ohtlikud nii meie mesilastele kui ka looduslike tolmeldajate, nagu siis Kemalastele ja antud doktoritöö siis neljas artikkel seal uurisimegi siis Inglismaaülikooli sekretäri, uurisime nüüd pestitsiidide segude mõjusid kimalaste elu eale ja seal me kasutasime siis ühte Fungitsiidi H4 erinevate insektitsiide segasime nad kokku ehk siis igaks katseks katsevariandis oli Fungitsiitlus siis üks insektitsiide ehk siis kokku neli erinevat töötlust ja jälgisime kimalaste suremust 24 ja 48 tunni jooksul. Ja tulemused olid selles mõttes huvitavad, et näiteks pärast kahtekümmend nelja tundi. Me jälgisime muidugi üksikute ainete mõjusid siis kimalaste suuremusele pärast kahtekümmend nelja tundi, näiteks siis kasutatud insektitsiide Cipronil ja seesama Fungitsiidi Maasolile, mida me kasutasime, et nad üksikute ainetena ei mõjutanud kuidagi negatiivselt kimalaste suremust. Aga nii kui me kaks ainet kokku segasime, sõitsime siis suhkrusiirupi teel kimalastele sisse, siis oli koheselt tekkis energeetiline mõju. Energeetiline mõju jällegi tähendab seda eesti keelde. Et sellesama Fungitsiidi toimel nüüd insektitsiidide toksilisus tõusis ja tekkis oluline suremus. Ehk siis sellest jutust võib järeldada seda, et kaks kaks ainet koostoimes olid oluliselt ohtlikumad kui need, kui nad oleks üksi olnud. Ja teinekord võib juhtuda sedagi, et kaks ainet koostoimes mõjuvad hoopis nõrgemini kui üksikult eraldi. Jah, tegelikult seda kutsutakse nii-öelda antagonistlikeks efektiks ja südamega täheldasime artiklis number kolm siis doktoritöös, eks sama mesilasemade katse. Kus siis meile vähemalt tundus, et seesama Debukonna sool nüüd mesilasemade kaalu koostoimes tausooliaadiga kuidagi kas ta siis Debukonnas olla, kui vähendas seda Dauplominaadi efekti? Aga, ja seda ongi siis kutsutud antagonistlikud efektiks, et seda teatud juhtudel võib juhtuda, aga teadlased on öelnud, et seda juhtub tegelikult umbes pestitsiididega vete korral juhtub 20-l protsendil kordadest ainult. Nii et pigem võiks reegel olla see, et igaks juhuks hoiduda pestitsiidi segudest, kui ei tea täpselt, mida tehakse. Jah, selleks peavad muidugi olema põllumehel kindlasti konkreetsed juhised, mida millega kasutada võib. Ja muidugi enne põllumeestele oluline see, et pestitsiiditootja peab juba juba katsetama erinevaid potentsiaalseid koosmõjusid paagisegude korralduses. Viimasel ajal on hakatud keemiliste pestitsiidide asemel ja kõrval kasutama ka niinimetatud biopestitsiide. Mis need on ja kas nad võiksid olla ohutumad mesilastele? Jah, neil on täiesti potentsiaalsed motiivid, nüüd siis sünteetiliste pestitsiidide üle ja doktoritöö viienda osana, ehk siis viies artikkel Me katkus. Me võrdlesime, nägi siis erinevate biopulbrite mõjusid siis imemesilastele kui kimalastele. Aga mis nad biopulbrid on? Kõigepealt, need on nii-öelda, nad ei ole sünteetilised ained, nad koosnevad näiteks seene jõustest sporidest ja lisatud on veel siis erinevaid kandur aineid, nagu näiteks siis mineraalnaine kaoliin ja selle antud selle asja põhimõte on siis see, et taru lennujaamadele paigaldatakse sellised extra lennuavad, sinna puistatakse see pulber laiali. Ja nüüd, kui mesilane läheb välja korjele või Kemalane, siis ta kõnnib selle üle, selle pulbri lendab välja tema. Kuna mesilased ja kimalased on keha on kaetud karvadega, siis tema karvastik saab selle pulbriga kokku. Ja nüüd, kui ta läheb õit tolmeldama, võin hektarit koguma, siis tegelikult ta kannab sellesama pulbri endaga kaasa. Ja siis seesama pulber peakski nüüd võitlema erinevate haiguste vastu üheks näiteks siis tuua näiteks hahkhallituse maasikatel. Et seda tegelikult on ka Eestis publitseeritud teadusartikkel, mis siis näitab, et, et tegelikult on see üsnagi efektiivne, et võttis seda haigust maha küll. Aga siin on, tulebki nüüd mängu see, et mesilane selle kasutamise käigus lausa peab kokku puutuma selle pestitsiididega. Mesilane peab selle pestitsiididega kokku puutuma ja esmalt ongi oluline üldse uurida kõigepealt, et kuidas need pulbrid seda mesilast ennast siis mõjutavad. Ja selles viiendas artiklis doktoritöö viiendal osana siis me uurisimegi, kuidas need pulbrid siis mesilase kimalase suremust jaga siis füsioloogilisi näitavaid mõjutavad. Ja me leidsime, et tegelikult mõjutavad liigiti erinevalt. Üldiselt kimalased ongi vastupidavamad kui meie mesilased, nad elavad kauem. Ja nüüd me siis uurisime nii-öelda Meckerdasimele, mesilased õrnalt selle pulbriga kokku, panime nad puuridesse, panime nad inkubaatoris elama, kus on siis võimalikult sarnased tingimused mesilaste enda elukeskkonnale. Meie mesilaste puhul siis pesades kultuur seal kuskil 34,5 35 kraadi, õhuniiskus seal kuskil 60 protsenti, jälgisime suremust ja me tegelikult leidsime, et, et jah, erinevad ained mõjutavad mesilased ja kimalased erinevalt ja siin on tegelikult hästi oluline leidmist, me leidsime, on see, et seesama mineraal, kanduraine ka olin, nagu ma ütlesin, temal on temal üksiku ainena selle pulbrina on juba nagu oluline mõju mesilaste ja kimalaste suremusele teised kasutatud biopreparaadid, kus me, kus siis Kauliiniga leidub nii-öelda lisaainena kandurainena. Et ka seal oli oluline mõju nüüd mõlema liigi suremusele ja veekoole. Ja seda kõike saab seletada selliselt, et koliin on oma olemuselt mineraalne ainepulber ja nüüd putuka kehale sattudest hakkab tegelikult seda putuka keha katvat kuttiiculit lõhkuma. Ja selle tõttu siis suureneb ka oluliselt veekadu, kuna putukas hingab ja nii-öelda respiratoolsel ehk siis välja hingata välja hingates eraldub tema hingeaurust veeauru aga tegelikult ka temale pidama siis kui tikule läbi tema keha eraldub veeauru ja selle Kauliini toimel nüüdse vee läbilaskvus suurenes, kuna vuttikul läks katki ja oligi tulemus käes, et tekkis suurem suremus. Ja ajasin seda juttu mesilastest ja pestitsiidi test, Risto Raimets aga Eesti maaülikoolist. Tänases saates oli juttu väikestest veesilmadest ja mürgitatud mesilastest. Juttu ajasid Jaanus Terasmaa, Risto Raimets ja saatejuht Priit Ennet. Uus saade on kavas nädala pärast. Veel uuem, kahe nädala pärast kuulmiseni taas.
