Tere, me oleme nüüd oma rännusaadetes jõudnud sinna Venemaa Kaug-Ida saartel ja eelmises saates oli juttu Kuriili saartel põlisrahvast ainudest üldse kuriili ajaloost. Ja seal oli juttu siis kanist Lõuna-Kuriili saartest, mis varem kuulusid Jaapanile. Aga mille siis punaarmee seal kuskil teise maailmasõja lõpus vallutas, kuidas ja mida Venemaa siiamaani Jaapanile tagasi anda ei taha. Ja sellest oli ka eelmises saates juttu, et selle tüliõuna pärast on Jaapani ja Venemaa vahel siiamaani lõplik rahuleping sõlmimata. Ta kuigi sõjast on möödas kolmveerand sajandit, päris jabur olukord, kui niimoodi mõelda, et vormiliselt on Venemaa ja Jaapan justkui ikka veel sõjajalal. Ja põhjuseks siis need põhjaalad, nii nagu jaapanlased neid nimetavad. Põhjaalad koosnevad siis õieti kolmest Kuriili saarest. Kunnas, siirsikutan Torop. Aga nüüd tänases saates ma tahan kõnelda juba omaenda retkedest nendele saartele. Ja tänases saates jõuan just kõnelda nendest kahest kõige lõunapoolsem ost. Kuna siirist ja sikutanist Siin kuuldus nüüd ühe jaapanikeelse laulu algus ja salvestatud kontserdil. Lauljaks on Jaapani populaarne helilooja ja laulja dokiko Cato ja laul ise on valitus siia saatesse sellepärast et ta on nüüd seotud meie teemaga siin täna, et Lõuna-Kuriili saared laulise on muuseas siiamaani jaapanlaste seas võrdlemisi tuntud ja populaarne. Ja selle laulu nimi on Shireetocooja alustakski sellest, et mida see Siretocoosis õieti tähendab Siretocoon, Hokkaido saare üks poolsaar ja see on see poolsaar, mis asub selle Hokkaido kõige kirde poolsemas nurgas ja kohe selle kõrvalt algavadki siis need kolm kuriili saart, need vaidlusalust saart ja nendel delt, kuna Shirsikutan, Itrop Nende nimed tulenevad kõiku Riilide põlisasukate ainude keelest. Võtame siis järjekorras, kuna šheer, see tähendab ainukeeles mustasaar ja viitab sellele, et seal randadel on hästi palju tumedat vulkaanilist liiva sikutani saar tähendab tõlk, kes suur küla ja see tuleb ilmselt sellest, et kunagi elas just sellel saarel rohkem ainusid kui kusagil mujal Kuriili saarestikus. Nii, ja siis itud piss saare nimi, see tuleneb ainukeelsest sõnast etu vorm. Ja see tähendab siis otsetõlkes rohkete neemedega saart. Ja tõesti ei, trupp ongi selline hästi paljude neemedega sakilise rannajoonega piklik saar. Aga nüüd siis Chirjotoco poolsaar on väga lähedal sellele esimesele Lõuna-Kuriili saarel sellele, kuna Sirile, nii et paistab palja silmaga sealt rannast väga hästi ära. No väin, mis neid omavahel lahutab, on laiusega kõigest 25 kilomeetrit, noh, kui me mõtleme kasvõi oma Soome lahe peale Soome lahest ikka tohutult palju, Sam. Ja nüüd selle laulu sisu on õieti kune igatsus, kuna žeeri saare järele ja täiesti arusaadav ajaloolisel põhjusel. Varem ju kuulus kunasseer jaapanlastele seal olnud jaapani külad. Ja kui punaarmee siis 45. aasta sügisel tooli, siis nad lihtsalt küüditasid kõik need jaapani peret sealt minema ja enamik neist jäid siis edaspidi elama Qaedale. Nii et sealt nad siis üle mere saavad oma kodusaart silmitseda ja, ja selle peale mõelda. Eelmises saates oli tegelikult ju ka juttu sellest, et praeguseks on see Venemaa ja Jaapani vastasseis Nende põhja territooriumite pärast veidikene leevendanud. Praegu lubatakse nendel endistel jaapani suguvõsa del, kelle juured nendel lõuna kurilidel olid seal oma kunagisi kodupaiku vaatamas käia. Aga neil ei ole mingil juhul lubatud seal elama jääda. Nii et sellest, et saar kuulub nendele, võivad nad tõesti ainult unistada. Ja nüüd siin kohapeal on muidugi huvitav mõelda, et, et ka mina seisin sellesama väina kaldal, mis lahutab akaidot ja Gunnar fiiri. Ainult et mina seisin siis sellel teisel kaldal sellel, kuna Shiri poolsel kaldal ja seal ma kaunistasin, aga minu unistused olid üsna teistsugused kui, kui jaapanlastel. Aga räägin veidi lähemalt rändasime seal, kuna fliril ringi telgiga matkasime, ööbisime siin ja seal ja ühel ööl olime siis ka seal Kunožeeri läänerannikul selle Hokkaido kõige lähemal rannikul ja sealt passid üle v väga selgesti ära need Firetoco poolsaare rannadetailid binokliga sai isegi uurida üksikuid maju. Need majad olid seal sellised pisikesed valgete seintega ja kui siis õhtuhämarus kätte jõudis, siis süttis nende majade akendes tuled ja siis selles pimeduses sai korraga selgeks, et kui tihe on see inimasustus seal jaapanipoolsel kaldal. Täielik kontrast nüüd Venemaa poolse, kuna rannaga, kus polnud ühtegi tuld, mitte ühtegi maja ja ei saanudki olla, sest see oli ju Vene piiritsoon, siia ei lubatud maju ehitada, tuttav asi ju meil siin Eestiski. Nõuka ajal ei saanud ju meilgi mereranda midagi ehitada, eriti seal põhjarannikul oli väga range ja ja rand oli täiesti ainult piirivalve päralt. Kes aeg-ajalt seal siis ringi patrullis ja siin Eestis need paigad tõmbasid mind väga, sest seal oli päris palju puutumatut, loodust aga enamasti sai mindud ilma ametliku loata ja siis tuli alates selle piirivalvega mängida seda kassi-hiire mängu, et nagu Vene patrulli nägid, nii kohe metsa peitu vahel ei tohtinud jääda, võtavad kinni, viivad kordonisse, hakkavad pinnima ja eksin, kuna šiiril oli siis ja on ka praegu täpselt seesama seis. Aga kui ma seal ikka seal pimeduses seda Hokkaido külade tulesid vaatasin, siis kerkis niimoodi põue siukene ohutu unistus, et äkki kunagi elus pääsen sinna Hokkaido poolele sinna vastaskaldale siis täpselt vastupidine unistus, kui jaapanlastele selles laulus. Tookord kui ma seal olin, oli aastanumber 1987, noh, selline sügav nõuka aeg ja tundus täiesti utoopia, et mul üldse kusagile Nõukogude Liidust välja pääsen. Noh, praegu see nii võimatu ei tundugi, et äkki saan sinna Qaedale, sest Jaapanis on paaril korral olen käinud. Ja äkki tõesti ühel päeval jõuan ka Kaidole tulen siia Shireetokov poolsaarele ja vaatan siis hoopiski sealtpoolt, kunas siiri suunas. Igavesti vahva on niimoodi. Siin kuuldus nüüd jälle seda jaapanikeelset laulu, mille nimeks on Siretoco. Ja see on siis igatsuse laul kumas Sirile pääsemisest. Aga tegelikult jaapanlased tänasel päeval mitte ainult ei unista sellest, vaid nad ka näitavad seda oma soovi väga selgesti välja. Igal aastal kindlal kuupäeval kogunevat jaapanlased üle terve pani kokku ja korraldavad selliseid koosolekuid. Ja seda päeva nad nimetavad põhjaalade päevaks alati seitsmendal veebruaril. Ja miks just seitsmes veebruar, sest just sellel kuupäeval 1855 sõlmisid siis Venemaa ja Jaapan esimese piirilepingu enne seal üldse piirid polnud ja seal siis Venemaa lubase, et Lõuna-Kuriilid saavad alatiseks kuuluma Jaapanile. Ja jaapanlased seda ei unusta. Aga nüüd ma tahaksin ikkagi kõnelda just nendest oma käikudest seal, kuna šiiril üle 30 aasta tagasi. No ma pikemalt ei peatuks kõigil nendel ebameeldivuste takistustel, mis meil seal pidevalt tuli ületada. Sest see oli ju piiritsoon ja Venemaa piiritsoon. See on ka praegu nii et seal on tohutult palju igasuguseid keelde ja takistusi ja bürokraatiat ja, ja neid raskusi ja vintsutusi tuleb seal pidevalt, et ületada, neid on õieti kahte sorti. Ühed on niisuguseid bürokraatlikud, et kas sa tahad ükskõik kuhu suunas matkata, see siit pead iga kord otsast peale kooskõlastama selle marsruudi ja aja, millal sa lähed. Aga see teine on niisugune füüsiline takistus, sest seal Konoshiril on ka praeguse asustus nii hõre. Teid on vähe ja teedel liigub väga vähe sõiduvahendeid. Nii et üldse liikuma pääsemine on raske, aga matkamine on raske, sest rajad on keerulised ja raskesti leitavad. Kuna Jüri Saar on tegelikult ikka õige suur, ta on oma 120 kilomeetrit pikk, nii et jala ei käi sa seda saart läbi kuidagi mingi sõiduk peab ikka olema, kusagile teeotsa viib ja pärast tagasi toob. Ja siis me seal kohapeal olles leiutasime igasugu trikke, et kuidas me nüüd matkama pääseme. Ja ma lihtsalt näiteks räägin sellest ühest korrast, kui meil õnnestus ennast improviseerida. Roomik autole. Roomikauto on üks tõeline vene ime, näeb välja nagu autokabiiniga veokas tiga pank ja Siberis ja mujal Venemaa Kolgastes on ta tänaseni täiesti asendamatu riistapuu. Teeb loodusele väga palju kurja, müriseb nagu tank, aga läbi läheb igalt poolt, venelastel on niisugune nimi, ta kohtab veiste hot ongi otsetõlkes kõikjalt läbi minema. Ja sellega me siis saime õieti selle Kunossiili põhjaotsa kümnete kilomeetrite kaugusel asuva teadja vulkaani juurde ja diaatia vulkaaniline me lihtsalt pidime minema, sest see on selle saare vahest kõige uhkem looduse ime kahe kilomeetri kõrgune, täiusliku koonusega vulkaan. Tead ja on oma nime saanud ainukeelsest nimest, see tähendab mäe isa. Ja et sinna pääseda, siis me kuidagimoodi üle noatera saime ennast kaubelda ühe vene matkajat rühmaga koos minema, kes olid just droomik autoga sinna minemas. See roomikautoga sõitmine, kes seda pole kogenud, ma saan täitsa oma elamus, peamiselt siis ilma teedeta mööda merekallast, inimtühjad rannalagedad, niimoodi tundide kaupa rappude mürised ja seal juhtus meil igasugu sekeldusi, noh, vana ajalugu riistapuu ikka juhtub. Üks kord näiteks oli nii, et tal kukkus ära üks roomik. See roomik autonoomiks on tohutult suur ja raske, kaalub üle tonni nagu tankiroomik ja juht ei sattunud sugugi paaniks, võttis sealt kuskilt oma varuosade hulgast mingi hiigelsuure, kui valda kukkus sellega siis seda purunenud loomingut taguma. Kõigepealt võttis siis sealt maha selle ühe lüli, mis kaalus koju hullult palju ja siis tal oli kaasas tagavaralüli ja siis pani selle sinna roomikule vana asemele rassis Eigistas seal ikka kõvasti kordadele sai ja sõit läks jälle kenasti edasi ja seal oli veel üks teine järgmine äpardus, see oli noh, vähekene juba ohtlikum. Nimelt roomiku autole põlema. Meie kargasime sealt välgukiiruselt välja ja autojuht tormas kiiresti mere poole tühja ämbriga. Alguliselt Salumis toimub täielik katastroof, aga autojuht ei kaotanud üldse külma verd. Ta nimelt võttis pangetäie merevett, see oli ju sealsamas kõrval seal mererannal sõitsimegi ja viskas selle siis sinna põleva mootori peale ja sai selle tule summutatud. Pärast seda siis pusis nende ära kärsanud juhtmete kallal seal mõnda aega ja sai mootorile hääled sisse. Jälle läks sõit edasi. Umbes niisugune oli roomikauto sõitmine. Ja noh, läks mingi pool päevakest ja siis olimegi teadsia vulkaani all. Väljas oli uhke vaade küll see esimene vaadasin. Vulkaaniline Ta on täitsa mere ääres. Kõrgust peaaegu kaks kilomeetrit. Ja väga täiuslik koonus mustab servi, sest nõlvad on tal kaetud räbu ja tuhakihiga suuremalt jaolt, kohati on ka roheline. Ja see must värv on tal tekkinud õieti siis 1973 aastal, kui seal toimus väga võimas purse, põletas maha kõik ümbruskonna roheluse oleks põletanud ka külad ja inimesed, aga kuna oli ka niimoodi, et seal on väga hõre asustus ühele tead ja ümber ei ole mitte mingisugust asustust, nii et inimohvrid tookord ei olnud. Ja meie siis seal läksime telkides magama sellel õhtul, kui me kohale jõudsime ja siis järgmisel hommikul asusime tippu vallutama. No ega see tead ja vallutamine kerge ei olnud. Nõlv oli järsk, must pinnas talla all kippus kogu aeg libisema, Noselisukene räbu, must räbu vulkaani bumis jalgade all oli nii, et pingutasime hirmsat moodi järjest neli tundi, aga siis jõudsime selle välise vulkaani kraatri servale ja ta kuulub siis nende vulkaanide hulka, kus vanema suurema kraatri sees on omakorda noorem vulkaanikoonus. See noorem, selle vana kraatri sees. See oli nüüd siis meie ees, kui me seal seisime ja seegi oli ikkagi pool kilomeetrit kõrge ja veel palju järsem kui see Algne nõlv, kus me tulime, nii et siit üles tooli liikuda ju noh, põhiliselt, et nii-öelda kahe teljeveoga ehk siis neljakäpukil. Ja siis, kui niimoodi ronisid selle musta tuhaajas laki peal, siis kohe tundsid, et mida kõrgemale, seda soojemaks see pinnas sul seal käte all muutus. Ja seal päris tipu juures oli ta ikkagi juba nii kuum, et kindlad pidid käes olema, muidu saad täitsa kõrvetada. No lõpuks ikkagi jõudsime sinna tippu, hirmus väsinud. Ja kuidas sul tunne oli, noh, see oli väga meeldejääv elamus. Ausalt öeldes seisid nagu siil udus midagi näha ei olnud, ümberringi pilved ja väga tugev tuul. Ja siis tunned, et need tuule ahvakad on tohutult imelikult kontrastsed. Sest tegelikult ma seisin sel ajal just selle uue kraatri serva peal. Ümberringi olid need kõrged kaljuhambad minust palju kõrgemad. Ja nüüd sealt väljastpoolt sealt mere poolt Tuuli siis seda väga jäist tuult. Seal oli nii külm, et selle kraatri need hambad, kaljuhambad olid väljast täiesti valged, sest nad olid kaetud siis härmatisega. Ja nüüd see seestpoolt sealt kraatri seestpoolt, sealt paiskus välja jällegi sellist väga kuuma õhku õits õli, aur haises niimoodi hingematvalt väävli järele. Ja siis oli väga veider seal seal niimoodi need kahte tuult üheaegselt endale kopsudesse tõmmata, aga siis tuli niisugune koht, et need pilved aitusid. Korraga seisin ma siis niimoodi, et ma sain näha üldse, kus ma seisan, esimese hooga vaatasin siis, et mis sealt vulkaani kraatri seest paistab. See oli selline täiesti püstloodis seintega kraater ja ta oli seestpoolt kaetud kollase kirmega. See kollane kirme oli siis kristalliseerunud väävel. No väga sügaval oli näha, aga kraatri põhjani paistnud, sest sealt tuli pidevalt üles seda halli kuuma auru aga siis pöörasin pilgu sinna kraatrist väljapoole ja sealt avanes jälle nisugune avarus. Et võttis täitsa põlved nõrgaks, ümbrus oli näha peopesal, ma pakun ikka sadakond kilomeetrit, kindlasti oli näha. Sest seal ümberringi ei olnud ühtegi ligilähedalgi sama kõrget tippu kui diaatia. Ja noh, väga suur osa saarest kõige oma nende lahtede ja, ja, ja neemedega ja pinnavormide ja metsadega. Kõik paistis ära. Ja siis meri, ookean, see tundus olevat lausa siinsamas jalgade ees, tegelikult ju ei olnud. Siit oli linnulennult, et mere äärde tervelt kaheksa kilomeetrit, aga lihtsalt ma olin nii kõrgel ligi kahe kilomeetri kõrgusel. Noh, ja siis eemalt paistab see täiesti lõputu. Vaikse ookeani vetevälisinine, lõputu peegel väikestele lainesse häbrudega ja siis silmapiiril väga selgesti näha see maakera kumerus. Tõesti vaatepilt, mis jäi mällu. Aga need seal, kuna Žirilise diaat ja ehk me ei saa, ei olnud kaugeltki ainus, väga eriline looduse ime, mida me seal kogeda saime, ühel päeval me läksime näiteks neemele, mida venelased nimetavad Stoltšata tolgused, seda võiks ju tõlkida eesti keelde nagu sammas või midagi nihukest, noh et et ta siis koosneb nagu sammastest ja, ja tõesti, see neem koosnes nagu sammastest, need olid sellised tumedad kivisambad tihedasti omavahel kokku liitunud. Väga veider. Nende sammaste ülemised otsad olid sellised lamedad ja nii tihedalt üksteise vastus, et see moodustasin siukse kaljupinna seal perse isegi jalutada, see oli nagu mingi kiviparkett su jalgade ees ja see oli niisugune selge kuuekandilise mustriga kuuetahulise mustriga, umbes nagu meekärg. Ja noh, siis geoloogilised, oli see siis nüüd niisugune eriline laava, mida võib nimetada sammas laavaks ja ta on kunagi erilistes tingimustes tekkinud sedamoodi, et et lava on kuidagimoodi erilisel kujul siin ära hangunud ja loonud sambad ja need sambad on miljoneid aastaid vanad. Aga et nad tõesti sambad on sellest seal peal kõndides ei saa nagu aru. Aga kui lähed siis neid nii-öelda lamedat tipte mööda seda kiviparketti mööda sinna mere äärde välja. Siis näed, et tõesti, need on sambad, sest seal oli niisuguseid kivis hambad, need olid sellised mitmekümne meetri kõrgused sambad, ühekaupa lihtsalt merevesi, noh väga pika aja jooksul oli siis neid nii palju nende vahesid uuristanud, et need sambad hakkasid üksteisest eralduma. Osa olid nagu poolviltu seal kuidagi osa olid nagu lagunenud hiigelsuurteks niisugusteks juppideks nagu mingid tohutud palgid. See oli tõesti väga-väga veider, noh sa vaatad umbes nagu, et see oleks nagu mingi looduse rajatud hiigelsuur kivisammaste ladu. Kõik need sambad on sihvakatest kõrged kvaliteetset, korrapäraselt kuuetahulised. Et kui inimestel oleks vaja millegipärast selliseid esmaklassilisi kivisambaid kusagit ehitasis, siin leiduks neid küll täiesti lõputul hulgal. Aga järgmine koht seal, kunas Siril, mis väga meelde jäi, see oli üks vulkaan ja selle nimi oli kolov Nino vulkaan, Colominaalses jällegi vene maadeuurija nimi, kes siin sajandeid tagasi ringi seikles. Ja kui meie siis selle juurde matkasime, siis tegelikult nägime oma silmaga, et see oli niisugune meeletult suur kraater, läbimõõt ligi viis kilomeetrit ja selle kraatri vall oli poole kilomeetri kõrgune, meie just selle kraatri valli peale oli mingi saanud. Ja siis enamik sellest nüüd oli kaetud metsaga, need vaatasid sealt ülevalt, see oli nagu mingisugune hiigelsuur roheline kauss seal meie silme ees. Aga selle kausi põhjas sinetas vesi. Ja see oli siis õieti see kolonni, no kraatrijärv. Läksime siis sinna alla, siis saime selgeks, et tegelikult seal on isegi kaks järve. Et lisaks sellele suuremale, mis paistis, oli veelt kaljude vahel peidus teine. Ja see oli äärmiselt kummaline, Taali võib-olla mõnisada meetrit läbimõõdus ja ta sõna otseses mõttes pidevalt kees ja mulises muudkui mullitas ja auras. Noh, eks see viitasid ilmselgelt ju sellele, et näiliselt see vana kraater justkui oli kustunud, aga tegelikult ei olnud ta sugugi selle koha peal, kus väiksem järv oli seal kahtlemata põhjas oli nii tulikuum, et see ajas kogu selle vee keema ja venelased nimetavad seda väikest, seda, seda peidus olevat järve keemaks järveks. Ja nüüd seda suuremat järve nimetavad nad kuumaks järveks. No katsusin ka sõrmega siit ja sealt tegelikult oli üsna külm, aga ühest servast tuli see hästi suur järv, tõesti kuum, ta oli just sealtpoolt siis, kus lähedal oli nüüd see keel järv, eks sealt siis voolas seda kuuma vett juurde ja ilmselt seal põhjas oli kalakuumaveeallikaid. Nii et ühest servast oli see kuum järv tõesti oma nime vääriline. Aga ega ma kõigist nendest, kuna Siri looduse vaatamisväärsustest siin saates kuidagi rääkida ei jõua, nii et ma räägin ainult ühest. Ja see oli siis selline nagu Mendelejevi vulkaan, Mendelejevi vulkaan. Natukene meenutab diaatiat, selline väga selge, korrapärase koonuse kujuga mägi. Aga ta on palju madalam, kui teatada on alla kilomeetri kõrgune ja tema nõlvad on kaetud hoopiski rohetama metsaga. Nii et kui me sinna ronisime, siis läksimegi läbi metsa ja kui Mendelejevi, kui jõudsime, siis avastasime, et see on täiesti tempia, lame. Ei mingit sügavat kraatrit. Ja kogu see avar väli auras, ta oli täis Fumaroolanud maroolitud olla, mõned teavad, mis asjad need andmed on sellised avaldused maapinnast, kus pidevalt siseselt välja tulikuumi väävliaure ja kui need aurud siis sealt maa seest tulevad siis külma õhuga kokku puutudes nad muutuvad kohe Crystallideks ja niimoodi nende Fuma roolide ümber koguneb ajapikku, noh, nendest väävlikristallidest noh, niisugune tornikene või niisugune mäekene. Ja selle keskelt siis kogu aeg vuhiseb seda kuuma auru välja. No neid oma roolema tegelikult olin juba oma elus varem näinud, huvitav oli neid vaadata küll, aga siin nende leevil oli minu jaoks hoopiski avastus see, et siin suurel välul oli näha mingisuguseid väga vanu metallist torude ja katelde jäänuseid. Ja nüüd see oli esimene kord, ma sain aru, kui ma nägin, kuna siiril mingisuguseid jaapanoi ajastu jälgi, sest enne sõda olidjaapanlased siin Mendelejevi otsas siis kogunud ja töödelnud seda väävlit kristalliseerunud väävlit, et seda seal siis tööstuslikult kasutada. Ja kuna see oli nii kõrvaline paik, ehk siis oligi see jäänud selliseks, nagu ta kolmveerand sajandit tagasi oli olnud. Ja tegelikult muid jälgi jaapanlastest praktiliselt ei olnud, aga tegelikult üks tuleb ikkagi veel meelde, see oli nüüd seal Colowni, no kandis seal niukene samanimeline küla ja seal külas on siis nihukesed aiad, inimestel aialapid ja seal aia lappidel hakkas siin-seal silma niisuguseid madalaid kivist sambaid. Imelik, et mis püstised sambad need on, lähed lähemale, vaata seal peal mingid jaapani hieroglüüfid ja siis oli selge, et need olid siis need kunagised jaapanlaste kalmistud. Ja aeg oli siis niimoodi, et kui need vene uusasukad tulid, siis ka nemad sellest miskit hoolinud rajasid siia aialapid. Muld oli nende kohtade peal ju täitsa rammus ja viljakas ja niimoodi nad seal oma porgandeid ja kapsaid ja kartuleid kasvatasid ja eriti millelegi minevikule ei mõelnud. Aga noh, võib-olla praegu siiski, et ajad on seal hakanud selles mõttes muutuma, et nagu ma siin varem ka rääkisin, et praegu on niipalju siis nagu lõdvenenud see vana pinge, et jaapanlastel, kes siin kunagi on elanud nende järglastele, lubatud tulla tagasi siia saartele oma kodukohti vaatama ja siin on nad siis ka nüüd hooldamas neid vanu haudu, nii et neid tehakse tasapisi korda ja ma väga loodan, et see suhtumine jaapanlastes mitte kui põlisvaenlastesse, vaid naabritesse, kelle muist ajalugu on ka nendel saartel olemas, et see edaspidi siis veel süveneb. Siia vahele kõlas nüüd jälle natukene seda schwere Tokko laulu laulu, kus jaapanlased igatsevad oma kunagiste kodupaikade järele seal lõuna Kuriilidel. Aga siin saate lõpuosas ma tahaksin siis kõnelda, aga muljetes selle teisel Lõuna-Kuriili saarel selle nimi on siis Chico, tan ja asub sellest, kuna Žirist ligi sadakond kilomeetrit ida pool. Kuna Siriga võrreldes võrdlemisi väikesaar läbimõõduga nii paar-kolmkümmend kilomeetrit sinna pääseda oli eriti raske. Kuidagi meil õnnestus ja rändasime seal Sikotaanil ringi terve nädala peamiselt jala, sest seal lihtsalt pole muid võimalusi. Ja selle ajaga saime praktiliselt ikka ühest saare äärest teise ära rannatud. Sikutan on selline omapärane saar, temal ei ole ühtegi tegevvulkaani, nagu muidu Kuriilide saartel ikkagi on ja seal on maastik, on selline künklik niukene lauget künkad natukene kaljusid, aga üsna tasane, metsanägime seal suhteliselt vähe ja see tüüpiline maastik, noh, mingid meie nägime, need olid niisugused tohutu avarad rohelised välja, et kas siis üksikute puudega või täiesti ilma puudeta. Ja need üksikud puude salgad või salud, mis seal olid nendest mulle jäi seal šikotaanil eriti meelde üks puuliik son kuriili lehis, noh, nime ongi saanud sellest, et Kuriilidel ta kasvab ja ta oli väga maaliline tukad, kasvasid seal tüüpilised seal üsna mere kaldal kaljude peal puud olid kidurate häälevad, niuksed, mitmeharulised vaevalt 10 meetri kõrgused. Ja vot selline maastik, et noh, et esiplaanil loetav väli, tagaplaanil kaljut, puu Jassid ja seal taga juba merelained, mis randa tulevad. See meenutas mulle kuidagimoodi kangesti mõnda jaapani klassikalist maastikumaali. Aga vot seal tsüklotaanilal tõesti nii, et seda Jaapanit meenutas tõesti ainult see maastik kuidagimoodi, mitte ühtegi inimjälge jaapanlastest, mina seal ei näinud. Aga mis meelde jäi, oli näiteks üks niisugune kalatehas. No ikka väga suur niukene, pooleldi räämas, seal toodeti kalakonserve seal mere ääres sadama lähedalt asus. Seal olid hooajatöötajateks peamiselt ainult naised. Neid oli seal kokku sadu ja sadu. Kõik olid tulnud nüüd selleks sügishooajaks erinevatest Venemaa nurkadest. Ja hooaeg oli see, kus parajasti meres tuli lõputul hulgal sellist kalaliik nagu Saira. Ja siis nad muudkui panid, aga neid Sairasid järjest sinna konservides hommikust õhtuni. Ja öösel ka vist oli 24000 ringis, see asi käis need Saira konservid, noh kes mäletab, aga siin nõuka ajal olid need Saira konservid, et Eesti poodides täiesti olemas. Ma mäletan küll, olid täitsa söödavad ja, ja saineid söödud kõvasti. Aga no naljakas oli see, et seal kohapeal need, kes siis alaliselt need venelased, kes seal Sikotaanil elasid, nemad nimetasid neid naisi, neid sadu naisi, need hooajatöölisi, samuti Sairadeks see oli, et noh, et, et saeradega nad tegelevad ja hüüdnimi oli neil. Aga noh, jah, see kõik on minevik, sest praegu see tehas tegelikult töötab edasi. Aga siin Eestis me küll seda Sairatnud maitsta ei saa, sest mingil ajal kuskil seal 2012 või nii keelati need konservid lihtsalt siin ära, sest need ei vastanud euro nõuetele. Aga nüüd seal Secotaanil ringi uidates. Me ise püüdsime ka mereande, aga need olid hoopiski krabid. Nimelt kuningkrabid, kuningkrabi on ka üks väga kummaline elukas, ta on niisugune suur, hästi suur ja värviline inimpea suurune krabi. Hästi pikad jalad, vaatad nagu mingit ulmelist hiigelämblikku ja vaat need kuningkrabisid me siis oma kätega püüdsime. Õieti siis kohalikud geoloogid õpetasid, kuidas seda teha, see käis niimoodi, et mõõna ajal tuuli pikkade kalamehe säärikutega rannavees ringi kõndida ja siis käes oli niisugune pikad traat konksud ja nendega siis käsitsi, sealt põhjast nagu tõmbasid neid krabisid üles, võtsid kätte, viisid kaldale, panid ämbrisse. Meie krabisaak oli täiesti muinasjutuline, umbes poole tunniga saime kokku kusagil 40 hiidkrabi ja siis õhtul lõkke ääres geoloogid, siis keetsid meile seda krabi sõrgadest gurmeetoitu ja seda oli hullult palju. No väga nii nagu sealkandis suhtutakse kõigesse, ainult sõrad läksid mängu, ülejäänud krabi visati lihtsalt elusana kuskile põõsasse. Ja neid krabi sõrgu me siis nende dioloogidega seal krõbistasime ja nüüd oli nii palju, et lausa äkisesime, lõpuks ei ole elu sees. Nii palju ühe õhtu jooksul krabiliha endale sisse Vitsutanud. Vot mingid umbes niisugused mälestuskillud mul meelest salt šikotaanilt. Siin kuuldus juba viimast korda seda jaapanlaste populaarset laulu Sirotokke seda igatsust laulu Lõuna-Kuriili saarte järele. Ja me saade nendest kahest kõige lõunapoolsemas saarest Kunoshirist Teašicottanist saab otsa. Ja järgmine saade on õigupoolest sellesama teema jätk, sest seal tahan ma nüüd kõnelda rännakutest sellel kolmandal saarel turupil sellest kõige suuremal lõunaKuriilide saarel.
