Eesti liblikapüüdjad üritavad jõuda vihmametsa langetamise piirkonda. Seal on liblika püüdmise jaoks vajalikku avarust tihedasse,  metsa pole mõtet lampe üles panna. Samas loodavad mehed, et raiumisele vaatamata ei ole putukad  jõudnud veel oma senisest metsikust elupaigast lahkuda  ja õnnestub püüda seni uurimata liike. Enne maanteelt maha keeramist leiab seltskond koha,  kus kõht täis süüa. See on siis kohalik okassiga. Ta näeb välja nagu rott, sest okassiga ei olegi tegelikult siga,  vaid ta näriline ehk rottide sugulane. Ja siin vihmametsas elavad okassead on lühemate okastega. Need ei ole nii pikad nagu sellel savannis elaval okassead  ja niimoodi müüakse siin tee ääres neid toiduks. Meiegi sõime üks päev, et need on hästi tavalised,  siin kahjurid, sisuliselt kohati kahjurid just istandustele. Sulle see on mulle. Sööme lõunat sööme okassiga ja ja siis banaani. Minul on banaan, teistel on ka maniokk, niisugune muul muul,  mis kasvab maal. Aga see ei ole magus banaan, vaid see on see plantaan,  see on niisugune jahune. Kartuli asemel näiteks, kuidas neid siin püütakse? Vaatan, kaeva urge ja siis üks vend ronib purgu sisse taskulambiga. Okassiga on seal sees, hakkab talle vastu tagurdama  ja siis haarab jalast kinni, sealt saba tõstab üles  ja siis tuleb välja niimoodi okas käes. Rotiga on nüüd niimoodi, et tead, mis tal kohe pea  eemaldatakse kerest. Sellepärast, et ta näeb nii õune välja et liha veidikesegi  maitseks võetakse kohe pea, viiakse kohe ära teise ruumi. Ja siis tegeletakse selle liha keetmise ja praadimisega. Sõidame praegu metsalangetustee peal. Päris sügaval juba. 10 kilomeetrit oleme sõitnud kindlasti seda metsateed. Otsime seda kohta, kus on aktiivsem metsalangetus,  et mets oleks vähe värske. Paljudes kohtades on suuri puid, aga enamus on tee äärest  ära raiutud. See on päris suur vihametsapuujäänus. Et siin kui ebaseaduslikult langetatakse,  siis tavaliselt need töötajad saavad mingi paarkümmend  dollarit kuu eest. Euroopas saab selle eest sellise ühe puu eest korraliku sportauto. Ja vihmametsapuudel tegelikult ei ole aastarõngaid  sest siin on kogu aeg see. Hooaeg ühesugune langetatakse siin selektiivselt,  et võetakse need suured puud, mis kasvavad üksikud metsas,  et mitme kilomeetri peal on näiteks mingi 10 suurt puud. Selle jaoks sõidetakse suur rada sisse, sinna metsa,  võetakse need puud välja. Pisemad jäävad alles. Ja tegelikult need metsateed loovad võrgustiku salaküttele. Et hea lihtne niimoodi loomi kütta, kerge kätte saada,  sest loomad tulevad ka siia radade peale. Need rajad lähevad sügavale vihmametsa sisse. Väga hea söögilaud. Ja pingid ka kui jõuaks neid ära veeretada. Jah, kuna kinetiivalised lendavad, järelikult siin on tõugud. Sees. Enne öisele liblika püügile keskendumist minnakse džunglisse uurima,  kas läheduses leidub loomade jälgi või on mõnda elukat  võimalik ka kohata. Paraku ei jää meeste taskulampide valgus vihku õieti kedagi. Näe, kuri konna, mingisugune lehekonn. Aga? Nii kurja konna ma pole enne näinud. Saaks mind ära süüa. Et džungel on jah, suhteliselt tühi enamasti Kesk-Aafrikas seal,  kus on külas sellepärast, et. Inimesed kütivad jube, palju siin mingisuguseid kvoote  või regulatsioone ei ole. Külad ümber kütitakse kõik ära pannakse suured lõksuliinid üles,  teinekord. Sadu meetreid ja niisugused pooval lõksud nii-öelda traadist silmused,  loom läheb sinna sisse, jääb kinni. Ja taas püütakse igasuguseid okassigasid  ja antiloope võloomi, kes on väga ohustatud. 10 aastat tagasi, kui ma siin käisin, olid kõik auto tee  ääred täis surnud loomi, mida müüdi siis toiduks? Alates ahvidest kuni okassigade võõloomadeni. Nüüd see on tunduvalt vähenenud. Mõnda üksikut oleme näinud. See toimub rohkem niisugune põranda all et enam ei ole  nii avalikult. Aga noh, söögikohtades ikkagi pakutakse. Suruda teada oma kiire lennuga. Ja iga teinekord ma ei suuda nii kiirelt võtta. Näppudega. No seekord jah, õnnestus. Ja näppudega on tunda kohe ta temperatuur on. Minu kehatemperatuurist kõrgem, nii et võib-olla kuskil 40. Mina uurin liblikaid, huvist. Looduse mitmekesisuse vastu, et siin on nii palju huvitavaid  vorme ja värve Ja neid on nii palju, et alati sa leiad midagi uut. Mida sa enne näinud ei ole? Ja teisest küljest ma teen seda nagu missioonitundest,  et. Neid inimesi väga palju ei ole, kes sellega tegelevad  ja eriti juurde ka ei tule. Et noh, putukakogu ed tõenäoliselt loodusele väga suurt  survet ei pane. Just seetõttu, et neid on väga vähe. Et enamus putukaid sureb kuskil auto esiklaasil  või Või siis mingisuguse? Tänavavalgustuse. Vahel. Mina hakkasin liblikaid püüdma juba nii varakult Esimese liblika ma püüdsin üheksa aastaselt. Ja see oli Nii põnev, et, Et see Haigus jäigi mulle siis sellest ajast. Selle esimese liblika, see on isegi mul alles käisime perega  Klooga rannas ja seal niisugune vana jaamahoone. Kus peal põlesid tuled, öösel? Ja. Öösel valgusele lennanud liblikas siis ta  kes seal üleval Laes. Ja noh Väga-väga hea oli see sealt kätte saada,  sõin pika kõrre ja urgitsesin ja sain, sain ta sealt lahti. Ja nagu öö liblikas, siis ta kukkus alla. Ära ei lennanud. Ja sain ta panna karpi ja koju tuua ja. Ja nüüd ta seisab mul. Siiani augu koha peal siis ma tegin endale liblika võrguhuvi,  lasin vanaema õmmelda. Ja ma sain ühe raamatu, see oli noorte naturalistide käsiraamat. Ja vaatasin, õppisin sealt. Kuidas asi käib ja kolme-nelja aastaga oli mul juba mingi  sadakond erinevat liblikat. Nüüd lendas üks kurk. Selliseid suuri suurusi ma ei ole söönud. Sellest. Saad aru, võtad tagakehast kinni, tirid suust välja. Aga pisikesi ja? Tunned, et mingi mingi väike putukas on kurgus. Siis lonks vett peale ja. Läheb alla? Tänane hommik läks pika järelnoppimisega. Vaata, siin on ja ümbrus on nii palju. Hea ümbrus, kuhu liblikad ja mardikad istuvad,  et. Poolteist tundi võib-olla käisin ja noppisin ja. Ja leidsin ka neid liike, kes ei ole lina peale tulnud kunagi. Seejärel noppimine tasub ära. Õige õun. On see suur iludus Paabusilm. Seda varem ei ole saanud. Ja see on nüüd peaaegu korralik, on ikka rohu sees juba  veidi ära lennanud. Aga ega neid niimoodi valida ei saa, neid oli öösel kaks  tükki ja teine oli päris kehvas olukorras. Nii et võtsin selle ilusama ära ja mul on siiralt hea meel  selle üle. Ükskord oma lülbikate pakkimisega ühele poole,  siis saame ära minna, sest autod hakkab juba kütus otsa saama. Ja meil on vaja jõuda lähimasse kohta, mis on peaaegu 100 kilomeetrit,  kus saab siis bentsu? Ööpüük oli siin niisugune keskpärane, minul läks lamp katki,  kukkus lina ümber, ma sain hommikul, sain põletada. Päris tugevalt. Ja. Hommikul hakkasid meid ka mesilased ründama,  et praegu on kõik kohad täis, et oleme siin autos varjul,  ootame, millal Aare ükskord siis oma need asjad kokku paneb  ja siis saame edasi minna. Martinile katkes juba kannatust, ütles, et tema hakkab  kõndima sinna autotee poole. Kelgi kokku ja. Kelk läeb viie minutiga kokku ja ongi korras. Martin or e. Tab meid kee peal, filmib seal, võtame Martini sealt peale. Lint traktor siis oli lükanud tee peale ette mullahunniku. Nüüd lükkab eest ära. Me sööme täna siis kassiliha siilat, kassiliha. Siinne metsloom ei ole ohustatud hästi tavaline kodukassist,  natuke suurem. 50 sentimeetrit maapinnal musta värvi valgete triipudega  loom hästi kummalise välimusega näo poolest meenutab natuke kährikut,  võib-olla. Mul on selliste loomade jaoks eraldi nuga. Olgu nii sitke kui tahes Täitsa hea selle taime või huvitav maitse. Koju jõuan siis. Vaatad iga kassi. Priskem suurem, ega siin ei olegi pirtsutada selles mõttes,  et. Et me ei otsi spetsiaalselt mingeid kohti,  kus saaks eksootilisi loomi süüa, vaid siin ei olegi midagi  muud võtta, et kas on siivet või antiloope. Me oleme nii kaugel maakohas, et siin ongi ainult riisi. Parimatel päevadel on uba. Ja siis on kõrvale mingi liha, mis siit metsast on püütud. Autod ja mehed tangitud pööravad liblika uurijad,  masinad uuesti sügavale metsa. Tee saab otsa metsaraiujate pooltühjas laagripaigas. Pärast erimeelsuste lahendamist võivad eestlased paigale jääda. Kaamerad. Tuleb aga olla ettevaatlik, kui tahad siit elu  ja tervisega pääseda, on ainumõeldav kõik,  mis ei puuduta liblikaid, filmimata jätta. Me oleme praegu väga sügaval metsa sees. Ja siin on metsalangetajate laager. Jääme siia ööseks, maksime 10000 natuke üle 10 euro. Ja noh, see on tõesti väga sügaval metsas Mingisugune. 15 kilomeetrit oli metsateed. Ja rohkem inimesi ei ole siin, loomi käib,  palju. Oli kohe näha, siin majade vahel olid siiveti väljaheiteid. Elevanti on käinud siin juures, tühvlid on seal. Et väga huvitav koht iseenesest lisaks sellele,  et siin liblikaid saab püüda Gorillad on tõenäoliselt siinkandis olemas. Ja tõenäoliselt ka eboviirus siin kuskil metsas pesitseb. Aga kui nüüd vihma hakkab tulema, ma arvan,  me mingisuguse peavarju nende poolt saame. Ma usun küll, kui on vaja matistada või kuivatada  või siis majasid küll kuurialuseid küll. Kui pühvel hakkab taga ajama, siis vaata,  telk ei päästa. La telki pühvel võtab sarveotsa koos telgiga. Ma panen siia sammusesse auto juurde, kõik täpselt ukse  kõrval eriti palju kõndima ei pea. Panen oma lina ülesse ja telgi siiasamasse lähedase. See on mingisugune gaasimaja või ma ei tea,  tuleohtlik värk, et vaatame. Päris sinna alla ei paneks, aga. Ja lähedale? Aare on väga tubliks läinud, sai kõik asjad püsti enne mind. Ma kiidan teda väga. Ma hästi vaikselt liigutan ennast tennise vist on tsipakehva  olla või enne vesi silma ma nägin ja mul on  ka silmas midagi juba neli päeva. Ma ei tea, mis asi puru või, või tead see liblika tolm öösel  ja iga väiksed putukad ja noh, võib-olla mitu väikest  putukalaipa on silmas. Parem silm, Tõnisel vist oli ka parem silm. Ma pean panema õhtul silmatilkasid. See aitab. Ja peaks kohe mitu korda jutti panema, aga  nii on päeval liigutada ja siis ma arvan,  et kell hakkab praegu saama viis. Loodan, et ma tund aega saan magada enne ööpüüki. Täna öösel magasin umbes neli tundi, eile kolm,  pool tundi. Päeval võib olla ka autos mingi pool tundi  või tund aega. Ma polegi vist elus nii vähe maganud. Kell on neli hommikul. Süük oli täna väga hea. Ainult vihma hakkas sadama, ma pidin ema tembi kinni panema. Praeguseks. Tuli väga palju surusid, mida enne on väga vähe olnud. Paabusilmasid, mõni mardikas isegi oli täna. Sain mõned suruliigid, mida enne ei olnud tulnud näiteks oliandrisuru,  kes on Eestis hästi haruldane. Minu arust üks või kaks isegi kolm isendit on leitud viimase  mõnesaja aasta jooksul. Ja siin ta elab nii-öelda looduslikult Eestisse,  ta rändab kaugelt. Et selline tore kohtumine oli? Siin on nüüd üks ilus siklane jälle. Nii et see koht jah. Kui ma noor olin, siis Eestis oli üks vana vanaharra mardikapüüdja. Ja tema silmanägemine juba eriti hea ei olnud. Ja siis ta võttis selle siku ja alati mudisteda näppude  vahel ja kuulas kas kääksup või kääkku. Või käsu ahaa, siklane pani purki. Näed kohe ossa kohe-kohe hammustama. Kujuta ette, no muidugi mina olen see paharätt ju. Ma arvan, et tänases öösaladuses oli hea ilm pilves ilm enne  vihma ja hästi hea sügav mets. Me oleme metsa langetus tee peal ja. Tegelikult see suur lage plats, et see nagu tõmbab kaugelt  neid liblikad ligi Ma olin siin kella üheni ja magasin vahepeal paar-kolm tundi,  enne oli, surus siin maa peal, ma ei tea,  kui palju ikka 10. Kümneid ja kümneid. Nüüd on tiivad. Tähendab mingisugune elukas on käinud nahka pannud suurema  osa liblikaid siin. Kes olid? Siin maapinnal. Arvata võib, et kaslane mingisugune noh,  koeri siin ei ole. Muidu koerad nätsutavad ka. Et mingisugune metsaloom on? On siin vahepeal puhta töö maas teinud. Praegu leidsin just jälle Oleandrisuru. See on, sellepärast teeb ta südame soojaks. Et mõned satuvad ka väga harva Eestisse. Ma tean, et lõhnava kuslapuu pealt. Kunda lähedalt püüti üks hästi suur oleandri suru. Siis oli ka kõva ränne. Kassitapusuru oli hästi palju Eestis. Aga see kõrvalrändaja tontsuru tontsurut me ei ole veel siit saanud. Võib-olla me ei peaks püüdma siis kuskil põldude vahel või? Või või külaservas? Meil tontsuru röövik on ju kartulipõllul. Ja kuna kartuleid väga mürgitatakse, siis see on tõmmanud  selle tontsuru arvukuse tublilt alla. Võib-olla nüüd hakkab jälle? Kerkima. Mürgid kallid ja mürgitatakse vähem. Aga see tontsuru röövik sööb ka sirelit hea meelega. Mul õnnestus kunagi mõned tontsuru munad saada,  siis ma kasvatasin. Nad üles algul, kui pisikesed röövikud tulid munast Ei tahtnud nad ühte ega teist ja ja aia taga kasvab  topeltsirel suured paksud lehed ja proovisin seda anda,  hakkasid kohe õgima ja kuu ajaga olid täiskasvanud. Õnneks hakkas tulema kerget vihma. Vihma on liblikat. Ikka. Lend läheb paremaks, kui vihma sajab. Aga minule muidugi vihm ei, ei meeldi. Asjad on märjad ja. Ja liblikaid on raske võtta, näpud lähevad märjaks. Tolm tuleb liblikatel maha. Aga liblikatele see kerge niiskus meeldib väga väga hästi. Mitu korda tahtsin seda suru tabada, aga kogu aeg ta lipsas minema. Nüüd ma sain ta lõpuks kätte. Aga oh häda. Nüüd ta enam jälle mulle ei kõlva. Tiivad on juba veidi kulunud. Ja ma lasen tal nüüd rahulikult minna. Kui kiiresti pani minema? Need ju? Lendavad üle 100 kilti tunnis, kui nad tahavad. Nii et. Vaata sikku. Ronin välja kindlasti tükikas. Mõne suure liblika tiiva all. Ehtne sik. Ongi huvitav mardika? Poe liblika tiiva all. Ja kükitavad seal. Ja kui liblikad hakkavad ära lendama, kuna valge on,  siis ilmuvad nemad välja. Ja hakkavad ringi ronima ja mõtlevad ka,  kuidas minema pääseb, siis nina peal. Öised kerged vihmasabinad muutuvad hommiku saabudes üha  tihedamaks aga nüüd on meestel põhitöö niikuinii juba telgis. Nimi Tallinn. Santpan morgani. Ja tal on kaks alamliiki. Üks alamliik elab Madagaskaril ja selle alamliigi nimi on  Santopan Morgani Predicta. Ja teda kutsutakse teise sõnaga tarvini suruks sellepärast,  et tal on hästi pikk nimi lont. Sellel. Mandri-Aafrika omal on see lühem. Et niisugune Aga siiski üsna spetsialiseerunud tolmendama sügava  õiepõhjaga taimi. Ja Carl tarvin tegelikult sai Madagaskarit ühe orhidee,  mis oli hästi sügava õie põhjaga ja ta ennustas,  et peab olema mingi liblikas, kes seda tolmendab. Ja see liblikas peab olema spetsialiseerunud,  et tal peab olema hästi pikk imilont. Selleks ajaks liblikat teada ei olnud, aga umbes 20 aastat hiljem,  kui see tarvin ära suri siis leiti see liblikas Santopan  morgani predicta ja predicta sellepärast et Tarvin ennustas,  et selline liik peaks olema olemas. Ja seesama liik on siin mul käe peal. Ja siis ma leidsin peale vihma. Ingel liblika temal oli juba Elupäevad olid juba lõppenud, ma ei pidanudki teda üldse uinutama. See oli ära murdunud, oli seal kõrval. No ta on muidugi lennanud ka, tiivad on. Peaaegu räbalaks, aga. Igal juhul kodus ma sirutan ta ära ja. See on väga-väga vahva. Perekond. Troopika oma imeliste liblikatega ja imeliste värvidega  võlub niivõrd, et. Mitmed Eesti liblikapüüdjad, kes Eestis koguvad,  nad kardavad tulla troopikasse sest kui ükskord annad  troopikale näpu, siis jäädki siin käima. Ei ole? Ei ole naljasi, ei, ei saa ju pidama. Eesti liblika uurijate seikluslik ekspeditsioon Kamerunis jätkub. Järgmises saates suundutakse otsima metsaküla,  kuhu kohalikud oleksid nõus võõraid oma võrkude  ja lampidega sisse lubama.
