Puust ja punaseks, puust ja punaseks rubriik on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusele. Tere, algas puust ja punaseks, raadio kahe teatas rubriik stuudios saatejuht Arko Olesk ning sel nädalal Abiks astronoomiateemalisi uudiseid selgitamas astronoom Tõnis Eelmäe. Universum ei ole sugugi selline väga rahulik koht. Teadlased jälgivad pidevalt erinevates ilmaruumi otstes toimuvaid suuremaid ja väiksemaid pauke ja plahvatusi ja, ja suuri muutusi. Ja nüüd on leitud üks, mille kohta me saame öelda, et meie nähtuna on see suurim plahvatus universumis. Pärast suurt pauku ennast Tõnis ilmselt selliseid sellest mastaabis muutusi või plahvatusi onu universumis enne olnud, lihtsalt meie ei ole neid näha saanud. Ja selle eest, et üldiselt tegu on mingi sellise noh, ütleme siis plahvatuse tüüpi nii-öelda nähtusega sellest ei saadud sugugi kohe aru, röntgenkiirtes oli vaadeldud ühte galaktikad galaktikaparve Maokandja tähtkujus ja leiti nii, et no galaktikaparvedes on tihtipeale hästi-hästi kuuma röntgengaasi ja siis leiti, et selle röntgengaasi sees on nagu suur tühik. Ja ikka päris suur tühik. Ja noh, selles mõttes keegi ei mõelnud isegi selle peale nii-öelda tõsiselt, et see võiks olla nüüd mingisuguse plahvatuse moodi või, või noh, nii-öelda niisugune mingi vägivaldse nii-öelda sündmuse tõttu tekkinud see, selline selline tühimik seal kui siis nüüd üsna värskelt mõõdeti selle galaktikaparve raadiokiirgust noh, üsna sellistel pikkadel lainetel seal võib-olla ütleme, 70 70 kuni paarisaja megahertsi piirkonnas, kus, kus universumit ei ole kohutavalt pikka aega uuritud. Ja, ja siis leiti, et täpselt sellest samast piirkonnast, kus on tühik on pärit üsna suur hulk raadiokiirgust. Kuidas see sündmuste käik alguse sai, mis seal oli, mis plahvatas ja kuidas me siis nüüd sellest aru saame? Selle galaktika ka parve sees. Asus ja no tegelikult isegi praegult asub aktiivne galaktika aktiivse galaktika tuum aga kus on siis ülimassiivne must auk? Kui sinna peale langeb suuremas koguses ainet siis see tekibki Niels aktiivne galaktika tuum. Tihtipeale sellega kaasnevad või isegi reeglina sellega kaasnevad väljapaisatud ainejoad ja, ja kiirgusjoad, mis siis nii-öelda galaktikast välja lendavad valguse lähedaste kiirustega tihti pealegi. Et kui osalejaid on teada press palju siis senimaani ei olnud teada, et need Lähevad väljapursked võiksid olla nilt piisavalt energeetilised tekitada nii suurt tühimikku seal ruumis, et et piltlikult öeldes kuum röntgen kaasgalaktika ümbert sealt galaktikaparve ümber tegelikult ühest küljest puhuti minema. Ja no see plahvatus muidugi on selline selline väga ambitsioonikas, see on nagu plahvatus aegluubis, et mis võttis aega tõenäoliselt umbes 100 miljonit aastat noh, suurusjärgus selliselt. Et aga tulemuseks on tõeliselt hiiglaslik ehk siis sellest kuumast röntgengaasist vaba või peaaegu vaba piirkond kus, kus tekib ohtralt raadiokiirgust. Ja tõepoolest, vist siis pärast suurt pauku, ühtegi teist, nii suurt plahvatust me ei tea ja nagu need autorid välja toovad. Tühimik, mis seal on, et sinna võiks 15 Linnutee galaktikat ära mahutada. Ma küsin nii, et kui midagi sarnast toimuks Linnutee südames ja meie jääksime nii-öelda selle tee peale kas me tunneksime seda, kas elul maa peal oleks lõpp? Ma arvan küll et õnneks me asume galaktikatasandis galaktika tuumadest väljuvad ja tavaliselt on selle galaktika tasandiga enam või vähem noh, nii-öelda risti noh, mingisugused koonused nii all et selles mõttes, et ei oleks põhjust muretseda, isegi kui meie ülimassiivne must auk taas aktiivseks muutuks. Aga nende plahvatuste suuruse kohta on võib-olla see, et et tegelikult on alles piltlikult öeldes kriibitud seda, seda pinda just sellel pikal lainel see raadiokiirguse maailmas, et neid neid vaatlusi tänapäevase tehnoloogiaga on tehtud üsna lühikest aega, nii et ei ole päris võimatu, et sellist sorti noh, sündmusi või nende nende nii-öelda tunnismärke. Me leiame kosmilisest ruumist tulevikus veelgi ja mine tea, võib-olla veel suuremaid. Ja tegelikult siia sobib hästi üks teine uudis otsa, mis nii-öelda tekkemehhanismi natuke sarnaneb samamoodi, teadlased vaatasid ühte seda galaktika tuuma, ühtesid akvasarit seal ja suutsid nii-öelda veel ühe sellise esimese saavutuse teadusajaloos kirja saada, ehk siis esimene kord, kui tuvastatakse hapnikumolekule väljaspool meie galaktikat. See on vist päris suur asi. See on päris suur asi jah, sellepärast, et hapnikku on universumis hästi palju. Hapnik tekib tavapäraste tähtede elu käigus ja, ja see on siis molekulaarne hapnik just, et mis, mis ei ole Atomaarne, üksikud hapniku aatomid vaid molekulideks koondunud. Seda on hästi raske uurida üldse väljaspoolt noh, nii-öelda maad maa peale, et uurida sellepärast et Maa atmosfäär sisaldab päris arvestataval hulgal hapnikku. Ja seesama hapnik neelab ära selle kosmosest tuleva kiirguse. Nüüd selle meile lähima kvasari puhul siis leiti, et just sellest vasari sellest aktiivsest tuumast välja paisatud aines on ka hapnikumolekule. Ja seda oli võimalik avastada tänu sellele, et see vasar on meist arvestataval kaugusel, mis tähendab, et ta liigub meist mingisuguse, mitte tühise kiirusega eemale. Kuna Osarmeist eemaldub, siis me näeme temalt tulevat valgust punanihkes. Ja see punanihe on siis olnud lihtsalt piisav, et, et hapnikku molekulaarse hapnikukiirgusjooned kuskil seal millimeeterlainealas nihutada. Ta ta maa atmosfääri neeldumisjoonte noh, nii-öelda vahelt või piirkonnast välja. Tänu sellele me üldse saame neid näha, nad ei lähe tee peal kaotsi. Täpselt nii ja, ja noh, nii-öelda kindlust annab sellele leiule ka see, et, et vingugaasimolekule on seal samamoodi leitud mida, mida on siis nii-öelda lihtsam vaadelda. Ja Need on need kaks, kaks nii-öelda struktuure omavahel on nagu väga heas kooskõlas. Vahele vahel õnnestub, vahel aitab loodus kaasa sellele, et me saame näha asju, mida me muidu näha ja võib-olla nii hästi ei saaks. Igal juhul selles suhtes, et kleidi olnud ootamatu just sellepärast, et, et, et me ei teaksid hapnikku seal ei oleks, vaid et me tegelikult nüüd saime nii-öelda võimaluse sellele saada kinnitus, et ta ikkagi seal kindlasti on, et oli, oli loogiline ja ootuspärane, et ta seal on. Aga nüüd me leidsime viisi, kuidas seda tõestada. Just nimelt ja et seda asja, et nendes universumit veel paremini uurida seal mikrolainekiirguses, siis tegelikult väga hea ja sobiv oleks näiteks kuu peale Kuu tagaküljele fon karmanik Ragresse, kus praegu see hiinlaste kuukulgur toimetab sinna ehitada selline noh, ütleme sajameetrine raadioteleskoop. Teeme ära, milles küsimus? Et saada rohkem teadmisi universumi kohta. Igal juhul selline oli tänane ja selle nädala puust ja punaseks tõime teieni astronoome teemalisi uudiseid, nüüd lähemalt ja kaugemalt ilmaruumist. Sel nädalal vahendasid neid saatejuht Arko Oleski ja Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi astronoom Tõnis Eelmäe. Täname kuulamast ja tuleme uute uudistega tagasi järgmisel nädalal. Kõike head. Puust ja punaseks, puust ja punaseks.
