Mina prognoosin, et tegelikult Euroopas ja see tähendab  ka Eestis me tulevikus majandame metsi veel intensiivsemalt. Kogu meie inimese elutegevus ja kogu meie majandustegevus  toetub looduse ainuringetele mitte vastutada. Me oleme nii palju nii palju rohkem võtnud looduskaitse alla  ja me ei ole ikkagi ikkagi selle tulemusega rahul,  et mis siis, mis siis nagu valesti on läinud? Kui reeglid on paigas, aga neid ei järgita,  siis tulevadki probleemid. Eestlased peavad end metsarahvaks, ometi leiame metsa  teemadel üksmeelt. Me vaidleme, mis on mets, kas ja kuidas seda majandada  ja milleks meil metsa tarvis on. Looduse seisukohalt pole sekkumine üldse vajalik,  kuid inimene tahab metsast ka tulu saada. Kuid millist mõju avaldab metsade majandamine loodusele? Siin lähevad arvamused lahku. Erinevad osapooled tõlgendavad fakte ja teadusuuringuid  vastavalt oma veendumustele. Kokkuleppele pole seni jõutud ja sellepärast on Eesti  metsade tulevik ebaselge. Tänases saates otsime tasakaalu looduse ja metsamajandamise vahel. Kui palju meil Eestis metsa on ja kellele see kuulub? Pool Eesti pindalast on umbes kaetud metsaga  ja umbes pool kuulub riigile, pool on erametsaomanikele. Aga et siin on jällegi tegelikult see küsimus,  et mida siis selleks metsaks nimetada? Et erinevad aspektid, kuidas saab? Vaadata, mis on mets ja mille järgi seda hinnatakse. Nii et riigimetsa majandamise keskus tegeleb täna majandab  1,4 miljoni hektari peal igapäevaselt 20 protsenti kogu  Eesti maismaast on mingil moel kaitse all,  nii et meil on suhteliselt palju on kaitsealuseid,  metsi. Noh, veendunud eraomandi toetajana ma isegi ütleksin,  et, et riik on saanud võib-olla liiga palju enda kätte  endised erametsi, aga, aga see on eraldi küsimus. Aga kui me võtame täna väike metsaomanikud,  siis see on läbilõige ühiskonnast. See olen näiteks mina, aga see võib olla minu naaber,  minu sugulane, minu sõber, et ma arvan, et keegi Eestis ei  saa öelda, et ta ei tea mitte ühtegi erametsaomanikku. Me teame andmebaasides väga hästi, kui palju meil on metsamaad. Ja see on siis jällegi juriidiline mõiste tähistamaks  maakasutuse tüüpi. See ei ole ökoloogilise mõiste. Majandus metsas on alati tati üks osa niidustaadiumis,  üks osa võsastaadiumis ja üks osa on siis sellises  metsastaadiumis mis tähendabki seda, et kui me võtame  majandusmetsa sellest metsaks, saame lugeda  ehk tõenäoliselt kolmandiku. See on võib-olla veidike ülehinnatud kogus. Miks ei leita Eesti metsanduse tulevikuks täna kompromissi? Kompromissi tegelikult. Peaks olema väga lihtne leida, sellepärast et Meil on olemas  selline alus, mis peaks kehtima kõikidele. Säästliku metsanduse põhimõtted, mis on juba üheksakümnendatel,  lepiti kokku Pan-Euroopa protsessis ja mida siis Eesti peab järgima  ja metsanduse arengukavad tehaksegi neid protsesse jälgides. Aga mingil hetkel mingites asjades hakkavad  keskkonnaministeeriumi ametnikud, kes selle protsessi eest vastutavad,  sinna sisse oma loomingut panema. Võib-olla on küsimus selles, et need kompromissi otsijad  tahavad minna nii-öelda vana moodi, nii nagu kogu aeg on,  kogu aeg on tehtud. Et me ei taha mõelda teistmoodi. Ehk siis me räägime kogu aeg, et kui palju saaks raiuda mitu  miljonit tihumeetrit. Aga kas see on see lahendus, mida, mida me täna tahame saada  et me räägime sellest, mis saab edasi 10 aasta peale. Aga me ei räägi sellest. Kuidas me võiks või milline, millised võiks Eesti metsad  olla näiteks 50 või 100 aasta pärast? Me oleme kogu aeg rääkinud sellest, kui oluline on,  et metsaomanikke usaldatakse, nende tugisüsteemi arendatakse. Ma ei oskagi öelda, kuidas seda peaks ütlema. Kes on sellele ennast vastandanud. On hakanud rääkima sellest, et, et et meie metsandus,  statistika valetab ja ja et seal On mingisugused ebakõlada, siis hakati rääkima sellest,  et tegelikult raiutakse palju rohkem, kui me teame  ja et raieid tuleb oluliselt piirata ja tuli igasuguseid  selliseid selliseid avaldusi enne kui tegelikult metsanduse  arengukava raames teadlased oma järeldustega üldse välja tulid. Selles pole roopa protsessis on kokku lepitud,  et, et jätkusuutlik raiemaht on selline,  kui majandusmetsades ei raiuta rohkem kui sealne netojuurdekasv. Et see on umbes 70 protsenti juurdekasvust. Ja siis metsanduse arengukava tegemise juures oli see umbes  kaheksa ja pool miljonit tihumeetrit. Aga nagu me teame eelmises metsanduse arengukavas Öeldi, et jätkusuutlik raiemaht on 12 kuni 15 miljonit tihumeetrit. Kui reeglid on paigas, aga neid ei järgita,  siis tulevadki probleemid. Kompromiss on alati inimeste mõeldud lähenemine aga me võime  looduse kohta mõelda, mida me tahame, loodus,  seaduseid, see ei muuda. Kui me räägime metsast, siis paljud inimesed vaatavad metsa  väga eri moodi ja saavad metsast erinevalt aru,  mis teie jaoks on üldse mets. Minu jaoks on mets ikkagi kogu kogu Eesti 2,3 miljonit  hektarit koos kõige oma väikeste häiludega. Kui seda vaadata ülevalt linnulennult, siis  siis see pilt ei tundugi nii nii hull ja auklik enam et ongi  üks suur massiiv, mille sees on, on erivanuselisi puistuid  ja metsi ja eri eri ilmelisi puistuid. Mets võib olla väga-väga erinev, see oleneb sellest,  millisel mullal ta kasvab. Milline on niiskus, millised puud seal kasvavad,  muu taimestik, kui vana see on. Ja mina siin endale piire ei sea, et, et mina näen seda ikka väga,  väga laialt. No see ei ole väga tähtis, et mis on minu jaoks mets,  et lõpuks ikkagi loeb see, et mets täidaks neid funktsioone,  mis on metsale pandud. Ehk siis säästva metsanduse kohaselt, need on  siis ökoloogiline, sotsiaalne, kultuuriline  ja majanduslik ja siis mis iganes viisil see metsade  majandamine peaks toimuma, kõik need eesmärgid peaksid olema täidetud,  et see on metsa mõiste juures oluline, et ta täidaks oma  eesmärke ja funktsioone. Millega võib Eesti metsade puhul rahul olla? Meil on igasuguseid metsi ja meie metsad on  ka erivanuses, ehk siis see on nii vanu kui noori mets,  mis tähendab seda, et et me saame neid metsi  ka ka tulevikus kasutada. Samamoodi kõik need väärtused, kõik see puit,  mis sealt on võimalik võimalik saada, on,  on tulevikus meile olemas. Meil üks rahulolu allikas tänaseks olukorraks on mõneti pärand,  nüüd jällegi sellest teise ilmasõja järgsest ajast  kus seetõttu, et sealt ei olnudki ju midagi väga võtta,  said metsad olla küllalt omapäi ju teame neid,  palju räägitud siin seitsmekümnendai kuuekümnendaid aastaid,  kus ka meie metsa noh, siis valetati nooremaks suuremaks  Mustvele ja kus ka, kui võrdleme tänaste raiemahtudega,  need olidki ju täiesti mikroskoopilised,  mis, mis Eestist siis võeti. Täna on Metsaomanikud palju teadlikumad otsusekindlamad,  nad vaatavad tulevikku. Meil on suhteliselt arenenud tugisüsteem ühistu näol. Meil on väga innovaatiline ja arenenud metsatööstus,  meil on stabiilne ja selline usaldusväärne puiduturg  tegelikult olemas. Meil on tegelikult ka keskkonnaväärtused kaitstud palju  rohkem kui see, kust me alustasime. Rahul olla võib kindlasti sellega, et meil veel on,  mida hoida võrreldes Skandinaavia maade metsadega,  kus on pikaajaliselt sellist lageraiepõhist intensiivset  metsamajandust rakendatud. On meil seis palju parem. Meie metsad on mitmekesisemad aga see on vähenemas. Siis hea on veel see, et meil on palju metsa. Et pool Eestist on kaetud metsaga ja et ka metsa tagavara on suur,  mis on oluline näiteks kliimamuutuste? Pidurdamise seisukohast ja ka see, et metsanduse üldisemalt  kehtivad Vähemasti teoorias säästliku metsamajanduse põhimõtted. Ehk meil on reeglid, mille järgi neid majandada niimoodi,  et kõik need väärtused säiliksid. Kas seda Õiglaselt kasutatakse seda, see on juba teine küsimus. Millised peaksid olema tulevikus raiemahud,  lankide suurused ja? Raieviisid. Kui te minu isiklikku arvamust tahate teada,  siis mina prognoosisin, et tegelikult Ja see tähendab ka Eestis me tulevikus majandame metsi veel intensiivsemalt,  see ei tähenda, et see peaks tulema keskkonna arvelt. Aga, aga meil lihtsalt inimestena on vaja nendele  fossiilsetele materjalidele asendada. Raiemaht ei ole ka ju näitaja selles mõttes,  et ka ju kasvõi ütleme näiteks nelja miljonit tihumeetrit  saaks võtta metsast välja küllaltki loodust kahjustavalt. Kui me läheksime põlismetsade kallale, näiteks läheksime  kotkametsade kallale siis me oleksimegi ju vastupidise  efekti saanud täiesti. Ühesugused raieviisid suurtel pindadel ei ole jätkusuutlikud. Ja see on paraku see tee, mida Eesti on nüüd viimase  paarikümne aasta jooksul läinud. Lageraie on saanud domineerivaks ja peaaegu. Muid raieviise ei tehta näiteks 2017 ehk  siis viimases statistilise metsa inventuuri aruandes. Sealt tuleb välja, et riigimetsas ei tehta üldse valikraiet  ega selle järgi ei tehta ka turberaiet ainult erametsades  väga vähe. Loomulikult saab ka muul viisil valikraietega puitu metsast  välja tuua, aga probleem on just selles,  et kuidas me saame uue noore metsa kasvama selliselt,  et sellest kasvab kvaliteetne majandusmets. Ja see on probleem, et see küsimus on lahendamata,  et valikraietega me lihtsalt ei saa nii kiiresti  ja nii hästi, nii kvaliteetset uut metsa kasvama. Riigimetsas me ei saa lubada endale seda,  et me tuleme ja võtame ainult jämeda palgi välja ja,  ja ei kindlusta seda uuenemist seal. Et kui me ma olen küllalt palju näinud selliseid aegaegseid raieid,  mis on noh, võiks öelda, et hukka läinud,  et ega sealt ei ole mitte midagi tulnud,  mis on ka tulnud ikkagi lageraiega lõpuks lõpuks ära uuendada. Nii et no kogu Eesti peale mul neid numbreid ei ole praegu,  aga riigimetsas on selliseid kasvukohti,  kus võiks kasvatada või kasutada aegaegset raiet on umbes  kuus protsenti, ainult et see on väga-väga väike kogus. Ja nüüd raiesmike suurus, et iseenesest. See ei ole võib-olla nii kriitiline minu hinnangul,  et kui suur on üks raielank, pigem on oluline,  et kuidas see maastikul Jaotub ja. Et raiete juures võiks ka oluline olla see,  et need raied ei ole mitte kõik siis ühesuurused,  vaid et kui osad langid on hästi suured näiteks kuivades männikutes,  kus see võiks olla looduslik siis samas märgades  lodumetsades on langid hästi väikesed. Meil ongi ju tähtsam keskenduda just nimelt raiete pindaladele. Kuidas nad on ruumiliselt paiknenud ja kuidas nad on  siis omakorda ka kas siis ühendatud rohevõrgustikuga  ja loomulikult ka raieviisidele selles mõttes,  et kui me paneme ka metsanduse kliima muutust konteksti  siis ju meie möödapääsmatu tulevik on pikaealiselt kasutuses  olevad puidutooted. Ja ka siin on vajalik ju keskenduda metsa kasvatuses,  nendele teemadele, et missugune sortiment,  mida siis metsast varutakse, on see, millest me saame teha  selliseid tooteid, mis kestaksid kasutuses. Kaks sajandit võib-olla ka kolm sajandit. Kas praegune metsamajanduspraktika ohustab meie elurikkust  ja mitmekesisust? No igasugune inimtegevus ohustab elurikkust,  sest inimesi on lihtsalt nii palju ja Me konkureerime muu  elus loodusega. Ressursside pärast aga ka ruumi eluruumi pärast metsamajanduses. Meil on väga palju detailseid reegleid, kuidas me peame  metsas majandama nii et keskkond kõige vähimal määral kahjustuks. Ja eks me püüame seda järgida oma parimal viisil. Hiljuti just koostasime juhised metsaomanikele,  kuidas lindude pesitsusperioodil metsas niimoodi toimetada,  et lindu lindudel oleks hea. Praegu hävivad väärtused, mida peaks hoidma. Et ühest küljest see suur raie intensiivsus,  et ma ise olen uurinud linnustikku näiteks,  et kui raiesmikul või noorendikes elab keskmiselt kolm paari  linde hektarile, siis raieküpses metsas on neid seitse paari ja,  ja veel põlismetsas on 11 paari linnupaari keskmiselt hektarile. Et see on selge, et kui kasvab, siis noorte metsade hulk,  siis ei ole enam neid elupaiku, aga üks asi on pindala,  aga veel enam, et vanades metsades elavad spetsiifilised liigid,  kes mujal ei saa elada, et need, kes raiesmikel elavad,  on kas generalistid, kes saavad igal pool hakkama  või siis avamaastiku linnud. Ja et üsna samamoodi on teiste liikide puhul  ja pigem on teiste liikide puhul asi hullem,  sellepärast et linnud on ikkagi liikuvad organismid,  et nad saavad ära liikuda, aga samblikel,  kes puu peal elavad, ei ole võimalik niimoodi kiiresti ümber asuda. Et käib lihtsalt üks loosung kogu aeg läbi,  et elurikkus väheneb, aga mis see hea elurikkus oleks,  et selle jaoks oleks meil vaja ka sellist eluslooduse nagu  suurt ja süsteemset seiret, et mis, mis on  siis see hea, mis kui palju meil mingisuguseid liike võiks olla,  et see, et me saaksime nimetada seda asja heaks. Tulemuseks? Meil ju lõppkokkuvõttes on väga vähe reguleeritud nüüd  raielankide pindalad ja nende paiknemine. Ja kuigi formaalselt isegi ju on olemas teatud regulatsiooni,  et siis sageli me näeme selliseid jokk-skeeme,  mille tulemuseks on väga suured raielangid. Ja need on sellised alad, mis lõhuvad eluvõrgustikku,  lõhuvad rohevõrgustikku. Kuidas kaitsta ja säilitada metsade ökoloogilist väärtust? Meil on hädavajalik hoida looduslikul arengul metsi. Looduslik arengul mets, looduslikul arengu mets,  oma range kaitseala staatusega on ka metsamajandus  ja tulevikukindlustus. Ta ei ole mitte ainult elurikkuse jaoks vajalik,  vaid ta on ka metsamajanduse tulevikukindlustus. Sest muutuvates oludes, nii nagu meil kliimamuutused toimuvad,  toimuvad muutused ka teatud määral ju looduses endas  elurikkuse tasakaalu muutused. Siis see on see katselabor, kus selekteeritakse välja neid  liike ja neid vorme, mis või kes on võimelised elus püsima  ka muutunud oludes. Teisalt kaitsealused metsad on ju selline looduslik  päästeamet sest see on koht, kus saavad oma eluringi läbida  ka erinevate metsakahjurite looduslikud vaenlased. No ta ütleme, kui me võtame lageraie langi,  siis ta seda vana metsa elurikkus kindlasti ei säilita. Aga see elu, kus seal muutub ajas, et kõik me teame seda,  et lageraie langil hakkavad kasvama mingid aasa  ja niidutaimed, alguses seal tulevad need metsamaasikad,  seal on imelised liblikate, liblikate alad  ja ka lagekäia langilt on leitud väga udupeeni punase  raamatu sambliku liike, mida jälle kuskil mujal metsas ei ole. Nii et see elurikkus on lihtsalt ka ajas muutuv kogu aeg. Me ei saa, me ei saa olla selles kinni, et meil on need  ainult vana vana metsaelurikkus, on tähtis,  et me oleme nii palju nii palju rohkem võtnud looduskaitse  alla ja me ei ole ikkagi ikkagi selle tulemusega rahul,  et mis siis, mis siis nagu valesti on läinud? Me ilmselt oleme ajale jalgu jäänud, et selline Riigikeskne ja. Lukustav looduskaitse ei ole enam. Ma arvan, tõhus piisavalt. Me peame hoopis enam kaasama metsaomanikke,  motiveerima neid ja, ja tegema neile Selle keskkonna kaitsmise meeldivaks. Erineva eri tüüpi metsades võiks majandada erineva  intensiivsusega et põlisel metsamaal asuvates metsades on  see liigiline mitmekesisus ja, ja noh, liigid,  kes seal elavad, on palju noh, tundlikum  või neid on palju rohkem kui siis uutes metsades,  mis on tekkinud endisele põllumaale, et siis nendel endistel  põllumaadel võiks raiuda siis vastutulek,  kuna siis metsamajandajate ootustele, et seal võiks raiuda  intensiivsemalt Meie mõjud tänasele metsakasvatusele puidutööstusele  tulenevadki ju tänasest tarbimisühiskonnast. Ja meil ei ole sellest nõiaringist väljapääsu muidu kui et  me peame vaatama seda, kuidas väiksemast kogusest puidust  teha rohkem asju. Ja see rohkem tähendab mitte nii siis absoluutkogused rohkem,  vaid see, et nüüd need asjad kogunedes oleksid meie ümber  üha pikemalt kasutuses. Kuidas motiveerida metsaomanike siis looduskaitses osalema? Need uuringud? Mis on tehtud erametsaomanike kohta, pigem ütlevad,  et erametsaomanikel on looduse kaitsmine väga oluline. Et ja see majandamine vist oli ainult puidutulu,  oli vist alles neljandal kohal nendest väärtustest,  mis nad oma metsast tahavad. Aga pigem on probleem nende firmadega erafirmadega. Üks võti on, et. Loodusväärtused saaksid osaks metsaomaniku varast. Ja see võiks olla ka siis osa tema ettevõtlusest  ehk siis keskkonnakaitse tuleks integreerida majandusse. Ma olen päris veendunud selles, et, et et ainult  majanduslikult jätkusuutlikud ettevõtmised keskkonnakaitses  on ka tegelikult keskkonna mõttes kestlikud. Kogu meie inimese elutegevus ja kogu meie majandustegevus  toetub looduse aineringetele mitte vastupidi. Ja kui me looduse aineringed Sassi ajame siis sellega kohe väheneb ka inimese  elukeskkonna kvaliteet ja väheneb ka võimalus majandustegevuseks. See asi käib niipidi, mitte vastupidi. Kui me ütleme inimesele, kes teab, et tal on metsas mingid  väärtused olemas ja ütleme, et sa ei tohi sina metsas midagi  teha see pigem tekitab sellist trotsi, et alati,  kui me midagi midagi ära keelame, et siis ei anna,  anna head tulemust. Aga et kuidas ikkagi? Siis soodustada seda, et erametsaomanikud väärtustataksid rohkem,  et see on, kindlasti on koolitamine, et teada anda,  et mismoodi siis teha majandada oma metsas,  et need elustikuga oleks seal seis, parem tunnustamine kindlasti. Et kes seda juba on teinud ja et siis väärtustada kse,  nad tunnevad seda. Ja lisaasi on ka muidugi toetused. Miks suhtub ühiskond nii valulikult, meie metsade tulevikuteemadesse? Ühiskond on hoopis teises situatsioonis täna täna,  kui ta oli ka mõned aastad tagasi, et see info levib hetkega  info levib kohe-kohe paljudele ja, ja kui see info on  selline ühesuunaline või selline loosunglik,  nagu et meie metsad saavad kõik otsa meie metsad on maha raiutud,  keegi midagi keegi midagi asemele asemel ei istuta  siis see tekitab inimestes sellist valulikku tundmist. Aga, aga need inimesed, kes ikkagi metsas liiguvad  ja näevad seda toimetamist seal ja tegelikku seisu need on  teistsugusel arvamusel. Eks seda ohutunnet võimendabki mõneti ka seesama möödarääkimine,  mis meie tänases debatis paljuski toimub ja,  ja siis, kui midagi kusagil ei ole või on noh,  kaduma läinud. Et siis me paneme alles tähele Et eks ju ennekõike on jõudnud ju ka see metsaraie küsimus  ühiskonnateadvuse seeläbi. Need raiepiirkonnad liiguvad, on liikunud asunduste lähedusse,  kus on olnudki needsamad siis lapsepõlvemetsad. Kus on käidud või kus on olnud harjumus käima,  mis on olnudki nagu selle elukeskkonna osa ja,  ja kui ta ühel hetkel ei ole enam elukeskkonna osa,  siis, siis inimesed on täiesti õigustatud küsima,  et mis siis toimub, kuidas toimub ja, ja,  ja miks toimub. Eks see metsa majandamine osutab sellele ühiskonna  konnasilmale nii valusalt, et see tallab konnasilmal. See, see raielank, meie ökoloogiline jalajälg. Et, et me ei tahaks ju tegelikult tarbimisest loobuda,  aga tehtagu seda kusagil mujal. Kui ta oleks meie silma all see tootmine,  siis meil oleks palju parem kontroll selle üle. Aga teine asi on kindlasti ka see, et, Me ei ole enam metsarahvas. Me oleme võõrandunud tegelikult loodusest  ja on väga väike osa ühiskonnast, kes iga päev loodusega  tegeleb metsamajandajad ja põllumehed. Minu meelest metsamajandajatel jääb sellist empaatiavõimet puudu. Nad, kui nad majandavad oma metsi, siis vähemasti osadel nendest,  kes sõna võtavad, on ikkagi raha ja see,  mis sealt tuleb ka riigikassasse, mida nad rõhutavad. Mida siis teha, et leida see kompromiss ja tasakaal meie  metsade tuleviku osas? Et et ühesõnaga, nagu üksteise ärakuulamises on küsimus  ja üksteise argumentidega arvestamises on küsimus,  et me, me peame, peame ikkagi mingil hetkel saama rahulikult  laua taha istuda, et ega see petitsioonidega loopimine  ja allkirjade kogumine ja kellegi süüdistamine  ja kellegi röövellikuks Bandeks nimetamine,  et see, see ei vii kuidagimoodi edasi. Me peame taastama usalduse ühiskonnas sest usaldus on nagu liim,  mis ühiskonna koos hoiab. Kui meil seda ei ole siis me ei saa edasi minna. Need reeglid, mida peab järgima, on juba ammu paigas. Neid tuleb lihtsalt järgida. Ja muidugi, minu isiklik arvamus on, et et kui seda  protsessi peaksid, teised. Teine seltskond eest erapooletum, siis tõenäosus jõuda hea  tulemuseni on suurem. Meie ainukene võimalus ongi järgida seda,  mis ja kuidas toimub looduses ja siis oma tegevusi  selle järgi kohandada. Muidu me lõpetame lihtsalt sellises olukorras,  et meil ei ole mitte midagi, ei ole, ei majandust,  ei ole ka loodust.
