Tere kõigile aiasõpradele me jätkame ka täna juttu aiadisaineri Merilenmentaaliga õppisite Inglismaal ja lõpetasite Oxfordi aiadisaini kolledži. Mis on need põhimõtted, mida te sealt kaasa võtsite? Ma võtsin kaasa võib-olla selle inglaste nii-öelda tänapäevase arusaama sellest, kuidas üks aed peaks olema kujundatud ja välja nägema. Nendel on muidugi sajandipikkused, traditsioonid, aiandus jookseb neil nii-öelda veres, nad sünnivad selle kirega, et nad tahavad aeda ja nad armastavad taimi. Ja seda näeb muidugi igal sammul, Inglismaal igas aias peaaegu on, see tuleb ilusti välja, aga mina sain siis parimate koolitajate käe all selgeks, et kuidas aia kujundamine toimub. Mis on need kuldsed põhimõtted, mida peaks arvestama ja siis loomulikult, et kogu see nii-öelda taime majandus, milliseid taimi kasutada ja kuidas neid panna ja kuidas see kõik nii-öelda efektseks aiaks siis lõpuks kokku võiks saada. Mis on kolm kõige kuldsemat aiakujunduse põhimõtet? No ma arvan, et seal on tegelikult mõningad teadmised sellest, et kui praktiline ja funktsionaalne peaks aed olema, et me teeme need alad endale alati piisava suurusega näiteks meie terrassid kipuvad kõik natukene napid olema. Ma ei taha midagi nii-öelda arhitektide kohta öelda, küll aga napib tihti seda, seda terrassipinda, et alati juhtub see olema selline kitsas peenikene keelekene, kuhu peale midagi ei mahu, et laua paigutad ära siis tool kukub üle ääre. Me peame mõtlema sellele, et tõesti meie terrassid oleksid piisavalt suured ja üks kuldne terrassireegel on see, et alla neli korda neli meetrit ei ole väga mõttekas terrassi tehasest sinna tõesti muidu ei mahu midagi peale. Tuleb arvestada sellega, et aiamööbel ikkagi kipub olema suurem kui sisemööbel. Ja me peame siis mõtlema, et tõesti need natuke suuremat toolid või natuke suuremad tugitoolid mahuvad sinna terrassi peale ära ja siis pääseb nendest terrassidel nii-öelda ilma selleta, et Assad muru peale pääseb veel mööda käima nendest istujatest või seisijatest. See on üks reegel kindlasti teine Aia tee peab olema mõttega tehtud, tal peab olema funktsioon, kui aiast tee, siis ta viib meid ühest punktist teise ja meil on kindlasti seda teed vaja. Et me teed ei tee mitte niisama, et on tore, ta viib metal, rassid kuskile taha aeda ja lõpeb mitte kuskil nii öelda. Ja selle tee laius peaks kindlasti olema 1,2 meetrit, et kaks inimest normaalsed saaksid kõrvuti käia, et mitte ei tekiks selline kitsas rajakene, kus peab inimene nii-öelda krokodilli rivis käima, aga et meil on ta selline normaalne ja kõnnitav tee tihtipeale on ikkagi viib nii-öelda eesaiast taha aeda, et inimesed saaksid tulla terrassile ilmast, nad teeksid läbi maja minema. See on selline teine kuldne reegel. Ja kolmas, võib-olla võib-olla üleüldse see disaini suur kuldreegel, et meil on nii-öelda kolme kolmandiku loogika. Et kui me mingeid asju paneme kokku, siis me kui me tahame midagi jagada, siis me teeme üks kolmandik või kaks kolmandikku või kui meil on mingisugune mingisugune pind ja me tahame midagi sinna peale paigutada, et me ei pane ühte asja sinna keskele. See üks asi, kui on keskel, siis see on, on asi, mis püüab, pilt. Kui me tahame nüüd panna taimi, ütleme me oleme kaks puud, siis me ei pane kahte puud, pigem paneme ühe puu või paneme kolm puud. Sest kui meil on kolm puud, siis see pilk jääb sinna keskele. Kui meil on kaks puud, siis see pilt läheb selle kahe puu vahelt läbi ja kui meil on seal taga õnnetuseks lihtsalt üks mitte kõige huvitavam aiapiire, siis see disaini mõte kaob ära. Ja kui me jagame kaks kolmandikku, üks kolmandik on, meil on. Meil on rohkem pinda ja meil on vähem pinda, siis on alati hea kasutada seda põhimõtet üks kolmandik ja kaks kolmandikku seda natuke keeruline siin niiviisi iha näitavad selgeks teha, aga jaa. Aga seda kõike te olete selgitanud, jooma raamatus aia kujundamine mõtetes ja praktikas ilmunud aastal 2013 ja juba läbi müüdud, aga ma usun, et raamatukogudes on veel saada. Mis siis on see erinevus, mida ma kujundamisel mõtlen ja kui ma seda praktikasse viin, kas seal on mingid käärid? Inimestel on alati palju toredaid mõtteid ja aiaga seoses mõtted, esimesena ongi needed. Ahah, mulle see taim meeldib, seda taime ma tahaksin aeda. Aga kuhu ja mismoodi ja mis ta mulle annab, sellele eelneb väga pikk disainimise protsess. Ja tegelikult need taimed aias, mina ütlen, et on nagu padjad, kardinad sees tulevad viimasena kõigepealt meil on ruum. Me kujundame selle ruumi ära ja siis me lõpuks, kui meil on kõik asjad paigas, paneme need padjad, kardinad. Taim ei ole selles mõttes disainiprotsessis kõige tähtsam. Ja Me esimesena kujundame ära ikkagi selle aia ruumideks, me vaatame, kus me oleme, kus meil on terrassid, kus meil on teed, kus meil on mingid erinevad tegevused, võib-olla Me kujundame sellele ruumile või ruumidele piirid, kas nad on siis hekid või nad on sellised mõttelised, mingid kõrrelised või mida tahes. Ja siis viimasena. Me toome need taimed sinna sisse ja raamat räägidki tegelikult kogu selle protsessi ära algusest peale, hästi praktiliselt sellest, et võta paber, mida sul on disainimiseks vaja, kuidas sa saad selle ära teha, millele sa alguses mõtlema pead, kas teha pilte või mitte, kas rääkida kogu perekonnaga läbi ja kõik sellised astmed nii-öelda on seal olemas, kuni selleni, et kuidas siis paberi peal seda kujundada. Ja lõpus on sellised praktilised osad ja et millist mööblit kasutada, milliseid taimi kasutada, kuidas neid valida. Püüdsin sellise võimalikult põhjaliku raamatu teha sellisele inimesele, kes võib-olla ei tea ja disainis palju. Aga tahaks seda ise teha. Mis on aiadisainimise ja selle kujundamise juures kõige raskem, ma arvan, see on see, et inimesed ja ka ma ise ei taju, kui suureks kasvavad puud ja põõsad ja hekid aastate ja aastakümnetega. Aga selleks tegelikult on meil täna olemas internet, mis on kõige lihtsam kasutada. Kes internetti ei kasuta, siis selle jaoks muidugi on palju raamatuid välja antud ajakirjades on infot. Oluline on enda valitud lemmiktaimedest teada võimalikult palju, mis tingimustes nad kasvavad ja milline on nende lõppkõrgus, lõpp laius, ja kui me neid lõppkõrgused ja laiused võtame arvesse ja paneme oma nii-öelda taimeplaanile need viimased kõrgused ja laiused siis meil on väga lihtne kujundada neid alasid mõni kuusk, isegi kui ta on hõbekuusk, kasvab nii kiiresti, nii suureks, kab varjutama valgust ja maja ja, ja valgust mujalt aiast, aga siis ka on kahju teda saega minna kärpima, nii et, et seal tekib väga palju eetilisi probleeme. Aga selles ongi täpselt see asi, et seda suurt hõbekuuske ei toogi majale nii lähedale, ta võiks varjutada või hiljem maja peale kukkuda või muid probleeme tekitada. Viime ta ikkagi piisavasse kaugusesse. Me mõtleme läbi, kuidas päike läheb, kuidas hommikul tuleb, kuhu ta päeval jõuab, kuhu ta õhtuks jõuab. Ja ta on meile sobiliku kohapealse kuusk, ilma et ta võtaks sealt valgust ja, ja samas on teda hea hiljem vaadelda, kui ta on eemal, siis ta paistab meile paremini kätte. Iga aed on oma omaniku ja oma kujundaja nägu, aga väga palju määrab ka aiakujunduses muudkui te käite aedades või, või jalutate aedade vahele vaatate sisse siis kas on asju, mille eest siiski tahaksite hoiatada, selles mõttes, et no täna on moes, aga kolme aasta pärast võib-olla enam ei ole. Aiamoed on sellised väga pika vinnaga asjad. Nad ei ole sellised, mis nüüd täna tuleksid ja homme oleksid läinud. On mõningaid vaikseid, lainetusi või laineid, mis tõesti tulevad paariks aastaks ja siis võib-olla hajuvad ära. Nad on kuskil olemas, aga neid ei kasutata nii palju. On olemas selliseid tugevad voolud, mis tulevad ja jäävad väga pikaks, nagu see uute püsikute ja kõrreliste kasutamine, mis algas tegelikult kaheksakümnendatel ja on tänaseni väga aktuaalne. Aga on vähem aktuaalseid asju, on, on võib-olla selliseid materjale, mida kasutatakse mõnel hetkel rohkem ja siis nad kaovad ära või siis ütleme, et ei ole tänapäeval enam popp kasutada selliseid materjale, mis ei ole taaskasutatud või mis on väga-väga tehnilised. Pigem siis mitte täna, aed on ikkagi võimalikult naturaalne, võimalikult taaskasutatud materjalidega, võimalikult looduslike materjalidega. Kõik looduslikud kivid, puit, oma erinevas vormis on, on täna kõik väga palju kasutatud ja ma usun, et see trend jätkub ikkagi pikemalt. Kui populaarseks võib kujuneda niisugune lilleaasa põhimõte oma aias, mida muru väga sageli ei niideta või ei niideta tega täiesti puhtalt, nagu mõni nimetab muru kõrbeks, kui palju see võib populaarsust koguda? See lilleaasa trend on tegelikult juba ka pikem trend nii-öelda. Kui mina õppisin Inglismaal, mis oli aastatel 2005 2000 koos, siis Me rääkisimegi sellisest asjast nagu rasv, klaas, mis on pügamata muruala ja mis ongi selline looduslik, aga, aga ütleme siis nii, et ta koosneb enamus juhul kõrrelistest. See oli ammu kasutatud asi, mida tehti väga palju. Et aias on üks kindel piiritletud muruala, mis on perfektselt pügatud ja kaugemates aia osades ongi siis nii-öelda see pügavata muruala. Ja seda ma kasutan ise omades, andis ka päris palju. Kui nüüd tahta seda lilleaasa, siis see on natuke keerulisem, ta nõuab rohkem ettevalmistust, tundub, et ta on väga lihtne ja mis seal ikka, külvan seemne maha ja kasvab. Aga nii lihtne ta ei ole, ta nõuab ikkagi vähemalt kahe kolme aastast Elist pidevat jälgimist ja tegelemist sest ta tahab saada väga viletsat mulda. Ei tohi olla rikkalik, viljakas muld, sest seal esimese asjana hakkavad kasvama kõik ohakad ja muud sellised umbrohud ja võtavad üle ehk see väike kaunis lilleke lihtsalt hääbub sinna vahele ära. Ta peab olema viletsa pinna peal ja, ja tihtipeale inglased tegelikult viimastel aastatel on selle rajanud üleüldse liivapinnale. Ehk et selle viletsa pinna peale omakorda läheb kuni 10 sentimeetrit liiva, millesse külvatakse siis õite segu. Ja loomulikult tuleb seal esimestel aastatel jälgida, et need tõesti seda nii-öelda võõrväge sinna ei satu. Tuleb see välja rohida ja õigel ajal maha niita. Jäta see paariks päevaks sinna laagerduma, et seemned saaksid järgmiseks aastaks uuesti tagasipinda ja siis ära koristada. Et kui nüüd see õigel põhimõttel on tehtud, siis ta on ja lõpuks tegelikult saab iseendaga päris hästi hakkama. Kui seal on liiga palju kõrrelist sees, siis kõrreline võib üle võtta. Ehk et ühel hetkel ta võibki olla pigem roheline, kui õieline. Niiviisi on võimalik seda teha ja ma usun, et need alad jäävad ja, ja kes võib-olla ei viitsi nii palju vaeva näha selle lille ja õite ja seemnetega, siis mõnel juhul olen ma öelnud, et külva muru, nii ta seda esimesed kaks kuni kolm aastat korralikult pärast seda võid lasta selle muru nii-öelda kõrgeks kasvada, siis sa saadki selle inglaste versiooni sellest Lügamate murust ja seal ei ole enam seda umbrohtu sees. Väga nutikas. Tänan. Merilen mentaali ja loodan teiega aia saates tulevikuski kohtuda, sest hea nõu on alati kallis. Uus aiasaade ootab meid nädala pärast, niiet kuulmiseni.
