Tere kõigile aiasõpradele, tänagi on meil stuudios Hiiumaa ametikooli aiandusõpetaja Lilian Meister ja tänase saate aluseks on ajakirjas minu aed ilmunud Lilian teie artiklis kell kastpeenar test ja mitte ainult kast Beynardest, vaid ka sellest, et ühte kasti võiks kõrvuti kasvama panna nii ilu kui tarbedaini. Alustame sellest, et see kastpeenar on, eks ta on üks niisugune maailmapoest meile siia Eestisse tulnud, et tal väga suurt traditsiooni Eesti aianduskultuuris ju ei ole. Jah, see on küll tõsi, et eestlased on ikka enamasti tavalistel peenadel oma toitu kasvatanud ja maad on siis ka traktoriga haritud. Et võib-olla lisaks kast peenadele siis ka viimasel ajal permakultuur, mis on meile tulnud tulnud kuidagi teist kaudu tagasi ja mis ütleb, et võib-olla me ei peaks üldse maad kaevama, lihtsalt kihistama kõik, mis meile loodus annab ja kasutama väga käepäraseid vahendeid. Aga miks see, kas siis hea on või, või miks te arvate, et kastpeenar võiks igas aias olla? No mina küll arvan seda minule kas teinud väga meeldivad, et jällegi juba esteetiliselt on nad toredad, sest nad annavad sellise väikse arhitektuurse noh, inglise keeles öeldes siis selliseid patsi või, või sellise sellise tunde. Et midagi on nagu rohkem kujundatud aias ja kõik ei ole nii vabakujuline ja samuti ma arvan, et miks kastpeenar on ka nüüd väga populaarseks saanud, et see on ka linnaaianduse populaarsus, mis seda trendi kannab, sest kastpeenraid tõepoolest igale poole rajada nii maapinnaga ühendada ja maapinnale teha teda kui ka kui ka kõrgemana. Osadel inimestel näiteks võib-olla ongi selja probleeme, et minu enda aias, kas peenrad ongi kõik köögitasapinnakõrgused mul seal maa peal väga palju neid ei olegi. Et maad norin ikka traktoriga ja, ja kajades labidaga. Aga just see niisugune mugavused ma ei peagi kummardama, kui ma käin endale ürte noppimas, kööki, samuti Te, võib-olla ei ole maapind igal pool üldsegi sobiv pinnase harimiseks, et mina tulen Hiiumaal, seal on väga kivine ja juba palju ammu enne mind Hiiumaanaised kasvatavad maasikaid näiteks peenrakastides ja õigesti teevadki, sest et peenrakastis on neid väga mugav siis kasvatada, harida, seda saab samamoodi viljakamaks muuta. Ta, lisades sinna mulda või kasutades kani niisugusi, permakultuurimeetodeid, et ma ise teen kaste ka nii et ma panen sinna alla oksi ja muruniidet ja üht-teist, mis on siis poolkõdunenud või juba kõdunenud. Ja peale siis kompostimulda ja natukene tavalist mulda, kui ma ei viitsi seda noh, ütleme, põllult kaevata. Ja see on nagu selline hästi hea hea meetod siis ka taimi kasvatada ja ka oma siis komposti lagundada, et siis ei pea ka igal aastal mulda vahetama. Ja siis ei viskagi igal kevadel eelmise aasta mulda kastist välja ja ei pane uut asemele. Jah, mina tõepoolest ei viska, et mul ei ole selleks põhjust, sest et mu enda aed siis asub ka maal ja looduse keskel. Et mul on seal kõvasti komposteerimise materjali ja ma võin omaal tibanna veel kastideenlaste hiljem sügisel lagunema. Aga linnas juhul kui sellist võimalust ei ole, et kui ei ole võimalik komposteerida, noh tegelikult on muidugi komposteerida võimalik igal pool, et on ka suletud kompostreid ja noh, alati ei pea olema kompostikast kuskil keset Viru tänavat, et ta on ka väga palju moodsaid võimalusi. Aga ikkagi, et kui ei ole selleks jaksu või tahtmist, siis muidugi pääga mulda igal aastal vahetada, et kui kui ei rakenda selliseid teistsuguseid agrotehnoloogiaid, siis muidugi peakski mulda vahetama, sest et nii nagu Plismiga kastis ikkagi muld, kurnatakse ära. Selle kasti peenra vist kõige kehvem külg on see, et ta kuivab kiiremini läbi kui peenar maapinnal. Põhimõtteliselt jah, et kuivad küll, et kasti peenra puhul tuleks ikkagi selline kastmine ära lahendada, et kas siis jookseb keegi kastekannuga või siis on ta tükikene ühest kastmissüsteemist. Ja see on tegelikult ka paljude linnaaedade kõige suurem probleem, et mitte see, et oleks kuidagi raske kastiku kokku meisterdada ja seal toitu kasvatada, vaid probleemid tulevad just, et kuidas see asi saab kastetud, kust tuleb vesi. Ja teine asi siis kuidas komposteerida. Vaatame siis, mida te soovitate nendesse kastidesse panna ja teie fotode põhjal saan ma aru, et tänapäeval on tõeline Tootsi peenar, kõik on segamini, betooniad on vaheldumisi luuderohu ja kõrvitsaga, siis on siin lehtkapsast, millest me eelmises saates käisime, siis on siin saialilli jorieneid, te panete kõik asjad omavahel kokku ja ma arvan, et see on hästi tark tegu, et selle pärast nagu öeldaksegi, et Tootsi peenar, aga Toots oli kindlasti üks Palamuse nutikaid ja kaasaegne taimekaitse. Seda tähendabki, et pannaksegi palju erinevaid taimi, kui just selleks, et kahjureid eksitada, selleks et taimedel oleks tore koos kasvada. Vennad 11 täiendaksid ja mulle väga isiklikult just meeldivad sellised söödava iluaiateemad või, või siis sellised kasti peenrad, kus kasvatamegi. Ja lisaks sellele ka söödavaid näiteks ilutaimi, et kõik need saialilled, kõrvitsaõied, Kadaaliad meeles pead, kannikesed on ju ka täiesti söödavad ja võid panna toidule kaunistuseks, kas see, kas iseenesest ei ole kõrge, ükskõik kas ta on siis maapinnale toetub või jalgadele? Kuidas selle juurestiku sügavusega? Vaatan kõrvits õitseb siin päris ilusti, suured laiad lehed, aga me mäletame ju, et vanasti kõrvits pandi ikka sinna kompostihunniku otsa kasvama ja see on tegelikult tõsi, et minul see kõrvits õitseb lihtsalt puhtalt ilu pärast, et ega ta tegelikult seal väga ei viljunud selles kastis. Aga kaste on muidugi võimalik teha erineva sügavusega, et minu, need sellised kõrged kastid endal, mis on köögitasapinna kõrgusel. Nemad on sellised kahe terrassilaua laiused, aga Hiiumaal meil on ka kolme terrassilaua laiuseid kaste ja ja lõpuks võib neid ka veel kõrgemaks kasvatada, ta aja võib neid ka osaliselt kõrgemaks kasvatada. Paljud linnaaednikud nii teevadki, et võimalik on ju seda kasti kõrgust reguleerida ja mis veel on kastide puhul hästi mugav, et näiteks kui inimesed tõesti kuskil sotsiaalasutuses peavadki liikuma näiteks ratastooliga aga ikkagi tahaksid aiandusega tegeleda, mida nad kindlasti tahavad, sest keegi ei taha ju lihtsalt vaadata, kõik tahavad olla tegusad. Siis selline kastides toidu kasvatamine võimaldab ka istumiskõrgusel kaste hooldada. Vaatan, et üks kast on peaaegu üleni täis maasikataimi, mis selle pildi peal külales õitsevad, aga kui maasikas kasvab kastis, kas ta on must restorani sama köitev kui siis, kui maasikas peenras on, eks nad ikka on musträstad, köhitavad, et midagi ei saa siin. Ütleme, et selle koha pealt ei saa kasti kiita, aga et kastile on võimalik väga kergesti lüüa ka mõned lauad kõrgenduseks juurde ja sinna peale panna, siis ka mõni mõni kate tekstiile ehk võrk siis kasvatada neid kastega veel sellise kolmemõõtmelise Ena. Aga mina näiteks olen kastides ette kasvatanud väga paljuga pisikuid ja pisitaimi, nagu näiteks on ka kuumaasikad. Mul on selline tava, et ma ikka igal aastal külvan kuumaasikaid ja siis panen sinna peenrakastidesse kosuma, et nad kuskil muru sees või suuremas peenras kaotsi ei lähe, eks. Ja nad jõuavad seal ka viljuda ja esimese saagi anda. Ja sügisel siis kui on ka paras istutamise aeg, siis istutan oma kuumaasikat maapinda maha. Nii et noh, minul, Pärnumaal ei ole võimalik üle talveraga kastides pisikuid kasvatada. Hiiumaal on maasikad kõik kastides ka kevadel alles. Niisiis ajakirjas minu aed, mitu lehekülge kastides kasvavatest lilledest, söödavatest taimedest. Vaata, need siin on ilusti viljunud juba punaseks värvunud tomatid, Did tähendab, et tomatitaimed on pandud kastiisinal, Kressiid ripuvad kaunilt üle kasti ääre on ka rediseid, kosmoselilli, kõik on pandud segamini lavendlit ja kõik on kuidagi korrapärane, ei jäta üldse niisugust juhuslikkuse muljet. Noh, eks ta nagu natuke on ka ju läbi mõeldud, aga, aga palju selles Tootsi peenras on ka juhust, et mis taim parasjagu käepärast on ja mida ma olen külvanud. Ma üritan küll igal aastal kasvatada kastides erinevaid asju, et see pilt ei oleks nagu väga sarnane, siis on endal ka huvitavam. Ja kuidas läheb ja mõni aasta on need kastid muidugi ilusamad kui teised. Daaliad pidasid mul kastis väga hästi vastu ja loomulikult õige mungalilled ja Kressid väga ilusad, ehk siis Kressidega ilusad, aga aga nendega oli jällegi see häda, et ka nendel tuli neid kapsaliblika tõrjuda. Et kui ma ei oleks olnud seal usin kapsaussikorjaja, siis oleksid ka need Kressid üpriski koledaks muutunud. Loodame siis, et vähemalt tänavune suvi ei ole kapsussidele soodus, aga see kõik paistab mõne aja pärast me täname liidel, meister aitäh ja mina soovitaksin kõigil natukene katsetada, et ma tean küll, et need kastid osadele aiahuvilistele tunduvad veidrad. Aga no miks ka mitte, proovige järele, väga tore. Järgmine aiasaade ootab meid juba nädala pärast kuulmiseni.
