Tere õhtust, head vaatajad. Riik soovib koroonaviiruse testimist laiendada,  ent massilist testimist siiski ei tule. Milline üldse on meie laborite võimekus ja kuidas tagada  selles keerulises olukorras meie meditsiinitarvete vajadus? Esimene stuudio alustab. Sotsiaalminister Tanel Kiik, tere tulemast saatesse. No pikki sissejuhatusi ei tee, kuna kohtume samal teemal  juba mitmendat korda kogu Eesti räägib jätkuvalt testimisest  ja te eile ütlesite, et valitsus soovib testimist laiendada,  aga oleme ausad, päris selge tänaseks ei ole,  keda, millal, kus ja kui palju testitakse,  kuidas siis sellega on? Inimeste testimisel loomulikult on esmatähtis,  et on meditsiini näidustus ehk et on see  siis kiirabi, on see siis haigla, on see perearsti hinnang reaalselt? Inimesel on põhjendatud kahtlus, et tal võib olla just  nimelt koroonaviirus. Hetkeseisuga seni on neid teste teinud peamiselt nii,  et inimesel tullakse koju, kiirabibrigaadiga võetakse proov  ja testitakse vastavalt siis kas mõnes haigla arenguhaiglas  terviseameti laboris võisin labi laboris,  edaspidi hakkab olema niimoodi, et kiirabi keskendub eeskätt  tõesti riskirühmadele, keskendub neile, kes vajavad  võib-olla tõesti hospitaliseerimist, kelle tervisemure on  tõsisem ja nii-öelda lihtsamate kergemate sümptomite puhul. Aga kui on siiski põhjendatud kaalutlus arvata,  et võib-olla koroonaviirus on siis perearstil võimalik  määrata inimesele see konkreetne koroonaviiruse test  ja seda saab teha siis tulevikus kolmes-neljas kohas üle  Eesti ja loodetavasti see kohtade arv võib veelgi kasvada. No see oli meelega tehtud selline hästi praktiline sissejuhatus,  aga numbrites mida see siis tähendab peale hea kavatsuse  teha rohkem, mida see numbrites tähendab? Eesti on seni teinud üle 2000 koroonaviiruse testi,  mis on tegelikult rohkem kui Läti või Leedu,  ehk et arvestades seda, et me oleme ka väiksem riik,  siis elaniku kohta oleme me üks suuremaid  ja ütleme siis aktiivsemaid testijaid, tegelikult samal ajal  me teame, et valdav osa ka nendest, kes on  selle testi saanud, on tegelikult muude tervisemuredega,  ehk et, et nii-öelda protsent on olnud kuskil 13 protsendi juures. Kindlasti nüüd, kus me hakkame laiendama testimist,  see tähendab seda, et tuleb veel rohkem inimesi,  kellel tegelikult tervise nii-öelda murede põhjus on mujal,  see protsent läheb alla samal ajal, maht kui selline kasvab,  ehk et kui seni on võib-olla siin parematel päevadel tehtud  suurusjärk 300 testi, siis edaspidi see võimekus saab olema  koostöös siin erasektori partneritega kuni 1000 testi päevas,  aga ma rõhutan, see, et kuni 1000 ei tähenda seda,  et me nüüd nii-öelda nui neljaks, teeme 1000 testi vaid  loomulikult lähtume sellest, mis on reaalne vajadus,  mis on reaalne meditsiiniline kaalutlus. Ehk iga selline testi tegemine on ikkagi inimressursi kulu,  see on tervishoiuressursi kulu, see on isikukaitsevahendite kulu,  mis kõik on praegusel ajal defitsiit. WHO juht ütleb, testida, testida, testida. Selle kontseptsiooni järgi on isegi 1000 vähe,  miks me teda ei kuule. Vastupidi, me just kuulame ehk et tema sõnum  ja ma resolutsiooni sõnum on suunatud neile riikidele,  kes on neid väga vähe teste, kes on tõesti otsustanud minna  näiteks ainult hospitaliseeritud inimesi testima,  ka neid riike on ehk Eesti on tegelikult niiöelda testide  edetabelis suhteliselt kõrge ja nüüd, kus me oma võimsust kasvatame,  siis lähiajal võib öelda, et me teeme rohkem teiste kui meil  siin mitmed naabermaad kokku. Ehk me oleme pigem just võtnud selle suuna,  et testimist laiendada. Loomulikult, nii nagu kõige muude meditsiinilise  protseduuride puhul ei saa olla niimoodi,  et et inimene ise otsustab, kas ta tahab  või ei taha, ehk loomulikult siin peab hindama vahel varsti,  kui ekspert, me täpselt nii nagu me ei tee ühtegi muud operatsiooni,  terviseteste muid selliseid kõrgetasemelisi,  ütleme ekspertiisi vajavaid otsuseid ilma arste kaasamata,  ei saa me siin toimida teistmoodi. Kas ei ole otstarbekas rohkem testida või ei ole lihtsalt  eesti keeles öeldes teste? Me oleme tellinud juurde neid koostöös ära eta sektoriga  taaskord ehk et Eesti võimekus täna on olnud siin  suurusjärgus niiöelda varu, reservis on suurus 10 12000  testi teha veel, aga me oleme tellinud juurde nii,  et peaks laekuma veel sel nädalal 20000 ja tegelikult veel  järgmistel nädalatel veel mitukümmend 1000 juurde,  nii et Eesti selline baas, kui me soovime  ja samuti labori võimekus annab meile tegelikult võimaluse  teha siin suurusjärk 50 60000 testi järgneva paari kuu jooksul,  kas see tegelikult vajalikuks osutub, kas see tegelikult põhjendas,  osutub seda näitabki aeg, seda näitab see koroonaviiruse  võimalik levik. Loomulikult me oleme parima samal ajal seda just nimelt tõkestada,  ehk et meil poleks vaja nii palju neid nii-öelda inimesi. Ka testida, kuna meil pole niivõrd palju loodetavasti  tulevikus neid nakatunud, kui vaadata kasvõi leitud  nakatunute arvu, siis me näeme, et see on suhteliselt stabiilne,  isegi langustrendis, hoolimata sellest, et testide arvu kui  sellist on tõstetud mis on iseenesest väga hea näitaja. No see, et teste tuleb juurde, on hea, kuulasin  tähelepanelikult täna peaministri esinemist ja,  ja mulle tundus, et on tekkinud mingisugune uus retoorika,  mis rääkis sellest, et me peame mingisuguse hulga teste  varus hoidma ja see on nagu tänane ja uus jutt selles retoorikas,  et, et see uudis ei selgunud täna, et meil neid teste puudu on. Ei puudu meil ei ole küsimus selles, et iga meditsiiniline  vahend täna meditsiinitarbijad, tegelikult  ka ravimid, samamoodi isikukaitsevahendid  ja need konkreetsed testikomplektid loomulikult võivad  osutuda väga varsti defitsiidiks. Me teame seda, et me ju toome neid mujalt sisse,  me teame seda, et väga paljud riigid on kehtestanud  erinevaid ekspordipiiranguid, me näeme seda,  kuidas meil on kümnete kilomeetri pikkused kaubakolonnid  siin teatud riikide piiril ehk selles olukorras oleks väga  vastutustundetu piltlikult öeldes kulutada kogu reserv kogu  olemasolev baas ära näiteks nädala kahe jooksul  ja siis avastada, et meil enam ei ole näiteks aprillikuus  vajalikke protseduurivahendeid, millele vajalike diagnostikame,  millele vajalikke isikukaitsevahendeid ja näiteks  siis juba tõsiste tervisemuredega inimestele peame paraku ütlema,  et meil on vaja testi teha, et sellist olukorda vältida  seetõttu ka edaspidi. Meil peab olema kogu aeg, teatud reserv lähemateks neljaks,  viieks nädalaks, samal ajal peab olema tagatud  testimisvõimekuse kasv ja see, et eeskätt nii-öelda riskirühmad,  eakad, kroonilised haiged, tervisetöötajad,  sotsiaaltöötajad, teised eesliinil tegutsevad politsei,  piirivalve, ametnikud ja teised saavad eelisjärjekorras  selle ja kõik ülejäänud saavad selle perearsti nii-öelda  ettekirjutuse alusel meditsiinilise kaalutlustel,  ehk tegemist on väga selgelt meditsiinilise küsimusega,  mitte sellise, ütleme. Lihtsa võiks kergekäeliselt langetatava otsusega. No korraks vaataks nendele varudele otsa,  rasketel aegadel ikka varusid, loetakse peaministri numbrid  ilmselt teie käest saadud. Eestis on siis tsirka 10 12000 võimekust hetkel,  nagu te ütlete, ja nädala lõpus 20000 juurde. Kelle võimekus see on ja kui palju riik ise on võimeline  teste tegema? Eesti meditsiin toetub üheaegselt haiglarongi haiglatele,  samal ajal perearstidele ning loomulikult  koostööpartneritele erasektoris. Täpselt nii nagu Synlabi labor, kes on hetkel testi tellija,  teeb suurusjärgus 500-le perearstile juba täna erinevaid  muid teste, muid analüüse oleme ka siin otsustanud just  nimelt laiendada koostöövõrgustiku ehk et kaasata Synlabi,  kaasata medikumi selleks, et oleks võimalik maksimaalsel  määral Eestis olemasolevat tervishoiuressurssi kasutada  selle haiguse leviku tõkestamiseks ja selle raviks  ehk ei tekiks olukorda, kus piltlikult kiirabi,  kes teeb aastas ligi 300000 väljakutset keskmiselt 800 päevas,  peab hakkama tegema lisaks 800-le päevas veel 1000 sõitu,  selleks et koguda koroona juures teste, see pole reaalselt tehtav,  see pole mõistlik selle otstarbekas. Siin tulevad ka appi erasektori koostööpartnerid,  olen nendega ise läbi rääkinud terviseamet,  sotsiaalministeerium, põhjasas on etapid kõik kokku lepitud  ja järk-järgult avatakse siis erinevad testimispunktid  suuremates keskustes ja vastavalt vajadusele,  neid saab ka juurde teha. Ahah, millistes keskustes millised nad välja näevad,  kas nad on sellised autoga või jalgsi juurde pääsetavad. Tõenäoliselt saavad nad olema põhiosas nii-öelda autoga  juurde pääsetud nii-öelda Drive In süsteemis me räägime  eeskätt siin Tallinn-Tartu-Pärnu Ida-Virumaa,  samal ajal peab olema tagatud võimalus ka neile inimestele,  kellel pole isiklikku sõiduvahendit või kellel pole võimalik tulla,  et ei tekiks ohtu või olukorda, kus näiteks. Potentsiaalne koroonaviirusekandja tuleb  siis kas haiglasse või perearsti juurde,  võib nakatada konkreetselt erinevaid tervisetöötajaid  või ka muid patsiente, kes on selles järjekorras või,  või samuti hiljem sedasama ruumi külastavad. Ehk meil tuleb väga selgelt tagada, et ei juhtuks halvim,  et see haigus ei jõuaks haiglatesse, et see haigus ei jõuaks hooldekodudesse,  see on põhiline, võib-olla prioriteet, see on tegelikult  ka muude riikide nii-öelda väga valus õppetund,  et kui see hakkab levima kuskil haigla keskkonnas,  hakkab levima hooldekodu keskkonnas, kus on eakamad inimesed,  kus on tervisemuredega inimesed siis seal  selle nii-öelda kahju, mis sünnib, on kordades suurem kui  mis tahes muus olukorras. Kes hakkavad pääsema nendele uutele testimisvõimalustele  ja millistel tingimustel? Nagu enne ütlesin, seda hakkab otsustama iga inimese perearst,  kui perearst ei ole, siis tõenäoliselt perearsti nõuandeliin,  sinna tuleb nii-öelda mitmetasandiline filter,  ehk eeskätt on siis inimese perearsti hinda  ja samuti lepib konkreetse aja kokku siis juba erasektori  koostööpartneri personal, et kus täpselt on inimesi lähim  konkreetne punkt, kas tal on võimalus endal tulla nii-öelda sõiduautoga,  kas tal on võimalus tulla kasvõi sõbra sõiduautoga juhul  kuigi see võib olla ka jälle potentsiaalselt,  eks ole nakkusohtlik, või on tal vajadus,  et talle tullakse kas koju või mingil muul viisil,  see test võetakse, ehk nagu enne ütlesin,  siis peamine on see, et ei tekitaks olukorda,  kus tegelikult kõiki muid viiruseid samamoodi  ehk et on see koroonaviirus ja muud haigused,  et inimene ei käiks nii öelda haigena ringi,  ei käiks, otsiks abi, on siis haiglakeskkonnast või,  või perearstikeskkonnast, kui tal on mingi reaalselt  potentsiaalselt nakkav haigus ja me teame seda,  et selle leviku tõkestamisega on väga raskes seisus juba  väga mitmed Euroopa riigid, et Eestis ma olen enne öelnud,  olukord täna on rahuldav. Meil on loomulikult riskid, meil on ohud,  millega me tegeleme. Meil on isikukaitsevahendite küsimus, meil on  tervishoiuressursi piiratuse küsimus, kuna samal ajal tuleb  tegeleda kõigi muude tervisemuredega ka,  et meil on ju sadu tuhandeid patsiente iga aasta,  kes vajavad abi ja ravi, et me ei saa tegeleda ainult ühe  viiruse tõkestamisega, aga samal ajal tuleb selgelt sinna  suunata hetkel oluliselt rohkem ressurssi,  kui tavapäraselt. Olen mitmel pool kuulnud küsimust ja küsin nüüd  siis otseallikast ära, miks muide riik või  siis näiteks terviseamet ei tee ise mingisugust tsentraalset  hanget nende testimisvõimekuste ostmiseks,  et loogika ütleb, et erasektor tahab väikese kasumi sealt  vahelt ka saada? Ega selliseid hankeid ja sellist koostööd loomulikult on  juba tehtud, ehk algselt ju terviseamet ise alus alustas oma  laboris testi tegemist, samamoodi on testide võimekus  Põhja-Eesti regionaalhaiglas, Tartu Ülikliinikumis,  Pärnu haiglas, Ida-Viru keskhaiglas, lisaks  siis Sünlabil ehk tee kokku, Eestis on kuus kohta. Nagu enne viitasin, siis mõistlik olukorras,  kus terviseameti haigla, haiglad ja perearstid  ja väga paljud tervisetöötajad tegelevad väga aktiivselt  haiguse leviku tõkestamisega on just nimelt kaasata  erasektori ressurssi selleks, et, et nii-öelda mitte panna haiglaid,  perearste kiirabi kinni olukorras, kus neil on vaja tegeleda ravitööga,  kus on vaja tegeleda ka kõigi teiste patsientidega,  ehk ma arvan, selline nii-öelda koostööpartnerite võrgustiku  laiendamine on antud olukorras ainumõistlik samm. Muide, millistes riikides üldse praegu nii-öelda toru tõstetakse,  piltlikult öeldes, et tere, olen Tanel Kiik Eestist  ja tahan tellida 200000 testimisvõimekust Lõuna-Korea. Selliseid kõnesid üldiselt ministrid ei tee. See oli ilmselge liialdus. Kuust teeme erinevate valdkondade ministritega küll,  näiteks mis puudutab erinevaid ravimite tarneraskusi,  mis puudutab erinevate isikukaitsevahendite küsimusi,  mis puudutab tegelikult ka teiste riikide samme,  siis siin koostööd loomulikult teeme. Kui me räägime sellest nii-öelda tarnimisest,  siis põhiosas jätkuvalt Euroopa Liidu riigid on lubanud,  et nad ei sea piiranguid erinevatele meditsiiniseadmetele tarvikutele,  see on rõhutatud nii terviseministrite kohtumistel  peaministrite nõupidamisel, samuti Euroopa komisjoni poolt. Ja loomulikult on nii-öelda hetkeseisuga näha,  et ta hakkab üha enam taastuma ka nii-öelda Aasia suunas. Tarne ehk Aasias Hiinas eeskätt on saadud viiruse koha peal  ei kontrolli alla ja üha rohkem ollakse valmis sealt  omakorda pakkuma isikukaitsevahendid ja muud varustust  ja meditsiiniseadmeid ka Euroopa riikidele. Eesti on samuti tegelikult ka nendes hangetes osaline. Lisaks sellele oleme teinud Euroopa Liidu ühishankes koos 20  riigiga väga suure tellimuse isikukaitsevahendite kohta  ja täiendavalt juba teises hankes, kus me räägime igaks  juhuks nii-öelda varuks ostetavatest, hingamisaparaatidest,  labori seadmetest ja muust sellist. Tuleme selle juurde kohe paar asja selles suures infovoos  vajab ära klaarimist. Mart Kadastik kirjutab Eesti Ekspressis,  et Tartus keelduti testi tegemast arstile,  kellel oli palavik, kuiv köha ja nõrkus. On see võimalik? Seda peab küsima konkreetse Tartu Ülikliinikumi käest  või tervisetöötaja käest, et mina, ministrid ei kirjuta alla  ei lubadele ega keeldudele ühte teist inimest testida  või mitte testida. Kas me testimise statistika oleme nüüd Eestis paika saanud? Ma arvan, et Eestis on päris hea statistika  selle kohta, et ma saan aru, et ühest küljest inimestel huvi  alati teada saada täpselt. Vanused regioonid kõik. Aga aga küsimus on ka selles, et tegemist on  ka ikka terviseandmetega isikukaitseandmetega  ehk et kui me hakkame nii-öelda taga otsima iga viimsetki inimest,  et kes täpselt, kus haigestus niimoodi, siis me tekitame olukorra,  kus väga paljud potentsiaalselt nakatunud igaks juhuks ei  anna endast märku. Seda on üle maailma näha olnud, et inimesed,  teil tekib paratamatult selline trots, ta ei taha,  et tema nimi satub kuskile lehte. Ta ei taha, et talle keegi tuleb küsima,  et kas sina oled nakatunud, kas sa käisid seal kuskil testi tegemas,  et me peame ikkagi austama inimeste privaatsust,  austama seda, et tegemist on terviseandmetega. Ükski neist nakatunutest pole selles süüdi meie mure  ja meie peamine eesmärk on nad terveks ravida. Jah, aga küll, aga on vaja teada, kas Saaremaa  või Hiiumaa, millised on nakatumise trendid  ja ja palju on näiteks 65 pluss nakatunuid. Me teame seda. Jah, loomulikult, see statistika on meil olemas,  täna on nii-öelda keskmine nakatunu keskealine  ehk Eestis ei ole jõudnud ta põhjaosas eakateni,  teatud osakaal siiski juba on seal aga nagu enne ütlesin,  siis nende sihtrühmade kaitsmine ja just nimelt hooldekodud  kroonilised haiged laiemalt ka eakate suunatud üritused on  ju just nimelt seetõttu nii-öelda ära keelatud. Seetõttu on hooldekodukülastus s hetkeseisuga piiratud  samuti haiglate külastus, et ei oleks seda ohtu,  et mõni inimene, kes näiteks ei tea, et ta on nakatunud  või tal on kerged sümptomid ja ta läheb,  kannab selle haiguse piirkonda või keskkonda,  kus on sadu tervisemuredega inimesi, sadu eakaid inimesi  ja selle võimalikud tagajärjed on sellised,  mille ei taha mõeldagi. Hooldekodudes kaitsevahendid on muide Hooldekodude kaitsevahendite küsimusega tegelen pidevalt,  ehk loomulikult ka seal on see tegelikult defitsiit,  me oleme suunanud juurde nii kohalike omavalitsuste koostöös,  me tegelikult teeme head koostööd riigi haldusministri  ja teiste ministeeriumidega, et kaardistada seda pilti  ehk et kui me räägime isikukaitsevahenditest,  see nimekiri on väga pikk, me räägime prillidest,  me räägime respiraatoritest, me räägime kaitsemaskidest,  me räägime kitidest, kinnastest, me oleme ära kaardistanud  olemasolevad varud, me oleme koostööd teinud siin kaitseväe  ja kaitseliiduga, nendega varude nii öelda tervisevaldkonna  juurde saamisega, samuti oleme teinud ühishankeid  nii siis kohalike omavalitsuste desinfitseerimisvahendite  tootmise osa võtnud näiteks initsiatiivi siin  rahandusministeerium kelle alla ka regionaalvaldkond läheb. Terviseamet eeskätt keskendub terviseteenuse osutajatel,  on need perearstid, on need haiglad, on aga haiglate,  need muud terviseteenusepakkujad? No tarneprobleemidest on nüüd eile täna väga palju räägitud,  kui suur see probleem tegelikult siis ikkagi on,  kui palju selliseid juhtumeid, kus kas meditsiinitarbed  või ravimid on jäänud kinni või sootuks tulemata,  on? Eeskätt täna me räägime sellest, et nad arendavad viibida,  ehk et nagu enne ütlesin, enamik Euroopa Liidu riike on seda  lubanud ja, ja on ka siiski sõnades ja tegudes näidanud,  et nende huvi ei ole piirata Euroopa Liidu sisest nii-öelda  ravimite meditsiiniseadmete liikumist. Küll aga on olnud muresid siin kolmandate riikidega,  on olnud olukordi, kus näiteks konkreetne teenusepakkuja  antud juhul siis tellija on loobunud mõnest tellimus,  kuna ta saab lihtsalt aru, et ei saa seda sealt tollist kätte. Ta on saanud need vajalikud rahalised vahendid ümber suunata  teistesse riikidesse, kust on lihtsam hankida. Ehk see on niisugune töö, mida tuleb igapäevaselt teha  ja nii kui kohe, kui me kuuleme jälle mõnest nii-öelda  probleemist on, kas kuskil tollis mingid probleemid tekkinud  bürokraatlikud takistused on kuskil piiril kinni,  siis me suhtleme väga operatiivselt ministeeriumi poolt  ravimiameti poolt vastavate riikidega kaasa,  mis välisminister umit, ka peaminister on siin aidanud  samuti rahandusministeeriumi, kui on näiteks tegemist tolliküsimustega,  et võimalikult operatiivselt need takistused kõrvaldada. Meediast on läbi käinud siin PERHi juhtum,  kes pidi saama siis kaitsevahendid Suurbritanniast  ja Hollandist saate midagi kommenteerida,  laiendada seda, milles asi? Küsimus on tõesti selles, et praegu on, nagu öeldud,  isikukaitsevahendid ja ravimid on kõik defitsiit  ehk kõik riigid, kes toodavad või suunas varus hoiavad,  siis eeskätt tegelevad nii-öelda enda vajaduste  kaardistamise rahuldamisega ja seetõttu on oht,  et, et muud riigid ja muud hanked võivad viibida. See on ka üks põhjuseid, miks me osaleme just nimelt  isikukaitsevahendite osas Euroopa Liidu ühishankes,  et saada nii-öelda ühe suure mahuga täiendavalt juurde. Miks me oleme mõnes mõttes pannud öelda mitu rauda tulle,  et me tegeleme nii Aasia suunal, me tegeleme Eesti  tootmisvõimsuste kasvatamisega nii puhastusvahendite osas  isikukaitsevahendite osas, tegelikult teatud lihtsamate  ravimite osas ja samal ajal me suhtleme võimalikult paljude riikidega,  need Euroopa liidus on need väljaspool Euroopat. Et tagada see, et meil ei tekiks olukorda,  kus need isikukaitsevahendid või ravimid võivad,  võiksid muutuda inimestele kättesaadav. Kas nende ühishangete teemal ikkagi selline Euroopa koostöö  mingil tasemel veel toimib, sest siin piiride  kinnimüürimisega tundub juba, et see kõik on üks hoopis teistsugune. Euroopa liit. Sellega ma olen nõus, et need viimased sammud,  mis on väga paljud riigid astunud, on tehtud väga kiirustades,  ehk on olnud selge soov tõkestada viiruse levikut,  samal ajal me peame tagama Euroopa Liidu põhiväärtust,  ehk on see inimeste, kaupade, kapitali, vaba liikumise  ja tõesti solidaarsus põhimõte, see, miski tuletasin meelde  Euroopa Liidu terviseministrite kohtumisel kahe nädala eest  ja mida me oleme igal pool ka mujal rõhutanud kõnedes ja,  ja erinevates memodes ja nii-öelda kirjalikus suhtluses. Et kriisid ja sellised rasked ajad on just need kohad,  kus tuleb näidata solidaarsust üles mitte hakata nii-öelda  tõkestama teiste riikide võimalusi saada vajalikke mistahes seadmeid,  tarvikuid või muid ekspordiartikleid. Küsin ära, kas Eestil on võimekus ja mõttekus,  näiteks hakata täna maske, kindaid või kostüüme ise tootma? Me juba teeme seda ja mahud on suured või kasvamas. No näiteks kui me räägime konkreetselt FB3 kaitsemaskidest,  siis on tootja, kes suudab 3000 tükki päevas teha,  tegelikult see vajadus loomulikult haigla haiglates kuude  peale ulatub sadadesse tuhandetesse, ehk et see vajadus  katab ära osa sellest. Lisaks on tõesti vaja erinevaid tarneid hankeid,  me oleme koostööd teinud ka nii-öelda erinevate seni muid  õmblustooteid ettevõtetega kas neil võimalik oma tegevust  ümber profileerida, see initsiatiiv on nende enda poolt tulnud,  et teha väikseid, lihtsamaid, nii-öelda kirurgilisi maske,  mis oleks võimalik siis nüüd ühekordsena kasutada,  kas siis erinevates hooldekodudes, kas erinevate perearstide  poolt samuti ka näiteks nakatunud patsientide jagamiseks. Et siin on spetsialistid eesliinilt teinud  ka arvutused, kui kaitsekostüümi nii-öelda eesliini töötaja  saab kanda kaks tundi vahetuse pikkus 24 tundi. See on 10 12 komplekti inimese kohta per vahetus,  need on tohutut mahud. Jah, noh, kui me näiteks toome sellesama lihtsa näite,  et kui palju on haigla ränga haiglates nende lihtsamate  kirurgiliste maskide vajadus, siis nelja kuu peale see on  kaheksa ja pool miljonit, ehk need ühikud tunduvadki  kosmilised ja see ongi põhjus selles, et seal tuleb vältida  see nakatumise oht, need on kõik ühekordselt kasutatavad,  need ei ole niimoodi, et sa päev otsa käid ringi  või võtad teisel päeval hommikul ta ehk eeskätt kui me  räägime isikukaitsevahenditest, siis need on mõeldud tõesti  tervisetöötajatele nakatunud patsientidel hooldetöötajatele,  politsei, piirivalveametnikele, päästeametnikele,  teistele inimestele, kes on nii-öelda eesliini,  kes kokku puutub väga paljude haigetega,  kes on juba ise nagu öeldud, nakatunud tahavad vältida  teiste nakatumist tervele inimesele ei ole mingisugust  otstarvet kanda, ei neid isikukaitsevahendeid,  kaitsemaski muud sellist selle nii-öelda kokku soetamisega  ostmisega tõenäoliselt inimesed võtavad selle maski ära  kelleltki teiselt, kellel seda oleks märksa rohkem vaja. Nägin ühte kirja, mille järgi siis perearstidele jagatakse  tasuta kaitseväelt saadud maske, mille kasutusaeg on läbi. Vastab tõele ja on see mõistlik tegevus. Tõsi on see, et igasugune kaitsemask on parem kui ilma  kaitsemaskita olek. Ja tõsi on ka see, et oleme teinud koostööd siin kaitseväe kaitseliiduga,  nagu öeldud, erinevat isikukaitsevahendite hankimiseks. Samuti on perearstid olnud ühed neist, kes neid maske saanud. Ja tõsi on ka see, et arvestades seda varude mahtu  ja siis loomulikult on seal nii-öelda erineval ajal erineval  perioodil soetatud isikukaitsevahendeid Keda me sellises olukorras üldse uskuda saame,  et noh, seesama Tanel Kiik, aga mitte siis Tanel Kiik,  aga keegi tõi allavõtest, kellele täna üldse helistada on mõtet,  et tellida maske, kostüüme. No meil on ära jagatud loomulikult, et millega tegeleb terviseamet,  millega tegeleb sotsiaalministeerium, millised rollid jäävad  nende riigi haldusministeeriumile, vabandust,  rahandusministerium, riigihalduse, stri,  vastutusvaldkonda, samuti teiste on siseministeerium  või muu, kes kõik tegelikult ju vastavalt tavalisele  nii-öelda tööprotsessile vastutada enda ametkondade  erinevate hangete eest. Ehk sõltuvalt sellest, kas tegemist on terviselennuse osutaja,  kas tegemist on sotsiaaltöötaja a, siis peab olema  konkreetne nii-öelda liin, kuhu tema suundub oma muredega. Täna ei ole kahjuks reaalselt võimalik mitte ühelgi Euroopa  Liidu riigil rahuldada kõiki kohapealseid vajadusi,  mistõttu tulebki kõiki neid valikuid teha väga ratsionaalselt,  läbimõeldult, nagu öeldud, lähtuvalt reaalselt  riskirühmadest reaal lähtuvalt igapäevasest tööst,  igapäevasest vajadusest ja vastavalt siis  ka võimalustele, nii kohapealse tootmise kui erinevate  tarnete osas. Mõned repliigid, võib-olla ka Eesti ravimivarude teemal,  ravimiamet on juba nii-öelda mõnedes probleemidest raporteid saanud. No ravimiamet tegelikult saab ju selliseid raportid pidevalt  ehk et see, et on ühe või teise erineva toimeaine ajutise  kättesaadavusega raskusi, mingeid muresid alles eelmisel  aastal gi me tegelikult väga põhjalikult rääkisime nendest  nii-öelda ravimite tarneraskustest, ehk see on igapäevane töö,  see ei ole mingis mõttes uudis, et me oleme suhelnud  nii hulgimüüjate maaletoojate ravimitootjatega,  nagu öeldud ka kohapealsete tootjatega tegelikult,  et oleks võimalik võib-olla teatud lihtsamaid komponente  siin toota. Hetkeseisuga Eesti inimesed muretsema ei pea. Meil on olemas mõistlik ravimivaru, ravimite kättesaadu,  on tagatud küll, aga ma tõesti siinkohal edastab palve  võib-olla kõigile televaatajatele, et ei ole mõistlik osta  näiteks ka ravimeid kokku, nii nagu vahepeal poelettidel  osteti kokku leiba, saia ja muid sellist,  ehk selleks et, et tagada ravimite jagumine kõigile Eesti  inimestele on just mõistlik see, et igaüks ostab  ja tarvitab neid täpselt nii palju, kui tal on vaja,  et tte ei osta endale näiteks aastaks või kaheks igaks  juhuks varu, sest sel juhul võib tekkida olukorra,  kus keegi teine need ravimid oluliselt aktuaalsemalt hetkel  vajav inimene jääb neist ilma. Ma olen ikka mõelnud selliste avalduste puhul,  et kas Tanel Kiige avaldus nüüd pigem rahustas televaatajaid  või kapatakse hommikul kell kaheksa 30 apteeki. Selleks ei ole mingit põhjust, nagu öeldud,  ravimite kättesaadavus on tagatud, meil on erinevad tarneahelad,  meil on erinevad koostööpartnerid, põhiline osa,  näiteks Eestis, kui me räägime, turustatakse ravimitest,  nende laod asuvad Leedus, Lätis, seal vahelaod nii-öelda,  kus neid kogutakse. Ehk me ei sõltu siin niivõrd võib-olla siis kaugematest tarneahelatest. Koostöö Läti-Leeduga on siin väga hea Euroopa idu,  terviseministritega üldse laiemalt suhted noh,  mitte iga mitte sisuliselt igapäevaselt,  vaid sõna otseses mõttes igapäevaselt. Kui on mingeid muresid, küsimusi, saan väga operatiivselt  need lahendatud ja ei ole jäänud Baltikumis ükski meie ravim pidama. Veel üks huvitav tahk Benu apteek tegi ettepaneku vähemalt  eriolukorraks apteegireformi edasi lükata,  mis te kostate selle peale? Oleme seda teemat analüüsinud, hetkeseisuga on tõesti näha,  et enamik Eesti apteeke juba, kas siis vastab nõuetele  vastava avalduse esitanud meie parim prognoos. Hinnang on see, et apteegireformiga on võimalik edukalt  lõpuni minna. Loomulikult, kui on mingisuguseid erandi kohti,  kui on mingisuguseid konkreetseid piirkondi,  kus me näeme muret ja nii-öelda vajadust lisaaja järgi,  siis seda tuleb kaaluda. No apteekrid ütlevad jah, et neil ei ole aega tegeleda  hetkel korraga nii selle logistika, tohutut probleemide  ja Poola piiriga kui ka nii-öelda juriidiliste,  nii. Nagu ütlesin, enamik apteeke on tegelikult need protseduurid  juba ära teinud või on need varasemalt juba tehtud olnud,  nii et selles mõttes loomulikult nendes piirkondades,  kus me näeme neid probleeme, muresid on see tõesti seotud  näiteks proviisor, Fara, feudi haigestumisega  ja muude selliste küsimustega, siis seal tuleb olla paindlik. Mainisite enne hingamisaparaatide tellimist  ja teatavasti siis hingamisraskused on selle diagnoosi  ja selle haiguse raskema vormi puhul üks tõsine probleem. Palju neid aparaate tellitud on ja palju see võimekus meil  peaks Eestis olema. Täna Eesti haige arengu haiglates on suurusjärgus ligi 300,  neid aparaate oleme tellinud juurde siin suurusjärgus 75,  millal nad täpselt tarnija laekuvad, nii-öelda,  see selgub jooksvalt, me oleme tegelikult oma varud ära kaardistanud,  selle hinnangu andnud, et tegelikult need on juba täna  piisavad ehk et me ei telli sellepärast juurde,  et ma arvas, et meil tekib defitsiit. Sellepärast juurde, et hetkeseisuga on see küsimus aktuaalne,  me teame seda, et teatava varu omamine tervise valdkonnas on  alati mõistlik otstarbekas. Juhul kui me näeme näiteks, et kuskil regionaalselt tekib  täiendav lisaressursivajadus või, või muu selline piirkondlike,  ütleme küsimus, siis meil on nii-öelda reserv,  kust on võimalik suunata. No hetkel on siis Eestis koroonaviirusega ravil haiglas kolm patsienti,  see need värsked andmed kui paljude inimeste hospitaliseerimiseks,  Tanel Kiik, me tegelikult peame valmis olema. Minu teada natuke rohkem kui kolm hetkeseis haiglaravil,  aga see arv muutub pidevalt, kuna on inimesi,  kes seda vajavad, kes on veel ajutiselt hospitaliseeritud  näiteks selleks, et see koroonaviiruse test ära teha  ja vastavalt sellele tulemusele otsustada edasine ravi käik,  kas see vajab siis kodus ravi, vajab see kohapeal ravi? Loomulikult pean valmis olema selleks, et see number võib  kasvada nii kümnetesse kui sadadesse. Aga loogika ja parim teadmine on see, et  nii nagu laiemalt teiste viirustega, siis  ega inimesed kõik korraga ei nakata, ehk et see nii-öelda  ravivajadus jaotub pikema aja peale. See on peamine, võib-olla eesmärk nii eriolukorra  kehtestamisel kui nende meetmete rakendamisel,  et vältida just sellist massilist üheaegset nakatumist  suurematel üritustel suurematel kogunemisel,  seni kuni me näeme, et see haigus levib Eestis tempoga  võib-olla mõnikümmend uut nakatunut päevas või,  või sellises nii-öelda suhteliselt vaoshoitud rahuldavas tempos,  seni on me näeme, et meil on ka igati võimekus tagada ravi  neile inimestele, kes seda vajavad. Aga ma siin kordan üle, et enamik inimesi valdavalt 80  protsenti enam tegelikult koroona juures nakatunud ei vaja haiglaravi. Eeskätt ei vaja seda üldiselt nii-öelda keskealise nooremad inimesed,  vaid sihtrühm ja, ja murekoht ja riskirühm on tõesti,  meie eakad on tõesti kroonilise haiged, teised  immuunpuudulikkusega inimesed, samuti tõesti need tervisetöötajad,  sotsiaaltöötajad, kes igapäevaselt võivad kokku puutuda väga  paljude siis tervisemuredega inimestega. Paar sõna ka Saaremaast, kas plaanite Kuressaare haiglale  jõudu juurde saata? Olen Kuressaare haigla juhiga ja Saaremaal esindajatega  ka praktiliselt iga päev suhtluses ja ühenduses,  et ma ütleksin niimoodi, et saarlased on teinud väga head  tööd just selliste ajutiste lahenduste leidmisel,  mida oleme ka tegelikult nendega läbi rääkinud. Hetkeseisuga ma tean, et olnud suhtlus, nii  ka Pärnu haigla a just nimelt vajalike võimalike ressursside osas,  samuti terviseametile esitatud taotlus ja loomulikult  vastavalt võimalustele tulebki neid toetada,  aga ma saaks väga tunnustada nii Kuressaare haigla tööd,  Saaremaa vallavalitsuse tööd siin, et, et on leitud  operatiivseid lahendusi on vastavalt vajadusele  ka inimesi siis mandrile ravile toodud. Ehk on lähtutud sellest, mis on konkreetne kohapealne  meditsiini võimekus ja, ja võimalused ja samal ajal,  mis on inimeste vajadused, mis on väga mõistlik tervishoius  peabki nii toimima. Töötukassa juht tegelikult aktuaalses kaameras juba pikalt  selgitas värskemaid uudiseid 70 protsenti palgast,  siis hakatakse kompenseerima. Keda te päästa te inimesi või ettevõtteid? Mõlemad, et meie siht on see, et ei jääks Eestimaa inimesed  toimetulekuraskustesse tulenevalt koroonaviiruse levikust Euroopasse,  kaudsetest ja otsestest mõjudest, samamoodi on eesmärk see,  et ettevõtetel oleks võimalik tagada oma vajalikku tööjõu  olemasolu neile siiski rahuldav sissetulek  ehk 70 protsenti on tõesti mõeldud nii-öelda töötukassa  poolse meetmena, mille maksimummaht on siis 1000 eurot  ja samal ajal on alati tööandjal võimalik  ja teatud määral kohustus siis sinna juurde panustada. Ehk siht on see, et võimalikult väheste inimeste sissetulek  langeks võimalikult vähe nii-öelda tootmisvõimsust,  on see siis võimalik niiöelda klienditeenindus  ja muud sellist langeks, sest me siiski loodame,  et see nii-öelda eriolukord on selgelt nädalate  ja kuude küsimus, mitte ei ole pikem periood  ja see sõltub natuke meie kõigi panusest. Kui kiiresti meil õnnestub see nii-öelda viiruse levik  tõkestada ja normaalne igapäevaelu saab taastuda. Ja hästi lühidalt lõpetuseks töötukassa reserv on suurusjärk  üks miljard, tundub suur summa, aga see kulub väga ruttu ära. Ligemale sinnapoole jah, aga need konkreetsed meetmed,  mis praegu räägime, on suurusjärgus 250 miljonit kahe-kolme  kuu peale jaotatuna. See raha on vajadusel olemas. Me teame ka seda, et loomulikult tuleb valmis olla  nii töötukassa kui teistel erinevatel riigireservidel. Selleks et niisuguseid eraldisi, taotlusi,  vajadusi tuleb juurde ja me ei saa kõike raha nii-öelda  korraga kulutada, aga me ei saa ka siin nii-öelda hoida  kokku olukorras, kus Eesti inimesed tuge vajavad. Selge pilt Tanel Kiik, aitäh selgituste eest  ja ma kahtlustan, et kohtume veel. Ja esimene stuudio on taas eetris homme. Saatejuht on Mirko Ojakivi. Kohtumiseni.
