Emadepäeval tuleb mulle alati meelde üks lugu, see, kuidas ma esimese lapsega oma emale emadepäevaks lilli korjasin. Maarja oli siis veel nii pisike, et teinud just esimesed sammud. Aga lilleilust oskab ka selline pisike tirts lugu pidada. Sõitsime siis emadepäeva hommikul käruga majatagusesse nõmmemetsa kõige päikeselisem asse männikusse sinna, kus muidugi mõnus ja helge mängida. Kukkuse männikualune on täis imepehmeid, halle lehekesi ja nende kohal troonivad kiisu käpa pehmeid kassikäppasid. Kassikäpp on selline kummaline lill, mis hästi sobib sümboliseerima emadepäeva. Ta on üks nendest taimedest, kelle isad ja emad erinevatel taimedel. Ja kui neil kevadel üksteisele armunooli saata õnnestub, siis on neil ka ühiseid lapsi. Bioloogid ütlevad, et nad on kahe kojalised. Ühes kojas kükitavad valgetes hunnikutes isased ehk tolmukad ja teises kojas roosade õisikute sees oma varre otsas emased ehk emakad. Ja nende armastusest sünnib seeme. Terve suur pehme kassi. Käpa puhmik koosneb aga kas isastest või emastest taimedest sest ajal, kui nad üksteise armastust otsimas on, sirutuvad nad oma käsi üksteise poolega juurtest arenevate võsunditega. Nii võivad nad ootuse ajal üsna suureks ja pehmeks lehebadjaks venida. Kuid just kevadel, enamasti emadepäeval, sirutavad nad õitena taeva poole. Ja kui nüüd loo alguse juurde tagasi tulla siis pisitütrega noppisime nii valgeid sest emadele meeldivad ka ju isad kui ka roosasid ja koguni tumepunaseid õisi. Sellest roosast viltest metsavaibast, emadepäeva kimpsaid, pisike, pehme ja armas, mille keskel aitasin sättidega mõned litritena kõrre otsas värelevad väriheinad. Ema jutust mäletan, et see oli üliarmas hetk, kui ta nägi diivani serva tagant enda poole hõljumas kõigepealt väriheinatutti. Ja siis pehmeid kassikäppasid veel käpuli roomama, lapselapse peos. See kassi käpakimp on mu emal kuivatatult alles ka nüüd 30 aastat hiljem.
