Mäletate kooliaasta lõpu vahetunde, kui kambakesi sai joostud koolilähedasse metsa, et nautida jänesekapsaõite õrna hapukust? Meil oli kombeks nii teha, et korjasime suurema kimbu 40 kuni 50 õit ja sõime siis korraga valged õied kõigepealt. Ning siis tagasi kooli poole joostes ka roosakad justkui väikese sõlmekesega varred. Millegipärast ei mäletama sugugi, et oleksime kunagi jänesekapsa lehti söönud. Kuigi kirjandusest leiab jänesekapsalehtede retsepte alates rosolje ja kapsasupi koostisosadena kuli takjajuure, jänesekapsa moosini, milles magusaid takjajuuri kaks osa ja haput jänesekapsast üks osa koguni hapuka maitselisi jooke on temast tehtud. Tõsi, küllap oleme viimase kümnendi jooksul üle kallatud hirmuga, et jänesekapsas leiduv oblikhape, mis talle hapu maitse annab, võib meie tervisele hävitavalt mõjuda. Aga tegelikult ei suuda ka väike laps süüa jänesekapsast rohkem, kui see kimke. Jänesekapsa õies on ilu. Tan otsekui yhe lootuse kehastus. Piis õrna valget läbipaistvat kroonlehte on kui puhtuse kehastus ja nende õielehtede ihus jooksevad õrnad roosakad. Jooned on kui looduse elujõu pulbitsevad veresooned. Jänesekapsas on tõesti visa. Ta levib põlistas laanemetsades peenikese risoomi abil. Aga ka õiest arenenud kuprast võivad seemned päris kaugele paiskuda. Jänesekapsaõis on nii õrn, et julgevad silmad lahti teha teistest taimedest hiljem. Nii kella üheksa paiku hommikul ja paneb peale lõunat varsti need ka kinni. Õrnad on ka kolmetised, justkui kokku lapitavad lehed. Ööseks liibuvad nad alumisi servi pidi tigedalt vastuvart. Samamoodi ka vihma ja külmaga. Aga teda võib ehmatada ka läbi kuuseokste ootamatult maapinnale jõudev päikesekiir. Akas olete märganud, et kui talvel lumi kuuse alt ära kraapida siis lume all on need rohelised lehekesed sama rohelised kui suvel.
