On mõned taimed, mida ma oma aeda kohe väga tahan. Ja kui kusagil niidul näen, siis kaevan kühvliga välja ning toon väikese pundikese kaasa. Muidugi siis, kui neid jääb sinna järgi kordades rohkem. Üks selline taim, mida kõikidel oma kodude juurde istutada soovitan, on päike, kõrreline maarjahein. Juba see, et ta on oma nime jumalaema järgi saanud, kõneleb sellest, et ta meie esivanematele üks väga tähtis taim on olnud. Kuidas teda üldse ära tunda. Tegemist on üsna tähelepandamatu taimega. Maarjaheina väikesed sinakad, lehepuhmad, mis kevadel vara juba oma suitsusauna kõrval end sirutavad saavad just praegusel ajal paarikümne sentimeetri pikkused rebasekarvad pintsliotsaga kõrred pähe. Kõrre puhmus on selleks ajaks enamasti juba kuivanud. Sellel kõrrel on ka mõned pisikesed peenikesed lehekesed aga ära sattuda tunda just nende helerõugete pähikute järgi. Mulle meeldib maarjaeine lihtsalt ajaviiteks närida sest tal on hea lõhn ja maitse. Öeldakse, et ta on põhjamaine vanillitaim. Kummariini, mis selle lõhna annab, on tunda ka siis, kui murus kasvavat maarjaheina niita. Maarjahein on tegelikult päris tavaline taim. Teda leidub kuivematel niitudel aga vanarahvas on tema leidmise põnevaks teinud. Kui tahad lindude keelt õppida, siis tuleb sületäis niidetud heinasillalt jõkke heita ja vastuvoolu ujuvheinakõrs siilipopirohi kinni püüda ja ära süüa. Pärast seda mõistvat inimlaps lindude keelt. Kui seda taime aga piltide või tuttava abiga tundma õppida siis näeme teda peaaegu kõikjal. Aga ärge temaga siis liialdage. Ta on ka tugev armurohi. Eriti osavad kokad teevad temast ka mitmeid maitsvaid magustoite maarjaheina panna kotta olevat eriline hõrgutis. Eesti vanarahvas uskus, et siililt saadud maarjaheinakõrrega saab avada uksi ja varandusi, saab temaga leida nagu detektoriga.
