Eestis on mitmeid asju, mis seotud sõnaga lodi. Küllap tuleb sellega seoses teile kõigepealt lodi Jõmmu meelde. Aga ta võib-olla kohanimi sellistes kohtades, kus Lotjasid kunagi sõitnud ei ole. Aga see sõna nimeks saanud ka ühele puule lodjapuule. Just praegu on veidi sõstralehte meenutavate lehtedega lodjapuul küljes uhked valged õied. Algul avaneb lapse peopesa suuruse õisiku välimine hõbedaste litrikeste ring ja sealt ikka sissepoole järgmised kollakad. Õied. Esimeste pool avanenud õie kausikesega õisik meenutab saamis õlge, kus äärmised, kausikujulised litrikesed on justkui seatud püüdma kurje pilke. Küllap on õide puhkemas lodjapuu isikus. Mingi Kaitsevägi. Põhjala rahvad pidasid, sest puust väga lugu ja otsid talt kaitset. Lodjapuu ei kasva kunagi üle nelja meetri ka siis, kui ta väga rammusa pinnal kasvab. Suurte puupaatide Lotjadega ei ole lodjapuul muud seost kui vaid see, et ta kasvab ka Emajõe kallastel. Ja kui vanasti tuult ei olnud, siis veidi köitega nende kallastelt. Lotjasid edasi. Kõige põnevamad on lodjapuud sügisel. Kui esmalt lähevad punaseks lodjapuumarjad seejärellehed, siis on lodjapuu tõeline aia ehi. Ja kuigi meie vanasõna ütleb, et ilu ei panda pada jõe saab lodjapulka huvitava maitsega marju. Tõsi, kõigile need marjad ei maitse, sest neil on veidi kirbe maitse ja päris kummaline lõhn. Lodjapuu marju süües tuleb kindlasti lasta öökülmadel neid enne näpistada ja veidi aega sügavkülmas olla sest külmutab isegi natuke mürgise oleku maitsvateks marjadeks. Sära punastest ja veidi läbipaistvatest pärlisuurustest marjadest tegid Lõuna-Eesti vanemad inimesed torte kooke ja mahlagi. Marjamahla mitmeti kasulik. Seal on vitamiine ja tema koor on Virtarretava toimega ja ravib nahahaigusi. Väga kasulik on ka lodjapuu marju kuivatada ning neissis jahu jahvatada. Rukkijahuga segades saab sellest maitsvaid ja tervislikke kakukesi.
