Vikerraadiol looduskalender. August on tähistaevakuu, aga see tähistaevas poeb meil linnaelus peitu. Tänavalampe on linnatänavatel nii palju saanud, et päris pimedat paika majade vahel annab otsida. Maalgi tuleb enne talu juures vaeva näha, et pimedusse mattuda. Ikka läheb maja läheduses mõni liikumisanduriga lambike tööle. Käisin eelmisel nädalal ühendus Eesti metsa abiks koosolekul Häädemeestel ja hoolimata mõnusa majakese olemasolust otsustasin õues magada. Mitte küll päris õues, aga oma autos. Kui istmed alla lappida, siis mahun sinna mõnusalt laiutama. Otsustasin magada miljarditärnihotellis, sest tähistaevas siras mu kohal oma täies hiilguses ja tärnides. Olen aeg-ajalt püüdnud selgeks õppida tähti ja tähtkujusid aga enamasti lõpeb see nii, et mõne aasta pärast tunnen taevas ära vaid suure vankri ja põhjanaela. Need, kellega isa mind lapsepõlves tuttavaks tegi. Suur vanker on tõesti taevas alati olemas. Kui tuul meie taeva pilvedest puhtaks lööb. Neli lehekest vankrikastiks pealt veidi laiema kujuga ja kolmest tähest vankriais vasakule poole sikutada. Kuigi praegu on taevas ka lummav, Linnutee täis must tuhandeid tähti, kinnistub pilt ikka suurele vankrile. Öeldakse ka, et põhjanaela leidmine taevalaotuses on lihtne. Et ta särab nii võimsalt. Aga mina pean teda iga kord otsima Parempoolse vankri kasti ülemisest tähest piis ratta vahet pikenduseks. Ja seal ta sirab. Ja kuigi ma tean, et põhjanaela poole vaadates vaatad alati põhja siis pole ma seda teadmist kunagi kasutada saanud. Meie ajal ja maailmas pole öösel vaja tähtede järgi orienteeruda. Aga inimeste teadmistepagasis vaikse suunad otsinguabiline olla, sest tulemas on marjuliste rabasse eksimise aeg. Aga selle autos veedetud ööl nägin ka mitmeid tähti langemas. Ja ühe eriti ereda tähe langemise ajal jõudsin soovida, et lageraied Eestis lõpeks. Looduskalender.
