Viimase nädala jooksul on merikotkad ikka mu teele sattunud. Ikka lehvib kusagil suur ja tumekotkakontuur taevas, lendab ta lohvaki lohvaki kusagil oma asju ajama. Tundsin sotsiaalmeedia kaudu huvi, et kui palju on inimesed kotkaid meie taevas märganud ja tundub, et neid jagub nüüd igale poole. Veel pool sajandit tagasi oli kotkast kohatu, suur õnn. Aga nüüd tänu kotkaklubi tublidele inimestele on tõusnud meie merikotkaste arvukus vähemalt 500 linnuni. Ja on siis kotkad uudishimulikud inimese elu jälgima paistavad need kõrgel õhus hõljuvat linud tõesti kaugele. Siis ongi kotkaste kohtamine väga sage. Eriti sagedaks muutub see mererandades ajal kui Soome merikotkad tulevad külma ja nälja survel Läänemererandadesse toitu otsima. See, et kotkad Soomest tulevad läbi aegadega meie pärimuslugudes olnud suur põhjakotkas tõi kaasa koguni meevägimehe kalevi. Nüüdki tasub kotka turjale piiluda. Kas tulemas on meie uued kaitsejõud. Aga kotkaid võib nüüd päris lähedalt näha. Mererannal võib kusagil suur pruuni sulgne konks mõtlikult kivi otsas istuda. Põnev on see, et just selle konks noka järgi on see suur lind. Oma nime saanud kotka tähendab soome murdekeeles ka painutatud otsaga naela rauda asju aga käidi ikka soome sepa juurest otsimas. Jõu linnu nimigi kaasa tuli. Kummalisel kombel ühendabki kotkas, nii rauda, sõja vägevust ja valitsemist. See sümbol on meil vägevam, isegi kui suur ja tugev karu. Miks aga soome keeles merikotkas paid väikese putukanime sääksi saanud on? Meilgi on ta rannaaladel meri sääsk. Sellele pole seletust leitud. Küll on see iidvana ja kui ahnus inimesest võitu saab, siis parimaks teiselt vara ülelöömise Luitsuks olla sääsk, sääsk, küüned põlevad. Saare laste seas olla see veel eelmisel sajandil kasutusel olnud et üksteiselt asju haarata.
