Vikerraadio looduskalender. Kui linnast väljas sõidate, siis olete ehk märganud, kuidas kusagil posti otsas heinapallil või suurema puuoksaharul koonutab üks suuremat sorti kotka moodi tegelane. Kui ta veel õhku tõuseb, siis näeme laia saba, lehvikut ja muidu pruuni võitu sulestiku Kulikontuuril tiibade all heledamaid laike. See ei ole kotkas ega kanakull, vaid hiireviu. See lind on meil üks kõige tavalisem kulliline. Nii sage, et kui näete kusagil kulli või kotka moodi lindu, siis võite julgelt pakkuda, et hiirekas või hiireviu. Tõenäoliselt tabate suuremal osal juhtudel naelapea pihta. Ja võidate linnutundja nimetuse. Hiirenõusid on praegu tõesti palju. Kui vanasti lendasid nad suuremal osal aastatel augustis-septembris ära lõuna poole siis eriti sellisel heal hiireaastal nagu tänavu jääb neid ka talveks päris palju. Eestisse ja lume taustal on nad hästi nähtavad. Kevadel tulevad nad suure tuttamisega tagasi. Vanasti oli hiireviu, üks esimestest kevade kuulutajatest. Hiirewiuubistab põldude kohal tiirutades nahka eelkõige hiired. Aga ta ei ütle ära jänestest, kellest jõud üle käib. Samuti metsalindudest ja muudest tegelastest. Viimastel aastatel peab ta sageli jahti heina pallidel kuhu hiired on oma elu sisse seadnud. Kui keegi sellest heinamajast lahkub, siis saab ta endale kulliküüned kuklasse. Hiire puhul on olnud kindel roll mitte ainult Hirde hävitajana vaid ta on vanarahva jaoks ka ilmaennustaja lind peoleo kõrval. Teda tuntakse vihma kullina Vihma kull kõika pihma. Kui madalalt lendab ja vingub, siis tuleb vihma. Kui kõrge lõikab, siis ei pea vihma tulema. Kanu tema ei võta. Ja mis häält ta peale vihma vingumise veel teeb? Viu viu, hõikab ta just kõrgel taeva all. Talvehooajal kostab hiireviu häält haruharva. Pigem märkate teda kusagil otsekui vana naist pruuni suurrätti mähituna konutamas. Looduskalender.
