Mul on meeles üks novembrihommik, kus sattusin kogemata vaatama tõtt pisikese ja armsa linnuga. Värb kakuga. Pilk, mille ta mulle heitis, jõudis noolena otse südamesse. Aga ma jõudsin ka mõelda, et kas värbkakud suudavad samamoodi oma saakloomi hüpnotiseerida nagu maod. Samas olen lapsepõlves näinud, kuidas kinni püütud värbkakk jälgib silmadega liigutatavad sõrme nagu oleks ise hüpnoosis. Aga linnuke on just nii suur, nagu need rebasenahast vedruga öökullid, mida 40 aastat tagasi toodeti. Mäletate, need vaatasid targalt otsa ja olid imepehmed. Värbkaku sulerüü näeb välja nagu väga vanaaegne kirikinnas. Juskui pruunil lõngal oleks valged tihnik tähnid sisse kootud. Kinnastest erineb ta ainult selle poolest, et sulestik on tal natuke sassis. Vanarahvas tavatses otsepadjad tõusnud soenguga lapsi nimetada tarabellideks ehk siis sagris peaga öökullideks. Kurikuulsad on need kuldnokasuurused öökullid aga selle poolest, et nad talveks endale tohutuid toiduvarusid koguvad. Loomade uurija Uudo timm oli kord leidnud Alutagusele lendu Ravale paigaldatud pesakastist 64 erineva isendi laibad. Seal olid tihaseid ja oli purre ja hiiri ja koguni sealse ala jaoks uus leid. Laane-karihiir pesakast oli pooleni täis. Ja selliseid värbkaku toidu aitasid oli sealkandis 50-st pesakastist 10. küll ilmselt mitmepakku omad. Aga nii nagu inimesed olid tormi ajal mures oma sügavkülma lihavarude pärast nii peaksime muretsema ka värbkaku liha külmiku pärast. Ka tema saak läheb alla miinus 17 kraadise temperatuuri juures lihtsalt halvaks. Aga kliima soojenemise tulemusena on viimastel aastatel sügavkülma temperatuur kätte jõudnud alles jaanuari lõpus. Aga halvaks läinud liha ei taha see väike iluduski. Nii et jätame metsad raiumata, Ta ja põlevkivi välja kaevamata. Siis kuuleme neid kapukes ikka õues piiksumas sest nende hääl maja läheduses kuulutas vanasti pere juurdekasvu.
