Vikerraadiol looduskalender. Lugesin lugu sellest, kuidas tuhkur ühes talus kõik kanad ära murdis üksteise otsa ladus tõhk, selline hüüab oma inimese olemus. Oma kodu on praegu Võrumaal Tohvri külas ehk siis võru keeles tuhkru külas, kus tuhkur omal ajal samasuguse triki tegi ja ühe ööga kõik mu ämma kanad murdis. Ma kujutan vaid ette tema pisaraid, kui hommikul sellise tapatalgu avastas. Aga kas tuhkur on ikka nii verejanuline kiskja, nagu neid pilte maalitakse? Olete ilmselt kuulnud, kuidas ta kanadele selga hüppavad ja neid siis järgemööda verest tühjaks imevad. Kas kujutate ette, et see pisike tumepruun beeži täishabemega kärplane suudaks tühjaks imeda 15 kana läheks ilmselt lihtsalt lõhki. Aga 15 kana suudab ööga maha murda küll. Kuid sellest poole viha ega verejanu. Ta lihtsalt murrab endale talvevarudega suure aida, teie liha. Et seda siis rasketel aegadel naistada. Sest mine tea, millal jälle saad. Loomade uurija Uudo timm ütleb, et see on lihtsalt loomade ellujäämist teegia. Kärplastelonseeriti omane. Ajal, mil meie metsi aina enam ja enam raiutakse ja loomade loomulik elupaiku suure hoolega hävitatakse võivad nad talve hakul toitumistingimuste muutumisel hiirte kannul majade juurde tulla. Ja vanad talvemajad võivad tema talveuruks koos mõnusa lihaidaga saada, küll kanakasvatajad ilmselt tuhkru seisukohta ei jaga. Kipuvad suhkrule lõkse panema ja nahka üle kõrvade tõmbama. Õigupoolest ei saa tuhkru nahka hästi kasutada, sest olles ise kord ühe munadieedil olnud tuhkru naha puhtaks kraapinud, siis tunnistan, et selle töö juures mitu korda oksendama jooksin. Lõpuks haises käsivarre jämedune naha toorik ikka järedalt. Aga seda hirmsa haisuga nõret pritsib ta häda korral ka koera ja inimese pihta. Kuid tegelikult pole see nõre selleks loodud. Ikka selleks, et neidsamu kanakuhjasid lõhnaga enda omaks tunnistada ja vastassugupoolele meeldida. Tuhkru nooriku jaoks on tuhkrupoisi haisupilv kevadel armuäratavam kui Hugo bossi lõhnavesi inimlapsel.
