Vikerraadiol looduskalender. Teisipäeva hommikul läksid, luiged läksid valjult Luigates kõrgel metsa kohal ja paari tunni pärast oli lumi Tartus maas. Iga kord, kui Eestis teeb tormi ja pool ära läheb järgmisel päeval lahkuvate laululuikede häält, kuulen, tuleb mulle meelde 15 aasta tagune elu Peipsi ääres. Kolisime tollal koos Mikk sarvega vilusi külla. Algul polnud meil läbitilkuva katusega majakeses vett ega WCd evolgi kõikus iga ägedama Kodaveretuulega. Aga just sel sügisesel ajal oli selles elus midagi imelist. Mäletan, et kui öösel oli vaja kempsu minna, siis ilma ukseta välikempsus istudes nägin, kuidas kogu õu oli hallast ja täiskuuvalgusest kuni järveni hõbedane. Ja käis seal järve ääres siis hiilimas rebane või ärevus. Aga see hõbedane maailm täitus korraga kurbliku ja südame salasopini ulatuva luigelauluga. Hiljem veetse valmimise järel me enam öiseid Luige kontserte kuulamas ei käinud. Aga see oli midagi erilist. Laululuike oli toona rannas ikka paarsada ühes väikeluikedega. Väikeluiged hauguvad, aga laululuiged Luiguvad. Nii on neil kollanoka alistel kõige lihtsam vahet teha ka meil praegu kõikjal levinud kühmnokk luik teeb siiski vee peal veidi kummalist häält. Aga kaugele ei kosta ja ammugi kuuleme tema häält lennul. Olen näinud laulu Luikasid pesal istumas kaugele ürgrohelise tundrajärve kaldal. Sealt kaugelt need järve linnud meile sügisel ka tulevad. Aga oli aeg, kui soomlased oma rahvuslinnu peaaegu olematuks paugutasid. Ainult tugev veenmistöö, rahvuslinnuks valimine ja maailma ühele ilusamale raha tähele. Soome 100 Margasele kandmine on nende arvukuse tõstnud taas 7000 paarini. Ja ega eestlased luikede küttimisel puhtad poisid ole. Haljalas olevat üle 100 aasta tagasi olnud koguni luigenahast torupill kuigi sellel olevat küljes olnud ka punane. Seega ehk kusagilt mõisa tiigil püütud kühmnokk luik aga alguse juurde tagasi tulles. Vanarahvas ennustas kõrgelt lahkuvate luikede järgi külma talve. Looduskalender.
