Siin on üks toru, siis kuhu voolab siis Tartu sadevee vesi  kõik siin ja me paneme selle sinna toru otsa. Kuidas mikroplast jõuab meie toidulauale? Noore looduskaitsja auhinnaga tunnustatud loomaarst Madis  Leivits on aidanud tagasi ellu tuhandeid metsloomi. Sinu koer on vist küll maailma kõige parema järelevalve all. Kindlasti loomaarsti koera elu ei ole meel,  hakka. Siit jõe ääres siit ja. Kuragiseb. Me tulime randeliga siit Emajõest veeproovi võtma,  sellepärast et randel väidab, et siin on sees mikroplasti  ja mitte vähe on nii. Me ühe korra oleme varem vaadanud seda mikroplasti siin  ja tookord oli seda siin päris kõvasti, et mingi paarikümne  liitris vees oli juba kümneid tükke mikroplasti. Mikroplast on põhimõtteliselt selline kokkuleppelise  suurusega plastitükikene mis on väiksem kui viis millimeetrit. Et loomulikult on keskkonnas hulgaliselt plastiga,  mis on kuus millimeetrit ja 10 ja, ja omakorda väiksemaid nanomõõtmetes. Aga kuna mingi hetk avastati, et see väikeplasti osakene  käitub siis elusorganismides ja, ja keskkonnas teistmoodi kui,  kui see makroplast ehk siis kilekott või,  või joogipudel, siis otsustati, et vot sealt viiest  millimeetrist allapoole nimetame nüüd neid mikroplastideks. Pane sealt sügavale vee alla ja hoia seda voolu sees niimoodi,  et vesi voolab sealt läbi, vot nii. Vot täpselt, see on tegelikult planktoni võrk. Tal on see silma suurus on 48 mikromeetrit  ja kõik, mis on sellest suurem, jääb siis sinna võrku pidama,  olgu see siis plankton või mingi sete või mikroplast. Kuidas üldse see mikroplast siis tekib? See oli 2004, kui teadlased esimest korda tõstatasid  selle küsimuse, et kus kohta läheb kogu see plastprügi,  mis jõuab merre, et siin ja paljud riigid uputavad näiteks  oma oma prügi merre ja samas, kui sa mööda merd liigud,  siis sa plasti supi sees päris ei ole ja  siis leitigi, et ta laguneb väikesteks osadeks erinevate  keskkonnamõjude tulemusena. Nendeks on siis näiteks UV-kiirgus, nendeks on lained,  hoovused, tuul, kõik sellised loodusjõud,  mis seda näiteks seda kilekotti siis lagundavad. Ja, ja loomulikult kaks kõige enamlevinumat allikat  mikroplasti jaoks on seks autorehvid. Et autorehvid ju koosnevad ka suures osas plastist. Et need terakesed, mis sealt siis hõõrdumise tulemusena  eralduvad ja teine asi on riiete pesemine,  kõik need kunstkiust, nailanist. Erinevatest materjalidest riided, pesumasinad lõhuvad neid  riideid ja läbi veepuhastusseadmete jõuab see keskkonda lõpuks. Nüüd me oleme Emajõe teisel kaldal, siin on üks toru,  siis, kuhu voolab siis Tartu sadevee? Vesi kõik siin ja me paneme selle sinna toru otsa. Võtame proovi. Et ei ole Emajõe vesi, vaid on see, mis tuleb Tartu linnast,  kui lumi sulab ja. Jaa, et autorehvidest kõik see, see materjal,  mis, mis jõuab jõkke rehvide kulumise tulemusena. Meil siin just lõppesid laborianalüüsid ja me analüüsisime  selliseid proove, mis me kogusime kaks aastat tagasi suvel  koos Britoni ülikooli teadlastega Eesti rannikumeres ümber  Saaremaa ümber Hiiumaa ümber Vormsi ja seal 15 erinevat  proovipunkti oli, kust me võtsime siis mikroplasti proove  nii veest kui sedasi. Ja, ja kokkuvõtlikult võib öelda, et sellise paarisaja  liitrise veekogumi kohta on seal vahemikus 30 kuni 50 plastitükikest,  aga kõige hullemates proovides isegi seal 180 plastitükikest. Nii et 200 liitrit vett ei ole väga palju. Ja kui inimene läheb täitsa vabalt valitud kohas,  ava meres vette, ujuma, ümberringi on ainult lage veteväli  ja sa ujud seal siis põhimõtteliselt iga kätetõmbega tõmbad  sa abi plasti, ilma et sa ise seda teaks. Siin stereomikroskoobis on need avamerelt kogutud  mikroplasti tükikesed väga-väga hästi näha. Et mida siit kõike siis välja on tulnud? Meil tegelikult enamasti ongi tulnud kiud mikroplasti kiud  ja põhiliselt on need sinised. Ma arvan sellepärast, et merel kasutatakse palju igast  selgust kraami, mis on sinine, et on temaatiline mini. Ma arvan küll, et köietükikesed, et seda me kindlalt öelda  ei saa, seda saab ainult arvata, et mis seal tegelikult on. Et siin on näiteks siuke Kiud üsna pikk, aga on teistsugused ka kui sinine asi  kuskilt mujalt. No siin on näiteks niisugune ja nagu selline läbipaistev pruunikas,  kas seda koostist on ka võimalik siis kuidagi teada saada  ja me mõõdame seda ühe tirmasinaga, mis masinaga,  mis laseb infrapuna valgus sellest plastist läbi  ja siis me saame teada, et mis polümer see plast on. Et sellest me saame nagu põhimõtteliselt seda keemilist  koostist teada. Hiljuti üks teadlane, üks Ameerika teadlane tegi huvitava  uuringu selles osas ja leidis sellise käitumisuuringu,  et, et mikroplast lõhnab nagu toit kaladele. Et kui see mikroplast on piisavalt kaua vees olnud,  siis ta kattub sellise sellise biokilega,  seal on bakterikiht ja, ja siis hakkavad seal vetikad  vaikselt kasvama ja ta lõhnab nagu toit ja sellest piisab  selle kalamaimu jaoks, kes on evolutsioonis õppinud. Mis asi on toit, kuidas toit peab lõhnama välja nägema,  tema jaoks on see täpselt identne. Suuremad kalad söövad väiksemaid ja, ja lõppkokkuvõttes  jõuab see kala ka inimese lauale. Ja, ja kui see plast on nagu eriti väikeste mõõtmetega nanomõõtmetega,  siis ei ole niimoodi, et ainult kalade kõhus on see plast,  et me puhastame kalad ära ja siis me oleme plastist vabad. Ei, väga väikestes mõõtmetes plast jõuab kalade vereringesse  lihastesse ja siis me sööme ta sisse ikkagi. Niisama lihtsalt me seda mikroplasti siit kätte ei saa,  siit ikkagi järgneb selline keeruline protseduur,  jah. Järgneb pea. Aita meeles pidada, et see on Emajõgi ja siia tuleb  siis meil sadevesi. Nii et me valame äsja tehtud soolalahused nende proovidega  kokku ja miks meil soola vaja on, sellepärast et. Sool tõstab selle mikroplasti pinnale ja  siis me saame siit selle segu pealt selle mikroplasti ilusti kätte. Kõigepealt siis soolavesi. Läheb sisse ja Emajõest võetud veeproov siis järgi. Ja hakkab toimuma niisugune kihistumine,  kihistumine. Palju sellest mikroplasti mõjust inimese tervisele üldse teada. Teada on, et mõju on Ja, ja kahtlemata midagi head see mikroplast ei tee. Küll on aga hästi palju detaile teadmata. Mikroplast siseneb meie kehas näiteks kas  siis söögiga või siis ka läbi hingamise. Et on tehtud mingeid eksperimente ja arvatakse,  et läbi õhu tavalise hingamisega nii-öelda igapäevases elus  me hingame kuni paarsada tükikest plasti endale sisse. Ja, ja osa nendest plastist tõesti lähevad seedimisega  kehast välja. Aga osa eriti sellised väikesed nanomõõtmetes plastitükid  läbivad meie nii-öelda kaitsvad limaskesta,  isegi läbivad meie raku seinad ja võivad jõuda vereringesse. Aga teine asi on ka siis ka keemiline külg  siis sinna plasti sisse, selleks et see plast oleks selline,  kas ilus, kirgas, läbipaistev või värviline  või vetruv painduv, pannakse igasuguseid lisaaineid  ja vot need lisaained on need, mis teevad plastika  keemilises mõttes nagu mürgiseks. Nii siin on sellised filterpaberid, mille poori suurus on  siin umbes kaks mikromeetrit. Ja kui me siis oma proovi siit laseme vaakumpumbaga läbi imeda,  siis kogu mikroplast, mis meil seal vees lahustunud on,  jääb siis siia peale, me saame pärast mikroskoobiga  selle kõik kokku lugeda. See ongi meie proov. Ja siin selle sette ja muu huumuse vahel. On siis ka mikroplasti tükid, mida pärast laboris hakkame vaatama. Siin on nüüd meie saate jaoks võetud proovid Tartu linnast,  vaatame, mida siit siis mikroskoobi alt näeb. Nii emajõgi Emajõgi, selle me võtsime siis looduslikust veest. Nii. Et on sel sodi ja see ja Ma võib-olla isegi leidsin juba ühe tüki. Tundub küll nagu plast, ma fokusseerin selle siia  ka ära. Nii siin on kindlalt nüüd üks tükk siin kohe näha,  et on sinine ka. Nii üks millimeeter ja natuke üle. Ja see võib olla täiesti jälle mingi köiekiud,  siis. Ja siin Emajõel tegelikult liigub ju päris palju iga patta  ka siia kõrvale, tegelikult on kohe tulnud üks siuke läbipaistvam. Ma arvan, et see on ka plast, ta on üsna pikk,  sellised, mis karva moodi meil selle teise testiga tuli välja,  et on nailon. Nii et ma arvan, et see võib ka olla nailon. Järgmine proov on siis sadevee torust võetud. Vaatame, mis seal sees on. Siin on siukest tumedat kraami, aga. Tundub nagu mingi pigi, aga samas ma ei oska üldse öelda,  mis ta võiks siin olla. On niisugused törtsu, mingit musta? Aga tuli vist ka mikroblast? Kas me siis peaksime nüüd lööma häirekella,  et kui me nii palju kasutame igapäevased plasttooted,  siis seda mikroplasti tekib aina jurde ja juurde ja,  ja me ei tea veel, palju sellest asjast. Ma arvan, et häirekella löömiseks on liiga vara  ja paanikaks veel põhjust ei ole. Küll on aga praegu absoluutselt õige hetk midagi teha,  et me peame taas kasutama seda plasti. Me peame prügi käitlema nii nagu selleks on ette nähtud. Ja, ja see kõik on võimalik siis, kui inimesed teavad,  milleks see vajalik on, et keegi ei ei sorteerimisellepärast,  et keegi käsib, vaid inimene hakkab sorteerima prügi,  siiski ta mõistab, milleks see on vajalik. Nüüd me võtame siit täna esimese patsiendi. Tegemist on siis merikotkaga? Kellel on vaja vaadata jalg üle, võtta verd? Ja võtad ilusasti ta siis endale siia sülle,  jalgu, ära kunagi lahti lase. Ja kui väga rapsima hakkad, lase ta lihtsalt. Pea alaspidi. Tegemist on siis sellise ilusa suure linnuga. Madis Leivits on Eesti Maaülikooli loomaarst,  doktorant ja õppejõud. Tema igapäevatöös on kindel koht tervisehädadega metsloomade ravimisel. Kuid ta uurib ka keskkonnamürkide mõju loomadele  ja inimestele. Suure töövõimega loomaarst pälvis Eestimaa looduse fondi  2019. aasta noore looduskaitseja auhinna. Tegemist on siis vanaemalinnuga ja temal on omamoodi ajalugu,  et tegelikult ta on meile juba teist korda siin,  et esimest korda ta tuli eelmise aasta kunagi suvel ma  täpselt kuupäeva ei mäleta, kus ta siis valgerannas jalutas  ringi või õigemini Loivas ei lennanud roostiku vahel,  keskkonnainspektsioon korjas üles ja siis toodi ta siia. Tal oli väga raske pliimürgistus, mida me  siis ravisime ja seda ravi läks niivõrd efektiivselt,  et me saime tast ilusa elulooma. Ja täpselt 16 august eelmine aasta siis 2019. Vabastasime ta tagasi loodusesse ja ta sai seal olla laias  laastus kuus kuud. Tegime päris täpselt kuus kuud. Meil tekkisid probleemid siin me diagnoosisime,  tal pliimürgistuse, mitte küll nii-öelda päris  nii raske, kui ta alguses oli ning tal olid vigastused jalgadel,  et seni, kuni asjad liiguvad nii-öelda pigem paremuse poole,  siis jätkame. Käesoleva nii-öelda raviga nagu te näete Siin on niisugused ilusad pirakad. Veresooned, kus siis saab verd võtta? Mis sa arvad, palju ta kaalub marja, ta kaalub umbes viis kilo. Nii, ta on. Ja nüüd me võtame ta siin suu lahti, vaatame,  et me trahhesse ei lähe. Ja põhimõtteliselt praeguseks hetkeks on meil kõik vajalikud  asjad temaga tehtud ja peale sellist rasket tööd anname  linnule ka natukene süüa. Raudkulle jah, emane isane on oluliselt väiksem,  tihtipeale aetakse segamini kanakulliga,  aga kanakull on oluliselt suurem. Et ta on ikka niiugne, pisikene, pisikene noh,  ütleme tuvisuurune. Mis temaga häda siis on? Tema leiti Tartu linnast põõsa all, maja kõrval ei tahtnud  lennata ja mis tal häda on? See, et tal on olnud peatrauma ehk siis tõenäoliselt ta  lendas aknaklaasi. Tema saab meil silmatilku täna ja, ja, ja ühte rohtu. Ja tema jaoks on ka üks probleem paljude metsaomade jaoks,  kes satuvad ravile. Nad ei taha vangistustingimustes süüa, selleks ma annan  selle linnu sinule. Võib-olla nüüd, kui Kotkas on ära tehtud,  et sellega probleeme enam ei teki, esimesena anname talle rohu,  seda läheb päris väike tilk kuna tema kaalub natuke üle 200 grammi. Ega talle see ei meeldi, et me siin üritame talle midagi  suhu toppida. Me üritamegi Seda nokka lahti teha. Toppida talle seda toitu siia sisse. Avalikkus tegelikult tunnebki sind, ma arvan eeskätt läbi selle,  et sa oled see mees, kes metsloomad terveks ravib. No võib-olla see on jah selline fassaad nii-öelda,  et tegelikult selle metsloomade ravimisega on sellised kaks asja,  et ühest küljest üksikute indiviidide abistamine  ja tagasi aitamine Tihtipeale populatsioonile, kui just ei ole tegemist väga  haruldaste isenditega, väga palju mõju ei avalda. Ehk siis? Ja, ja kui me mõtleme nende liikide jaoks,  mis on oluline, siis selline terve ja toimiv populatsiooni  on see kõige alus on ju? Teisest küljest need patsiendid, kes siia satuvad,  nad on väga oluline uurimismaterjal. Vabandust termini pärast ma materjali ütlen,  aga nad tihtipeale näitavad neid ohtusid,  millega nad puutuvad kokku looduses. Ja kui me nüüd Need suudame ära fikseerida, ära tuvastada ühest küljest  leida ka teinekord neile mõni lahendus ja  selle rakendamisele kaasa aitamine, siis sellel on  tegelikult väga suur ja oluline mõju loodusele. Läbi aastate on madis ravinud tuhandeid metsloomi,  nendest paljud on haruldased liigid. Ta tohterdab ka koduloomi, kuid tema panus loodushoidu  ja veterinaarmeditsiini on ulatuslikum. Loomaarsti teeb koostööd liigikaitse projektides,  tegeleb teadusuuringutega ning juhendab tudengeid  ja nõustab veterinaare. Madise pühendumust on tunnustanud ka tema amet Läti kaaslased,  kes valisid ta 2015. aastal Eesti parimaks loomaarstiks. Kas sa mäletad, millal sulle toodi esimene loom? Ravimiseks. Ma ei saa ju öelda just et esimene loo ravimiseks,  kuna minu isa on bioloog, siis juba poisikesest saati  tihtipeale veeti mingisuguseid elukaid, kes  siis võib-olla pesa võeti metsatöödel maha,  siis toodi need isale ja eks siis ikka juhtus selliseid olukordasid,  kus suvetöö oli mõni elukas nii-öelda üles kasvatada. Kuidas ma ise siia sattusin? Bioloogiasse sisse ei saanud, sain loomaarsti. Ja küll algus oli väga raske, aga mida aasta edasi,  mida rohkem praktilisemaks läks ja kus sa pidid hakkama  nii-öelda loogiliselt mõtlema seda lihtsamaks ja,  ja paremaks läks vähemalt minu jaoks. Aga kas sa tunned, et kuidagi seda valikut tehes mõjutas  sind ka see, et kust sa tulid nii-öelda millisest perest sa tulid? Ikka vaatan, kokkupuude nende igasuguste vigaste haigete  metsloomadega oli juba olemas ja eks võib-olla see soov  midagi teha ja aidata. Samas nii-öelda oskuste puudumine tol hetkel nii-öelda  võib-olla oli selliseks, kuidas nüüd öelda,  astmeks et edasi arendada ja, ja, ja kindlasti ka,  et minna õppima väljaspoole Eestit. Siin on üks unine kakukene, tegelikult ilmselt mitte,  aga kodu ka. Jah, tema temal oli üks väga-väga halb küünar,  kodarluu murd. Kas sinu kui loomaarsti jaoks on mingi vahe ka,  kas sa ravid seda kodukakku kana või näiteks veist  või ilvest? Vahe on liigis. Tegelikult paljude protseduurid on ühised  nii inimesel, koduloomal kui metsloomal. Vahe tekib tihtipeale sellest liigist ja nende elust  looduses ehk siis või nii-öelda sellest liigi bioloogiast. Millised on nende? Vajalikud oskused, võimed, funktsioonid looduses. Et edukalt toime tulla on tihtipeale tegelikult Meie meditsiinilise otsuste aluseks metsloomade puhul  koduloomade puhul, kus inimene aitab teda isegi  mis iganes hädade puhul ta on sul kogu aeg. Nina all on ja siis seal tõenäoliselt tehakse  ka selliseid asju nii-öelda invaliidistunud metslooma sa ei  saa loodusesse lasta, aga invaliidistunud koduloom kellegi  juures saab edukalt hakkama. Et kindlasti ravi ei ole see, et me pistame looma kuhugi  mets metslooma kuhugi puuri ja käime teda seal toitmas  ja vaatamas, et see on pigem selline. Enese abistamine. Hobune mäletad sa ise ka, kui sa siin? Sellest on ikka tükk aega möödas, eks, eks ikka kõik  sellised luu osad tulevad praegu une pealt ei une pealt ei tule. Miks sina soovitaksid loomaarsti eriala õppida noortel,  kes teevad praegu oma valikuid? Üks asi, miks, miks mina ka seda valisin,  tegelikult on selline kindlus, et inimesed tahavad alati  süüa saada ja loomaarstil on väga oluline osa inimese toidulauas. Ehk siis isegi kui sa ei leia tööd võib-olla lemmik või,  või rääkimata metsloomadest, siis toidutootmises on näiteks  väga suur põud ja ja ka kõige suuremate kriiside aeg. Inimene tahab ikka süüa, ehk siis ta on kindlasti üks väga  stabiilne eriala. Viis aastat tagasi ma jälgisin, kuidas sa ravisid ühte  pliimürgistusega merikotkast. Sellel merikotkale tuli teha vereülekannet üldse tema elu,  päästa ta vaakus hinge. Aga läks hästi ja ta sai terveks. Sa oled nüüdseks juba aastaid tegelenud selle pliimürgisuse teavitustööga,  kuhu sa oled välja jõudnud, kas on näha muutusi? Ma arvan, et on näha muutusi, sest esiteks juba see  nii-öelda klausel, mida on välja öeldud jahimeeste poolt,  et 10 aasta jooksul Lõpetatakse selle kasutamine tõendab, et nad tunnistavad,  et see on probleem. Ja seni, kuni ei tunnistata probleemi, ei saa  ka tulla lahendust, ehk siis nüüd tegelikult on oluline  võtta järgmine samm ja panna paika plaan,  kuidas siis pliiprobleem ära lahendada. Lahendused on olemas, me täna räägime ikkagi nende rakendamisest. Esimene Eestis vereülekande saanud lind on terveks ravitud  ja siit algab tema uus elu. Kui vana ta on? Pen kolmeteistaastane. Kolmeteistaastane no sinu koer on vist küll maailma kõige  parema tervise ja kõige parema järelevalve all. Koer. Kindlasti loomaarsti koera elu ei ole meel akkumine,  et paljud sellised rõõmud eriti toidulaualt temani ei jõua. Aga tänu sellele on ta ka kenasti vormis  ja kui me kuhugi õue läheme, siis on triks  ja traks ja meeldib joosta ja ja tihtipeale need,  kes teda ei tunne, küsivad, et kui vana ta on,  kas ta on kutsikas? Kuigi jah, nii-öelda vunts on juba hall. Kuidas sulle praegu Eesti looduse ja keskkonnakaitses järg tundub,  on põhjust millegagi rahul olla ja võib-olla asju,  mida parandada. Teinekord kui vaadata seda kõrvalt, siis kohati kiputakse  võtma mingi väike küljeke kuubikult ja seda nii-öelda  suuresti üle forsseerima ja mitte nägema  siis seda suurt pilti, et pigem võikski vaadata seda loodust  või keskkonda ja, ja inimesi ka sealhulgas kui väikest  osakest sellest. Ehk siis vaadata seda planeeti või võime  ka nii suureks minna kui ühte organismi ja  selle toimimist tervikuna. Aga kui sina suureks kasvad, kas sa tahad saada  ka loomaarstiks? Kelleks sa tahad saada? Sa tahad inimeste arstiks saada, no väga hea Sul on  siis see ikkagi järeldupõlv hoolitseb selle eest,  et oleks järjepidevus. Jah, et arstiharidus on kindlasti hea haridus. Ta täpsemalt, ta isegi tahtis lastearstiks saada.
