Vikerraadiol looduskalender. Käisin tütrega peale kooli Tartus Toomemäel jalutamas. Lisaks lummavale lehe kullale seisavad selles ilus ka sünkmustad vahtratüved. Aga neil puudel on elu. Just praegu tulevad sügavalt metsaretest välja sellised linnud, keda me tavaliselt oma kodude ümbereine. Üks neist salapärastest saadikutest, porn, nägime teda vilkalt ümber puu askeldamas ja peaaegu nii lähedalt, et puuduta, lõi käega. Linnuke, pole metsasügavuses inimkoletisi ilmselt enne näinud. Porron, imepisike linnuke. Vanarahvas on teda rähniks pidanud ja nimegi on ta rähnide põristamisest saanud. Aga ma välimuselt ja laulult ei sarnane porr rähnidega mitte üks põrm. Porr on pisitilluke valge, kõhualuse ja pruuni tähnilise seljaga linnuke kes oma puu otsas tegutsemisega õige veidi hiirt meenutab. Eredalt vilkalt ronib ta ringiratast mööda puutüve üles. Just nii nagu hiirekesed. Vahel tundub koguni, et keegi nagu Sigutaks teda puu otsast nööriga aina ülespoole ikka nõks ja nõks. Por nokitseb läbi iga koore prao ja siis Wordi jälle järgmise puu jalamile jälle ringiratast üles. Puukoristajat, kes ka puutüvedel toitu otsib, erineb selle poolest, et puukoristaja liigub puutüvedel üles-alla. Aga porr alati vaid ülespoole. Võib-olla julge por lihtsalt pea alaspidi rippuda. Porri nokk on teistest laululindudest hoopis erinev. Pikk peenike nokakene konksus allapoole. Selle naaskliga on hea koorepragudest toitu urgitseda. Porile maitsevad väga need putukad, kes oma närimisega puudele liiga kipuvad tegema. Seepärast barri tõeliseks puu tohtriks pidada. Seemneid sööta ainult suure näljaga just talvel. Kuid ka ilusat laulu tuleb sealt noka vahelt mitte koledat põrinat vaid kõlavatsidistamist. Pordid ilmuvad inimeste silma alla rändajal oktoobrikuus. Siis askeldavad päris julgelt koos tihase parvedega. Nüüd ja edaspidi on ta külmemate ilmadega ka meie toidumajade külaline. Aga talve lõpul kapor taas paksudesse kuusemetsadesse ei tule enne inimeste silma alla, kui aastaring täis. Looduskalender.
