Eelmisel nädalavahetusel tuli metsaretkelt ja nägin koos sõpradega, kuidas ma maamaja pööningul üks lind ikka põmm ja põmm, vastu pööningu aknaklaasi Brummib. Tuulekastid on majal lahti ja suvel teevad sinna pööninguserva pesani linavästrik kui kärbsenäpp. Seekordne tegelane aga oli suurem ja rohelisem. Järjekindel põmmpea. Sai siis toodud redelile pööningule mindud. Suurest peaaegu klaasi vastu tagumisest lebas seinte peal maas roheline rähn. Hallpea-rähn. Juba kevadel olin olnud murelik, sest ühtegi hallpead polnud metsas enam hüüdnud. Ümberringi on palju raiutud ja neil polegi enam kusagil olla. Ka nüüd mürises naabruses harvester ka öösel. Pole siis ime, et linnud majja põgenevad. Pissinud rähnipoisinoka ja keeletiigi külma vette lootuses, et see toimib nagu inimeste näole vee piserdamine elavnes. Aga keel oli tal endiselt ripakil. Imelikul kombel pole ma enne nii võimsat rähni keelt lähedalt näinud. See on tunduvalt pikem kui ta nokk. Ja otsas nagu hambaarstide juurekaela puhastamise nõel. Sellesamaga nad siis puu seest putukaid välja urgitsevadki ja sipelgaid pesast sikutavad. Igast peenemastki pilust ja august. Hallpea-rähn on selline rohelise selja ja halli keha ja peaga tegelane. Isasel ilus punane barett peas. Ja kes talvel ka tihase pekki tuleb nokkima. Nii nagu roherähni kutsus vanarahvas ka teda vanasti Mõldsaks ehk meeltsaseks mis on tulnud liivikeelsest sõnast mõltsi, mis tähendab rohelist sealtsamalt, kas ta on oma nime saanud ka roheline malts? Jätsime lõõtsutama rähni pappkasti rätiku alla rahunema ja juba 10 minuti pärast oli sellelt kastist välja rabelenud ning läks avatud uksest suure rõõmuga lendu. Rõõm oli ka minu südames. Äkki on järgmisel kevadel seen rähnesid juba kaks.
